Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.

Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.

Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.

Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …

Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….

Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.

Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.

Brooke Bolander - The Only Harmless Great Thing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Teksti  esimene pool on selline, et õieti ei suuda toimuvat jälgida või kokku ühendada - ainult see elevantide talletatud maailma arhitekst on kirjutatud päris köitvalt; kõik see elevantide esiemade lugu. Aga need kaks naist, teadlane ja surmavalt kiiritatud neiu (“Radium Girls”), nende lugudele ei saa õieti pihta.

Kuid siis loo teine pool kuidagi kristalliseerub - eriti peale seda, kui plaanitakse avalikult hukata elevant (kuna ta hävitas tehasenaist rünnanud mehe); siis läheb tekst igati poeetiliseks ja traagiliseks ja ülevakski. Ja noh, ikka see elevantide lugu.

Veider tekst, on see siis teaduslik fantastika või fantaasia, ei saagi täpselt pihta. Igal juhul, kokkuvõtteks lööv tekst (see elevantide lugu). Eks kasuks tuleks, kui tunneks seda “Radium Girls” värki või reaalse Topsy hukkamisest - kaks lugu, mida autor on üheks narratiiviks ühendanud.

Alyssa Wong - Olivia's Table (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu omapärasest hingedepäevast, mis toimub Ameerika ühes endises kaevanduslinnas - mille ainsaks atraktsiooniks ongi jäänud see, et linn kubiseb sinna jäänud vaimudest ehk siis kaevandusõnnetustes hukkunud või siis muidu otsa leidnud inimestest. Igal aastal augustikuus toimub suur hingedeaeg, mil need muutuvad nähtavaks ka tavainimestele - mistõttu siis sõidetakse vaatama neid õnnetuid olendeid; mõned neist on koguni laiemalt tuntud.

Omal ajal oli sinna kaevandusse toodud palju hiina kaevandustöölisi, nii on hingedeaja söömaaja korraldamine enda kätte võtnud hiina päritolu naine - kui pakud neile süüa ja oled aupaklik, sis saavad hinged siit edasi liikuda. Nii siis valmistatakse neile kõiksugu riisi ja liha ning kantakse see peolauale, kuhu kogunevad siis need vaimud, kes selleks võimalus on.

Loo peategelane on neiu, kes korraldab esmakordselt seda peolauda. Varem tegi seda ema, keda neiu oli aidanud, aga nüüd on ema lahkunud ning peale linna kutset tuli ta ise. Ettevalmistuste käigus meenutabki tütar oma ema ja seda, mida talle õpetati inimeste ja hingedega suhtlemisel. Ja veel see põhjus, miks ta üht hinge veel kord tahab kohata.

Igati emotsionaalne tekst täiskasvanuks saamisest. Algselt ilmunud aasia müütide tõlgenduste antoloogias (noortele).

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Jonathan Louis Duckworth - Bruised-Eye Dusk (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Taas vähe LGBT-hõnguline tekst, seekord siis fantaasialugu nõiajahtijast nimega Rugg, kes rändab üksildastel aladel koos oma alligaatoriga. Ta sooviks ühes ääreala külas oma varusid täiendada, kuid külas on ärev olukord - nende kandis pesitsev nõid on arvatavalt pannud külale needuse, mistõttu surevad koduloomad ja seejärel on haigestunud lapsed. Rugg palgatakse seda nõida tapma.

Rugg läheb tagasi sohu ning pimeduse lähenedes otsib soosaare, kus aga teeb lõket imekaunis noormees. Kiiresti saavad nad lähedaseks ning veedavad kirgliku paaritumisega kenasti aega, kuniks hommikul avastab mees, et ta kaunis kaaslane on juba lahkunud. Rugg asub edasi otsima nõida ning peagi avastab saladusi, mis seotud nii küla kui nõiaga. Aga seda olukorda on võimalik lahendada - nii nagu Ruggi puhul on see varem juhtunud.

Teksti maailm leiab aset Põhja-Ameerika lõunaosa soistel aladel, kus on muuhulgas tegutsenud üsna traditsioonilised kuningriigid … mida aga ohustavad mingid imelikud lendavad artefaktid jne. Eks loo võlu ongi see maailm, mis on siis loodud tavaliselt euroopaliku fantaasiailma järgi, mida tavaliselt just ameerika oludesse ei paigutata. Ja no see taltsutatud alligaator, kes veab peategelast mööda soo-alasid ning kel on samuti oma arvamus. Ja eks see peategelasega kaasnev homoerootika on omal moel samuti sobiv.

Kui nüüd peale selle teksti kirjutamist lugesin autoripoolset loo tutvustust, selgus, et tegu on postapokalüptilise Ameerikaga; maailm, millest on autor varemgi kirjutanud ja kavatseb veelgi teha. Tõepoolest, võiks lisaks lugeda.

