Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

 

Teine raamat vägeva orksõdalase Vivi elust ja tegemistest ning seekord siis hoopis kangelaseks kujunemise ajast - kui ta oli alles alustamas oma palgasõduriteed.

Mis oli küll kiiresti lõppemas, sest ühes järjekordses lahingus lasi tal end võitlustuhinal üle võtta ning tulemuseks oli tõsine jalavigastus, mistõttu ta saadeti missiooni lõpuni paranema ühte sadamalinna - et siis peale kampaania lõppemist võetakse ta sealt kaasa (kui ta ikka on seda väärt ja tervenenud) või siis mitte (no tõepoolest, kui ikka on vigane … ja kas temaga on mõtet edasi jännata?). Rahutu ork peab nüüd aega viitma linnas, kus suurt midagi pole. Ja linnavalve ei salli teda - sellised seiklejad tekitavad kindlasti probleeme. Igavuse peletamiseks satub ta komberdama … raamatupoodi, mis on õige räämas ja mille omanik pole just optimismist pakatav. Aga Viv saab sealt raamatu, kus on palju mõõgavõitlusi ja seiklusi ja no päris põnev on.

Ja siis on seal pagaritöökoda, mida juhib veetlev päkapikk ning kus tehakse hõrgutavaid saiu ja küpsiseid. Tasapisi tekivad erinevad tutvused ning raamatupood … seal on tore aega veeta, seda saab vaikselt talutavamaks kõpitseda - nii, et suur orkinaine ei peaks kogemata vajuma läbi põranda vms.

Ent siis kohtab Viv midagi tuttavat - sarnast tunnet nagu sealt sõjakäigult kui jälitati surnumanaja hullu väge; miski oleks nagu linna imbunud. Järgmisel päeval kohtabki ta raamatupoes üht väga kahtlast tüüpi, kes midagi raamaturiiulite vahel salaja askeldab. Nagu hiljem selgub, on ta sinna peitnud midagi väga väga väärtuslikku ja samavõrra ohtlikku …

Nii nagu esimeses raamatus, siis kõige selle cozy fantasy juures peab ka midagi ohtlikku juhtuma; eks autor ehitab seda terve raamatu ja viimaks siis seinale kinnitatud püss teeb ka pauku. Aga muidu, kõik need suuremad ja väiksemad rõõmud, millega tegelased kokku puutuvad - juhul, kui nad avastavad, et tegelikult on sõprus päris tore ning selle tulemuseks üksteise aitamine, mis avab hoopis uusi võimalusi ja maailmu.

Eks Baldree maailmale on iseloomulik, et siin on palju erinevaid olendeid - pooled neist tunduvad olevat Baldree enese fantaasiavili (no eks küll mugandused olemasolevast). Selline kirevus on mingil määral päris väsitav - justkui kõik peamised tegelased oleks omaette liigist. Ja need erinevad liigid võivad omavahel luua ka romantilisi suhteid (no eks seda juhtu ka Pratchetti Kettamaailmas), mis mõjub kergelt ebaloomulikuna (eks orkide verd segati ka Tolkieni ja Frenchi raamatutes). Iseloomulik seegi, et sugudel pole siin mingit tähtsust, enamus tegelasi on pigem naissoost; ei tule ette, et oleks siin kohanud ühtki last.

Okei, viimased laused kõlavad nagu oleks mul midagi vastumeelset sellise maailma asjus (“mehed olgu mehed ja naised naised”) - no eks seal ole ka traditsioonilisi soorolle, aga pigem tõesti taustal. Minu jaoks on probleem selles, et see Baldree inimlik (no kui selliste olendite maailma saab nii kutsuda) ja sisemiselt soe maailm jääb kuidagi kaugeks. Muidugi on tore, et pea kõigis (no välja arvatud peapahalased) avaneb viimaks midagi positiivset ja lõpuks kõik laabub, aga see … läheb kuidagi kergelt, läheb ninnu-nännuks. Või noh, ühekülgseks.

