John Chu - Close Enough for Jazz (The Mythic Dream, 2019)

 

Ümbertöötlus põhjala mütoloogiast ehk lugu Idunist, kes jagab kohalikule jumalate panteonile õunu, mis teevad need taas nooreks ja tugevaks. Selles versioonis on tegu nanotehnoloogilise idufirmaga, mis valmistas “õuna”, millega on võimalik ennast modifitseerida … tervemaks. Probleem siis selles, et tegu on tehnoloogiaga, mida ei tohiks inimestel kasutada. Ja noh, milleks tervemaks, kui võimalus hoopis efektsem välja näha? Idufirma tegijatel on viimaks õige erinevad sihtgrupid, kellele seda tehnoloogiat maha müüa (mis muidugi ei tohiks kasutuselgi olla, aga see selleks).

Igati tänapäevane ulme, kus siis lisaks eetilistele ja isiklikele probleemidele on ka küsimus võrdsest kohtlemisest ja sugudevahelistest pingetest. Nagu eelmine kogemus Chu jutuloomega, siis justkui auhinnaulme kanti tekst.

John Chu – Dancing with Death (Made to Order, 2020)

Nagu Daryl Gregory loo puhul, ütleks siingi, et tavalisel aastal oleks selle teksti valik mõnda või mitmesse aasta parimate ulmejuttude antoloogiasse igati ootuspärane. No et robot, mis on nii inimlik, et kui ta kasutusaeg hakkab viimaks lõppema, siis ta karune inimsõber (või temagi on robot?) on nõus tegema mida iganes, et selle olendi eluiga pikendada. Lisaks aitab see robot iluuisutajaid (kuivõrd ta liigubki uisutaolistel alajäsemetel): sest ta on suuteline perfektselt ja korduvalt esitama ka kõige keerulisemaid uisuvõtteid ja -tehnikaid.

Aga nagu öeldud, selle roboti niigi pikaks veninud kasutusaeg on viimaks jõudmas lõpp-punkti. Ja kui palju ta tahaks veel kogeda. Kuid ta on robot. Ent tal on tõeline sõber.

Tegelikult on see tekst vähe tõsisem kui siinne pisut irooniline tutvustus – loo mõtted ja võtted peaksid kenasti hinge minema, aga minu jaoks jääb see kuidagi … kaugeks. Igal juhul mõned plusspunktid iluuisutamise eest, selline kasutusala on päris … ma ei tea, leidlik?