Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik (2025)

 

Jutuvõistluse seekordne tulemus paistab minu jaoks keskmisest tugevam: viis head teksti, kolm normaalset ja vaid üks paneb vähe kulme kergitama (aga jah, see tundub olevat YA kirjanduse tõttu). Kui võiduloo puhul on arusaadav selle erilisus, siis mulle endale emotsionaalselt vast pakkusid kõige enam  Reiseli Tartu fantaasia ja Mahkra kosmoseooper.

Loetud lugude keskmine on 5,4, mis on sellise eriilmelise kogumiku puhul päris üllatav tulemus (koos Raamatuaasta erilooga see keskmine küll veidike langeks) - võrdluseks 2021. aasta keskmine 4,6 või siis 2019. aasta 5. Samas: nö mulle tundmatuid autoreid ongi siin vaid 2: Jeletsky ja Sempelson (kes siis üldse polegi esikümnes).

1. Kadri Umbleja “Nelja Aastaaja Aed” 46 (6/10)

2. Kristi Reisel “Kuidas tappa bürokraati” 37 (6/10)

3. Jaagup Mahkra “Callenori raudne rusikas” 25 (6/10)

4. Kristi Reisel “Tartu on MINU linn”  20 (6/10)

5. Mia Lisette Tamme “Must Isand kõrvalkorterist” 20 (4/10)

6. Siim Veskimees “Kes meist ei tahaks olla inimene” 18

7. Timo Talvik “Legendaarne Professor Jänespüks” 16 (5/10)

8. Karri Tiigisoon “Zombi Business ehk headus võidab” 15 (6/10)

9. Seio Saks “Fuuga” 14 (5/10)

10. Eeva Jeletsky “Kösteraat” 13 (5/10)

Raamatuaasta boonuslugu: Kaupo Sempelson “Raamatuvaras” 4/10

Kadri Umbleja - Nelja Aastaaja Aed (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse võiduloo lugemise järel olin rahul, et alustasin kogumiku lugemist otsast alguse poole, muidu poleks see tekst vast nii esile kerkinud - kahtlemata kõige ilukirjanduslikum lugu siin loetud tekstidest, umbes nagu täiskasvanu noorte seas. Kui teised lood rõhuvad energiale, siis see on pigem filosoofilisem, arutledes rohkem üldinimlike või ka ajatute küsimuste üle, ulmeline külg on pigem butafooriaks, võimendajaks.

Eks seetõttu on vast arusaadav, miks žürii punktide järgi on tekstil sedavõrd veenev võit. Ma ise just sellist lugemisvara tihti ei valiks, aga tunnustada tuleb autori karakteriloomet ning jaapani klassikalise kultuuri käsitlemist.

“Samurai tõstis tassi huultele, laskmata end kiirustada. Esmalt hingas ta sisse aroomi - see oli magus, karge ja sügav, nagu kevadine tuul, mis libiseb läbi mägede. Ta rüüpas. Tee maitses korraga nii ergutavalt kui lohutavalt, kandes endas soojust, mis voolas läbi tema veresoonte südamesse. Selle esmased noodid olid värsked ja elavad, kandes vihjeid noortest värsketest teelehtedest ja mahedast aurust. Seejärel muutus see sügavamaks - kandes magusate puuviljade varjundeid, mida ta polnud osanud oodata. Lõpuks tuli peen mõrkjas järelmaik, nagu vihje mineviku varjudele, mis kunagi olid, kuid mida ei saanud enam tagasi tuua.” (lk 17)

“Ilu saab eksisteerida vaid siis, kui see võib hääbuda. See on elu loomulik kulg - sünd, õitsemine ja paratamatu lõpp. Ilu ei ole midagi, mida saab aheldada või paigale sundida. See on hetk, viiv - seda tuleb kogeda, mitte omada. Teie meister eksis - ilu ei saa kesta igavesti. Ilu peab voolama nagu vesi, mitte tarduma jääks, mis on unustanud, kuidas edasi minna.” (lk 35)

Kadri Umbleja – Kollaborant (Tuumahiid 5, 2020)

Tekst on veidi sarnane jutuvõistluse loga – mõlemas siis nooremad kangelannad, kes jäävad kahe võitleva poole vahele ning nüüd pealesunnitud valikud pole mingist küljest neile head. Tõsi, siinse teksti (mis on ka varasem kui jutuvõistluse oma) kangelannad on pigem nooremapoolsed naised, ning nii tuleb neil aegajalt kokku puutuda suhteprobleemidega.

Autor ehk vaatlebki, kuidas üks või teine pool võimu kasutab, kui varjatud või avalikud on represseerimismehhanismi (luureohvitser vs vastupanuvõitlejate liider) – mida sunnitakse kangelannasid tegema, millised on survevahendid. Lugu võinuks ehk olla neutraalsema pealkirjaga, nii on konflikt juba ette ära toodud (kuigi see kollaborantsuse teema on sees ka laiemas mõõtkavas).

Taasloetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10

2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 

3. Jana Raidma:  Libakass 6/10

4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10

5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10

6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10

7. Piret Frey:  Esimene port 5/10

8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10

9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10

10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10

ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

Kadri Umbleja – Siis, kui nad tulid… (Täheaeg 18, 2019)

Seniloetud jutuvõistluse tekstidest on sellel lool kahtlemata kõige emotsionaalsem mõju (ja tore, et žürii ei lasknud sel massi uppuda). Sellele aitab kaasa autori saatesõna, mille järgi loos kujutatud olukorrale sai ta inspiratsiooni Teise maailmasõja eelloos ja sõja edenemisega Jaapani okupeeritud Okinawal: ainult et kasutatav tehnika on mõnel juhul tänasteski oludes õige ulmeline.

Niisiis, noor viieaastane tüdruk kogeb, kuidas ta kodukohta saabub metall-lindudel uus võim. Uus võim on vägev, ning tüdruku unistuseks on saada õpetajaks, et õpetada teistele lastele selle uue maailma imesid (mida ta kuuleb kohalikult õpetajalt). Aastate pärast valitaksegi ta õppima uue võimu õpetajaks … kuid eelduseks on, et ta peab unustama emakeele ja kultuuri. Paari aasta pärast puhkeb sõda teise, koleda impeeriumiga. Koolidirektori hommikuste kõnede järgi läheb see sõda nende impeeriumile hästi, aga siis korraga hakatakse nende saart ründama, ning viimaks määratakse tütarlastekooli õpilased sõjaväe meditsiiniteenistust abistama. Ja avanev olukord on hoopis midagi muud kui koolidirektori senine propaganda.

Autor toob väga kenasti välja ajupestud tüdruku olukorra ja kuidas sõja tõttu see olukord väga hulluks pöörab – kuni kõik lõppebki väga traagiliselt (ja mõttetult). Kui muidu on ulmekirjandusele iseloomulik teatav mängulisus (sa pead uskuma, et teatud asjad on loo loogika jaoks võimalikud), siis Umbleja jutustab lihtsalt traagilise loo ulme vahenditega. Hea töö.

ulmekirjanduse baas