Manfred Kalmsten - “Ema südant…” (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni katse kirjutada viiking-punki on päris vaimukas - vasaratega purustatakse vastaste mechasid, et selgitada Odini või Wotani ülemvõimu (ses suhtes pole küll mingit sarnasust Andersoni “Kõrge ristiretkega” - kui, ehk mingi maailmavaateline ühisosa).

Maailm on ühtaegu kõrgtehnoloogiline - kuivõrd kasvõi kihutatakse eri planeetide vahel - kui ka maagiline (kui nüüd ikka Rahi tegemistest õieti aru sain). Kõike seda kaunistab religioosne sõda (hetkeks meenub Yoon Ha Lee Hexarchate maailm), kus erinevate maailmalõpu nägemuste taha peidetakse küsimus ülemvõimust.

Jutu peategelane on sõdalane, kes soovib viimaks erru minna, pöörduda tagasi tsiviilellu; ta pole päritolult niiehknaa eliidi hulka kuuluv viiking. Kuid selle asemel määratakse talle viimane lahinguülesanne - ta peab viima oma rühma Wotani pooldajate viimasesse kantsi ja sealt elusalt välja tooma ühe inimese. Või muidu.

Et siis, viiking-punk. Ma küll ei kujuta ette, kuidas seda laiemasse tarbesse võtta, aga üks korralik romaan või triloogia võiks küll selle lahti kirjutada; Kalmsten on selleks visandanud päris huvitavaid võimalusi nii sisult kui vormilt. Ja noh, loo pealkiri … elagu emad!

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

 

Seda romaani sai aegamisi loetud üle aasta, aga kui viimaks tõsisemalt käsile võetud, läks päris kiiresti. Sest ega Gwynne kuluta pikalt aega juurdlemisele või kirjeldamisele, tema raamat on ikka puhas möll kättemaksu eri variatsioonide asjus.

Kui eelmises romaanis ilmus tegevusse jumal-lohe Lik-Rifa alles lõpus, siis siin lisandub tegevusse kaanestaar jumal-hunt Ulfrir ning veel kaks jumalat (keda ei saa küll paljastada; üks neist elustatakse ja teine … ilmub ise). Triloogia viimase raamatu kaanel on madu-jumal Snaka, niiet võib kujutleda, milline möll veel ees ootab ….

Sest jah, selle romaani lõpuks on nö pahadel tegelastel justkui edumaa - Lik-Rifa juhtimisel on viimaks alanud avalik sõda (valitud) jumalate võimu taastamiseks. Omamoodi vastutahtsi on sellega liitunud eelmise raamatu antikangelane Biorr (sest tegelikult oli Elvariga veedetud aeg päris tore), kes on nüüd oma vaatepunkti saanud. Kuninganna Helka õukonnas rabeleb ellujäämise nimel Gudvarr, igati kõrge enesehinnanguga noormees avastab end üha suuremas jamas (kuid viimaks saab temagi võimaluse). Eks autoril ole võimalik muidu mustvalgete tegelaste puhul kõige rohkem hallitada Biorri, kuid eks näis, kas ta viimaks siis triloogia viimases osas osutub millekski enamaks. Hästi ei usu, aga samas autorile ikka meeldib üllatada (ja üks niidiots ühe järeltulija asjus oleks just olemas).

Niisiis, headel tegelastel on kõigist kangelastegudest hoolimata lood vähe hapumad. Iseenesest on nad saavutanud osa oma eesmärke, aga millise pyrrhosliku hinnaga (jajah, Orka). Eks iseloomulik on, et head tegelased tapavad ikka kordades ja kordades enam kui ise kannatada saavad (kuigi jah, mõnigi kõrvaltegelane leiab siin oma kuulsusrikka lõpu). Ükskõik kui ebavõrdne võib olla võrdlus vaenlase väega, siis nii Vargi kui Orka bande võtavad väljakutse vastu ja üldiselt on tulemuseks laibamäed. See läheb vahel nagu liiale.