Kui Baldree esimest raamatut saatis suur kiidukoor ja järgmistki oodati õhinal, siis noh, nüüd järgmist raamatut vast enam ostma ei hakkaks (no kui satuks allahindlusele, siis mõtleks). Sest noh, õieti ei tekkinud just suuremat lähedust selle ilmaga ka teise raamatu lõpetamisel. Aga see on lõppeks muidugi maitseküsimus.

Travis Baldree - Legends & Lattes (2022)

 

Viimase aasta indiehit leidis endale kiiresti suurkirjastuse ning tänu sellele on igaühel võimalust Eestiski osta raamatut (ja vast tuleb ka odavam väljaanne). Lugu on tõesti omamoodi soe ja armas ning mingil moel ka Pratchetti Kettamaailma meenutav - aga muidugi palju lahjemas vormis, Baldree oleks justkui üle võtnud nö soojemad toonid ja jätnud vähe teravamad teemad lisamata. Ehk siis kuidas erinevus rikastab.

Loo peategelane on hiiglasekasvu orkist palgasõdur Viv, kes otsustab, et kõik see tapmine ja seiklused viivad paratamatult ka enda surmale kiiremini lähemale, ja tema nagu ei tahakski enneaegselt siitilmast lahkuda. Seda enam, et tal on tekkinud plaan - hakata mõnes suuremas linnas, kus kõiksugu erinevaid olendeid tolereeritakse, pidama kohvikut: selleks sai ta inspiratsiooni ühes päkapiku linnas, kui seal koges kohvijoomise mõnusid.

Peale järjekordset palgatööd lahkub ta äkitselt oma palgasõdurite kambast, kaasas enda aastate jooksul kogutud raha ja äsja omandatud üks veider kivi, mis pidavat õnne tooma: nagu seda vanades lastelauludes lubatakse (aga lastelaulud sisaldavad teatavasti ammuunustatud tarkusi igiammusest ajast). Ta jõuab väljavalitud linna, leiab õige maja ja otsib töölisi, kes aitaks tal kohvikut avada.

Ja oh imet, ta kohtub mitme õige hea abilisega, kes aitavad tal unistust täide viia … ja seda paremaks muuta ja kohv (ning saiakesed) hakkab linlastelegi meeldima (eelkõige küll pagaritooted).

Kuid romaan ei püsi teadagi koos konfliktita - nii on linna katusepakkujad kohal oma nõudmistega, ja neid utsitab taga peategelase endine haldjast töökaaslane, kes soovib seda kivi endale saada. Ja selle nimel haldjas end tagasi ei hoia.

Tavalise fantaasia puhul haaraks meie kangelanna mõõga (tal ongi üks vägev riist) ja järgneks üks suurem madin, rohkem või vähem heroilise tulemusega, kuid siin romaanis läheb vähe teisiti. Ja see õnnetoov kivi - kas see ikka reaalselt töötab või on see lastelaulude fantaasia?

Et siis jah, cozy fantasy kui selline - kas see siis midagi positiivsemat kui hope punk (a la “The Goblin Emperor”)? Igal juhul, mingil moel tõesti ootamatu täiskasvanute fantaasia - mis vast eelkõige sobiv kõigile tavapärase fantaasiakirjanduse lugejatele. Ja noh, kas sellest kivist oli siis kasu või mitte? Tekstis juuakse nii hooga kohvi, et väheke tekib kartus, kuidas kohviga harjumatud olendid järgnevat päeva ja ööd õieti läbi elasid. Eks tänapäeva fantaasiakirjandusele omaselt pole tegelastele just suuremat tähtsust, mis soost keegi on ja kes kellega lähedasemaks saab.

Raamatu lõppu on lisatud lugu “Pages to Fill” (jajah, mõjub irooniliselt, aga sel pealkirjal on ka sisu), mis on vast romaani otsene eellugu; samuti selgub lisatud intervjuust, et autor kirjutab järgmist romaani samast maailmast, osaliselt kattuvate tegelastega (jajah, see linn pole kindlasti Ankh-Morpork, aga kerge sarnasus ole ikka). Igal juhul, sellist kirjandust tihti just ei loeks (ja see indiehiti staatus!), aga paar tükki aastas ei teeks küll kuidagi paha.