Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Igavene öö (2012)

Selline triloogia siis. Head saavad karistatud, ja pahad niisamuti. Tekst on üpris jälk kuni finaalini, mil Nora näeb lõpplahenduse toimumist, mis mõjub üpris tobepühalikult. Aga jah, küllap on küsimus kultuuritausta erinevuses.

Triloogia viimases raamatus on siis meile teadatuntud maailmas Isanda juhtimisel täielik vampiiride ülemvõim ning allesjäänud inimkond on kas kaasajooksjad või arvatava toiduressursi staatuses. Aga eluolu on samas normaliseerunud – toimib ühistransport (ent vaid ametiinimesed tohivad autosid kasutada), elekter suriseb ning inimesed käivad tööl ja saavad selle eest talongidega toitu ja kehakatteid. Ahjaa, samas valitseb tuumatalvelaadne olukord ehk siis Isanda korraldatud tuumaplahvatuste järel on taevas tolmupilvedega kaetud ning vast kahel tunnil päevas on niivõrd päevavalgust, et vampiirid ei saa vabalt liikuda (päevavalguse ajal valitseb küll komandanditund). Kahe aasta jooksul on vastupanuliikumine enamvähem kadunud või tühjaks imetud, on vaid meie teadatuntud vapper grupp (tõsi, kaasajooksjatele ja toiduressursile on kolmandaks alternatiiviks varimajanduse haru, kus parimaks maksevahendiks on hõbe, mis teadagi mõjub vampiiridele pelutavalt). Aga Isandat see sõltumatute inimeste rotilik sebimine suurt ei häiri (sest koonduslaagrites saab sundrasestamisega niiehknaa vampiiridele sobiva veregrupiga isendeid toota), vast vaid lisab värvi argipäevale.

Ent on üks salapärane värgindus, mida nii mässajad kui Isand taga otsivad – ehk siis kus on see koht, kus langenud ingli Ozryeli maharaiutud ja maapõue peidetud kaelast Isand välja idunes. Kui see koht hävitada, siis see ühtlasi hävitaks Isanda ja temast pärineva vampiirisoo (sest Isand on tuumaplahvatustega välja juurinud vampiiride teised kuus esiisa ehk siis kogu vereussidega saastunud maailm pärinebki temast). Koht on kirjas raamatus, mis on senini mässajate valduses – aga mida nad ei oska lugeda (et teksti krüptilist mõtet mõista, peab seda tegema... üht kindlat moodi). Võib öelda, et selle raamatu saamine ja hävitamine on nüüdseks Isandale suurimaks murelapseks. Muret loodab ta lahendada sellega, et Ephi isaarmastus pantvangis poja Zacki vastu sunniks meest raamatut Isanda kätte toimetama. Inimene, teadagi, on nõrk.

Nojah, möllu on siin palju, tõurastatakse hooga vampiire ja inimesi ning lootusetus on kerge võimutsema. Aga mässajatel on abiliseks omakorda Sündinu, kes hoiab neid viimase hetkeni ree peal. Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi ära.

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Allakäik (2010)

Päris hirmus raamat ikka, käib üks tülgastav ja morn tapatalg; tekst on piisavalt jälk ja põnev, et proovisin vahepeal leida hingetõmbepausiks muud lugemist, aga nojah, edutult. No ütleme nii, et öökapiraamatuks just hea valik poleks. Triloogia teine raamat jätkab siis, eks ole, esimest raamatut ehk siis pahade vampiiride kõige paham vampiir püüab maailma üle võtta – et inimesed muuta lihaloomadeks, kes siis nuumata ja seejärel verest tühjendada. Noh, sellest kurjast plaanist on inimestel võrdlemisi vähe aimu, sest vampiirid ja nende alamad saavad vaid pimeduses tegutseda ning seni püütakse nende tegude tagajärgi seletada epideemia vms. Aga on väike grupp tegelasi, kes võitlevad vampiirluse vastu ning kelle vastu võitlevad nii pahad vampiirlikud tegelased (sest on ka mõned mitte väga pahad vampiirid) kui ka valitsusasutused. Olukorra teevad hullemaks teadagi kõiksugu sugulussuhted heade ja pahade vahel. Millega raamat lõppeb? Tuumajaamade plahvatuste ja tuumapommide loopimisega. Vapustav. Miks see vajalik on? Sest nii kaob päiksevalgus tuumatalve varju ning vampiirid ja vampiirlikud käsutäitjad saavad vabamalt tegutseda. Vaikselt tekib küsimus, et millest siis veel triloogia viimases osas kirjutada. Kole on inimkonna saatus.

