Häniläne - Tarõ ja timä pernanõ (Looming 7, 2026)

 

Kui eelmine lugemiskogemus selle autoriga oli üsna õnnetu, siis see tekst on märgatavalt parem. Eks see on puhtalt traagiline, kuid niisugune see võrokese elu ole.

Niisiis lugu majast, mis sai hinge, kui õige perenaine ta äratas. Maja siis vaatleb selle perenaise elunatukese veeremist, ta erinevaid mehi ja nende vigasid ning mis sellest kõik lõpuks välja kukkus. Eks elu on üks hädaorg ja mis see armastus õieti olla võiks, leiab see oma otsa üsna kiiresti - sest inimestel on ikka omad hädad küljes.

Tekst on tõepoolest üks õnnetuste elukäik, aga noh, see maamaja vaatepunkt on omal moel huvitav.

Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Heidi Iivari - Nõudepesumasin (Looming 6, 2026)

 

Ajakirja viies proosapla on samuti ühesõnalise pealkirjaga, ja samuti omamoodi nihkes olmekirjandus - erinevalt teistes võiks seda ehk pidada tragikoomilisekski (noh, samas muidugi kui koomiline on teiste inimeste õnnetu elu).

Lugu siis abielupaarist, kus Harri on perepea ja Helena ülesandeks on mehele neli last sünnitada, nagu Harri ühel sõbral. Naine olgu kodune. Ainult et … kuhu kõik see armastus kadus ja eks selle sümboliks on nõudepesumasin, mille mees ostis peale naise palumist ja aastaid laste kõrval rassimist … ja mis jääb kööki keset põrandat lihtsalt seisma, sest mehe järgi pole õige aeg seda töökorda seada (seda enam, et santehnikuna töötav Harri ei taha vabal ajal kodus torutöid teha). Aastad ja rõõmud kaovad, kolm poega kasvavad.

Võrreldes ajakirja teiste tekstidega on see kuidagi loetavamalt kirjutatud, aga ega kõike peagi mitmes kihis looritama, vahel võib ka lihtsalt lugu jutustada.

Kristjan Sander - Maja (Looming 6, 2026)

 

See, mis tekstist eelkõige meelde jääb, on suvise kuumuse kirjeldamine kuskil maakohas. Kõik need lõhnad ja aistingud ja erinevad kuumapahvakad. Selle varjus on siis lugu Monast, kes tuli oma lapsepõlvemaale justkui juhatust otsima, et mida oma eluga peale hakata - ta tuli oma salakohta ühes mahajäetud majas, kus ta on lapsena näinud justkui kahe lapse vaime; mis on aastatega ühes Monaga üha vanemaks saanud. Aga nüüd pole Mona ainus, kes on omadega puntrasse takerdunud.

Igati dramaatiline tekst kõigi oma aistingute kirjeldamisega, vahel tundub, et autor on justkui sellega liiga süvitsi läinud, aga samas - eks siin tulebki kirjeldada õhkkonda, väline peegeldab sisemist; ja omakorda see varjumaailma teema. Painav värk, eks jutu lõppedes võib kujutada edasisi erinevaid stsenaariume.

“Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.” (lk 767)

Elo Viiding - Hamster (Looming 6, 2026)

 

Paistab, et sellele ajakirjanumbrile on iseloomulik üsna veider proosa. Viidingu lugemine pole kunagi kerge meelelahutus, aga see tekst on kuidagi … nihkes; alles lõpupoole sain aru, mis võiks selle põhjus olla - nimelt on see jutt pühendatud viimase aja moodsa tõlkekirjanduse ühele lemmikautorile Edouard Louis’le. Ma pole küll ühtki ta teksti lugenud, sest ausalt öeldes mind ei tõmba autobiograafiamaiguline kirjandus; niipalju kui olen teistest lugemisblogidest kogenud, on tekkinud justkui mingi ettekujutus (või noh, õigemini küll eelarvamus) Louis’ võimalikust loomest.

Nii on siis kirjeldatud kahe tütarlapse paralleelne arengukäik, lastest tiineka-eani. Peategelane (õigemini küll minajutustaja) on selline kärts elus hakkamasaaja, antagonistiks on üks väikekodanlik pere, kes jumaldab oma tütart ning võimaldavad talle erinevaid hüvesid ja haridust. Kui põlastusväärne see tundub minajutustajale ning ühtlasi tekib soov sellele tüdrukule koht kätte näidata. Et siis … hamster.