A.R. Capetta - Resurrection Highway (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Tekst, mis võiks olla kauge järglane J. G. Ballardi “Crashile” - kus siis autod võivadki surnuist üles ärgata, tänu automantidele (“automancer”). Selline ootamatu maagia paiskus maailma peale tuleviku järjekordset kataklüsmi, mil hukkus palju inimesi ning ellujäänutest said mõned võime justkui nekromantiaks, millega aga ei õnnestunud kuidagi ellu äratada lähedasi, küll aga juhtus seda kasutuse lõpetanud autodega. Ja noh, selleks pidi siis tegema vastavaid tseremooniaid. Ning kütus … eks see on omamoodi ooper.

Aga tegelikult polnud “nekromantia” ainus maagiajõud, mis maailma tuli, nii tekkis ka vähe nö traditsioonilisemaid maagiavõimeid - kellel läks küll selles karmis tulevikumaailmas elamapüsimiseks vaja automandi abi. Nii on loo peategelane üks vägagi võimas automant, kes aga mitu aastat tagasi läks lahku oma viieliikmelisest kambast - kuid peale teda kadus sealt ka selle kamba hing, autojuht Edgar. Kuid automant on nüüd saanud postkaardi, kus antakse teada Edgari asukohast - mis on teisel pool Ameerika kontingenti, läänerannikul. Automant otsib üles oma vana kamba ülejäänud kolm liiget ning elluäratatud autoga hakatakse neljakesi sõitma Edgari asukoha poole, läbi Ameerika, kus teised samasugused kambad üksteisele jahti peavad.

Ameerika on … noh, “Mad Maxi” või Zelazny “Needuste allee” laadi ohtlik tühermaa, kus kõiksugu automantide gängid ja erinevad kultusgrupid üksteisega võitlevad. Eks see üldjuhul läheks ikka ulme mõne alaliigi alla, aga see maagia on siis teadusliku fantastika jaoks ebatüüpiline (või noh, science fantasy).

Loetav siit.

Alex Irvine - Form 8774-D (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vahelduseks vähe humoorikam tekst vähe vanemalt autorilt - ühesõnaga, natuke teistsugune lugu kui muidu selles antoloogiasarjas.

Lugu siis naisest nimega Leelee, kes töötab sellises valitsusasutuses, mille ülesandeks on hinnata, kas nende poole pöördujad on millegi poolest erilised - või kas on üldse tegemist inimestega, ehk siis hoopis mõni eluvorm mõnelt teiselt planeedilt või olend teistest dimensioonidest jms. Leelee on see inimene, kes teeb sellistele isenditele esimese vastuvõtu, andes kätte küsimustiku, mille siis eristaatuse taotlejad peavad ära täitma. Ühtlasi annab naine esimese hinnangu vastuvõtule tulnutest, mis võiks siis aidata järgmiste katsete sooritajaid.

Vastuvõtule satub muidugi igasuguseid taotlejaid, aga Leelee on niivõrd kogenud, et ega suurt midagi enam ei üllata. Kuniks tuleb üks segane suurushulluses veidrik, kes lammutab pea pool maja maha, enne kui salapärane superkangelane ta peatab. Kuid veidrik ei jäta jonni …

Nagu öeldud, mitmeti teistsugune lugu, lisaks see supervõimetega kangelaste teema (tekstis ikka vahel mainitakse, mida nad on maailma kaitsmiseks teinud) tundub vägagi ameerikalik. Aga nojah, iseenesest ongi tegu ameerika ulmekirjanduse ülevaateantoloogiaga … kus küll sellist paduameerikalikku ulmet ilmub õnneks üllatavalt vähe. Ja mitte et see tekst mingi piinlik keskpärasus oleks, need küsimustikud on ikka parajalt põhjalikud jms.

 

Vahur Lauri “Leedid ja logardid”, Juku-Kalle Raid (2023)