Väikeseks erandiks on Elvar, sest temal on õnnestunud allutada enda võimu alla elluäratatud Ulfrir - kuid naisel on teatavasti verevanne, mis seab ta tegevusele omamoodi kindlad piirid. Elvaril õnnestub pääseda sellistest seiklustest nagu Vargi bande retk lõunasse Iskidani (kuidas nad sealt üldse tagasi pääsevad) või siis Orka rühma retk Lik-Rifa armee juurde poja päästmiseks. Elvar naaseb viimaks isa juurde Snakaviki (jajah, Snaka korjusesse ehitatud linna - Lik-Rifa plaanide järgi Vigridi maa viimane sihtmärk), et sealt osta või kasutada lisajõude oma verevande täitmiseks. Isal on küll tütrega teised plaanid. Aga noh, Ulfrir.

Ühesõnaga, raamat on täis möllu ja kõiksugu imesid. Ja et tegu on triloogia teise osaga, siis teadagi lähevad asjad ikka hullemaks ja peategelastel … on probleeme. Kui Gwynne tõepoolest koristab ühe neist mängust, siis see oleks päris hea võte - iseasi, kuidas ta sellest välja keerutab (Biorr?). Aga noh, ehk väheusutav.

Kolmandat osa ei hakka nüüd kõvakaanelisena tellima, aga noh, pehmekaanelise soetamisele võiks küll mõelda. Muidugi igati traditsiooniline kangelasfantaasia, ainult et nais- ja meestegelased on seal igati võrdsed ja seksuaalne vägivald on vist olematu - hoolimata kõigest sellest adrenaliinist tilkuvatest lehekülgedest.

Maarit Leijon - Must vürst (Musträstas, 2022)

 

Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.

Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.

Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.

Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).

ulmekirjanduse baas

John Gwynne - The Shadow of the Gods (2022)

 

Gwynne paistab olevat teatud lugejatele vaat et parim autor eales. Mis on, noh, kaheldav, loogiliselt võttes. Aga igaühele oma. Mitte et ma oleks ta raamatuid palju lugenud - nüüd siis kahe triloogia esimesi osasid. Selle vähese põhjal võib öelda, et kui milleski võib kindel olla, siis peategelaste jaoks lähevad asjad kiiresti õige hapuks - eriti kui oled pereinimene, siis võib olla kindel, et kas keegi su perest tapetakse või juhtub temaga midagi eriliselt halba; ning sel juhul peab muidugi peategelane teda päästma tõttama- peresuhted on kas katkised (Elvar) või hävitatud (Orka, Varg).

Nagu ka eelmise romaani puhul, saab üsna lihtsalt tõdeda, et Gwynne’i loodu pole miski sünkmorn (kuigi kirjeldatud maailm on vägagi tume ja vägivaldne), tema tegelased ja konfliktid ei tekita samastumist (muidugi, kahtlemata on see võimalik) või tuttavalt halle moraalseid küsitavusi (jajah, Abercrombie Glokta ja Verine Üheksa), olulisem on maailma loomine ja lugeja eskapism. Minu meelest see on ja jääb meelelahutuslikuks fiktsiooniks.

Eks romaani üks meeldejäävamaid külgi on Ragnaroki järgne maailm (sellest on möödunud üle paarisaja aasta, kuskil oli täpsem määratlus) oma jumalate jäänuste ja legendidega. Romaani kaanepilt elustub alles õige viimastel lehekülgedel, kui tõuseb … Triloogia teine osa on nüüdseks samuti ilmunud - sellel on teatavasti ahelajäänustega üüratu hunt (nagu olen aru saanud, siis hiljuti autori peret tabanud tragöödia tõttu on kirjutamine loomulikult seisma jäänud, seega vaevalt et kolmas osa võiks juba järgmine aasta ilmuda). Aga need jäänused (Snakavik!) ja need jumalaverega erilised, keda nende võimete pärast jahitakse ning sõjaorjadena peetakse - nagu raamatu jooksul mitmel korral selgub, osutuvadki need segaverelised (“Tainted”?) õige jõhkrateks tapamasinateks.

Ja kui järgmise raamatu kaanel on hunt, siis võib see muidugi viidata taaskohtunud Orka ja Bloodsworn palgasõdurite tegemistele - vastukaaluks siis lohe vallapäästmisele, millega on nüüd seotud Elvari bande veretõotuse tõttu. Raamatule on lisatu intervjuu autoriga, kus muuhulgas selgub, et järgmises romaanis lisandub veel kaks vaatenurka - seda siis selle romaani kahe pahalase näol. Üht peaks jälitama Elvari bande, teist Orka ja Vargi sõpruskond.