“Ta tugines nüüd pigem loomalikele instinktidele kui oma hääbuvatele inimmeeltele. Koguni sügaval planeedi pinna all tunnetas ta erakordselt hästi päikese liikumist: teadis, et pea kohal on saabumas öö. Tema kehatemperatuur oli ligikaudu 323 Kelvini kraadi ehk 50 Celsiuse kraadi – 120 kraadi Fahrenheiti järgi. Maapinna sügavuses haaras teda pimeduse ja niiskusega kokkukuulumise tunne ning igatsus kitsaste suletud ruumide järele. Ta tundis end maa all mõnusasti ja kaitstult, kaapides päevaajal endale peale külma mulda, nagu inimene tõmbab peale sooja teki.” (lk 95)

Paar lühilauset veel. Autorite poolt on natuke lihtne lahendus, et kõiksugu elajalikud vampiirkurikaelad võisid kunagi natslikud sõjakurjategijad olla – nagu 20. sajandil olnuks vähe genotsiide. Gängimehed on muidugi mõnusad ja Hõbeingel Angel on kipa. Tuleb välja, et kasvuhooneefekt tekkis vampiiride mahitusel (lk 268), mis annab, teadagi, küllaga mõtlemisainet.

Mnjah. Tore, et tegemist vaid triloogiaga ja juba 2/3 läbitud. Hirmus, hirmus on see lugu.

segane maailm
ulmekirjanduse baas
lugemik

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Tõbi (2010)

Algab kui tüüpiline põnevik (Schätzing, Forsyth jne) – tehnika tippsaavutused ja glamuursed tegelased ja tähenduslikud tegevuspaigad, kui ihaldusväärne ja eriline jne. Selline New Yorgi romaan – ikka Yankees, pilvelõhkujad, linlaste omapära ja muu selline (üks päev just mõtlesin, et mille järgi jagunevad Rangersi ja Islandersi fännid – ei tule ette, et üheski seriaalis või filmis keegi fännaks Islandersi – kuigi samas nii Mets, Knicks, Jets ja Giants omavad mingit suuremat või vähemat kaalu meelelahutuses). Raamat on igati oodatavalt dramaatilise ülesehitusega, isiklikud ja üleilmsed probleemid muutuvad iga leheküljega üha keerukamaks (plussiks on lühikesed peatükid, vajadusel hea lugemist pooleli jätta). Algul tundub, et justkui tegemist üsna elutu glamuurromaaniga – nagu vaataks / loeks mõnd kaasaja rohkem või vähem poppi seriaali / filmi, puudub see eristav kiiks või omapära, mis paneks sügavamalt kaasa elama (nö kunstiline sügavus!). Nagu mõni krimisari, ainult et vampiirivarjundiga (no kindlasti midagi sellist näidataksegi) – kas tõesti visuaalse külje esilolekul on “süü” ühe autori filmitausta tõttu?

Nüüd positiivsemat. See vereusside tegevus ja muundunute uus ülesehitus on ikka parajalt jälk, ja noh, üleüldine jälkus on siiski selline, mis eristab seda teksti muudest hiljuti loetud raamatutest (Maniakkide Tänav oma libasurnutega on kui lõbus – ja hea kiiksuga! – karussell selle kõrval). Plussiks igati tempokas action, ei mingit lõputut vesistamist tundelistel teemadel. See mullane vampiirindus on tegelt tore nähe, räpane inimvaenulik glamuur, ei mingit inimsarnasust, ükski muundunu ei astu intellektuaalsesse keskustellu, vastupidi, nad topivad sulle londi lõusta ja lutsivad tühjaks. Saab ka päris x-filesliku seletuse, miks inimesed teadmatult kaovad (noh, siloks, noh). Ahjaa, esimese raamatu puhul ei saanud sissejuhatusest ja vihjetest hoolimata aru, millel põhineb Setrakiani ajuvabavõitu prohvetlus jne – et no kuidas ta peaks selliseid teadmisi ja kogemusi omama, justkui oleks ta varem sarnasevõitu apokalüptilist situatsiooni läbi elanud (jajah, Treblinka jne)? Ehk siis triloogia järgmises osas saaks sellele vähe loogilise vastuse. Kiiduväärt on muidugi näpukavaba tõlge.

Raamat on kenasti ja selgelt soovitatav öökapiraamatuks kuskil üksildases maakohas lugemiseks, kus on teadagi mittelinnalik ööhelimaailm (no juuni ööd on kahjuks / õnneks valged). Rotid on inimväärse elu indikaatorid.

“Gus äigas Crispinile põlvega, paisates ta maha, ja kahmas kõige suurema klaasikillu. Crispin ei jõudnud end veel põlvili ajada, kui Gus selle talle kuklasse lõi. Kild tungis läbi selgroo, jäädes kurgupiirkonnas naha alla pidama, seda läbistamata. Gus sikutas klaasitükki küljele, lõigates Crispinil peaaegu pea otsast – kuid unustas, et see on terav ka tema enda kätele, lõhkudes peopesad. Valu oli hull, aga ta ei lasknud klaasitükki lahti, kuni oli venna pea keha küljest eemaldanud.” (lk 346)

segane maailm
ulmekirjanduse baas
padjaklubi