Täiesti üllatuslik värk – sulaselge kodumaine vestern. Hakkasin just mõtlema, et ega mul ei tule küll pähe, et veel mõni eestlane oleks võtnud kätte kauboidest ja indiaanlastes kirjutada, vähemalt mitte sellises autentses võtmes. Ikka „Winnetou“ ja „Nahksuka jutud“ ja „Sinine lind“ ja nii edasi, kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis päris sellises stiilis šerifite, lindpriide ja püstolikangelaste vahelist pingestamist ja kõmmutamist ei tule kohe ka tõlkekirjandusest meelde – assotsiatsioonid tekkisid selles osas pigem filmimaailmaga ning midagi selles metsavaikuses ja puutumatu värskeltsadanud lumega lagendiku ületamises loos „Veri lumel“, meenutas kohati hoopis Jack Londonit. Vesterni žanri kohta ütleb Vikipeedia muidu, et alates Kalifornia kullapalavikust kuni suure metsiku lääne hoogasustamise korras vallutamise perioodi lõpuni 1890. Klondike’i kullapalavik jälle leidis aset umbes kohe peale seda 1890ndatel, aga ole seal ju kah ikka selline vallutamise (sedapuhku siis tuleb rohkem pista kohalike karmide loodusoludega, mitte et taamal ka indiaanlasi ei figureeriks) ja varandusejahi vaimsus, kus oma isiklike annetega (kuri)kuulsust või siis vähemalt lugupidamistki saavutada ning ohtralt igasuguseid rohkem või vähem müstifitseeritud legende liikvel ongi (no kasvõi too kullajärv, mille otsa Smoke Bellew korra hädavaevu ellu jäädes koperdab ja mis olla neetud. Ja no tegelt muidugi üldse, ega siin raamatus ka lood ainult selles "vesterniajastus" püsi.

Aga, mitte Jack Londonist ei tahtnud ma rääkida, mitte, et alati natuke ka seda ei võiks, ent „Leedid ja logardid“ siiski on üks täiesti eraldi teema. Et siis kodumaine pesueht vestern, mis oma pelga olemasoluga võib ju kerget skepsist tekitada, aga osutus tegelikult täiesti positiivseks üllatuseks. Alustagem kasvõi eessõnast – kohe on tunda, et pole lihtsalt suvakas kabuuri kõrval näpu võdistamine vaid vestern täie teadlikkusega, kummardus ühele jupile ’meerikamaa ajaloost ning sellest võrsunud žanrile. Sain kohe jupike targemaks – muidugi pool olen nüüdseks juba unustanud (vt eelnev Vikipeedia tuulamine), aga no siiski. Loo jutustamise poole pealt aga nautisin kõiki neid osavalt kokku pandud pingekerimisi, kus rida täiesti erinevaid tegelasi – osa loo telgsündmuste läbi omavahel seotud (nt põgenev kurikael ja jälitav šerif vms), osa teistel viisidel seotud, osad veel juhuslikumalt platsis, aga kõik nad satuvad ühel hetkel ühte kohta ja isegi kui rangelt võttes piisaks sellest kui paar kolm tegelast kenasti nurga taha astuvad ning arved ära klaarivad, siis OLUKORD tingib jälle selle, et iga viimane kui üks on valmis tukki haarama ning selle, kes kelle lõpuks maha kõmmutab ja kes lõpuks püsti jäävad, määrab rida olukorrast tingitud asjaolusid. Etnoh, võivad ju tagaaetav ja tagaajaja kuhugi saluuni sisse astuda, aga lõpuks kõnnib näiteks hoopis täiesti juhuslikult korraks hobust puhkama jäänud kullakaevur ainsa ellujääjana ära loojangusse kapata ilma, et ta ühtegi kohalviibijat kunagi varem näinudki oleks või nende peale mingit erilist isiklikku vimma kandnuks. See eelnev oli siis nüüd muidugi väljamõeldud ja liigpikk näide lihtsalt.

Igal juhul on sellised hästi toimivad dünaamikad tegelaste vahel on igatahes märkimist väärt. No ja parem on ka, et nad siin lugudes hästi välja tulevad, sest selle peale need lood ju üles ehitatud ongi. Ikkagi vestern. Kuigi, avalugu „Windigo flat“ on selline üleloomuliku legendi tüüpi vestern, ehk et võiks vabalt ka etnoõuduse sildi all kusagil ulmeajakirjas ilmuda, põhipoint on seal siis see, et esiteks ei maksa kergekäeliselt suhtuda indiaanlaste legendidesse, eriti kui need puudutavad koledaid üleloomulikke olendeid ja teiseks, et ega need koledad üleloomulikud asjad ei idane ega mädane, mõni mahajäetud küla on seda ikka väga asja pärast.

Veel on pühendatud kaks lugu, mis on omavahel järjed, Põhja ja Lõuna vahelisele kodusõjale (mille olemuse osas saab asjassepühendamatu (loe: mina) eessõnas kohe üksjagu targemaks ja eks lisaks osavale tegelaste reastamisele kokku toomisele, olukorra pingestamisele ning pauku tegevate luuavarte osas selguse toomisele ole ju ikka ka teatavaid elumõttelikumaid tõdemusi, näiteks loo „Deadwood“ (kohe meenub samanimeline telesari, eksole) ühe põhitegelase unenägu ja tõdemus, et uute aegade saabumiseks on nendesugune vana maailma reeglite järgi elav rüsipuit vaja enne eest ära koristada või siis „AR kuttide võimalus“, kus unistused millegi parema järele võivad ajada hulludele tegudele, kuid samas eelistaks lõpliku ebaõnnestumise asemel siiski võimalust loota, et äkki ikka kõik läks või läheb veel hästi.

