22 juuni, 2018

Margo Lanagan - Rite of Spring (The Year's Best Fantasy & Horror 18, 2005)


Lugu siis kevade alguse pühitsemisest, milleks tuleb ronida mäe tippu ja siis sooritama korralikult vastava riituse. Või kevad ei tule nii nagu vaja ja külarahvas saab väga pahaseks. Nojah, aga et võimas teadjanaine on raskelt haige, peab sinna mäkke ronima ta puupeast poeg, kes … pole just kindel, et ta hakkama saab. Ja pealegi … kui riitus läbi saab, ootab ees õige ebameeldiv katse (sest kevad peab sündima, eksole).

Et siis selline rahvausundimaiguline tekst. Loo jutustaja vaatenurk on siuke väheke rumala poisi oma, mis on iseenesest päris tore, lõpuks ei saagi öelda, kas ta kuidagi … kasvas või mitte. Siis niisugune tore dilemma.



ulmekirjanduse baas

21 juuni, 2018

John Kessel - The Motorman's Coat (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)


Lugu tulevikumaailmast, mis pärast 21. sajandi katastroofilisi sündmusi on veidi teistsugune. Inimesed on õppinud loodust paremini käsitlema, nii on näiteks võimalik kasvatada puid elumajadeks (või on ehk tegu eri põhjustel tekkinud mutatsioonidega?). Paistab, et katastroofi järel on muutunud õhk “rammusamaks” (umbes nagu vihmametsas?).

Loo peategelaseks on Prahas elav antiigikaupmees, kelle peamisteks müügiartikliteks on erinevad esemed 20. ja 21. sajandist (mis siis kipuvad selle õhu käes lagunema). Äri suurt ei edene ning pettunud naine on ta seepeale maha jätnud. Aga nüüd pakutakse poodnikule haruldast rõivaeset 20. sajandi algusest ja poodnik peab selle ostmiseks kogu vara panti panema, aga mantlimüügist loodetav tulu peaks ta tagasi reele tooma. Kuid läheb nii nagu läheb.

Sellest tekstist ei oskagi suurt midagi arvata, lihtsalt ristike kirjas, et see on nüüd läbi loetud. Kõik see tulevikumaailm on huvitav, aga lugu ise jääb lahjaks ja lõpplahendus ei mõju mulle nii dramaatiliselt nagu autor seda vast soovinuks.

“Mala Xavernova was a street of tree houses, underground clubs, new gardens. Frantisek wandered with groups of idlers out for the evening. Most of the people here were Czech, not tourists. Luminescents grew among the branches of fruit trees laden with flagrant blossoms. Number 27 was an organic building that must have been planted thirty years ago, in the aftermath. Between the building’s massive buttress roots, beneath a neon sign announcing Ne Omluva, stood an open door.” (lk 400)

ulmekirjanduse baas

20 juuni, 2018

Neal Asher - Softly Spoke the Gabbleduck (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)


Asheriga on see probleem, et va autor suurt ei mõtle harju keskmise inglise keele oskusele - teksti on põnev lugeda, aga kolmandik kujutletust jääb kujuteldamatuks, kuna puudub vastava sõnavara oskus.

Selles loos on siis peategelaseks jäljekütt, kes pakub oma teenuseid planeeti külastavatele jahituristidele - nimelt arvatakse, et seal planeedil elutseb müütiline gabbleduck, kuigi keegi seda elukat näinud pole. Seekordse jahiseltskonna juhtideks on tüütult rikkad inimesed, kes ei oska õieti midagi arukat teha. Probleem tekib siis sellest, et need hoolimatud tüübid koksavad metsikus looduses maha ühe kohaliku nö kaitsealuse isendi, misjärel need isendi kaaslased röövivad järgneval öö tapja tapetud isendi asemele… ja läheb lahti üks pidev trall, mille lõpuks ilmub välja gabbleduck. Kes oma arusaamatu käitumisega tekitab peategelasele ja ta kaaslastele õige ohtlikke olukordi.

Gabbleducki välimus jääb mulle senini enamvähem hoomamatuks suuruseks, nüüd selgub mu üllatuseks (või küsimus on mälus), et sel on koguni mitu paari jäsemeid, välimuselt nagu mäest King Kong või midagi. Aga põhivõlu on gabbleducki kõne, mis on rõõmsalt tõlkimatu (sest pudikeel on ikka nunnu jne). Kuivõrd ühes Asherilt loetud romaanis on gabbleducki tausta vähe seletatud (romaan on ilmunud hiljem kui see jutt?), siis on muidugi igati armas sellise destruktiivse monstrumi asjatamine.

Kui natuke järele mõelda, siis on ehk tegu Asheri kõige rahulikuma tekstiga, mida olen lugenud - fantastiliste olendite arv on üsna hoomatav, inimeste modifikatsioonid on enamvähem tavaulmelised, kasutatava tehnika kujutlemine ei tõmba jalge alt just vaipa ära. Oh imet. Aga ikkagi… ei saa kõigest aru.

