Me armastame Maad. Venekeelse ulme antoloogia (2016)

 Kogumiku lugude üheks ühiseks jooneks on see, et kosmosereis teise Maa leidmiseks võtab aega. Minimaalselt 10, maksimaalselt 200 aastat (ühe teksti puhul on tegu ehk põlvkonnalaevaga, aga üldiselt kiputakse ikka edasi-tagasi sõitma). Autorid ei pühendu suurt sellise reisi tehnilisele võimalikkusele (paari loo lahendused näisid isegi minusugusele tehnikavõhikule õige lootusetud) või füüsilistele probleemidele: tegelased on kangelaslikud, hoolimata lömastumisest või raugastumisest) - küll on aga luubi all inimese kui maalase olemus.

Sest kogumikku valitud lood väldivad trans- või posthumaansuse vms võimalusi. Ühes teksti küll kosmoserändurit peale 200 aastast reisi järgmise evolutsioonietapi üle elanud inimkond - aga need psiivõimed on pigem karjuvas vastuolus Maale naasnud nö normaalse inimesega ja lõpuks peab pigem “ülearenenud” inimkond sellise reliktiga kohanema.

Võrreldes hiljuti loetud “Raevu päevadega” on see kogumik ehk kõrgema kirjandusliku tasemega, aga samas ei leidu siit selliseid tekste, mis paneks nende autorite muu loomingu vastu huvi tundma. Muidugi, nüüd võib mõelda senikogetud angloameerika ulme üheülbalisele mõjule - kuid siiski on tore, et nii Veiko Belials kui ka Arvi Nikkarev selliseid valimikke või autorikogusid koostavad, muidu oleks eestikeelne ulme kahtlemata värvitum - sellised kogumikud kasvõi torgivad ebameeldivalt, aga vähemalt torgivad.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Otsustav katse 5/10

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Üksikud oletused 5/10

Vladimir Mihhailov: Oja Iapateusel 6/10

Andrei Balabuhha: Hauakaevajad 5/10

Viktor Kolupajev: Me armastame Maad 4/10

Vjatšeslav Rõbakov: Koduhoidjad 6/10

Vjatšeslav Rõbakov: Vesi ja laevukesed 6/10

Juri Nesterenko: Maa helesinine taevas 5/10

Nik Sredin: Niña 4/10

ulmekirjanduse baas

Nik Sredin - Niña (Me armastame Maad, 2016)

 

Kogumiku ainus lugu, kus tegemist tehisintellektiga, mis selle teksti kontekstis on küll pigem museaal koos laevaga (tähendab, laev on esmajärguline, tehisintellekt vaid osa sellest). Lugu siis sellest, kuidas teleporteerumist kasutav nö heaoluühiskond pole igapäevaselt teps mis põnev ning nii otsustavad kaks nooremad tüüpi vanamoodi rännata Alfa Kentaurile - ehk siis kasutada just sama laeva, millega omal ajal sinna Alfa Kentaurile jõuti. Nojah, kõigepealt tuleb see muuseumist kätte saada.

Et selle retrokangelasteo sooritamiseks raha saada, õnnestub neil viimaks see idee maha müüa ühele meelelahutuskompaniile, mis hakkab lendu rahastama - andes võimalikule kümne aastasele reisule kaasa mees- ja naissaatejuhi, kes siis igapäevaselt kajastaksid maalastele selle seikluse eri juhtumeid.

Aga noh, teadagi, ükski sõit pole oma rutiinis teab kui põnev pealtvaatajatele ja siis on nii mehel kui naisel oma roll, et kosmosesõidu argipäeva eri juhtumitega vürtsitada - kas siis erinevate õnnetuste või armuintriigidega. Mis tõelised rändurid õige turri ajavad. Laeva tehisintellekt … vaatleb toimuvat sekkumata. Kuniks …

Tekst siis pühendatud Thor Heyerdahlile, kes proovis omal ajal mitmeid iidseid meresõidutarkusi, et näha võimalusi, kuidas ammusel ajal võis inimkond Maa erinevaid paiku asustada. Kõiksugu huumorist ja seiklustest hoolimata jääb tekst kuidagi vähe lapikuks, tegelased jäävad üheplaaniliselt headeks või halbadeks. Samas eks see retrokosmoseres on omal moel lahe, pole teadusliku fantastika puhul sellist lähenemist kohanudki.

ulmekirjanduse baas