Ursula K. Le Guin „Ilmajäetud“. Fantaasia (2018)

Raamat, mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud, et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).

Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad. Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne) vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab. Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile. Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe, aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi on.

Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe allutatud rahale ja võimule jne.

Nõnda siis on ehk Anarres see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile, mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse, võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub – neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse. Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael – kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas, adutagu seda või mitte.

Ah, jaa – Shevek on erakordse andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski – milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise pöördumiseks vajab...

Nõnda siis asub Shevek pikale teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud küüned sisse lööma?

Mõnes mõttes on kõigi nende ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid, panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse – nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu – inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib, milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist võimu saab ja tohib eirata?

Tegelikult sai nüüd halvasti, et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke valguses.

Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine – ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses, teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.

Kuhugi ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha, ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused, mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.

Ja üks asi, mis tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida; ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus – Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.

Ühesõnaga, mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei lahterdu.

Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»

«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»

Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»

«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»

«TJK!»

«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)

Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.

«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»

«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»

«Mida sa vajad?»

Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)

Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.

Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?

«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)

Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (2018)

Selle raamatu lugemine edenes õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see tekst õieti jõuab.

Romaani polegi suurt vaja ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida (kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid, millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad, seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat on?).

Selle raamatus on vaatluse all anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud (eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!). Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub (või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Ja see ongi utoopia valukoht. Kui on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.

Kuid le Guin ei anna omalt poolt ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks midagi niisugust huvitama.

Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks, sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või aastakümned.

Igati huvitav lugemiskogemus; põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.

ulmekirjanduse baas

tilda ja tarakanid

sirp

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.