“Apparently, linguists who have loaded a thousand languages into their minds despair trying to understand gabbleducks. What they say is nonsensical, but frustratingly close to meaning. There’s no reason for them to have such complex voice boxes, especially to communicate with each other, as on the whole they are solitary creatures and speak to themselves. When they meet it is usually only to mate or fight, or both. There’s no reason for them to carry structures in their skulls capable of handling vastly complex languages. Two-thirds of their large brains they seem to use hardly at all. Science, in their case, often supports myth.” (lk 458)


ulmekirjanduse baas

19 juuni, 2018

Neil Gaiman – October in the Chair (Fragile Things, 2010)


Gaimani austusavaldus Bradbury loomele, mis on siis… oktoobripärane. Kalendrikuudel on kombeks koguneda vahel öösiti lõkke äärde ja jutustada üksteisele lugusid (tugevdamaks sotsiaalset sidusust). Iga kuu on oma värvi ja temperamendiga: salakaval Aprill, üürike Juuni, tõsine November jne. Seekordse lõkkeõhtu peaesinejaks on Oktoober, kes siis jutustab viimasena loo õnnetust poisist, kes kümneaastasena põgeneb kodust ja satub oma eksirännakul ühte mahajäetud külasse, kus nüüd asuvad vaid surnute hinged. Mitte et see poissi kuidagi kohutaks.

Oma hingeteemaga meenutab see jutt kergelt „Kalmisturaamatut“, kuid eks selliseid surnuid ole Gaimani loomes teisigi. No ja muidugi see bradburylik melanhoolne sügis, eksole. Selline tekst, mis võiks suuliselt esitatuna hästi kõlada.



18 juuni, 2018

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja (2018)


Sarja kolmas raamat on suunatud üha nooremale lugejale ning õigeid koledusi ei juhtu enne kui finaalis, kui mõnigi tegelane õige elajaliku lõpu leiab. Aga jah, loo kõrvaltegelastena säravad nii Howl ja Sophie kui ka Calcifer, samuti on oma osa teise raamatu ühel kõrvaltegelasel.

Peategelaseks on siis tütarlaps nimega Charmain, kes saadetakse oma vanaonu kodu hoidma kuniks teda ravitakse. Ainult et onu on vana võlur ja ravijateks on haldjad ja maja eest hoolitsevad koboldid ning maja lähedal luusib lubbok, kel on plaan Charmaini kodumaa omandada, kasutades selleks oma … erilist munemisoskust, mille lõpptulemuseks on lubboki ja inimeste ristsugutised. Üleüldse, seal kuningriigis on mingi jama lahti ning paistab, et vananeva kuningakoja juhtimisel on see sohu vajumas – või õigemini lubbokile sülle. Õnneks on palgatud Howl ja Sophie, kes oma noore järeltulija ning liitlase Calciferiga püüavad seda tumedat saladust lahti muukida, ning Charmain … temalgi on selles oma suur osa.

Lisaks neile üleloomulikele lookäänakutele on see niisamuti lugu Charmaini … ümberkasvamisest. Nimelt on tütarlaps üks paras raamatukoi, kes üle kõige tahab lugeda ja mingitest kodutöödest (või siis naistetöödest?) ei taha kuuldagi. Aga kui ta nüüd peabki seda isevärki maja hooldama, kerkivad esile hoopis proosalisemad mured: mustad nõud ja pesemata riided, sassis ruumid, normaalse söögi puudumine ning mingi inetu koeranässakas, kes niisamuti vajab hoolt. Lisaks ilmub kohale võluri uus õpilane Peter, kes tõukab neiu mugavustsoonist välja (aga ei midagi romantilist) ning kes ühtaegu aitab ja tekitab üha suuremat segadust. Ja no maja ise oma painutatud aja ja ruumiga … sinna võikski uppuda. Ja lubbok!

Hea küll, see on väga segane ja auklik kokkuvõte, tegelikult areneb lugu kenasti kronoloogiliselt edasi jne. Eks seda Howli teemat saaks lõputult edasi lüpsta – kuidas Sophiega abielu edeneb ning millised üleloomulikud kohustused selle ulaka paari elu ilmestavad jne jne. Ühesõnaga, midagi kogemuslikult uut siin pole, küll aga saab see-eest kogeda tuttavat ja turvalist seikluslugu.

15 juuni, 2018

Raul Oreškin - Kui ma vananen ... (2018)


Raamatul on hingesugulust Indrek Koffi saja rahva lugudega – ainult et Koffi loovõimaluste risoomi asemel on siin justkui tihendatud lõige narratiivivõimalustest. Seal, kus Koffi säutsudele võiks ideaalis mida iganes peale ehitada, esitab Oreškin üsna kindla ülesehitusega lühijuttude stsenaariume. Kus siis peategelaseks raamatu autori nimeline isik, kes iga teksti puhul elab läbi mitmeid ja mitmeid tulevikuvõimalusi.

Eks selle raamatu pluss ja miinus ole see, et arvatavalt oleks mõnigi isiklikum seik selgem, kui oleks rohkem tuttav Oreškini tegemistega. Noh, minul seda õnne või õnnetust pole, seega saan tekstidele üsna neutraalselt läheneda.