Kui tekst näib muidu üsna puine (taotluslikult? Ehk on Viiding hoopiski kriitiline Louis meetodite suhtes?), siis loo finaal on küll päris lööv. Teksti ruum on selline, et kas see toimub Tallinnas või Prantsusmaal, väga pihta ei saa - mingil moel justkui tõlkemugandus, aga eks oskavad seda hinnata Louis’ lugejad. Ühesõnaga, veider ja painajaliku maiguga tekst.

Jüri Kolk - Paradiis (Looming 6, 2026)

 

Autor on teadagi kõiksugu intertekstuaalsuse sõber ja levitaja, aga see tekst on kuidagi kujundlikkusest ülekoormatud ja seetõttu staatiline; mingit nuputamismõnu ma siit küll ei suutnud leida. Algul tõesti mõtlesin, et tegu on paradiisi mingil moel kirjeldamisega, aga ei, see on üleelusuurune juuksuriskäik.

Nojah, vast on sel potentsiaali pääseda järgmisse kogumikku “Eesti Novell” (tegu pole irooniaga kummagi asjus); kuidas keegi teksti tajub.

Lydia Risberg - Imposter (Looming 6, 2026)

 

Lugu siis sellest, mis võib enamvähem kõiki vaevata, kes on ealiselt jõudnud keskea kanti - kas ma olen elus üldse midagi saavutanud, või siis lihtsalt jõudnud sellesse punkti, kus hetkel olen. Ja nii saame ülevaate jutustaja senisest elust ning kuidas ta nüüd kinos töötab ja filme näitab. Töö on nagu tore, aga … kes ma oleksin võinud olla?

Muidugi, kindlasti on selliseid inimesi, kel üldse pole selliseid küsimusi, kes lihtsalt elavadki või kes peavad tegelema ellujäämisega. Ja eks jutustajalgi on sisehääl, mida tuleb vaigistada, sest see on mõneti kriitiline jutustaja mõttelendude asjus. Ühesõnaga, heaoluühiskonn elu, sõbralikult kohtuvad mõttekäikudes Frodo ja Plath.

Katrin Johanson - Moorits ja ingel (Looming 5, 2026)

 

Esmapilgul veidi vanamoodne jutt üllatab meeldivalt novelliliku puändiga, lugeja ootused (no sõltuvalt rikutusest) saavad kenasti petetud.

Keskealine Moorits võtab tuisusel õhtul peale hääletaja - väga meeldiv neiu, kel on seal maakohas vaja õige kaugele minna, et jõuda bussile. Moorits sõidutab ta peatusse, aga bussile siiski ei jõua ning mees pakub viimaks, et neiu võib ööbida mehe maakodus ja seejärel hommikul edasi sõit. Neiu nõustub, Moorits püüab mitte olla tiirane vanamees; maakodus tutvustab oma kunstikogu ja räägivad poole ööni. Milline ingellik neiu. Seejärel läheb kumbki oma tuppa.

Aga see pole muidugi lõpp. Nagu öeldud, autor mängib lugeja ootustega (kes millele mõtleb), kuhu need tegelased võiks õieti välja jõuda. Ja siis on veel pealkirja surve. Kokkuvõttes lahedasti teostatud jutt.

Toomas Raudam - Aken (Looming 5, 2026)

 

Raudam on autor, kellest ma pole aastakümneid aru saanud. Pikematest tekstidest olen ammu loobunud, vahel harva nüüd lühemaid kätte võtnud, aga no ei teki mingit arusaamist. On muudkui üks keele- ja mõistumäng lapsepõlve teemal, ja see pole kuidagi huvitav. Aga näe, väga viljakas autor, ikka ilmub mitme kirjastuse all eri teemadel raamatuid, küllap siis ikka mõistvaid lugejaid on.

Siin siis käsitluse all ema, kes olla nooruses muuhulgas võlunud ära Kalju Lepiku: koguni paar luuletust on pühendatud emale. Aga ema, tema vaikis ja vaatas endasse ja india filme. Ja nii edasi ja nii edasi, paralleelid selle, teise ja kolmandaga ja nii edasi ja edasi. Selline lõputu jutustamismasin, mis võibki igavesti raamatuid täita.

