Helju Rebane „Õige valik“. Fantaasia (2021).

On päris meeldiv üllatus leida sellist mitmekesist ja vilunud üsna klassikalisena tunduvat lühi-lühi-ulme-juttude kogumikku senitundmatult, ent pikka aega tegutsenud Eesti autorilt. Nagu ma sellest ja kogumikus „Läbi valu ja vaeva“ avaldatud loo saatetekstidest aru saan on Helju Rebane pikka aega olnud osa pigem venekeelsest ulmejutuskeenest, mis NLi tingimustes tundub kirjutamiseks piisava vene keele oskuse korral ju päris loogilise asjade kuluna. Mõnes mõttes tundub see justkui väga huvitav killuke Eesti kirjanduslugu ja väike osake selle dialoogist ning seotusest venekeelse kirjandusruumiga (ja sealt edasi ka tõlkelugu puudutades, sest otse vene keelde kirjutatud jutud on kodumail avaldamiseks ju tõlgitud).

Mulle isiklikult meenutas raamatu esimene pool kõige enam üht Jaapani ulmeklassikut Hoshi Shinichit, kes oma lühi-lühijuttude poolest tuntud on. Sarnaselt lühikesed, vimka ja puändiga lood, mis ei lahka mitte niivõrd ulmelisi elemente ja maailmu ning nende võimalikkust ennast vaid mängib mingile tuttavlikule inimloomuse aspektile. Muidugi on teemavalik ka mõnevõrra erinev – Hoshi Shinichi lugudes on suurel hulgal näiteks kõikvõimalikke kummalisi uudseid leiutisi, selles valikus Rebase lugude valikus ilmneb seejärel mitmelgi korral absoluutse võrdsuse või egoismi ja altruismi vastandamine vms, millest loomulikult tekib küllap üksjagu õigustatud tahtmine tuua paralleele kommunistliku ja kapitalistliku maailmakorraga ja nii edasi.

Kompositsiooni mõttes on väga tore, et üks esimese poole lühilugudest on tegelikult teise poole lühiromaaniga seotud – loed seda lühiromaani ja mõtled, et oot-oot, ma nagu teaks sest sündmusest veel midagi, oleks nagu tuttav, aga siin loos seda ju ometi ei ole … aa! Saatetekst ütleb, et lühiromaan „Altrus“ ollagi sündinud mitmete varasemate lühijuttude põhjal ja kui seda silmas pidades vaatama hakata, siis oleks nagu näha jah, aga seda heas mõttes, loodud maailmale mõnusat tihedust ja mitmekesisust lisades, ilmselt üks neist „Altruses“ sisalduvaist lühijuttudest oli seesama „Kõik võidavad“, mida vennad Strugatskid olla kõrgelt hinnanud. „Altrus“.

Üks asi, mis lõppkokkuvõttes häirima jääb on suisa piinlikkust tekitav traditsioonilisus soorollides. See tuletab meelde ühte intervjuud Ursula Le Guiniga, kus ta rääkis sellest, kuidas ulmekirjanikuna alustades oli iseenesestmõistetav „mõelda nagu mees ja kirjutada nagu mees“ (mis on ju loogiline, arvestades kuidas eriti just varasemaid angloameerika ulmetekste võib võtta üksjagu tihedalt dialoogis oleva ja seotud pilvena, mis tingib ära ju ka mingit liiki aluseelduste ja elementide, nö žanrisisese suhtluskeele, valiku, mis võimaldaks selles pilves osaleda, dialoogi pidada ja omaks võetud saada) ja temast vändatud dokumentaalis ta rääkivat muuhulgas, et „Meremaa võluri“ esimesed osad on samuti väga meestekesksed ning selleks, et lõpuks naispeategelasega osa kirjutada kulus tal tükk aega, et üldse õppida, kuidas sellisest vaatepunktist kirjutada.