Raamatus on niisiis kümneid tulevikustsenaariume sellest, kuidas minategelane kujutleb vananemist erinevates tulevikes – kindlasti on tegu siin tegu ulmeraamatuga, kuivõrd käsitletavad võimalused kuuluvad üsna selgelt teadusliku fantastika valda (jajah, kõvaulme austajad krimpsutavad küll sellise kergemeelsuse peale põlglikult nina). Nii on siin kõiksugu avatare ja nanovärke ja krüogeenunesid ja võõraid planeete ja inimese digitaliseerimist jne. Tekstid käsitlevad aega mõnekümne aasta ja mõne tuhande aasta kaugele jäävast tulevikust.

Stampsituatsioon on siis selline, et peategelane satub juhuse või uudishimu tõttu olukorda, kus tal läheb midagi väga edukalt (jajah, Voronja galerii kui hüppelaud laia maailma) või ta saab proovid mõnd eriti uuenduslikku teaduslikku läbimurret (nagu eelmises lõigus mainitud võimalused), mille tulemusena toimub siis ta vananemine hoopis meile võõras keskkonnas ja tingimustel. Mis ei tähenda, et minategelane kaotaks või muutuks isiksusega – ei, ikka selline sõbralik seiklushimuline boheemlane, nö vanakoolimees. Muidugi, kõik lood pole üdini positiivsed (või no mõne vaatenurga järgi võltspositiivsed) ja mõnigi tekst on oodatult düstoopiline, aga kõlama jääb pigem siiski selline … hurraa-optimism.

Eks arvatavast selline mänguline lähenemine läheb pigem peale tavakirjanduse kui teadusliku fantastika lugejatele – nagu eelnevalt mainitud, neile on see vast liialt kergemeelne tuleviku lahkamine ja üldse ebatraditsiooniline. Raamatut kaunistavad Marge Nelki illustratsioonid, mis on võrdlemisi kongeniaalsed autori hoiakutega – mis siis omakorda annaks võimaluse mõelda, et lisaks Koffile on Oreškini maailmal ühisjooni Heinsaare loomega.

„Kõik sai alguse Trumpi presidentuuri aastatel. Paljud, kes ei suutnud olukorraga leppida, otsisid väljapääsu – oli neid, kes lahkusid riigist, aga oli ka neid, kes soovisid hoopis põgeneda planeedilt. Soovidel on kombeks täituda ning lahendus tuli lähemalt, kui oleksime osanud arvata. Nagu tellitult pakkus üks teaduskeskus võimaluse end sügavkülmutada, mida paljud ka kasutasid, lootuses parematel aegadel ärgata. See õnnestuski ja kummalisel kombel tõi just krüogeenika areng meie planeedile pika, kauaoodatud rahuperioodi. Omavahel sõjajajalal olevad löökrühmad magasid nüüd kordamööda ning suuremad konfliktid said nõnda juba eos ära hoitud. Ajapikku kujunesid välja koolkonnad ja teaduskeskused, kes suutsid suuremate ja vahel ka väiksemate huvigruppide magamajäämist ette planeerida, et siis need vabatahtlikule või vahel ka sundmagamisele suunata.
Krüogeeniliste protsesside juhtimine muutus aina keerulisemaks, pidevalt analüüsiti tohutul hulgal statistilisi andmebaase, inimrühmade käitumistrende, emotsioonide eskaleerumist sotsiaalmeedias, emotsioonide levimist pärast sügavkülmutamist ja palju muudki, mida esmapilgul polnudki ehk võimalik konfliktiteooriatega seostada. Unekeskustes leidsid tegevust planeedi helgemad pead, seal maksti ulmelisi töötasusid ja see kõik vääris küünlaid. Pikemat rahuaega polnud meie planeet varem kohanud.“ („Kui ma vananen tuhandete aastate pärast, magades“, lk 173-175)

14 juuni, 2018

Michael Swanwick – Triceratops Summer (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)


Ei saanud küll suurt pihta, mis põhjusel see maailm pidi peagi lõppema, aga viis, kuidas siis käituti, kui oli aru saada, et asi on väga jama, oli samas muidugi armas. Nimelt sattusid ajaaugu kaudu ameeriklaste füüsikainstituudi katse keskele sellised eelajaloolised elajad nagu tritseratopsid. Need pääsevad instituudist ühel hetkel välja ja hakkavad ringi töllerdama nagu võrdlemisi rumalad ja üleelusuurused piisonid. Nende ilmumine on muidugi ilmatu sensatsioon ja vahva vaatepilt.

Loo peategelane on tavaline töömees, kes saab vallapääsenud tritseratopse jälitavalt füüsikult teada sellise uudise, et ajajama tõttu on teadatuntud maailm kadumas. Töömees otsustab vapustavat uudist mitte avalikustada – sest teadagi, milline segadus ja vägivald siis vallanduks. Seeasemel ütleb ta töölepingud üles, võtab majale järjekordse hüpoteegi ja otsusta saadud raha eest minna naisukesega järelejäänud aja maailmas ringi reisida ja senikaua elu nautida. Aga läheb veidi teisiti ning hoopis väikesed rõõmud on need, mis üksteise südant rõõmustavad.