Riste Sofie Käär - Optimus Maximus (Looming 5, 2026)

 

Lugu siis sellest, kuidas sõõrikukohvikus kohtuvad kaks tuttavat - üks neist on vahepeal emaks saanud, kandes kaasas ühekuust tütart. Paistab, et emaroll sobib sellele igati stiilsele noorele naisele, aga … kes küll saab kasvatada last sellises maailmas? Kui ühiskond ja ajalugu on nii toksiline ja naistevaenulik ning raha ja rahvusvahelised pinged. Nii siis peategelasest jutustaja ühelt poolt imetleb sellist emakssaamist, teiselt poolt kahtlus, et kas tema suudaks või üldse tahaks seda.

Ühesõnaga, tekst pole just soovitav lugemisvara patriarhaalsete traditsioonide austajatele. Eks see mingil moel markeerib ka seda, kuidas saadakse noorest täiskasvanuks - mil enam ei elata vaid isiklike (või kuidas iganes need avarduvadki) ideaalide või mõnude nimel (jajah, alati on erandid jne). Sest noh, lapsevanemaks olemine (mitte ainult saamine) on juba tõesti teistsugune ooper.

Aga jah, see sünnitamine ise ja maailm toimib nii koledasti (või on see võetav irooniana?). Ühelt poolt on see minu jaoks veidi naiivne vaade vanemlusele; teiselt poolt pole mul mingit õigust näpuga osutada eraeluliste küsimuste osas.

Tõnis Tootsen - Igiroheline mõttevool (Looming 5, 2026)

 

Pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti sisu, või noh, mõttevoolu (eks siit tekib kahtlus, kas tegu hoopis iroonia vms). Jutustaja kirjeldab seda, mis tunded ja mõtted tal tekivad eri aastaaegadel üht ojakest jälgides; mismoodi oja voolamine kirjeldab loodust (ehk üldse elu) ennast - noh, kõrbe tingimustes seda vast nii tajuks.

Eks seda kõike on keeruline võtta jutustava proosana, pigem reflektsioon kirjanduse võttes.

“Üle kivide hüplevates mullides on lihtne näha inimesi, elu ennast. Ja miks ei peakski nii olema? Vee ääres kükitades vaatled ju tegelikult loodusseadusi - need on kogu vaatemängu taga - ja sellest allikast on paratamatult kogu elu välja kasvanud. Sellest metsaojast me tulemegi - meil lihtsalt ei ole kuskilt mujalt tulla ega kuhugi mujale kaduda. Enese tühipaljaks mulliks mõtlemise vastu võib muidugi protesteerida: tühja triivivad mullid ju ei “tee” ega vali midagi! Aga kes oskaks öelda, kust tulevad ta kõhkluse keerised, millesse võib tiirlema jäädagi, või järsku alanud vabavool, milles paistab olevat üksainus selge tee. Me kõik sünnime asjaolude voolusängi, igirohelisse mõttevoolu, mille põhi jääb kättesaamatuks.” (lk 597-598)

Ilja Prozorov - Lubadus (Looming 4, 2026)

 

Loomingu uue peatoimetaja esimene number on täis head proosat (hea küll, tegelikult ma vaid sirvisin Piret Jaaksi ja Piret Põldveri tekste, sest need on romaanikatkendid). Prozorovi lugu on nö täiskasvanute muinasjutt (või miks mitte ka fantaasiakirjandus) - isast, kes lubab oma noorele tütrele kokku lugeda lumehelbed. Nojah, teadagi, väikestele lastele lubatakse igasugu asju, aga kui tütar magama minnes teadküllkuidas otsa vaatab, siis … tuleb minna. Kohe. Põhja, otsima alget. Ja eks see siis ongi omamoodi lugu eneseleidmisest ja inimsusest.

Autor on tütre teemal varemgi kirjutanud, seda küll nö palju proosalisemalt (siinses loos on ses suhtes märgiline ema mitte mainimine). Aga see rännak, see on omamoodi spirituaalne lugemiskogemus.

Kivivalgel - Kaadervärgid (Looming 4, 2026)

 

Tekste võiks nimetada argielu anarhiaks - püüd vabaneda kivistunud reeglitest, olla elus ja loominguline. Või mingil moel on see kõik tõesti kui eneseabi … kaadervärk, ja tulemused võivad olla vägagi erinevad. Aga noh, nii see eluke veereb.

Jutud loetavad Loomingu kodulehelt.

“Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.” (“kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2”, lk 454)

 

“Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu.” (“keegi, kes kirjutab igale poole”, lk 457)

 

“Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina.” (“marie kondo from hell”, lk 458)

Eva Koff - Lõoke (Looming 4, 2026)

 

Polegi Koffi varem lugenud. Tekst paigutub sõjaaegsesse Karjalasse, kus siis seni elusolevad karjalased vaaguvad näljast hinge ja eks autor markeerib siin mitmeid õnnetuid saatusi - ning mõnegi puhul võib ise edasi mõelda, mida ühe või teise lapsega õieti edasi võis juhtuda.