Põhjala mütoloogia pole mulle muidugi kõige tuttavam, nii jääb vähe arusaamatuks “vaesen” teema - ehk mingid maagilised reptiilid ja elukad. Et siis … kus siis korraga sellised välja ronisid, vähe ootamatud elukad Põhjala talvetingimustes. (Muidugi, need hiidvaresed on küll vinged, kaugel Buehlmani lendolenditest.) Ja eks mingi hetk hakkavad need palgasõdurite rühmitused vähe segamini minema, eriti kui mõlemad kuskil kaugel kõnnumaal seiklevad.

Ahjaa, ja mis on veel eriline ja mida ei saa kuidagi märkimata jätta, nimelt on autori poolt selles maailmas palju sõdalasnaisi (muuhulgas Orka ja Elvar). Muidugi, see ei tähenda ühiskondlikku võrdõiguslikkust (Elvar põgenes kodust, pääsemaks isa võimumängudest, kus ta pidanuks abielluma kuningannapojaga, et nii loodud  sidemega isa võimu täiendada) - lihtsalt autor tahtis viikingifantaasiat natuke värskendada … ja pealegi olevat ajalooliselt täiesti võimalik, et tollastel retkedel osalesid mitmedki naised sõdalastena.

Igal juhul, eelnevalt kogetud teiste lugejate kiidulaul Gwynne’i loome ainetel pole just … haipi väärt (eks leidub ka fänne, kelle jaoks see pole nii lööv kui eelmised 7 romaani), samas muidugi siin on eepilist löövust ning vast millalgi võtan ette triloogia järgmise osa ning püüaks ka Gwynne’i eelmist tetra- ja triloogiat lugeda. Kuigi jah, eks see oleks üks häda ja viletsuse eepika.

““Fear is no bad thing,” Orka said. “How can you be brave if you do not feel fear?”

“I don’t understand,” Breca said, frowning.

“Courage is being scared of a task and doing it anyway.”” (lk 138-139)

Marika Mägi “The Viking Eastern Baltic”. Arc Humanities Press (2019), tlk Piret Ruustal

Mul on üksjagu kahju, et pidin sellest raamatust üsna kiiruga läbi kappama – ajalooraamatut võiks ju pisukese jupi haaval seedida ja meelde jätta. Igal juhul näib mulle, et Marika Mägi on hea jutustaja, ajalookirjanduse puhul on olemas oht, et faktikuhjad ja daatumid tavalugeja enese alla matavad, kuid selle raamatu puhul võib end rahulikult jutustaja häälel kanda lasta. Ikka läbi selle, et mis on ja mis oli mis, mis alad ja mis rahvad ja mis nimetused ja mida nad enesest järgi on jätnud ja mida sellest kõigest arvata võiks, unustamata laiemat pilti.

Iseenesest on tegemist piirkonna ajalooga, aga need asjad on niivõrd läbi põimunud küll, et mis on jupp ühe maa-ala ajaloost on ühtlasi ka lapp erinevate rahvaste ajaloost ning samas ka tükike ühe kultuuri ja eluviisi loost - seega on see siis ühtlasi ka jupp ja peatükk viikingite ajaloost. Liiatigi sain teada, et sõna viiking ei olnudki algselt mitte niivõrd mingi kindla rahva tähistaja vaid tähendas lihtsalt meresõitjat, nõnda nagu rhos, millest hiljem Russia tulla võis, olevat algselt ehk pigem tähendanud aerutajaid ja erinevates saagadeski ei ole seda arvatavasti kasutatud mitte niivõrd etnilise tähistajana.

Sõna Austrvegr ehk Idadee, mis kulges ka läbi tänase Eesti alade (ehk siis piki põhjarannikut ja mööda jõgesid-järvi) oli küll varasemast tuttav ja samuti on ju ka teada, et maa seest ikka ja jälle kõikvõimalikke eksootilisi idamaiseid münte leitakse ning kuuldud on sedagi, et milleeniumi (ja pisut enama) taguste kohalike jaoks Viikingid ka päris tundmatud ei olnud, aga mingit olulist ettekujutust sellest asjast ikkagi ei olnud. Nõnda oli siis vägagi valgustav lugeda, kuidas arheoloogilised leiud ja erinevad kirjalikud allikad (Skandinaavia ajalood ja saagad, Vene alade kroonikad jne) autori tõlgendamisel lugu jutustama hakkavad.