Lugu võikski ehk nimetada eelkõige südamlikuks; pole siin mingeid kangelasi ega stiilseid poose. Inimesed lihtsalt on oma suurte murede ja väikeste rõõmudega; ja armastus võidab kõik, eksole?



13 juuni, 2018

Neil Gaiman – A Study in Emerald (Fragile Things, 2010)


Lovecrafti Cthulhu värgiga puudub mul mõistmine, sest mulle ei avalda erilist muljet see mütoloogia. Et mingid kosmilised õudused, kes ludistavad ringi ja teevad koledusi. Selle hindamiseks tuleks vajalikke tekste lugeda ehk tundlikumas vastuvõtueas – keskealisena avastades võivad need jäädagi… ludisemiseks. Niiet seni on Cthulhu mütoloogiaga seonduvast muljet avaldanud üks Charles Strossi paroodia… aga miks mitte ka käesolev tekst.

Siin siis tegutseb Sherlock Holmes maailmas, mis on olnud seitsesada aastat nende kosmiliste õuduste valitseda. Ja elu polegi mingi igikestev põrgu, sest kosmilised õudused tarbivad inimliha tagasihoidlikes kogustes ning üldjoontes on maailm arenenud üsna sarnaseks sellele, mida tunneme Conan Doyle’i lugudest. Aga jah, kuninganna Victoria on valitsenud Britanniat kõik need seitsesada aastat (sest temagi on kosmiline õudus), ning Holmes palgatakse uurimaks, miks kuninganna kosmilisest õudusest lemmiksugulane on korraga mõrvatud. Holmesi aitab ta uus sõber, Afganistani sõjas haavatud veteran. Holmes avastab siis, et kosmilisest õudusest germaani printsikese on mõrvanud vandeseltslased, kelle eesmärgiks on…

Kui hiljuti lugesin üht Gaimani visiooni Holmesist, siis see oli hoopis teistsugune (ja igavam), aga samuti õige müstiline. Praeguse loo puhul võiks rääkida alternatiivajaloost, kus on ühendatud kaks narratiivi, mida ulme- ja põnevuskirjanikud aegajalt täiendavad. Holmes kui selline jääb üsna traditsiooniliseks Holmesiks, aga kuninganna Victoria ja teise kosmilised õudused, kes maailma valitsevad… eks see on omal moel kõhedalt (ohoh!) humoorikas (ja eks oma osa selleski, et nii Holmesile kui teistele meeldib niisugune allumine).

Siiski ei tunne nüüd vajadust mõnd Cthulhu ainelist antoloogiat tellida… äkki seal need olendid ludistavad ringi.



ulmekirjanduse baas

12 juuni, 2018

John Kessel - Gulliver at Home (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)


Gulliver sattus teadagi väga veidratesse kohtadesse ja tema seikluste kirjapanekud ärritasid nii mõndagi kaasaja lugejat. Aga see tekst jutustab Gulliveri abikaasa loo, kes ootas meest koju - alati, kui see oli aastaid kadunud ja surnuks peetud. Naine kasvatas lapsed ning võttis mehe vastu, kui see viimaks kuskilt fantastilisest kohast tagasi kodusadamasse sattus, ning kannatas kohalike irvitamist, kes naersid Gulliveri seikluste üle. Ning vaatas, kuidas kallis abikaasa peale koju jõudmist lubadustest hoolimata uuesti mõnele laevale läks ja loomulikult taas aastateks kadunuks tunnistati.

Eks see selline halenaljakas lugu ole - muidugi on mingis mõttes humoorikas, kui koju jõudnud Gulliver püüab vanurina aastaid hobustega sinasõprust pidada ja muud kohatud kombed. Aga samas see, kuidas pere aastakümneid ise pidi hakkama saama, kuidas naine kõigest hoolimata Gulliverist hoolis… eks see on kurvavõitu küll. Silmapaistvad inimesed ongi pahatihti ekstsentrilised, kelle lähedased ei koge just suuremaid õnnetundeid. Kessel viitab niisamuti sellele, et Gulliveril võisid olla lihtlabased luulud - aga võibolla siiski mitte. Tore metatekst gulliveriaanast.


ulmekirjanduse baas

11 juuni, 2018

Gardner Dozois - The Book of Swords (2017)


Tegemist siis antoloogiaga, mis jäi viimaseks Dozois eluajal ilmunud raamatuks – juulis peaks veel tulema iga-aastane parimate ulmejuttude kogumik; loodetavasti on enamvähem trükikõlbulik sügisel ilmuma pidav „The Book of Magic“.