Eks kuulda on olnud, et Koff kirjutab poeetiliselt ning selles suhtes said vastav ootus täidetud. Ning ega tekst pole lihtne punktist A punkti B liikumine, pigem on see varjude ilm, milles lugeja saab otsida ühendusteid. Igal juhul, väga sünge tekst - loetav ka Loomingu kodulehelt.

Juta Kivimäe - Malamudi jälgedel (Looming 3, 2026)

 

Jälle tekst, mida muidu ei loeks, aga kui nüüd ajakirjas kätte sattus, siis läks nii ja teps mitte teisiti. Eks see on paralleellugu Viitoli tekstiga - seekord siis ühe kohaliku Malamudi loome austaja kahtlus, et juudi autoril võiks olla mingi seos ta ammusel ajal Ameerikasse välja rännanud juudi sugulastega. Ja milliseid võrratuid teoseid on küll Malamud kirjutanud!

Tekst ongi ühtaegu ringkäik nõukogude aja oludes ning siis ameerika juudi kogukonna eripärade nägemus - mis siis põimub loo lõpuosas, kui nüüd 21. sajandi algul kohtuvad Tallinna saabunud kruiisilaeval ühe suguvõsa eri liinid, ja tõepoolest, Malamud. Ehk siis omamoodi kommete tragikomöödia.

Livia Viitol - Déjà-vu (Looming 3, 2026)

 

Peale Lõhmuse postmodernismi on see tekst kui teisest reaalsusest, kus ühendatakse 20. sajandi eri ajajärkudel eesti naised ja jaapani mehed - varasemal, Teise maailmasõja kontekstis jääb naise ja mehe suhe katki; hilisemal, üheksakümnendate alguse puhul tuleb jaapani mees Tartusse, kuid neiu on vahepeal läinud Londonisse lapsehoidjaks, ning viimaks ei tahagi tagasi tulla, vaid maailmalinnas end teostada. Ja omal moel need eri ajastute lood põimuvad.

Tõepoolest, mingil moel on see päris harjumatu lugemiskogemus - mitte niivõrd ajastute või teema tõttu, vaid kuidas autor nö klassikaliselt kirjutab kirjandusteksti. Viksid tegelased ja siivsad olukorrad, selline idülliline maailm oma südameprobleemidega (kuigi muidugi on ühel puhul taustal Teine maailmasõda oma koledustega). Eks see nõuab harjumist ning vaiksel moel see armunute ahastus on viimaks köitevgi.

Margit Lõhmus - Kunst minu elus ja ümber (Looming 3, 2026)

 

Pole ammu Lõhmust lugenud ning on nüüd meeldiv tõdeda, et autor suudab ikka rõõmsalt üllatada. Lugu siis sellest … noh, nagu pealkiri ütleb. Tegelane ja autor (keda vist tuleks võtta kui autoriks kirjutatuna) elavad oma maalide keskel, ning neil maalidel on oma veider mõju (kui lugeja soovib enamat teada, siis tekstis on avaldatud arveldusarve, ning ülekandejärgselt on siis võimalik rohkem omandada - hinnavahemik on 3 kuni 6200 eurot, saadaval nii anekdoodid, topless-pilt kui ka maale).

Teksti ennast on veidi keeruline kirjeldada ja teisalt ei tahaks ära võtta ka esmakogemuse tunnet. Lühidalt öeldes on see paras postmodernistlik (transgressiivne?) tulevärk - juba see kahe- või kolmekordne mäng autori ja erinevate reaalsustega võib panna pea huugama. Ja eks oleks huvitav teada, kui palju selle teksti mõjul tõesti ülekandeid tehakse - ja millist vastukaja võiks saada raha saatja (autorilt? tegelaselt? või koguni Margit Lõhmuselt endalt?).

Ühesõnaga, üks kõva piiride hägustamise töö. Kui samas numbris kirjutab Berk Vaher 2025. aasta eesti lühiproosa ülevaates teatud tüdimusest ühest tendentsist, siis … siin sumbatakse vahepeal põlvini selles.

Igal juhul, tekst loetav Loomingu lehelt (kahjuks need reaalused viited on siin lükatud tuimalt teksti lõppu).

