Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus (2024)

 

Siin raamatus on nüüd kaks teemat, mida ma üldiselt väldin - baltisaksa kultuur ja mälestused. Kuid niimoodi väikse vihikuna lugemiseks, miks mitte. Ja tegelikult on see huvitav pilguheit ühe tolleaegse kooli toimimisse.

Tegu siis Saksamaalt Võru poistekooli õpetama tulnud mehe mälestustega sellest Krümmeri koolist ja inimestest ja oludest, seda alates 1835. aastast. Eks võib veidike imestada, miks sellises kohas on küllaltki elitaarne erakool, aga küllap just niisugune eraldatus ilmaelu suurematest pahedest aitaski õpilaste üle kontrolli hoida (ka autor ise võinuks valida sünnimaal kirikuõpetaja ameti kuskil kolkas, aga soovis siiski Vene riiki õpetama tulla). Sest noh, kirjelduse järgi olidki õpilased pea 24/7 mingil moel järelvalve all, üks õpetaja saatis neid enamvähem terve päeva (mis algas juba hommikul kell 6).

Omamoodi huvitav on jälgida seda, milline on koolirahva ja maarahva suhe. Autor seda õieti ei mainigi - talumehed küll pakuvad küüti ja neid kohtab tänavatel (oluline on seegi, et kui talumehed teevad talvetee üle Tamula järve, saab seal viimaks õpilastega uisutamas käia - senikaua kuni talumehed talvetee kasutamise lõpetavad). Mainitakse pagareid ja poodnikke, aga mis rahvusest need olla võisid, pole öeldud. Õpetajad ja õpilased käivad ka väljasõitudel (Munamäe, Rogosi, ka Petseri ja Otepää), kuid sealgi on peatumiskohad mõisades ja kõrtsides. Autori kirjeldusest jääbki mulje, et kool eksisteerib täiesti omaette selles linnaruumis - nad küll käivad igapäevaselt jalutamas Võrus ja selle lähiümbruses, aga sellega justkui kõik piirdub.

Alles koolimälestuste viimastel lehekülgedel (tõlgitud on üks osa Eisenschmidti mälestustest) selgub korraga, et Kümmeril on probleeme linnajuhtidega ning autoril on sõbraks muuhulgas Kreutzwald, järelsõnast selgub, et millalgi oli õpetaja ka abiellunud ja isaks saanud - aga autor ise ei maini sellist elukorralduse muutust sõnagagi. Et siis jah, mälestused on rangelt kooliga seotud ja tegelikult mingit laiemat pilti tolleaegsest Võrust ei saa.

Autor jagab ka mitmeid tarkusi, kuidas õpetajate ja õpilaste suhtlust parandada - mitmed mõtted on ajatult üldinimlikud, mitmed mõtted on muidugi oma ajastu peegeldused.

Igal juhul, omal moel päris huvitav lugemine.

“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi.

Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)

Aliis Aalmann - Mina ei käinud siis veel koolis (Looming 6, 2023)

 

Kurblik lugu maatüdrukust, kelle vanem vend on korraga kadunud. Seal, kus ta teiste külapoistega midagi ehitas, seal üle raudtee, kuhu väiksed lapsed ei tohtinud minna. Tüdrukus tekitab segadust, kuhu vend kadus ja miks sellest ei räägita, miks teised poisid justkui ei tea, mis juhtus. Miks need poisid senini ei taha temaga tegemist teha. Miks matustel on kirstus hoopis nukk, mitte tema vend. Aga viimaks saab ka tüdruk teada, mis vennaga juhtus, kuhu vend jäi, mis on kurbuse koht.

Loo aegruum meenutab mõneti nõukogudeaegset külaelu, kus majandites hingitses elu ja väikemajapidajad jõid mehiselt. Noh, kaheksakümnendad või nii - mis on nii noore autori puhul huvitav valik. Algul tõesti arvasin, et tegu võiks olla autobiograafilise looga (mitte et mul oleks aimugi), aga tegu on pigem ikka puhta fiktsiooniga. Ja selline sisseelamine väikelapse maailma on päris huvitav, tema reageering traumale ja sellega toimetulek. Eks siin tekib kerge paralleel Unduski Tallinna nõukogude ajaga, mis on muidugi hoopis teine ooper võrreldes Aalmanni Võrumaa olustikuga (kuigi tekstis jääb täpsustamata, kus see õieti võinuks toimuda - lihtsalt nimed ja keelekasutus on lõunaeestilikud).

Igal juhul, päris huvitav ja sugestiivne suleproov (eks Aalmann ka mujal proosat avaldanud), hoopis midagi muud kui autori luule.

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...