Paistab, et sel kümnendil on Dozois mahitusel ilmunud mitu nö antoloogia-duoloogiat: kõigepealt ulme- ja seikluskirjanduse autorite „Dangerous Women“ ja „Rogues“, siis retro-SF kogumikud „Old Mars“ ja „Old Venus“ (nende nelja antoloogia puhul on kaaskoostajaks George R.R. Martin), nüüd siis käesolev mõõgakogu ja loodetavasti ilmavalgust nägev maagiaantoloogia (mõned aastad tagasi tegid Strahan & Anders üpris hea kogumiku „Swords & Dark Magic“). Kui esimene duoloogia ühendas SFFi ja seikluskirjandust, siis teine oli puhtalt SFF värk, ning nüüd kolmas paar tummine fantasy (kuigi … ühel lehel on juttu, et plaanis oli ühtlasi veel „The Book of Legends“ ja „The Book of Beasts“). Kõiki antoloogiaid võiks iseloomustada kui žanri nö staaride paraadi, sekka siis tõusvad tähekesed (siin eelkõige Rich Larson; reserveeringuga võiks mõelda ehk Lavie Tidhari või Scott Lynchi või Ken Liu peale – kes on küll kõik juba vähemalt 40-aastased). Dozois oli küll eelkõige SF konstruktor, aga eks ta on ka väikse portsu fantasy-antoloogiaid koostanud.

Kogumiku suurim müügiartikkel on kahtlemata Martini järjekordne lõige Targaryenide valitsemisajast – elupõlised „Jää ja tule laulu“ fännid on selle teksti pigem külmalt vastu võtnud, aga mulle see küll meeldis; parem 50 lk ühe ajaloolase heietusi kui järjekordsed Daeneryse judinaid tekitavad peatükid. K. J. Parkeri lugu oli tuntud headuses; uue autorina sai igati positiivse märgi külge Matthew Hughes (ühes teises Martini antoloogias on veel üks Hughesi tekst, peaks sellegi ette võtma).

Igati positiivseid elamusi pakkusid kuuepunkti lood – kui Nix on ikka aegajalt meeldivaid elamusi pakkunud, siis Abrahami ja Tidhari tekstid tekitavad kättevõtmisel teatud kõhklusi, mis küll seekord said ära uputatud. No ja Hobb … „Hullu laeva“ (oeh, triloogia kuues raamat on senini lugemata) tingeltangel siit õnneks ei peegeldu, lõppkokkuvõttes on see igati kena täiendus Fitzi maailma.

Sellest antoloogiast on taastrükkimist leidnud vaid kaks lugu ja seda Strahani valikus – kui Abrahami tekst on igati ok, siis Lynchi oopus paneb väheke õlgu kehitama. Vähemalt ei läinud nii nagu mõne Strahani fantasy-antoloogia puhul, kus aasta parimate valikusse on sattunud just lood, mis mulle enim närvidele käivad (nt Wolfe ja Valentine). Lugude keskmiseks hindeks on 5,3, niisiis igati normaalne.


7
The Sword of Destiny • Matthew Hughes
The Sons of the Dragon • George R. R. Martin
The Best Man Wins • K. J. Parker


6
The Mocking Tower • Daniel Abraham
Her Father's Sword • Robin Hobb
A Long, Cold Trail • Garth Nix
Waterfalling • Lavie Tidhar


5
The King's Evil • Elizabeth Bear
Hrunting • C. J. Cherryh
When I Was a Highwayman • Ellen Kushner
The Hidden Girl • Ken Liu


4
The Sword Tyraste • Cecelia Holland
The Colgrid Conundrum • Rich Larson
The Triumph of Virtue • Walter Jon Williams


3

08 juuni, 2018

Chinua Achebe - Kõik vajub koost (2018)


Väga hea romaan, pole küll Amos Tutuola laadis mütoloogiline quest, kuid selline … etnograafiline ülevaade Aafrika ühe kandi koloniseerimisest ja ristiusustamisest, ning ühtlasi peategelase traagiline elulugu. Igbode tollane ühiskond pole kindlasti midagi sellist, mida tagantjärgi idealiseerida, miskist võrdõiguslikkusest pole näiteks haisugi, aga samas see ühiskonna toimimine on omal moel kindlasti põnev. Ja muidugi see vaade uskumuste maailma, see on huvitav.

Romaani peategelane Okonkwo on karmi käega perekonnapea, kes on end enamvähem nullist üles ehitanud (kuivõrd ta isa oli pigem Tutuola laadis tegelinski). Ta oli nooruses kuulus maadleja ja vägev sõjamees (tervelt viis vaenlaste kolpa ehib ta kodu!), tal on kolm naist koos posu lastega, ta aidad on küllaldaselt kraami täis. Okonkwo on tõusmas peaaegu oma külaühiskonna kõrgeimasse tippu, kui ühe õnnetuse läbi hukkub tema relva tõttu üks klannikaaslane ning ta saadetakse seitsmeks aastaks (kuna tegemist polnud tahtliku tapmisega) külast minema – ta oma läheb perekondsetega ema sugulaste külla, kindla plaaniga oma kodukülasse seitsme aasta pärast naasta.

