Aga natuke on ikka muust elust ka juttu ning raamat räägib ikkagi Kersti Kaljulaiust, mitte presidendiametist üldiselt. Nii et on nagu elulugu ka.
Lühidalt peatutakse varasemal. Kes on need sõbrad, kes on jäänud, kuidas väikeste lastega toimetati. Sellised asjad. Samas kohtumine Putiniga võtab terve peatüki, presidendiameti-välised asjad on kuid puistatud siia-sinna, mingit eraldi esiletõstu "Kersti Kaljulaid keskkoolis" või "Kersti Kaljulaid nõunikuna" või "mida ta energiaspetsialistina tegi" ei ole.
Ei, pole ka peatükki "Kersti Kaljulaiu mehed".
Oli presidendiameti algusest - kuidas ta sinna jõudis, mismoodi parteid suhtusid, kuidas otsene algus pealt vaadata oli. Siis oli ta suures osas raamatust president ja tegi asju - ja siis korraga saigi see raamat läbi.
Üsna ootamatult.
Kuna mina olin elektroonilise versiooni tellija, sain iga kuu peatüki, tundus, et veel tükk aega saan - ja siis korraga sain kaks viimast koos ja need teatasid ühtlasi, et huhh, raamat valmis, ongi kõik.
"Sellest edaspidi" oli lause, mis raamatu alguses aina kordus, jättes mulje, et tulemas on maailmapalju juttu.
Lõpuks piirnes asi ainult kümne peatükiga.
Hmh.
Jättis kerge lõpetamatuse tunde, sest kokku võeti lugu palju kiiremini kui algust tehti. Presidendiameti saabumisele ja esimestele otsustele, välisvisiitidele, kõnedele oli pühendatud mitu peatükki, viimastele ... mõnesid asju mainiti. Aga kuidas selle uuesti kandideerimisega ikka jäi? Mis värk oli Ojasoole 24. veebruari kava lavastada andmisega, kui Kersti Kaljulaid oli kirglik naistevastase vägivalla vastu võitleja ja siis ikkagi leidis, et võib "eraelulistel põhjustel" näitlejannat jalaga löönule sellise töö anda? Kelle kirju lehm? Ja kõik see triangel teemal "EKRE ei lase teda tagasi valida, keegi õieti ei pooldagi teda, ei tasu üritadagi" raamatust lihtsalt puudus.
Aga samas anti päris hea pilt ikkagi. Sain teada asjust, mille kohta mul varem küsimusigi polnud. Ja mu ettekujutus Kersti Kaljulaiust ei muutunud - täienes, jaa. Sai hulga lisadetaile. Aga laias laastus jäi pilt "ei mingit jama, oleme otsekohesed - aga see ei tähenda, et lollid" reaalaladel kõvast naisest, kes sitaks sportlik ning isemõtlev, püsima.
Mida mina tema puhul imetlesin enne ja imetlema jäingi, on korraga ühes inimeses valitsevad "no bullshit" ja "õiglane peab olema kõigi vastu, mitte ainult nende, kes meeldivad" hoiakud. Üldiselt on ühes inimeses esindatud kas üks või teine. Väga haruldane ja väga meeldiv oli näha, et Eestil on olnud president, kes need ühendas.
Naistelt nõutakse rohkem, näiteks see ühendus?
Pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti. Nii head presidenti polegi Eestil teist olnud minu meelest ja ta vedas lati ikka väga üles tulevaste jaoks.
Mida mina tema puhul imetlesin enne ja imetlema jäingi, on korraga ühes inimeses valitsevad "no bullshit" ja "õiglane peab olema kõigi vastu, mitte ainult nende, kes meeldivad" hoiakud. Üldiselt on ühes inimeses esindatud kas üks või teine. Väga haruldane ja väga meeldiv oli näha, et Eestil on olnud president, kes need ühendas.
Naistelt nõutakse rohkem, näiteks see ühendus?
Pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti. Nii head presidenti polegi Eestil teist olnud minu meelest ja ta vedas lati ikka väga üles tulevaste jaoks.
Kuna mulle meeldib Kaljulaid, meeldis mulle ka seda raamatut lugeda. Ei taha ju lugeda inimesest, kes ei meeldi, palju-palju lehekülgi - mina vähemalt ei taha. Ning kui järsk lõpp välja arvata, tegi Vaarik head tööd - ta suutis püsida huvitav, hoida tooni korraga teadva, sõbraliku, aga mitte sõbrameheliku vaatleja omana ning vaatles ikka üsna mitme nurga alt.
Kokku: meeldiv. Tempokas, emotsionaalne, läbivalgustav.
Kokku: meeldiv. Tempokas, emotsionaalne, läbivalgustav.
Hea, et see raamat on.