Ah-jaa, kõige lõpuks ei saa muidugi jätta mainimata, et algselt olla need lood üldsegi vesternilembese harrastusteatri algupäraste lavatükkidena kirjutatud, aga raamatuna kokkupandu pole siiski lihtsalt etenduse ümberjutustus vaid nende lugude veel eraldi proosavormis loodud versioonid. Üks asi tuleb siiski teatritükkide pärandist kaasa (noh, küllap ehk ka midagi ülesehitusest, ma arvan jne) – nimelt teatav nimede kordumine. Näiteks on Marta üheks läbivaks tegelaseks, kuigi ta alati just tegelasena päris sama tegelane pole, ja korduvaid oli vist mõni veel. Oletan, et see sõltub sellest, kuidas teatri tegemise käigus keegi eelistab rollidele läheneda, võimalik, et Marta ongi päriselt ka Marta ja ta lihtsalt eelistab parajasti mängitavast tükist hoolimata, et tema tegelane ongi alati nimelt Marta või vähemalt nii ma seda asja ette kujutasin. Igal juhul mulle meeldis selline väike lisanüanss või veidrus, et noh neljanda, või siis viienda seina värk, et kui arvestada üleminekut teatritükist kirjandusse vms. Küllap aitas see tugevdada ka kogu raamatust õhkuvat mängulusti, vähemalt mulle jäi mulje, et algselt lavastustena kavandatud lood on juba oma ülesehituselt kuidagi ette või ikka veel laetud tõelise mängurõõmuga – mille muu pärast üks seltskond siis ikka iga suvi vesterne mängida võtab kui ikka seepärast, et see neile lihtsalt niipalju head meelt teeb! Ja no see tunne tuligi läbi, ma arvan.

Lisaboonusena veel, et esimesest loost on raamatu lõpus tagatipuks ka koomiksiversioon, mis ühendab autori joonistusi lavastuste fotodega ja mis on iseenesest tore lisandus, aga eraldiseisvalt köitva vormini jõudmine tahaks vast tööd siiski. Ja üldse on nii kaanel kui raamatus ohtralt illustratsioone, ikka autori omad, ja nendele viskaks küll pöidla või paar püsti. Kuigi, üldkujunduse ja ka fondi poolest oli esimene mulje millegipärast selline kergelt tarbeköitelik, midagi selles formaadis või milleski, ei oskagi täpselt öelda. Kuid ega ma otseselt ei nurise. Selline pehmekaaneline ja praktiline formaat mulle üldjuhul meeldib. Kõvakaanelisi trükke on liiga palju meil siin minu meelest, kuigi ma saan aru, et see on kuidagi turuloogikast tingitud paratamatus.

Linnamees kissitas silmi, püüdes lagendiku serva ümbitsevat madalat metsa pilguga läbi kobada. Kuid lumi oli männioksad madalale vajutanud, osavõtmatu, tukkuv metsariba hoidis kadedalt enda teada, mida ta oma vammuse all varjas.
Perse, mõtles Linnamees. Abišerifid soojendavad käsi linnas raudahju kohal ja lakuvad kohvi. Kui raudahju all kogu aeg tuli ei lõhise, läheb sees peagi külmaks. Üle lagendiku on vaati kergem veeretada. Võserikus jännates rassi ennast segaseks.
Linnamees tõmbas oma vana revolvri, vinnastas selle ja kontrollis, et kasutatud tong pole kuke külge jäänud ega mehhanismi vahele pudenenud. Seejärel veeretas ta trumli õigesse kohta ja pani revolvri tagasi holstrisse. Ta tegi seda niisama – keset lagendikku pole revolvriga niikuinii midagi peale hakata. Kui keegi peaks mändide varjus varitsema, ei lendaks revolvrikuul ealeski sinna välja. Siis asus ta teele üle sileda, puutumatu lume.
See oli kuiv ja tuhkjas, ei jäänud jalgade külge ega takistanud eriti käimist. Linnamees peatus keset lagendikku ja vaatas tagasi. Ta jäi oma jäljereaga rahule – see oli sirge ja ühtlane. Tagasi tulles on see laiem ja keskelt madalam, kui ta vaati enda ees veeretab. Linnamees nuuskas enda kõrvale lumme ja pöördus. Ära seisa liiga kaua keset lagendikku, meenus talle üks neist paljudest mõttetutest mägedemeeste targutustest, mida Tex ühtepuhku leierdas. Eespool oli lagendik valge ja sile ning jälgedest poolitamata. Paarisaja meetri kaugusel, teisel pool valge linaga kaetud siledust, nägi Linnamees tuhkja lume ja valkjassinise suitsu pilve ühelt männioksalt üles ehmatavat. Siis ei näinud ta enam midagi.

