Alex Irvine - Form 8774-D (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vahelduseks vähe humoorikam tekst vähe vanemalt autorilt - ühesõnaga, natuke teistsugune lugu kui muidu selles antoloogiasarjas.

Lugu siis naisest nimega Leelee, kes töötab sellises valitsusasutuses, mille ülesandeks on hinnata, kas nende poole pöördujad on millegi poolest erilised - või kas on üldse tegemist inimestega, ehk siis hoopis mõni eluvorm mõnelt teiselt planeedilt või olend teistest dimensioonidest jms. Leelee on see inimene, kes teeb sellistele isenditele esimese vastuvõtu, andes kätte küsimustiku, mille siis eristaatuse taotlejad peavad ära täitma. Ühtlasi annab naine esimese hinnangu vastuvõtule tulnutest, mis võiks siis aidata järgmiste katsete sooritajaid.

Vastuvõtule satub muidugi igasuguseid taotlejaid, aga Leelee on niivõrd kogenud, et ega suurt midagi enam ei üllata. Kuniks tuleb üks segane suurushulluses veidrik, kes lammutab pea pool maja maha, enne kui salapärane superkangelane ta peatab. Kuid veidrik ei jäta jonni …

Nagu öeldud, mitmeti teistsugune lugu, lisaks see supervõimetega kangelaste teema (tekstis ikka vahel mainitakse, mida nad on maailma kaitsmiseks teinud) tundub vägagi ameerikalik. Aga nojah, iseenesest ongi tegu ameerika ulmekirjanduse ülevaateantoloogiaga … kus küll sellist paduameerikalikku ulmet ilmub õnneks üllatavalt vähe. Ja mitte et see tekst mingi piinlik keskpärasus oleks, need küsimustikud on ikka parajalt põhjalikud jms.

 

Alex Irvine - Number Nine Moon (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Omal moel võiks seda nimetada järjeks Weiri “Marslasele”, mis toimuks aastal 2072. Inimkond on tolleks ajaks kasutusele võtnud nii Kuu kui Marsi. Aga et olukord Maal on üha ebastabiilsem, siis on otsustatud loobuda Marsi kasutamisest ning seetõttu evakueeritakse sealsed elanikud. Nii saaks Marsi ülalpidamiseks kulutatavat raha kasutada maalaste hüvanguks - mulle ei tule ette, et oleksin varem lugenud sellelaadsest regressioonist (mis kõlab samas igati usutavalt). Kuid nagu inimkonnale omane, kus on mingi katastroof vms, seal on ka rüüstajad. Niisiis maanduvad Marsi ühe mahajäetud asumi juurde kolm tegelast, et sealt head ja paremat enda tarbeks võtta.

Kuid maandumisel järel tabab neid kohe halb üllatus - ebastabiilse planeedi tektooniline aktiivsus mängib neil mäkra ning kaks seiklejat vaatavad, kuidas võrdlemisi aegluubis vajuvad nende laevuke ja üks kaaslane tekkinud maalõhesse, ning selle käigus kogevad need fataalseid purustusi. Kaks kaaslast on nüüd Marsil lõksus. Nad avastavad, et ainus võimalus Marsilt pääsemiseks on kasutusele võtta seal asumi juures paiknev vana rakett, mis võiks neid viia Marsi orbiidile ning seal loota, et marslaste evakueerimisega seotud laev neid üles korjaks. Nad püüavad seda raketti kiiresti korda teha - enne kui Marsi tolmutormid neist üle pühiksid. Selleks tuleb kõiksugu kütust toota ja rakett lennukorda seada jne.

Teos paistab olevat hard SF ehk tummine teaduslik fantastika, igatahes mina lasin üsna kergelt üle neist tekstiosadest, kus kirjeldati raketikütuse loomiseks vajalike komponentide tegemist. Jutu huvitavam külg ongi see, et inimkond otsustab osaliselt loobuda kosmosesse laienemisest, kuna kodune olukord on näru ja mis seda punast planeeti ikka uurida (tõsi küll, Kuu kasutamine jääb alles, kuna sealt saab mingitki kasu). Ehk siis ühelt poolt progress (kosmosevallutamine!) ja teiselt poolt regress (parem loobuda sellest, kuna liialt kallis). Kui selle jutu puhul leidsin sarnasusi “Marslasega”, siis eelmise Irvine’i teksti puhul tuli ära võrdlus “Jaam Üheteistkümnega”. Võiksin kirjandusteadlaseks hakata. Või mitte.

Alexander Irvine – Seventh Fall (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Katastroofijärgne maailm, mis on taastumas mitmest meteooritabamusest. Lugu paigutub kahte aega – umbes 50 ja 100 aastat peale kokkupõrkeid. Peategelaseks on näitleja poeg, kes ühes osas rändab koos isa näitetrupiga, teises osas on aga üksik vanamees Ameerika avarustes – otsib oma noorusarmastust ja raamatuid, tema kinnisideeks on leida “Hamlet”, mille nimiroll oli isa jutu järgi iga näitleja unelmaks. Ainult et... peale katastroofi põletati raamatuid kütteks ja mis järele jäi, sattus tuleroaks usufanaatikutele, kelle järgi on neis raamatutes jumalavallatused (eks see võiski põhjustada katastroofi jne).

Siiski on alles üksikuid raamatuid ja on inimesi, kellele meeldib lugeda või kuulata jutuvestjaid – kui jutuvestja muidugi hea on, muidu võib teda oodata... Vanamees rändab aastakümneid, otsib raamatuid ja kunagist armastust, ning jutustab fanaatikuvabades kogukondades söögi eest lugusid. Kui siis ühel hetkel satub ta kokku... oma võimaliku lapselapsega, kes on ainsana ellujäänud seltskonnast, kus muuhulgas olid ta armastatu ja arvatav tütar. Ning “Hamlet”...

Võrreldes Tidhari looga on sel tekstil vähemalt rohkem liha ja pekki. Eks see melodramaatiline ole kui mees tahab maailmakultuuri surmast päästa, aga no miks mitte. Üdini ameerikalik lugu, kergel moel äraspidine postapokalüptiline asunikelugu. Võiks suurushulluses mõelda, et Mandeli „Jaam Üksteist“ on sellest inspireeritud.

ulmekirjanduse baas