Urmas Alas – Saamatud (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Omal moel jällegi tore lugu, selles on toredat naiivset hoogu ja üheksakümnendate alguse mekki. On selline üpris ameerikalik postnõukogude alevik, kus tegutsemas üsna juhanpajulikud seadusesilmad ja muidu kohalikud. Peategelaseks tagasihoidlik politseinik, kes avastab, et on kuidagi sissevõetud äsjakohatud neiust, keda pealinna ametivõimud kahtlustavad Londonis arvutiga sooritatud pangaröövis (oo, tehnoloogia!). Ent jah, neiu on tõrjuv, konstaabli ema on pahane ja ülemus üleüldse vihane, et see tagasihoidlike võimetega noormees ei saa silmi selt neiult ja segab pealinna uurijate salajast jälgimist.

“Nüüd sai ema mõõt täis.
“Sa olid eile õhtul kaua ära,” ütles ta paljutähendavalt.
“Jah.”
“Kas käisid selle väliseesti hilpharaka pool?”
“Jäta, ema! Pole ta kellegi hilpharakas. Üsna korralik tüdruk. Muuseas, me ainult jalutasime ja suudlesime kaks korda, ja kui see sulle vaeva teeb, siis tea, et Uus-Meremaal on AIDS-i vähem kui Eestis!”” (lk 44)

Aga noh, üks hetk noored armuvad ja järgmine päev läheb armuvalus Riho neiu (kas tõesti tegemist väliseestlasega?) korterisse veenduma neiu süütuses kuriteo suhtes. Kuid juhtub nii et... ohhoo, asja sekkuvad korraga tulnukad! Ja tõendite varjamiseks röövivad need Riho koduplaneedilt. Kuid armastus... jah, alati see kergelt ei lahtu (seda küll kirjanduses).

Eks lõpp läheb tõepoolest vähe liialt pööraseks, muidu see saamatute kangelaste kirjeldamine on päris helge.

ulmekirjanduse baas

Urmas Alas – Kaunis Kannibaalia (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Päris põnev näide rohkem kui kahekümne aasta tagusest tekkivast eesti žanriulmest, mis algselt ilmunud miskis noorteajakirjas ja nüüd siis taasavaldatud üheksakümnendate antoloogias. Alase tekst on kui ühenduslüli kahele teise autori tekstile – eelneb Sheckley tondilugu ja järgneb Trinity planeediarmastus; ent vahelülina on ta siiski mõlemast tekstist kirjanduslikult nõrgem (tõsi küll, noorteajakirjas ilmumine pole sama mis esinduslik tõlkeulmeantoloogia või kvartaliajakiri).

Ehk siis lugu sellest, kuidas planeetidevaheline julgeolekuagent saadetakse uurima, kuhu kadusid jäljetult ühelt värskelt planeedilt 150 kolonisti koos varustusega. Sõidab üksi kohale ja selgub, et planeeti katva ookeani väikesed saared on tegelikult mõistuse ja mitmesuguste võimetega ning heameelega valmis tarbima toiduks kõiksugu orgaanilist. Noh, agendil õnnestub läbi suure häda kurikavala saare käest pageda, abiks on kosmoselaev, mis ei lase saare õhutusel end hävitada ja kõigest hoolimata tunneb oma õige peremehe ära. Selline nooruslik fantaasia niisiis, üsna süüdimatult hoogne ja multifilmilik.

Huvitav oleks mõelda, milline võiks olla nullindate eesti ulme esindusantoloogia. Aga õnneks pole niipalju lühijutte lugenud.

ulmekirjanduse baas

Urmas Alas – Plahvatus (1997)

Alasi raamatu finaali üle juureldes võiks autorit kergelt süüdistada prohvetlikkuses – et tulevikust on saadetud Putin kaaslastega Venemaad / Nõukogude Liitu taaslooma, või on nad... veel mitte need? Seal taga on veel keegi või midagi? Kes teab... intriig on jätkuvalt õhus.

Hiljuti loetud eesti katastroofiromaanidest (Järve, Kivisiv) on käesolev raamat vast rahumeelsem ja ulmelisem, oleks Alas vähe haigema fantaasiaga, võiks ta päris hea camp autor olla. Igal juhul tuletab tekst rõõmsalt meelde, et kirjandus on fiktsioon ja vabadus, ei ole kohustuslik olla tõepärane, tähtis on loomerõõm ja katsetamine. (Muidugi, milline fiktsioon tegelikult paneb lugejat ütlema, et tähtis on loomerõõm jne?)

Lugu on siis umbes selline – augustis 1991 juhtub ühel ööl Tartus korraga midagi plahvatuslikku ning järgmine päev on linn nõukogude sõjaväe ja julgeoleku poolt karmikäeliselt karantiini pandud. Kui algul kahtlustab elanikkond, et juhtunud on õnnetus tuumalõhkepead vedanud lennukiga (niisiis toimunuks Tartu lähistel kuskil Liiva külas kergem tuumaplahvatus), siis hoopiski selgub, et okupatsioonivõimud kahtlustavad eesti natsionalistide korraldatud tuumaplahvatust – mille on siis ettevalmistanud kohalikud tuumafüüsikud... Ning kättemaksuks tuumaterrorismi ja natsionalismi eest tahetakse kogu elanikkond (üldse kõik eestlased?) kohaletoodud loomavagunites Siberisse küüditada ja võimu tahab haarata enivei sünge Päästekomitee. Käib üks kuum kartul sõjaväe, KGB ja füüsikute vahel, füüsikud püüavad tõestada oma süütust, ent lisaks toimub veel rida kummalisi või õigemini üleloomulikke juhtumisi, mis viitaks justkui millelegi muule – nagu oleks keegi suuteline väänama ruumi või aega. Ning nõukogude sõjavägi või luure tahab seda isikut kätte saada – et kas kasutada seda enneolematut knowhow'd maailma, Nõukogude Liidu või erahuvide hüvanguks. Ja tõepoolest, eksisteerib imetehnika, kuid see...

Kõiksugu hoogsat tegevust ja segadust on siin küllaga, ning niisama molutades ei jõua kuhugi. Hakka või uskuma, et Volga oli sõiduriist...

ulmekirjanduse baas