- Kas see oli Linnamees või? Küsis Bill umbusklikult.
- Kuradi vali revolvri jaoks, kahtles Tex.

(„Veri lumel“, lk 61-62)

 

MKRNYILGLD - The CRISPR Cookbook: A Guide to Biohacking Your Own Abortion in a Post-Roe World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Omamoodi kaaslugu Millsi (ja Huangi) tekstidele ehk siis jutt sellest, kuidas naised saaks end steriliseerida. Sest every sperm is sacred ja soovimatut rasedust ei tohi katkestada - seda eriti olukorras, kui sinu tervislik seisund on range järelvalve all. Siis on … nõkse, kuidas sellist olukorda vältida. Ühiskondlik-poliitiline surve on juba aastaid olnud selline, et Ameerika iive on negatiivne, mille tulemuseks siis üha suuremad pingutused kehavälise raseduse teostamiseks.

Eks siin on ka oluline see, et lapsekandmise ja -kasvatamise ajal on just naised tööturult väljas ja kaotavad võrdsed võimalused eneseteostuseks (kuigi niigi on meestel rohkem võimalusi).

Teksti madal hinne pole kuidagi seotud tõstatud teemaga, vaid et … no vägagi ameerika päevapoliitiline teema, kus antud tekstis pole sisu ja vorm kirjanduslikult just eripärased; pigem on tegu justkui provokatiivse esseega. Aga jah, tänane Ameerika on oma väärtuste poolest müstika.

Sara Nickerson: Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita

 

Ma polnud sellest raamatust iial kuulnud ega soovitanud seda mulle keegi. Lihtsalt nägi raamatukogus ahvatlev välja - kui raamat on kõvasti kasutatud, muutub ta kuidagi ahvatlevaks, eks? - ja tõin ta koju.

Hästi tegin. 

See on noorteraamat. See sort raamatuid, mille kohta young adult üteldakse. Kuigi peategelane on 12, mis on ka täiesti legitiimne lasteraamatu peategelase iga. Ent kui see on lasteraamat, siis väga - täiskasvanulik.
Kaheteistaastane Margaret on palju rohkem nagu mina kaheteistkümnesena ja palju vähem nagu Eva-Lotta või Kalle Blomkvist. Ta ei näe maailma nagu mängu, mis vahepeal on raske, õudne ja valus, vaid näeb rasket, õudset ja valusast maailma, kus leavad aset mõned helged, rõõmsad ja imelised asjad.
Aga need on selgelt vähemus.
Ta mõtleb.
Ta paneb süsteemi.
Ja omatahtsi tegutseb vähe - kuni teda ei ergutata.
Aga samas ei ole "Kuidas jäljetult kaduda ..." tüüpiline noorteraamat stiilis "mhmh, see žanr, lihtne".
Kuni päris lõpuni välja ei saa lugeja päris kindel olla, kas tegu on realisliku loo, maagilise realismi või otse fantastikaga. "Mis juhtub?" on küsimus, mis haarab ka "Mis sorti raamat see üldse on, missuguse lahenduse autor lõi?!" 
Miski pole kindel ja ilmne. Võib oletada, et isa surmale (Margareti isa on surnud 4 aastat tagasi) saabub mingisugune seletus, ent mis juhtub, miks juhtub, miks on juhtunud, ei tea lugeja rohkem kui peategelane ise. Me ei tea ka, kas see on lugu ootamatult kummalise teise maailmaga kokku puutuvast normaalsest tüdrukust või meie maailma veidrustest tegelikult piisab, et asju lahti seletada, või on tegu maagilise realismiga - nagu piisaks ... ja ometi leiab aset nii palju kokkusattumisi, et loogiliselt võttes ei tohiks see kuidagi võimalik olla, teatakse asju, mida ei saa ju teada, seosed tekivad kohtade ja asjade pealt, mille pealt ei saa ju tegelikult midagi tekkida, ja nii edasi.

See ei ole isegi päriselt tavaline proosaraamat. Seegi pole kindlalt nähtav žanr. Vahele on lükitud koomiksilehekülgi ning nendega toimub ka semiootiline mäng - nad ei ole päriselt otse üle võetavad "nii juhtus" kirjeldused, ent samas on neis siiski väga palju infot. Nad on nagu väga ebatäpne stiliseeritud kaart ja kui lugeja ainult suudaks välja mõelda, mis on stiliseeritud osa ja mida joonistaja tegelikult öelda tahtis - et siis märgata ka vihjed sellele, mida ta öelda EI taha - saaks kõik selgeks.
Aga mina küll nii selgepilguline lugeja polnud. Mina sain ainult "midagi sellist juhtus või juhtub, aga mis täpselt, ei mõista". 