Viikingiaeg oli siinkandis siis üks meresõitmise ja rüüstamise ning röövretkede, aga ka kaubitsemise aeg, aeg, kuhu ise elama ei tahaks sattuda. Mõelda või kõiki neid aardeleidegi, mis tänapäeva on jõudnud – ilmselgelt ei saanud nende varanduste omanikel või pärijatel just ülemäära hästi minna ja palju kasu neist maa-pangas istuvatest rikkustest omanikule lõppkokkuvõttes ikka ei olnud.

Huvitav oli veel see ühtne sõdalaskultuur, millest annab tunnistus relvastuse ja relvadel kaunistamisviisi skandinaaviapärastumine neis kohtades, kus suhtlus ja kaubitsemine viikingisõdalastega tihe oli. Tõenäoliseks peetakse ka seda, et mõisteti üksteise keelt (võimalik, et kõik tönkasid või rääkisid soravalt vana norra keelt) ja asuti ka päritolust sõltumata teenistusse nii siin kui sealpool kallast erinevate isandate juures. Samas näitab leiumaterjal jällegi, et naiste ehted säilitasid kohaliku koloriidi, nõndaks siis on viikingite levitatud sõdalaskultuur selline elukutsepõhine värk, nagu komme pintsakuid ja lipse kanda kui äri aetakse vms. Et ikka kui suured välismaa firmad tulevad ja tahad ka selles mängus kaasa lüüa, siis ei lähe takuse hamega vaid hangid pintsaku ja portfelli.

Siis on veel orjakaubitsemine – kõige selle röövimise ja rüüstamise juures paistis olevad kasumlik vastaseid ka orjadeks võtta, nii oma majapidamises ära kasutada, kui turgudel maha ärida, kust heledanahkne tööjõud võis küllap kaubateid pidi kaugele ittagi jõuda. Ka illustreerivates väljavõtetes saagadest oli neid orjalugusid, näiteks kuidas üks Norra paljudest Olafitest poisikesena siiakanti orjusesse sattunud ja kuidas siis üks kaasmaalane ta juhuslikult ära tundnud ja tagasi ostnud või siis kuidas ühed teised skandinaavlased pärast esialgu ebaõnnestunud rüüsteretke kaasmaalasest orja poolt vabadusse aidatud ja kuidas see eduka rüüstamisega päädinud.

Nii 11. sajandi kanti sai viikingite aeg tasapisi otsa ja seda seetõttu, et ristiusk jõudis Skandinaaviasse, ida suunas kaubitsemine kaotas hoogu ja tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kristlike aladega. Ühtne sõdalaskultuur või mitte, aga paistab, et skandinaavlaste laia haaret ei andnud asendada ega üle võtta … janoh, eks poliitilised olud muidugi muutunud ka igal pool.

Jah, ise viikingiaega sattuda ei tahaks - suure tõenäosusega ei peaks seal päevagi vastu, aga samas muidugi võimalus puutumatu vaatlejana korraks tagasi kiigata oleks kahtlemata hindamatu. Ja eks sealt edasi tulegi juba see ajaloo ja fantaasia piir, mis on ähmane ja värelev ... õigupoolest on see ehk suisa kolme valla kokkusaamiskoht, sest siia juurde kuulub ju ka saagade, kroonikate ja rahvajuttude, müütide, muistendite maailm - kas saab selle kõige juures siis inimmõtet süüdistada, et kujutlusvõimes sammu edasi hüppab ja seda kõike mõne lohe või siis väljamõeldud kangelaste isiklike läbielamistega vürtsitama asub?

Kui nii võtta, ei ole vähimatki põhjust, miks ei võiks saada rahvusvahelist kassahitti põhjarannikult pärit peategelase seiklustest, kes viikingilaevale teenistusse sattunult mööda idateed kusagil Bütsantsis hõbeda järgi käib või midagi muud taolist...

Ahjaa, mul oli selline säästuprogramm ja valisin kõige kokkuvõtlikuma-lühema raamatu Eesti viikingiaja kohta, aga vaatan, et tegelikult on olemas märksa mahukam ja küllap põhjalikum raamat samalt autorilt, samal teemal, eesti keeles.