Asumisel töötab ta enda taas küla austusväärsemate hulka, ainult et … sel perioodil algab seal Nigeeria kandis suurem misjonitöö ja Briti koloniaalvõimu kinnistamine. Uue kirikuga ühinevad eelkõige need, kes senises ühiskonnas olid enamasti põlatud või tähtsusetud. Selle kandi hõimude leplikkust ristijatega põhjustas eelkõige see, et üks naaberküla pühiti enamvähem maa pealt, kui seal tapeti sinna uudistama saabunud valge misjonär. Igal juhul, tekivad mitmed pinged traditsiooniliste uskumuste ja uue võimu vahel; Okonkwo õuduseks ühineb ta vanim poeg kristlaste kogudusega (nojah, põhjused peituvad raamatu algupoolel, kui vanad uskumused põhjustavad õige jõhkraid tegusid) ning mees vaatab jõuetu raevuga pealt, kuidas uus võim ja usk nende traditsioone hävitab. Seitse aastat saab läbi ning Okonkwo naaseb perekonnaga ihaldatud kodukülla … kuid seal on veel hullem olukord. Viimaks põhjustab üks uuskristlane niisuguse konflikti, et külainimesed peavad vastu reageerima ning Okonkwo näeb võimalust valge mehe usu minemakihutamiseks.

Romaan jaguneb enamvähem pooleks – esimeses pooles on see igbode kultuuri kirjeldus, teine pool on nö seikluslikum ning annab edasi vastuolusid vana ja uue vahel. Kui esimeses pooles on ohtralt tõlkija seletusi igbode kultuurist (mis vahvad pärisnimede tõlked!), siis romaani teises pooles on küllaldaselt lahti seletatud kõiksugu piiblitsitaate, mida autor oma tegelaste suhu mugandustega asetab. Au ja kiitus tõlkijale, kes on teksti niisuguste allmärkustega täiendanud!

Eks see omakultuuri kaotamise teema võiks olla eestlastelegi südamelähedane. Huvitav on see, kuidas autor kirjeldab elukeskkonda, kus loodusel on üpris teisejärguline roll – loomadest on juttu kas üksteisele räägitavates mõistulugudes või siis koduloomadega seonduvast. Nö metsikut loodust kohtub üldse harva, see on ehk vahelüliks külade ja põldude vahel. Niisiis pole kindlasti tegu miski looduskeskse müütilise minevikuga – see on artefaktikeskne ühiskond, kus metsik Teine on jäänud religiooni kanda, seda on nii jumalustes kui rohkem või vähem pühalikes kohtades (veidi kummaline on ette kujutada, et suure küla alal paikneb ühtlasi Kuri Mets, kuhu kõiksugu abjekte paigutati – ei kõla just … hügieeniliselt).

Igal juhul, väga tore, et niisugune romaan eesti keelde tõlgiti.

„Ta isa Unoka, siis juba haige mees, ütles talle tol kohutaval saagikoristuse kuul: „Ära heida meelt. Ma tean, et sa ei heida meelt. Sinu süda on mehelik ja uhke. Uhke süda tuleb toime üleüldise äpardumisega, sest selline äpardus ei torgi ta uhkust. Raskem ja mõrudam on asi siis, kui mees äpardub päris üksi.“
Selline oli Unoka oma viimaseil päevil. Tema armastus loba vastu oli kasvanud ühes vanuse ja tervisehädadega. Ja see pani Okonkwo kannatuse sõnulkirjeldamatult proovile.“ (lk 29)

 „Kui nad seal koos seisid, liikus Ekwefi mõte tagasi päevadele, mil nad olid veel noored. Ta abiellus Anenega, sest Okonkwo oli naisevõtuks liiga vaene. Kaks aastat pärast Anenega abiellumist ei pidanud ta enam vastu ja jooksis ära Okonkwo juurde. See juhtus varahommikul. Kuu säras. Ekwefi pidi minema jõe äärde vett tooma. Teel jõele oli Okonkwo maja. Naine astus sisse ja koputas uksele ning mees tuli välja. Juba noil päevil oli ta napi jutuga mees, kes ei raisanud sõnu. Ta kandis naise lihtsalt oma voodisse ning asus pimeduses kobama rüükanga lahtist otsa ta pihal.“ (lk 97)

 „Igal klannil ja külal oli oma Kuri Mets. Sinna olid maetud kõik, kes surid tõeliselt kurjadesse haigustesse nagu leepra ja rõuged. Ka oli see paik, kuhu visati pärast suurte nõidarstide surma neile kuuluvad väekad tootemid. Seega kihas Kuri Mets õudsetest jõududest ja pimeduse vägedest. Just sellise metsa Mbanta juhid misjonäridele andsidki. Nad ei tahtnud neid tegelikult oma klannis näha ja tegid sestap pakkumise, mida ükski terve mõistusega inimene ei oleks vastu võtnud.“ (lk 130)

07 juuni, 2018

Neil Gaiman - The Case of the Four and Twenty Blackbirds (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)


Gaimani üks varasemaid tekste on paroodia noiri ainetel (hiljaaegu püüdis üks eesti kirjutada paroodiat samal teemal). Niisiis, detektiiv palgatakse uurima surmajuhtumit, mis tellija arvates oli tegemist mõrvaga - ametlikult nii ei arvata; kuritegelike ambitsioonidega ohver kukkus ise müürilt maha. Seetõttu satub detektiiv kõiksugu sasipuntrasse ja tõepoolest, ta avastab et surm oli vägivaldne ja sellega olid seotud mitmed olulised tegelased, kellega tal olnud erinevad kokkupuuted… 

Kerglane lugu (no eks paroodia puhul paratamatult eeldada, et nii mõnegi olukorra läbimängimine on õige kergemeelselt teostatud), mis mõneti justkui sobiks mõne kaheksakümnendate briti sketšisaate käsikirjaks. Tekst teeb mitmeid järske jõnkse ja ootamatuid lahendusi, samas ei saa öelda, et… oleks tuntavalt gaimanlik tekst, eks nii ole võimelised mitmed autorid kirjutama. Kuid ega Gaimani Sherlocki-lugu ka just eriline pärlike olnud.


