Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

Triin Soomets - Vestlus metsas (Vikerkaar 6, 2023)

 

Soomets teeb midagi ebaharilikku ja esitab lühijutu pähe vestluse filosoofiast ja selle üldinimlikust olemusest. Nagu reaalusest selgub, kasutab autor siin mitmete filosoofide tsitaate (viitamata), ja tore on, ilukirjandus võib alati kasutada teisi materjale millegi uue destilleerimiseks.

Selline üldhariv vestlus näib ootamatult klassikaline ja parajalt vaimukas; kuivõrd adekvaatselt esitab see filosoofia populaarteaduslikku ja üldinimlikku olemust (“mis on filosoofia, kuidas saada filosoofiks; mis on see, mis teeb filosoofiks”), ei oska kahjuks kommenteerida.

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud (2017)

Kui ma esmakordselt paari teksti lugesin, tekitasid need millegipärast ärritust, kuna ei osanud neid mingisse konteksti paigutada. Soometsa tänapäevamüütilised lood on ehk samas paadis Koffi saja rahva lugudega - kui Koff pakub võimalusi, siis Soomets nägemusi. Ehk Koffi võimalused on teravamad, kuid Soometsa nägemused sügavamad - need on lahti kirjutatud, enamat kui Koffi lühikokkuvõtted. Soomets jutustab näilisest ja keerdunud tegelikkusest (nt “Kuidas leida armastust”), justkui arhetüüpide kobamine. Eks siin tekib kerge paralleel Krulli triksteri- ja munateooriatega (ma pole küll lugenud Krulli loomislaule, ehk need on lähedasemad Soometsa tähendusjuttudele).

Raamat kannab, teatud kõhklusega laenutasin selle raamatukogust, aga kui lugema asusin, moodustus algelementidest niisugune maailm, mille üle võib mõtiskleda või kogeda nostalgiat või tunda mõrkjat äratundmisrõõmu (eks siin leidub tekste, mida võib aduda ühiskonnakriitiliselt).

Mathura kirjastus Allikaäärne jätkab kvaliteetkirjanduse väljastamist, kui eelmisel aastal leidis mitmeid lugejaid Mathura enda lühiromaan, siis varasemast soovitaks Tutuola pöörast questi, mis on vägagi erinev Soometsa ja Mathura proosaraamatutest.

Triin Soomets – Kolm lugu (Looming 3/2014)

 Kui esimene ja kolmas lugu on sellised täiskasvanute muinasjutud ja oh nii sümboolsed, siis teine lugu “Kuidas toolijalg punaseid kingi kohtas” on õige huvitav ja muidugi intrigeeriv. Nimelt on Soomets avanud lugejatele toolijalgade senitundmatu maailma. Mida nemad tunnevad, kas nad saavad omavahel hästi läbi (peategelane on pigem feminiinne toolijalg; samuti kutsub ta teisi kolme toolijalga õdedeks-vendadeks) ja mis suhe on neil nende olevustega, kelle istmikud toolijalgu põrandasse suruvad. Ja tõepoolest, selgub, et on sümpaatseid istujaid ja mitte nii sümpaatseid toolide kasutajaid. Võiks öelda, et käesoleva jutu kangelasel on lausa ideaal (või maania?), ning kui ta kohtubki (või õigemini laseb endale istuda) üht punaste kingadega naist, siis on see sulneim hetk toolijala mõttetihedas eksistentsis.

“Toolijalal oli hirm. Mis siis, kui ta neid kingi enam kunagi ei näe? Kõik tundus korraga nii mõttetu. Kõik oligi mõttetu, sai toolijalg aru. Mõte oli küll kusagil olemas, aga see mõte oli punastes kingades, mis kõpsusid nüüd kusagil seal, kuhu toolijalg kunagi ei pääse. Nii õnnetut ööd, mis nüüd tuli, ei olnud toolijalal veel olnud.” (“Kuidas toolijalg punaseid kingi kohtas”, lk 352)

Nojah, Soomets näitab toolijalale, et unistused on vaid risuks kaelas. Punaseid kingi ei tule, ja mis veel hullem, tooli tavakasutaja, see paks mees, ähvardab (seda küll mitteteadlikult) järgmisel päeval tooliga kiikudes toolijalga suisa katki murda. Mõtlemapanev ja ilmatuma kurb lugu, mis paratamatult paneb aduma kaalulangetamise plusse.

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222

Triin Soomets - Varjatud ained (2009)

"kui oled armastanud kivi.
otsinud soojust ta päiksepoolselt kyljelt,
öösel lõdisenud õnnelikuna
ta mustavas läheduses,
visanud end ta turjale, roomanud
õrnalt läbi ta lohud, tervad servad,
sulatanud end temaga kokku,
rääkinud temaga. ma olen kivi,
kordas ta, arvasin, et ytlen seda endale ise.
kui oled oma käed, jalad ja pilgu
kivist välja kiskunud.
kui rabeled eemale, haarates õhust,
hyyab ta: ma jään sind igatsema.
kui vaatad tagasi, näed, et see on kivi
ja sellesse ei ole jäänud yhtegi jälge." (lk 105)

alates luuletuse esmakordsest lugemisest kogu ilmumise järel, olen veendunud, et see on maailma kõige kurvem luuletus üldse.