Rebase tekstides on naistegelane sageli selline karikatuurne kuju (muidugi eks sedatüüpi lühi-lühijutud ongi juba oma olemuselt pisut anekdootlikud ja skemaatilised, üldnimetajate ning stereotüüpidega mängivad), nagu nõukaaegses anekdoodis, kus nali käib prouade rumaluse, alpuse, ahnuse ja truudusetuse ümber, kõik need armukesed kapis ja mehe raha eest karusnahast kasukaid nõutavad prouad. Aga sellised aspektid ei ole muidugi ka vanemat ulmet (või siis üldse maailma kirjandusklassikat) lugedes midagi uut või ootamatut… 

Isiklikult meeldis mulle ehk isegi „Altrus“ kõige enam, sest ma pole kunagi olnud lühi-lühi vormi suurim fänn ja kipun hindama õhustikku ja atmosfääri loovaid aspekte, mida arusaadavalt vähe pikemas tekstis annab paremini teha – nii täringutega maletaja, öine kiirloterii, lõputu õ tähtede otsimine, kui ka ostutehing kui tegu, mille hinda ei saa ette teada jms oli kokku päris tore kummastav kompott, isegi kui lühijuttudele omased idee- ja puändipõhised karikatuurijooned siiski tuntavad olid. Kaanepilt on ka tore ja paberivalik sümpaatne.

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.

Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.

Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.

Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.

err kultuur

Helju Rebane - Jutustused (Õige valik, 2021)

 

Kogumiku lühemate juttude osa (raamatu teine osa on lühiromaan “Altrus”, sellest püüaks ehk eraldi kirjutada) on kenasti 20. sajandi (“pehmema”) ulmekirjanduse traditsioonides kirjutatud kirjandus. Ehk siis jutud, kus ulmeline taust on oluline (näiteks robotid või rännak teistele planeetidele), aga pearõhk on siiski puändil. Tekstid toimuvad enamasti lähitulevikus, kus nö tehniline progress on avardanud kõiksugu võimalusi, aga inimeste põhiolemus on ikka stabiilselt tuttava toimemehhanismidega. Ühesõnaga, need tekstid võiks olla loetavad ka tavalugejatele, teadusliku fantastika osa pole kontimurdev, oluline on lõpuks ikkagi see, kuhu see (tihtipeale suhte)draama omadega jõuab ning millised üllatused ees ootavad.

Kui eelmises lõigus sai öeldud “20. sajandi ulmekirjandus”, siis sellega kaasneb tihtipeale “keskealise valge mehe” taak. Nii on ka Rebase tekstis minajutustaja vaatepunkt eelkõige mehe oma (sellest erineb järsult “Ristsõnamõistatus”, aga eks see ongi omamoodi düstoopiline maailm), kel tuleb rinda pista nö kavalate naistegelastega, kelle motiivid pole meeskangelase jaoks just kõige arukamad ja tihtipeale destruktiivsedki. Veidi … ootamatu lahenemine - muidugi, miks peakski naisautori puhul eeldama võrdõiguslikkusega positiivsemat suhestumist. Oleks huvitav kuulda mõne feministliku vaadetaga lugeja arvamust nende juttude kangelaste ja antikangelaste “tõest ja õigusest”, minu meelest on see ootamatult vanamoodne.

On ka kaks puhtalt meestemaailma lugu (“Mis saab pärast” ja “Ootamatu edu”), mis paradoksaalselt on ehk enim muljet avaldanud tekstid (robotilood on päris vahvad); mõlemad on kui pikad anekdoodid … ja kui järele mõelda, siis mitmedki tekstid on võetavad (musta) huumorina (puänt, eksole). Ja kui midagi veel kiita, siis tegelikult siin polegi ühtegi otseselt nõrka teksti, lihtsalt mitmel puhul tekib küsimus, et noh, “keskealise valge mehe” ulmekirjandus või nii.

Kadunud või õigemini taasavastatud eesti autori puhul oleks kirjastuselt oodanud, et raamatusse on märgitud tekstide ilmumiskohad, takkajärgi selgus, et näiteks ajarännulugu Immanuel Kanti teemadel on ilmunud Rebase esikraamatus “Väike kohvik” (seda kergelt lehitsedes näis, et mõndagi seal ilmunust on kasutust leidnud lühiromaanis “Altrus”); “Minu pea” ja “Taruaeg” muuhulgas “Tuumahiid 3” kogumikus.