06 juuni, 2018

Stephen King - The New York Times at Special Bargain Rates (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)


Loo pealkiri… no ei saa öelda, et see kuidagi lugu ennast kirjeldaks, aga eks nii saab puänti esile tõstetud. Kingi loome ei saa mulle kuidagi huvitavaks, nii ka ei jälgi ta eestindusi (ehk kui raamatud näppu satuvad, siis… annan ette loobumisvõidu, mitte ei viitsi närima hakata).

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas verivärskelt lesestunud naisele helistab ta mees. Nimelt on naise lesestumise põhjuseks see, et mees viibis reisijana lennukis, mis õnnetuse läbi kukkus elumaja peale, mistõttu nii lennukis kui majas paiknenud inimesed hukkusid - nagu naisele on ametlikult teatatud. Kuid nüüd on mees toru otsas, justkui helistaks teispoolsusest (kui midagi sellist õieti eksisteerib). Kõne ei saa lõputult kesta (aga tänu mobiilsidele on see üldse võimalik!), muuhulgas saab lesk mõned hoiatused, mis peaks aitama tal kauem elus püsida. Ja tõepoolest, järgnevate aastate jooksul lähevad surnud mehe prohvetlikud sõnad täide.

Ma nüüd ei oskagi öelda, mis on selle jutu õpetusivaks. Teispoolsus? Leina eri vormid? Olukorrad, millega võisid kokku puutuda 9/11 ohvrite lähedased? Ei tea, ehk siis see müstiline teispoolsus, hingede rändamine ja vaimne side. Jms.

05 juuni, 2018

Rich Larson - The Colgrid Conundrum (The Book of Swords, 2017)


Kui ma õigesti mäletan, sis see tekst on antoloogiast ainuke lugu, mis justkui sisaldab aurupungi elemente - või noh, selle linna atmosfääri ja elanikke võib muidugi näha ka fantasy raames.

Lugu siis sellest, kuidas kaks karmi kriminaali maabuvad ühes tööstuslinnas, kuna neile on öeldud, et seal elab üks võlur, kes võiks avada nende röövitud aardekirstu. Linna õhku mürgitab tolm, mis tekib tööstuse tagajärjel (mis annab kriminaalidele kanda teiste linnaelanike eeskujul näomaske), ja kui nad naise leiavad, pakub see, et aardekirstu avamise vastutasuks võiksid mehed hävitada selle töösturi, kes linna oma hirmuäratavas haardes hoiab (ja narkootikume toodab!). Mehed nõustuvad tehinguga (üks kriminaal on narkomaan, kellele töösturi toodang vägagi imponeerib - miks mitte seda omastada võimalikult väikese tasu eest).

Aga kui nad valmistuvad töösturi hävitamiseks, selgub, et võluri motiiv (kättemaks töösturi toodangu läbi hukka saanud abikaasa eest!) polegi nii üksüheselt vastav neile räägituga. Ja see hirmsa välimusega koljat-tööstur … pole ka ehk nii  õudustäratav monstrum nagu naine oma uutele partnerite paista laseb. Igal juhul, mehed peavad rinda pistma mõnede eetiliste küsimustega.

Lugu on siis õige püüdlikult noir ja muidu stiilne jne. Ei saa öelda, et viimaste aastate ulmelühijuttude komeet Larson mind sellegi looga viimaks võluks - minu meelest on nüüdki tegemist korraliku käsitöö või tarbekunst, kus puudub eripärane säde. Mitte et klišeede kasutamine halb oleks või, aga kui sel puudub miski värske hingus, siis see ei ärata lugemistuimusest.

04 juuni, 2018

Walter Jon Williams - The Triumph of Virtue (The Book of Swords, 2017)


Väheke mittemidagiütlev lugu noorest ja auahnest rüütlist, kes tõttab lahendama õukonnas juhtunud dramaatilist mõrvakatset – kui tappa püüti kuninganna armukese abikaasat. Sarvekandja jäi tänu raudsele korsetile ellu ning hiljem selgub, et mõrva tellijaks osutus … no ega ma ei saa seda saladust paljastada.

Loo teeb natuke eriskummaliseks ehk see, et loo kangelasel on samuti abielunaisest armuke, kes on oma abikaasast igati rase ning kellega hullamine on noorele kangelasele nii lahe. Kõlab vist veidralt, aga niisugust raseda armukesega juhtumit nagu polegi fantasyst varem kohanud (no tähendab, et siis normaalselt toimivate inimisendite puhul; kindlasti kõiksugu olenditel võivad muidu jumal teab mis seisundid olla vms). Mitte et see kuidagi lugu paremaks teeks, küll aga … veidramaks. Aga eks igaühele oma.

