Caroline M. Yoachim - Colors of the Immortal Palette (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kaunilt kirjutatud ilukirjandus, mis aga samas ei tekitanud suuremat kaasaelamist.

Jaapani-prantsuse segaverd Mariko on 19. sajandi Pariisis modelliks mitmetele tuntud kunstnikele, aga ta tahab olla enamat kui kuulsate maalide nägu ja keha. Ta soovib ise luua, olla ise nagu tema kunagine armsamast maalija, kellega koges enneolematut tunnet, kuna see on … surematu (võibolla koguni vampiir, nagu keegi pahatahtlikult torkab) ja kes on pärit vaat et renessansiajast. Viimaks õnnestub Marikol seda meest veenda, et ta teeks naise niisamuti surematuks..

Surematus annab muidugi võimaluse lõputult maalimisega katsetada (erinevalt tema muutjast, kes jäigi vaid klassikaliselt maalima), aga samas muidugi see irdumine ja üksiolek. Kuni ta II maailmasõja aegses Ameerikas (kus muidu jaapani päritolu inimesed on laagritesse eraldatud) leiab endale mehe, kes ta uuesti elule äratab. No muidugi mehe surmani.

Nagu öeldud, tõesti ilukirjanduslik lugu, mis eeldab ka veidi kunstiajaloo tundmist; teksti tutvustuses räägibki autor oma huvist nö varjujääva kunstiloo asjus (ja oma juurtest). Aga jah, mul ei tekkinud sellega õieti klappi; lihtsalt huvitav oli lugeda eri ajastute tõlgendusi, aga samas see kandev lugu ei tekitanud just suuremat emotsiooni - erinevalt varasemast Yoachimi lugemiskogemusest.

Caroline M. Yoachim - Carnival Nine (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)

Üleskeeratavate nukkude maailma paigutuv lugu elust ja valikutest ja kulgemisest; eks see ole siis metafoor inimese eluteest: noorus-täisiga-vanadus. Kuid ega isend ole üksik saar, ikka tuleb ka lähedastega kokku puutuda või hoolt kanda või lihtsalt olemas olla. Kohustused, vajadused, lähedus.

Loo maailm on niisugune, et paneb algul kukalt kratsima – et mis üleskeeratavad mänguasjad ja muu selline. Aga samas see üleskeeramise kujund on päris tabav, tahtest holimata pole võimalik kõike ühtmoodi edukalt tööle saada. Või kuidas vananedes masinavärk väsib.

Tekst on loetav Beneath Ceaseless Skies lehelt. Viimase poole aasta jooksul juba kolmas Yoachimi tekst, mis kätte sattunud (lisaks siis see ja see), kõik on erineval moel nauditavad lugemiskogemused.

Caroline M. Yoachim - Welcome to the Medical Clinic at the Interplanetary Relay Station | Hours Since the Last Patient Death: 0 (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üpris lõbustav metakirjanduslik lühilugu (loetav Lightspeedi lehelt) õnnetust juhusest, kui sind on hammustanud miski tundmatu putukas ning seejärel näib asi nii hull, et pead erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtule tormama – kus on ooteaeg kuus tundi (kui peaksid sealt ruumist näiteks tualetti lahkuma, siis langed järjekorra lõppu). Ja et tegemist on kosmosejaamaga, mida asustavad peale inimeste veel mitmed erinevad (äärmiselt jõhkrad ja tüütud) võõrrassi esindajad, siis… ootab sind üks õudne katsumuste kadalipp.

Tekst on esitatud valikutena (eeskujudeks OULIPO ja Cortazar?) – autor pakub peale esialgset tegevust ühe või teise või kolmanda valiku, kuhu edasi minna (esineb ka paar umbteed, kuid need on lihtsalt lugeja hurjutamiseks). Ausalt öeldes on see tekst ka järjest loetav, eks mõnel hilisemal lugemisel võiks järgida autori soovitusi (mitte et teksti jutustaja erilisi illusioone looks, et lugejad käituks ilmtingimata nii nagu tekstis ette nähtud).

Sarnaselt Yoachimi esmatutvusega taaskord igati meeldiva elamusega lugemine. Aga jah, elu on hädaorg!

„R. You sneak out of the clinic and return to your quarters. You search the station database for treatments for your beetle-induced purple rash. There is no known cure, although some patients have had luck with amputation of the affected areas. Sadly, you are incapable of amputating your own ass. Even if you go back to the clinic, the rash is now too widespread to be treated. Go to Z. Or, if you want to see what would have happened if you’d opted to search through the exam room cabinets, go to S. But remember, going to S is only to see what hypothetically would have happened. Your true fate is Z.“ (lk 249)

Caroline M. Yoachim - Faceless Soldiers, Patchwork Ship (Infinity Wars, 2017)

Minu jaoks tundmatu autor on antoloogia seniloetud lugudest vast kaasakiskuvaima  jutu kirjutanud, Tegevus leiab aset kuskil tulevikus ning inimkond on laialt ilmaruumi levinud ning selle käigus loonud liite erinevate võõrrassidega. Aga probleem on niisuguse võõrrassiga, keda kutsutakse inimkonna poolt Nägudetaks (“Faceless”); see võõrliik vallutab ja allutab teisi liike, seda tehes neilt ka… kehaosi üle võttes. Nii on need Nägudetud ühed igavesti koledad (ja erinevad) ühisteadvusega mutandid - keha koosneb eri olendite osadest, mis kokku ei moodusta just harmoonilist tervikut.

Ühesõnaga, loo peategelane saab ülemustelt ülesandeks nende tähesüsteemi ilmunud Nägudetute laevale minna ja seal vallandada antiviiruse, mis peaks need Nägudetud hävitama. Selleks tehakse peategelase kehaga plastilise kirurgia abil imetegusid ehk inimkehale lisatakse mitmeid eri võõrliikide kehaosasid - et ta näeks välja nagu tavapärane Nägudetu. Tulemus on kole ja tõepärane.

Ahjaa, rääkimata jäi, et sel võõrliigil on viirus, millega nakatanu muutub järjekordse Nägudetu leegioni liikmeks. Kuid peategelasel on oma haigus (mistõttu ta õieti ei sobi sõduriks, aga nagu ta avastab, just selle haiguse pärast ta sõjaväkke võetigi), mis on isemoodi antiviirusest kaitsetõke - nii suudaks ta Nägudetute viirusele ligi kümme tundi vastu pidada. Ning seetõttu ta käiku lastaksegi.

“Discarded body parts were scattered on the floor and pressed into the walls. A soldier with a dozen arms pulled one off and pressed it into the wall. Tendrils grew out to embrace the discarded limb. The soldier went a short distance, then stopped to harvest  a limb that was growing  from the floor. The ability to swap out old parts made the Faceless nearly immortal - like living ships of Theseus, replacing themselves bit by bit until eventually none of their original parts remained.” (lk 80)