Väga põnev raamat. Kogu aeg oli põnev. Vahepeal lõhuti nejandat seina, sekkus "toimetaja tekst" ja enamik aega vaheldusid Margareti ja Boydi - ta tekib tegelasena lukku ja siis jääbki - vaatepunktid. Ma ütleks, lugu on hea, aga tehniliselt, kirjanikutööna, on see VÄGA hea raamat. Võibolla üks paremaid, mida olen lugenud. Kindlasti kõige parem noortekas.

Ja emotsioonid on selles loos vägevad. Võibolla pole nad kõigi inimeste jaoks nii mõistetavad, nii tõelised, ent minu jaoks oli kogu see raamat äratundmine.
Ning pinge - pinge püsis ja püsis ja püsis IKKA VEEL. 
Hea töö, autor.

Vetikavabrik

Leslie Marmon Silko - One Time (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Hoiatuslugu sellest, et ei tasu tiluliluga tegeldes põhiväärtused hooletusse jätta. Selline lähenemine annab muidugi võimalusi tuhandeteks tõlgendusteks väga laial spektril.

Külla tuleb võõras mees ja lubab kohalikele näidata oma maagiat. Tõepoolest, tekitab kõiksugu värvilisi asju ja külarahvas elevil ning hakkavad nendega mängima-hängima, unustades ja lastes hävineda Maisi-Ema pühitsuskoha. Maisi-Ema solvub ning võtab endaga kaasa vihmad ja taimed; külla jäi nüüd tuul ja tolm.

Korraga on nüüd külaelanikel vaja üles otsida Maisi-Ema ning leida temaga lepitust. Mis pole muidugi lihtne ülesanne.

Teksti võiks pigem nimetada luuletuseks, kuivõrd noh, see on jagatud stroofideks ja justkui eksisteeriks mingi rütm. Tutvustuse järgi autor segabki kokku erinevaid väljendusvõimalusi, lisaks muidugi Põhja-Ameerika pärismaalaste mütoloogia jne.

John Kessel - Fix That House! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lühilugu noorpaarist, kes ostavad endale lõunaosariikides asuva 1846. aastast pärit maja ning otsustavad selle taastada võimalikult autentselt. Mis on muidugi keeruline ülesanne: maja on eri omanike poolt kõvasti muudetud, pole saada autentseid ehitusmaterjale ning kuidas leida asjatundlikke (ja samas odavaid) renoveerijaid. Lisaks muidugi see, et maja on algselt ehitatud vähe teistsugustele vajadustest lähtuvalt kui tänapäeval asjakohane. Aga noor abielupaar otsustab siiski valitud teed jätkata; seda enam, et korraga on laps tulekul ja nii tore oleks lapsele pakkuda sellise majaga lapsepõlve.

Kuid lõpuks jäädakse ikkagi aja ja rasedusega jänni ning majapidamisse tuleb abiks ikkagi nais- ja meesori osta.

Ehk lugu põhinebki üsna ootamatul puändil, enamuse osa loost ei osanudki sellist alternatiivajaloolist suunda oodata, ikka mingi õnnelik pereelu ja rikkurite elustiilimured. Autor on kõige selle orjandusliku teema üsna osavalt ära peitnud ning alles lõpulõikudega lööb lugejal üsna korralikult jalad alt ära (sest noh, kui sul on orjad, siis saad neid ka kasutada). Meisterlikult teostatud.

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

 

Võiks arvata, et de Lint on siinse raamatu keldi ja põlisameeriklaste mütoloogiat uuesti kasutanud hiljem ilmunud jutustuses “A Tangle of Green Men”: jälle ühe põlisameeriklase selja sirgeks löömise lugu (Tommy, ehk ka Bettina) ja jälle need puuvaimud, kes/mis pole küll nii metsikud kui siinne Glasduin (ja noh, Newfordi asemel on seal muidugi Bordertowni maailm).

Nagu “Kusagil lennata”, lugesin käesolevat romaani kolmandat korda ja nagu ikka, siis esimene eestindus tundub kuidagi … parem, või lähedasem. Ja ega suurt oska lisada eelmiste lugemiskordade muljetele. Vahest mõjub ikka häirivalt see neitsi Maarja pjedestaalile tõstmine Bettina poolt (ikkagi naisalge või nii; feministlikust sisust oleks vast liig rääkida), samas muidugi see ladinaameerikalik katoliiklus paistab luterlikule kultuuriruumile kahtlemata ühtaegu veidralt paganlik ja padukristlik. 