01 juuni, 2018

K. J. Parker – Sharps (2012)


Parker & Holt on meeletult produktiivne autor, mis teeb muidugi ettevaatlikuks toodangu võimaliku kvaliteedi suhtes – aga kuivõrd erinevates antoloogiates kohatud jutud on enamasti head või väga head lugemiskogemused, siis pidi paratamatult hambaid kiristama ja mõne romaaniga tõtt vahtima.

Lugu on siis sellest, kuidas kaks riigikest (Scheria ja Permia) on aastakümneid sõjas olnud, ning enne kummagi riigi kokkuvarisemist siiski rahu sõlminud. Nüüd mõned aastad peale sõja lõppu on mõlemad avastanud, et see rahu on tegelikult päris hea. Scheria poole kavalpead otsustavad rahu Permiaga veel kindlustada (sest neil on soov saada veretult enda võimusesse kahe riigi vaheline demililtariseeritud tsoon, kus peaks paiknema mitmeid maavarasid – eks sama soov on Permia valitsejatelgi) ning selleks saadavad nad naaberriiki hea tahte märgiks neli mõõgavõitlejat, et nad saaksid mõõtu võtta sealsete parimate võitlejatega (kumbki maa on üpris vehklemishullud, ainult et … variatsioonidega, mis muidugi tekitab kummaski pooles segadust).

Kuid … kauaaegsete vaenlaste maale minek näib paraja enesetapumissioonina – kui nad seal mingi jama kokku keeraksid (nt tapaks mõõduvõtmise käigus vastase), võiks püssirohutünn taas plahvatada. Mida muuhulgas soovivadki osad Scheria ülikud, kel jäi sõjaga rikastumine pooleli. Ja eks see missioon sinna naaberriiki kulgebki üle kivide ja kändude, seal ootab neid ees … mitmesugune vastuvõtt; muuhulgas kaasneb Permias siseriikliku olukorra ohtlik pingestumine (sest millegipärast mõrvatakse nende reisi saatel mitmed kohalikud poliitikasuurused), mis võib tipneda kodusõjaga … mis annaks niisiis võimaluse Scheria sõjahulludel uuesti sõda alustada. Millele aga järgneks kindlasti omakorda konflikt nende kahe riigi suure naabriga, mille võimu alt nad kunagi iseseisvusid ja mis senini rohkem või vähem varjatult sekkub kummagi riigi valitsemisse kas siis palgasõdurite (Permia muuhulgas võitleski eelkõige palgasõdurite abil) või panganduse abil (nojah, Scheria pangahärrad teevad õige hämaraid tehinguid).

Kuueliikmeline reisiseltskond (lisaks vehklejatele on veel mänedžer ja … riiklik esindaja) on igati kirev segu sõjaveteranidest (kel on oma kana kitkuda endiste vaenlastega) ja erinevatest aadlivõsudest, keda on ühel või teisel viisil sunnitud selle missiooniga ühinema. Ja nagu mõne aja pärast selgub, on mitmel neist oma salaülesanne, mida Permias teostada … mille tulemuseks võiks siis muidugi olla sõja taaspuhkemine.

„Why do you ask? Do you think it’s likely? Another war, I mean.“ 
„It’s the sort of ridiculous thing that tends to happen,“ Addo replied quietly. „I mean, apart from few people like my father, nobody wants it. It’ll do great deal of harm, almost certainly the end of Permia and quite possibly Scheria as well. A great many people will die, and a lot more will be left crippled for life; oh, and we can’t afford it, so we’ll all be dirt poor for generations to come. So yes, on balance, I think it’s practically inevitable.“ (lk 306)

Tekst jookseb igati lobedalt ning nagu ikka, tegemist on Invincible Sun maailmaga. Muuhulgas on Permiat mainitud (kui terasetarnijat) hiljuti „Book of Swords“ antoloogias ilmunud loos – aga kas tegemist võiks olla enne või pärast „Sharps“ toimumise aega juhtunud sündmusega, ei saa kahjuks aru. Eks muidugi tekib vaikselt tahtmine mõista, milline see Invincible Sun maailma geograafia õieti on, eks selleks tuleks mulle kättesaadavad tekstid kronoloogiliselt läbi lugeda.

Aga jah, Parkerile omaselt on siingi romaanis hulganisti musta huumorit ja kõiksugu kelmuseid (mitte et ma oleksin eelpool suurt neid maininud); tegu on kui Abercrombie Esimese Seaduse maailma vähe tsiviliseerituma variandiga. Üleüldse puudub üleloomulik värk, tegemist on kõigest väljamõeldud maailmas toimuvate elust suuremate seiklustega. Ehk siis kvaliteetne meelelahutus kui selline (no muidugi võiks soovi korral otsida paralleele suurriikide ja üleilmsete korporatsioonide kõiksugu mahhinatsioonidega).