Martin Algus - Sõna kaal (Looming 2, 2026)

 

Lobe lugu ühe tuntud (ikka fiktiivse) kirjandusautori allakäigust, kui see keeldub ühe rikkuri noore naise luulekogu lugemast (ja seejärel head sõna lausumast). Talle lubatakse küll kõiksugu hüvesid, aga tema on aus, tema sõnal on väärtus!

Kuid autor tunneb, et miljonär jätkab survestamist, muuhulgas võttes elu autori hoovis askeldavalt vanalt oravalt - kuid tema on aus! Temal on aated, tema on kultuurielu keskmes, temal on käsil loomeelu kõrgpunkt. Kuid siis murdus autori armuke …

Lisaks kergele seikluslikkusele ja psühholoogilistele pingetele on ehk oluline kunstniku aususe teema, müümine ja turundus 21. sajandi kultuuritööstuse tingimustes: ei piisa vaid tööst ja andest, kui tahad hästi elada. Prototüüpe vast ei tasu otsida.

Lilli Luuk - Katkuemad (Looming 2, 2026)

 

Emotsionaalne lugu emadusest - see juhtum, kui laps satub meelemürkide võrku. Kuidas seda tähele ei pannud, mis küll ometi juhtus, kuidas sellise järeltulijaga edasi elada. Ja armastus, kas see jääb.

Esitatud on see tekst ema vaatepunktist - ja eks siin esitatud sünnituskogemus on selline, millele ma ei oska mehena “hinnangut” anda; kui keeruline see õieti oli vms. Ja noh, narkootikumid ja politsei ja taastusravi ning kuidas seejärel õieti maailma kogeda. Senise lugemiskogemuse põhjal on Luuki tekstides üsna raskemeelne maailm ning eks seegi tekst ei paku positiivsemaid hetki - nojah, samas on muidugi see emaarmastus, mis ei anna alla.

Feissbuuki voos olen näinud mõnd ülikiitvat muljet (“lastele koolis kohustuslikuks kirjanduseks!”), eks see emotsionaalne tekst ole. Igal juhul, loetav ka ajakirja kodulehelt.

Tõnu Tannberg - Johannes Semper, „Raske vaikus”. Johannes Semper punavõimu põlualusena 1950. aastal (Looming 1, 2026)

 

Selle numbri vast huvitavaim tekst on ootamatul kombel hoopis eesti kirjandusloost, mis käsitleb stalinliku ajajärgu tõuse ja languseid Semperi näitel. Ja noh, on väärakaid, kes nutavad nõukogude aega taga.

Niisiis, kuidas Semper sattus partei põlu alla - partei, mida hakkas teenima 1940. aastal ja mille tuules oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu tagalas, misjärel tagasi Nõukogude Eestisse kunstielu korraldama jne jne. Kuni sattus partei võimumängude vahele, mil Käbin tahtis tõusta Karotamme asemele.

Suur häda: Semper puksitakse Kunstide Valitsuse juhist Kirjanike Liitu juhtima, seejärel aga ei valita enam selle juhatusse - visatakse peagi välja ning kuulutatakse kodanlikuks natsionalistiks. Semper pöördub ikka Tallinna ja Moskva võimumeeste poole, et saaks kasvõi elamiseks toetust (ikkagi harjunud teiste elustandarditega kui oli muidu uutel nõukogude kodanikel võimalik), et saaks kirjutada ja ühtlasi toimetada varasemaid tekste nõukogude autorile sobivamaks. Ja muidugi see kartus, millal tullakse talle järele (luuletus “Raske vaikus”) - 1950. aasta suvel ei julge Semper enam kodus magada (erinevalt siis naisest), inimesed näitavad tänaval näpuga (ta on ometigi tuntud inimene).

Nagu Tannberg lõpuks sedastab, läks Semperil siiski hästi - ei pandud teda vangi ega midagi (võrdluseks siis Nigol Andresen ja Hans Kruus). Inimene, kes tahtis hästi elada ning pühenduda kirjutamisele (eks see juhtimistöö oligi tüütu), sai seda lõpuks teha mõlemal riigikorral. Sellisele sabaraklusele tasakaaluks on nüüdseks Semperi loome tolmu kogumine - ei tule mulle ette, et oleksin elu jooksul mõnd ta raamatut lugenud. Ja peale Tannbergi artiklit on huvi veelgi olematum (kui see vaid võimalik saaks olla).

Aga jah, see ajastu ja selle juhtide ja süsteemi toimimise kirjeldus, ikka eriliselt vastik ajajärk.