Eks see vähe kõhklusi tekitab, kui palju vabadusi võib autor endale lubada keldi või erinevate põlisameeriklaste mütoloogiate tõlgendamisel (mitte et ma kumbagi tunneks); igatahes romaani lõpus selgub, et neist ülem on ikka Kaaren ja Varesetüdrukud (ja Margaret?), kes olid olemas juba siis kui vulkaanikoerakesed jms loodi (nojah, Varesetüdrukud käivad Tiibetis ja mujalgi, siinsed olendid on ikka väga kohapõhised - mis siis tekitab selle suure konflikti). Ja eks siingi on Arm (huvitav, kuidas seda originaalis nimetatakse?), mis muuhulgas on seotud Glasduiniga.

“Tädi Nancy lasi kuuldavale arusaamatu heli. Tema pea pöördus, pilk fikseerus ta reisijal. Ellie tardus õudusest, nähes groteskset nägu. Kõige hullemad tundusid silmad. Neli tillukest silma vaatasid kergelt allapoole ja pisut kummalegi poole küljele. Nende kohal vaatasid kaks suuremat otse talle silma. Lõpuks vaatas veel üks paar pealael üles. Igaüks neist, vaatamata oma hõbejasele võõrikule läikele, oli äratuntavalt tädi Nancy oma.” (lk 447)

Ehk eestindatud romaanide vahe on seegi, et kui eelmine oli mütoloogiliselt eelkõige faunapõhine, siis siinses müüdiajas on kogu fauna ja floora õige elav (autorile paistab vaat et valmistavat mõnu kõiksugu kõrbeelanike ja -taimede nimetamine - mis vast peaks siis lugejate kujutluspilti kõrbelikust keskkonnast elavdama). Ehk siis see romaan on vast ka enam ökoloogilise kallakuga.

Nagu eelmistes postitustes olen kirjutanud (siin ja siin), on see tekst romaanina komplekssem, aga sellega ei kaasne tingimata niisugust vallatut lugemisrõõmu nagu “Kusagil lennata” puhul; või noh, ehk ma pole nii nõudlik lugeja.

Naomi Kritzer - Honest Man (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Americana kelmilugu Kritzeri moodi ehk ühe naise elukäik Teise maailmasõja aastatest sajandivahetuseni, kes kolmel korral puutub kokku ühe triksterliku kelmiga - kes petab pettureid. Aga naine on aus ning seepärast teda kelm otseselt ei puutu.

Küll aga ennustab kelm naisele ta tuleviku, mis pole kuidagi mustlaslikult pahaendeline, mida saaks vaid raha põhjatusse kurku valamisega ära hoida. Ei - naise mees naaseb sõjast, nad saavad lapsed, nad kõik omandavad hariduse ja elavad kuni surevad. Ainult et mees sureb natuke varem ning nüüd on vana naine üksi silmitsi pahategijatega. Kuid taas ilmub muutmatult noor trikster ja pakub talle omamoodi abi.

Kuni loo lõpuni on selline vähe uimane värk, aga see viimane petuskeem oli kuidagi südantsoojendav (jajah, üsna omane järeldus Kritzeri lugudele, eksole).

Naomi Kritzer - The Good Son (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu haldjast, kes armub Iirimaad külastavasse ameerika neidu ning tuleb ta järel Ameerikasse elama (kuigi teda hoiatab haldjavend, et surelikega ei tasu jamada). Muidugi pole neiu teadlik oma austaja taustast, seega haldjas organiseerib endale kõiksugu dokumendid ja … vanemad. Ta nõiub selleks ära ühe lastetu vanapaari.

Ka neiu tutvub oma kaaslase perega, kõik on hästi, ainult et haldjas teab, et tegelikult ei saa ta end naisega siduda - kui ta seda tõeliselt teeb, peab ta olema neiuga kuni selle surmani, ise samal ajal vanemata (muidugi, on ka võimalus teada saada, milline elu seda neidu ees ootaks; aga selline lahendus ei meeldi haldjale).

Aga juhtub hoopis nii, et ta “emal” avastatakse ajuvähk, mis kiiresti edasi halveneb. Ühel hetkel jätab “isa” oma pere ning nüüd oma ema eest hoolitsemine eelkõige poja kätes. Ja tuleb välja, et ema pole midagi nii nõiutud.

Ehk lugu siis mitme nurga alt armastusest ja kaotusest, ja eks ka mitmel moel südantlõhestav. Iiri haldjas pole muidugi selline dramaatiline kuju nagu de Linti “Südame metsad” sisserännanud - temal on võimalik tahtmise korral naasta oma kodupaika. Aga nüüd … on uued juured.

Naomi Kritzer - What Happened at Blessing Creek (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Teksti võiks pidada tumefantaasiaks või õuduseks, igal juhul peategelane elab läbi … õige meeltmurdvaid kogemusi.

Lugu on siis Metsiku Lääne allutamisest: väljarändajad lähevad läände ja leiavadki viljaka maalapi, kuhu rajada püsiv asula. Ainult et … peale valiku langetamist avastatakse, et asuvad pärismaalaste naabruses - kelle sõnumitooja soovitab heaga neil lahkuda. Mida väljarändajad ei tee - sest neid juhib vägevate maagiliste võimetega preester, kelle maagia peaks nende asulat kaitsma (vähemalt senikaua, kuni tuleksid järgmised väljarändajad sinna elama).-

Ainult et Metsikus Läänes on peale pärismaalaste ka lohed, mis kuulu järgi olevat kohalike juhitavad. Ja kui esimene lohe tulebki nende uus asunduse kohale tiirutama, vallandub paanika ja peategelase kaksikõde pussitab nende preestri surnuks. Misjärel peab maagiast puudutatud peategelane tema asemele asuma ning maagiaga asulat kaitsma hakata. Teda hakkavad juhendama isa ja teised mehed, muuhulgas tuleb süüa surnud preestri südant, et saada osa tema võimetest.

Kuid see ei jää noorele neiule ainsaks südamesöömiseks, sest lohe naaseb ja midagi tuleb peale hakata nende pärismaalastega. Kuid järgmine südamesööming toob kaasa hukatuse.

Nagu öeldud, õige sünge lugu, kus noorel peategelasel tuleb sooritada teiste, valgete väljarändajate  hüvangu nimel vägagi võikaid rituaale. Järelsõnast selgub, et autor proovis senist Metsiku Lääne müüti (näiteks “Väike maja preerias”) vähe teistmoodi lahti kirjutada, ning tulemuseks ongi selline jõletu jutt (muidugi, oleneb vaatepunktist).

Jaagup Mahkra - Doktor Hartley orjad (Täheaeg 20, 2021)

 

Mingis mõttes jätk eelmise jutuvõistluse “Riisirahvas” loole, seekord siis tegevuspaigaks Ameerika orjanduslik Louisiana, kus leiab aset üks õige koletu lugu: kas nüüd just zombimammutite laadis splätter, aga loo viimases kolmandikus hakkavad küll vastavalt gravitatsiooni seadustele soolikad voolama.

Sest noh, Louisiana soodesse on nimelt kukkunud tähelaev, mille eesmärgiks olevat olnud Aafrika elanike elujärje parandamine. Aga jah, nüüd on laeva juhtinud tulnukas hoopis teistsuguse isanda valduses, kel on omamoodi plaanid kauge külalise teadmiste kasutamiseks.

Loo jutustajaks on noormees, kes on saadetud õppima oma Louisiana sugulase farmi - et tegu on orjandusliku Lõunaga kuskil 19. sajandi esimese pooles (loo algul on mainitud 1811. aasta ülestõusu, mis orjadel veel häguselt meeles), siis muidugi loo jutustaja sisemaailm lähtub sellisest … orjandusliku Lõuna mentaliteedist ning kõiksugu rassismi on siin küllaga; aga see peaks olema nö vajalik ajastutruu õhkkonna loomiseks. Aga jah, korraks jõuab peategelane koguni orjuse needmiseni, sest just see aitab levitada Aafrikast toodud orjade primitiivseid uskumusi (lk 210). Ühesõnaga, Mahkra möllab hoolega portselanipoes.

Aga jah, loo splätterlikud stseenid on meeldivalt öökimaajavad.

“Hartley häärberi suur saal oli saanud kõige külalislahkemast kõige koledamaks kohaks, kus ma eales viibinud olen. Siin olid Hartley mehed ja külalised pidanud oma viimase lahingu sookuradite ja mustade reeturite hordi vastu. Ma libisesin mitu korda pahkluuni ulatuvas püdelas veres, vallandades seal aeglasi sültjaid laineid, mis veel pikalt loksuma jäid. Need saapad viskan ma ära, kui ma kunagi Louisianast välja saan, sest ma olen kõndinud rüveduses, mida pole võimalik maha pesta. Tagumistest akendest sisse paistva kooleva päikese punane valgus peegeldus põrandat katvalt karmiinookeanilt tagasi ning tegi oma kumaga saali tõeliseks lihunikutöö katedraaliks, mille seinu katsid matšeetede otsas rippuvad tardunud lihast pühakujud, verepritsmetest ikoonid ning tuuletõmbuses tasa õõtsuvad soolikatest vanikud. Ma hoomasin seda kõike tuimalt ja ammuli sui, sest mu võime tunda õõva või jäledust andis selle inimliku metsikuse templi imalatest surmaaurudest küllastanud läpatanud punases õhus lihtsalt alla.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas