Lois McMaster Bujold – Kodune sõda (2018)

Tegu on eelkõige hea meelelahutusega, selle ma-ei-tea-mitmenda raamatu puhul on keeruline leida midagi värskendavat teadusliku fantastika taimelavalt. Tegu pole lihtsalt meelelahutusega, siin on ühendatud nii romantika, põnevus kui jant.

See raamat on sarja ehk üks mahukaim romaan, ning see käsitleb Milesi romantilist odüsseiat eelmises raamatus lesestunud naisega. Jekaterin ei soovi värskelt üksi jäänuna midagi meestest ega nende omandisoovist teada. Aga et Barrayaril on meessoo üleküllus ja niisamuti on just keiser Gregor abielusadamasse suundumas, saab vaene naine tunda mitmesugust survet, et ta ikka endale uue abikaasa ja kaitsja valiks. Asja teeb komplitseeritumaks see, et naine pole teadlik Milesi õhkamisest ta järele (mitte et ta isegi mehe vastu ükskõikne oleks) – erinevalt kõigist Milesi sugulastest ja sõpradest (ja vaenlastest). Ning kui tuleb avalikuks Milesi palav soov Jekateriniga naituda, järgneb poliitiline segadus, mida viimaks peab lahti harutama keiser Gregor. (Ja ega siis vanadest tuttavatest pole Miles ega Gregor ainsad, kel südamevaluga erinevaid ekstsesse – paistab, et enamvähem kõik Barrayari vallalised abikaasajahil.) See on siis romantika ja jandi osa.

Poliitiline osa on Barrayari ühiskonna moderniseerumisest (nagu see on vist igas raamatus teemaks olnud), muuhulgas tuleb leida kaasaegseid lahendusi verepuhtuse ja päriluse küsimustes. Ja eks konservatiividel tuleb tunnistada mitmeid mõrudaid kaotusi beetaliku moraali pealetungi ees. Aga jah, enamasti annab raamatus tooni ikka kergemad teemad.

Kui midagi sellele meelelahutusele ette heita, siis kõrvaltegelaste igavust (noh, ühe erandiga). Need on ühtmoodi muutumatult head ja halvad, eriti läilaks läheb Milesi vanemate dalailaamalikkus. Muidugi, tegelasgalerii on ehk liialt lopsakas, kuna selle Gregori pulmadeks valmistumuse puhul kogunevad Barrayari pealinna kogu keisririigi koorekiht, kes muidu teistes romaanides on vaid mõnes episoodis vilksatanud, aga nüüd vedelevad pidevalt kuskil taustal.

Et siis … kuidagi kahetine mulje jääb – üheltpoolt kaasakiskuv lugemine, teiselt poolt … no tekst pole tõesti mitmeplaaniline.

„Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli ära pandud puhtana, kuid väiksesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.“ (lk 25)

„Kas selles ongi nõks? Saladused, mis on nii rängad, et neist ei tohi rääkida, mõtted, mis on nii hirmutavad, et sunnivad selged noored hääled tummaks, tuleb varjamata iroonilise huumoriga päevavalgele paisata. Ja korraga ei tundugi kõik ränk enam nii sünge, hirmud kuivavad kokku ja kõik suudavad midagi öelda. Ja talumatut koormat tundub olevat pisut kergem kanda.“ (lk 350-351)

ulmekirjanduse baas

Lois McMaster Bujold - Komarr (2017)

Eks romaan areneb tasa ja targu päris seikluslikuks, muuhulgas päästetakse Barrayari tulevik ning lõksu jääb Miles Vorkosigani süda. Nikluse kaanekujundus maakeelsele väljaandele on taas sootuks erinev originaalist (kosmoseooperlikud kaanekujundus küll ei viita muidu õige maalähedastele teemdadele, millega peategelased üldiselt kokku puutuvad)… samas noh, kas sellise algse pulpkujundusega eestikeelseid lugejaid suurt võrku püüaks (vast nii mõtlesid ka hiina ja jaapani kirjastajad, kes eelistasid kirest nõretavale kujundusele midagi muud).

Milesi on niisiis ametilt Keiserlik Audiitor ning ta saadetakse koos teise audiitoriga uurima Komarri planeedil toimunud hiigelõnnetust päikesepeeglitega, mille tagajärjeks võib olla planeedi terraformimise lõppemine. Kerge probleem on see, et Milesi isa on tuntud kui kui Komarri Lihunik (keda süüdistatakse kohaliku ülestõusu julmas mahasurumises), ning peagi tekib küsimus, et kas see hiigelõnnetus pole korraldatud Komarri separatistide poolt, et vabaneda Barrayari okupatsioonist. Või on tegemist õige jõhkra pulmakingiga keiser Gregori oodatava suursündmuse puhuks - mees plaanib nimelt abielluda komarrlannaga. Segadust tekitab seegi, et Miles satub kokku abielunaisega, kes paneb tal südame arütmiliselt põksuma ning kelle tõttu teeb kangelane mõndagi sellist, mis ei käi just seadustega kokku - kuid keiserlik audiitor vastutab oma tegude eest vaid keisri ees.

“Kui nad tahaksid sind tappa, oleksid sa juba surnud, üritas ta oma paaniliselt hingeldavat keha veenda. Välja arvatud muidugi juhul, kui nad on sadistid, kes sihivadki aeglast ja läbimõeldud kättemaksu… Mida ma neile paha olen teinud? Muidugi peale tavalise solvangu, milleks oli see, et ta on barraiar ja lisaks veel Aral Vorkosigani poeg…” (lk 164)

Ühesõnaga, romaan on segu põnevikust ja suhtedraamast (sest eks saab küllaldaselt informatsiooni ka abielunaise probleemidest), mis on esitatud läbi kahe vahelduva vaatepunkti (ma nüüd küll ei mäleta, kas Bujold on sellist vaatepunktide erinevust kasutanud ka varasemates Milesi romaanides). Eks natuke võiks nuriseda selle üle, et Miles on niivõrd positiivne tegelane, kes kõigis olukordades saab hakkama - olgu vastaseks siis abielunaise üheksaaastane poeg või võimalikud terroristid; Miles lahendab ikka kõik päikseliste tulemustega, tema puhul ei saa oodata Tyrioni-laadset moraali tulevärki ja selle erinevaid varjundeid. Miles Vorkosigan on kangelane ja kõik.

ulmekirjanduse baas

Lois McMaster Bujold – Mälu (2016)

Lugu sellest, kuidas Miles teeb järjekordse sammu karjääriredelil. Head aega palgasõdurid, tere tulemast uus keiserlik ametikoht. Tee selleni on muidugi väga käänuline ja dramaatiline, ning peale Milesi enda kannatavad nii mitmedki ta lähedased… aga lõppkokkuvõtteks võidavad kõik midagi uut (enamasti naise, seda siis kolmel puhul) – muidugi, Milesi puhul võiks romantiliselt õhata, kas ta uus karjäär on väärt armastatud naisest loobumist. Kuid noh, ega armastustel polegi kombeks lõputult püsid, lõpuks oled ikkagi üksi jäänud ning valikuks kas uuesti proovida või olukorraga leppida.

Raamatus peaaegu puudub ulmeaction (no mis see veel õigupoolest on, eksole), tegemist on pigem kriminaalromaaniga (kuigi peale alguspeatüki möllu ei juhtu teoses ühtki tapmist). Terviseprobleemide tõttu saab Miles totaalse käkiga hakkama, varjab seda, kuid Julgeolekuteenistus on juhtunust vägagi teadlik ning Illyan saadab ta vaikselt erru (mistõttu ei saa ta enam tegutseda dendariide admiralina – valikuks oleks küll lindpriiks hakkamine). See on muidugi Milesile enneolematu hoop, aga keda ikka süüdistada kui vaid ennast.

Nii jääb häbistatud Miles (sunnitult) Barrayarile konutama, kus aga juhtub nii, et keiser Gregor leiab (Milesi tahtmatu abiga) korraga naise, kellega tahab abielluda. Veel hullem, Illyan keerab peast segi, mis on Julgeolekuteenistusele paras põnts. Milesil pole küll endise ametiga enam mingit pistmist, aga Illyani probleemide puhul näib mõndagi nii kahtlast… ja keisergi pole asjade käiguga rahul, mis puhul määrab ta keiserliku õigusega Milesi uurima endiste kolleegide tööd. Miles asub tarmukalt tööle, aga eks tulevad järgmised probleemid.

Nagu öeldud, pole siin otseselt seiklusi, aga samas pole tegu ka kammerliku looga – tegu on põnevikuga. On mitmeid toredaid kõrvaltegelasi (Miles on ikkagi rahvamees, mitte ülbe aristokraat). Ja eks uue ametikohaga paistab kaasnevat mitmeid võimalusi, kuidas romaanisarja edasi arendada; kuskilt peab kooruma ka uus südamedaam. Raamatu kaanekujundus on väheke mööda, kuigi tõepoolest kujutab ühte asetleidnud stseeni – kuid ei saa kuidagi öelda, et see illustreeriks romaani põhitooni.

„Tema ema ütles sageli: Kui sa valid teo, valid sa ka selle teo tagajärjed. Ta rõhutas tuliselt põhjuslikku seost selles mõtteteras – kui sa soovid mingit tagajärge, siis oleks arukas alustada tegudest, mis selleni viivad.“ (lk 361)

digital nerdland

Lois McMaster Bujold – Peeglitants (2015)

Juhtub selline ennekuulmatu lugu, et romaani peamiseks tegelaseks on hoopis Milesi kloonvend Mark. (Jah, sarja eelmist raamatut nii ammu lugenud, et ei mäleta midagi.) Ja Milesiga juhtub siin midagi väga halba; õigemini kogu Vorkosigani meespere tabavad mitmed, ee, tervislikud probleemid. Rääkimata vaimsetest värkidest – tuleb välja, et mõlemad vennad on peast soojad (Mark ja tema isiksuse eri küljed... omal moel on see vägagi hirmutav). (Oh, kas ema südant tunned sa?)

Bujold on eelkõige seikluste ja siseilma kirjutaja, rõhk on kõiksugu juhtumitel, valestimõistmistel ja ebaõnnestumistel. Kuidas vennad jamadesse satuvad, keda kelle pähe maha tahetakse lüüa, millise naisega on kõige õigem magada. Autorile pole tähtis, kui usutavalt see maailm koosneks (a la hard sf?) – peamine, et seal midagi toimuks, et lugeja elaks emotsionaalselt kaasa. Selles suhtes on üpris keeruline kuju Mark, kes ühelt poolt tahab head (või ka heastada), aga teiselt poolt on tal sellised tumedad küljed, et lugedes hakkab vastik. Aga muidugi, milline minevik ja kogemused on küll muutnud Marki (ja ka Milesi) selliseks (nojah, näiteks muidu normaalse füüsilise arenguga laps murtakse samasuguseks sandiks nagu Miles jne).

Raamat muidu vinks-vonks, aga lõpp jääb vähe nõrgaks – esiteks see viis, kuidas üks vend kogu Jacksoni probleemile korraga lahenduse leiab (kuigi tõepoolest, viimane etapp selleni on vägagi... okkaline), ja milline roosamanna hiljem Vorkosiganite kokkusaamisele järgneb – õnnelikud vanemad ja pojad, kõik on nii armas ja tore ja edukas. Aga jah, muidu siin raamatus möllu ja intriigi jagub, erinevad emotsioonid saavad mitmel rindel üles puhutud.

“Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra “sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, “eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.” (lk 14-15)

““Teie tapmine oli minu olemasolu ainus eesmärk. Kaks aastat tagasi olin ma täiesti valmis seda tegema. Ma kannatasin kõik need aastad Galeni ainult sel põhjusel.”
“Ära selle pärast kurvasta,” soovitas krahvinna. “Enamik inimesi elab ilma igasuguse eesmärgita.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

Lois McMaster Bujold – Verevennad (2012)

Vahepealsete aastatega täiesti unustanud, kes on Quinn – igal juhul, korraga on tema puhul tegemist olulise naisega Miles elus. Kes küll keeldub mehega naitumast Barrayari krahvinna staatuse pärast, kuid see-eest valmis võimalusel armurõõme jagama (need ihaldavad silmad, mis naise sisimasse tungivad...). Aga Quinn pole ainus Milesile ootamatult tähtis inimene – nimelt saab kangelane endale väikevenna. Kes on aastaid tagasi Barrayari vaenlaste poolt Milesist kloonitud ja juba 17-aastane äge ja vahva põngerjas ehk siis välimuselt identne ning Milesi asendajaks koolitatud – et meest asendades pääseda Barrayari ülikute sekka ning sealseid võimustruktuure intriigidega segadusse paisata. Nagu selgub, pole vaheda ja rikutud mõistusega (kuid normaalsete luudega) kloon just ülemäära rõõmus eesootavatest tulevikuperspektiividest, arvatavalt ta lihtsalt lüüakse mättasse, ta on vaid vahend võimumängudes. Korraks lähevadki Miles ja kloonist Mark vahetusse, ent midagi väga hullu ei jõua juhtuda.

Igal juhul, Miles tunneb rõõmu, et tal on nüüd väikevend (mitte et ta ise just Karlssoni mõõdupuuni ulatuks) – kuid kahjuks ei saa teda Barrayarile isale ja emale tutvustamiseks viia, sest kloon pole sellest üleüldse huvitatud. Ühesõnaga, järjekordne patiseis Milesi elus – ühelt poolt jäi ta ellu ja vingerdas välja seekordsest intriigide umbsõlmest (tseetagandalased ja komarrlased), teiselt poolt ei saa ta armsamaga pikki plaane pidada ning väikevend on selline nagu ta on. Ahjaa, kogu tegevus toimub seekord planeedil Maa, mis pole just suurvõimuna tegija, ent kultuuriliselt suundaandev ikka. London, see igavene metropol.

“Pangas loovutas admiral Naismith, kes oli inimese kohta, keda pole olemas, üsnagi lihvitud ja viisaka välimusega, oma küsitavad õigused ühele sõjalaevale, mis talle ei kuulunud, finantsorganisatsioonile, kellel polnud seda laeva vaja ja kes seda ka ei tahtnud. Nagu leitnant Bone märkis, oli vähemalt raha päris. Selle asemel, et Dendarii laevastik oleks hakanud tükkhaaval lagunema sel pärastlõunal – ajal, mil leitnant Bone'i arvutuste järgi esimesed Dendarii palgatšekid pangas tagasi lükatakse, – tuleb üks ilmatusuur pauk millalgi määramata tulevikus. Hurraa.” (lk 110)

“Miles silmitses oma lummuse objekti. Ta mõistis väga hästi, miks kloonist võib saada inimese kinnismõte, ja ka vastupidi. Ta kergitas harjumuspärase nõksuga lõuga, nähtavasti alateadlikult tegi Mark sama. Miles oli kuulnud, et inimeste ja kloonide vahel võivad tekkida kummalised suhted. Aga samas, inimene, kes võtab kätte ja laseb endast klooni teha, on ilmselt juba niigi kiiksuga. Palju huvitavam oleks saada laps, eelistatavalt koos naisega, kes on sinust targem, kiirem ja ilusam: siis on vähemalt võimalus, et suguvõsas toimub mingi evolutsioon.” (lk 268)

ulmekirjanduse baas

Lois McMaster Bujold – Cetaganda (2012)

Kaanepilt on vähe petlik – igasuguste kosmoseseikluste asemel on Miles hoopiski diplomaatilisel visiidil vaenulikuvõitu Cetaganda impeeriumis, täpsemini sealse leskkuninganna matustel – ehk toimub astropoliitika. Või kitsamalt võttes on selles raamatus tegemist kuriteo lahendamisega teistsuguses kultuuris, tuleb ettevaatlikult laveerida või üleüldse leida võimalusi, et uurimine (ning sellega ka enda puhas nimi) kuidagi vee peal hoida – ühelt poolt tuleb arvestada Cetaganda võimumängude ja ühiskonna reeglitega, teiselt poolt segavad kohapealsed Barrayari võimuesindajad. Probleemiks siis see, et Miles arvab (keegi seda samas otseselt ei kinnita), et ta lavastatakse süüdi Cetaganda üliolulise geneetilise võimuseadme omastamises ning sellega antakse Cetagandale võimalus agressiooniks Barrayari vastu (et siis, neil pikem sellelaadne omavaheline ajalugu). Noh, ei tule just ootamatu üllatusena, et Miles leiab kõigile probleemidele lahenduse (mitte küll sellele, kuidas Rian oma kaaslannana Barrayarile viia), ühtlasi luues (vist) otsesuhte oma tulevase suure vastasmängijaga ehk Cetaganda keisriga.

Kui järele mõelda, on Cetaganda tsivilisatsioon päris huvitava ülesehitusega, kõik need geneetilised manipulatsioonid ja keerulised võimuvahekorrad – kuidas üldse võim tasakaalus püsib. Aga sellest ma ei taha täna rääkida.

ulmekirjanduse baas
õhtuleht

Louis McMaster Bujold – Lõputuse piirid (2011)

Kui esimene lugu “Leinamäed” on üsna tasane ja vaikne jutt Barrayari kolkaoludest ja Milesi mehistumisest omasuguste mutantide tuleviku kaitsel, siis teine jutustus “Labürint” läheb päris actioniks kätte, jälle need palgasõdurid ja ports ebaeetilisi tehinguid kuritegeliku planeedi klannijuhtidega, särtsu ja ebaloomulikke kui palju. “Lõputuse piirid” on jällegi raamatu vast traagilisem juhtum, Miles satub täiuslikku koonduslaagrisse kinnipeetavaks ning alles lõpupoole selgub selle täpsem tagamaa. Ühtlasi õhutab rõhutuid vabadusvõitlust jätkama. No tubli.

Polegi varem mõistnud (või lihtsalt ei mäleta), et küürakas noormees otsib igas kenamas naises enda ema (lk 261) – et mida pikem naine, seda parem (teises loos on suisa kaheksa jalga (u 2,5 m?) pikk kihvadega mutantsõjard Taura, kellega Milesil õndsaim kahekesi olek ever).

Nikluse kaanekujundus ei lähe nagu otseselt ühegi jutuga kokku, selline kosmoselahing vilksatab vast ühes-kahes lauses.

Hea meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Lois McMaster Bujold – Vori mäng (2011)

Raamat algab põnevalt ja tempokalt (ja seda lõpuni), Miles muudkui satub jamadesse nagu murduvate kontidega noorsandile ikka kombeks. Näiteks osaleb ta soojenduseks Barrayari vastases sõjaväemässus või keerab käkki keiserlikule julgeolekuteenistusele. Aga siis keerab olukord hulluks – Barrayari keiser isiklikult hüppab tundmatus kohas vette (isa pärast!) ja mutandil ei jää muud üle kui keisri päästmiseks taas kaaperdada endale piraadiarmee ehk admiral Naismith astub mängu. Mis ei kulge, teadagi, probleemitult, sest tegevusse sekkub üks hurmav-surmav femme fatale ja Milesi kiputakse süüdistama taaskord riigireetmises. Oseri ja Tungi võimuvõitlus piraadikamba juhtimise üle sarnaneb pisut Stalini ja Trotski omale – ehk siis kaadrid otsustavad kõik (lk 165-167). Raamatu lõpus on kena maailmadevaheline kosmoselahing, kus hävitatakse pompöösselt lahingutehnikat ja elavjõudu ning mille tagajärgi silub diplomaatia. Ühesõnaga, raamat kui rusikas silmaauku, põnevust ja möllu ja nalja, igati mokkamööda lugemisnauding ja eskapism.

Üllatuslikult tundub, et sarja 3. ja 4. raamat (ehk siis Milesi lugu) on paremad kui sarja kaks esimest (ehk siis Milesi vanemate lugu). Nikluselt nagu ikka lööv kaanekujundus, Fantaasia kirjastus võiks temalt mõned kaanekujundused tellida.

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

õhtuleht

Lois McMaster Bujold – Sõduri õpilane (2010)

Peale Martini telliseid tundub see raamat üsna tavapärase ulmekana ja ei tekitanud suuremat tundeliigutust. Kolmandas raamatus on siis tegevustikus juhtohjad nihkunud järeltulija, 17 aastase Milesi kätte, kes kõnnib muudkui võidult võidule, ei mingit vaheldust, on teine selline segatud geenidega imelaps. Ainus, mis üldist võidurõõmu sutt rikub, on ühe olulise kõrvaltegija hukk. Aga üks teine kõrvaltegelane leiab samas ema ja abikaasa ja stabiilse töökoha palgasõdurite kontsernis (loodetavasti oli see lause piisavalt hämar). Aga jah, see Miles... möödaminnes tekitab ta endale palgasõdurite armee, lõpetab konflikti ühel planeedil ning tagatipuks lahendab vandenõu Barrayari keisri vastu. Kuuldatavasti olevat selles seerias kokku tervelt 20 raamatut. Ausalt öeldes rohkem ei kirjutakski, lugege palun alljärgnevatest viidetest lisaks.

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

õhtuleht
tõnise lugemispäevik

Lois McMaster Bujold – Barrayar (2009)

Iga raamat, mille kaanel tulistavad arvatavad kosmoselaevad, mõjuvad muidugi magnetina. Hinge poeb mõnus ootus kosmoselahingutest ja kihutamistest ja jäsemete irdumisest ja noh, üleüldisest möllust. Nagu tavaks saanud, esimesest raamatust suurt midagi ei mäleta (tore on, et see postitus nii mittemidagiütlev on), lugemisel siiski nii mõndagi meenus.

Raamatu esimene kolmandik on nagu mingi naistekas, käib muudkui emadusjutt ja see ajab oxele. Hakkasin autori kohta uurima ja selgus, et tegemist naisega, senini ekslikult arvanud meesautorlust. Nojah. Ja tekst jätkus ja jätkus samas vaimus – õnneks koos erinevate võimuintriigidega. Raamatut võiks nimetada “emadusulmeks”, üks pidev jant ja möll raseduse ja titade ümber. Õkk. Või “titeulme” - igasugu tehisemakad ja keisrilõiked ja sünnitamised ja titatamised. Palju võib. Selles suhtes mõneti... erandlik lugemiskogemus, oleks teadnud, et siuksed teemad, oleks vast midagi paremat lugenud. Ja lõpus on veel imekena pulmatseremoonia. Kuul pähe.

Ootamatu, et 5. aastane Gregori pikka põgenemist halamata talus (ikkagi kuninglik veri!), tavalise lapsehala asemel oli teine nagu orgaaniline komps. Palee salaoperatsioon oli muidugi vinge, tuld ja tõrva ja õõvastavat vägivalda. Mälestused Maast on äärmiselt hägusad – lihtsalt endine paradiisiaeg, kus elas igasugu imeloomi. Aga ikkagi – kuhu jäid kaanel lubatud õhulaevade heitlused? Vaid üks kerglennuk laperdas potsatusega murule, ja sellegi õnnetuse põhjustas eelnevalt vigastatud mees. Pettumus.

Nojah. Kuuldatavasti on siiski tegemist alles sissejuhatusega tõelisele loole, ehk siis esimene raamat näitas eostamist ja teine sünnitusvalusid, edasi tuleb ehk...

baas
õhtuleht

Lois McMaster Bujold – Au riismed (2008)

Väga mõnus raamat, kohe mõnu oli lugeda. Tundmatu planeet, kosmosesõidukid, intriigid, mitteajuvabad kangelased – mida hing veel tahta oskab.
Ja see olevat veel avaraamat.

Algul tekitas Barrayari (Vorkosigan) ja Beeta (Cordelia) vastandus mulje kui külmasõjaaegse maailmapildi kandumine raamatusse. Barrayar kui nõukoguliku maailma (tsentraliseeritud kord) ja Beeta kui kapitalistliku maailma (demokraatlikkus, teadmisteiha) peegeldused. Et McMaster oli tolle aja läänemaailmast pärit, siis ta kujutelmades võinuks ehk idablokk oli kui üks hingetu võimumasin. Aga see on lihtsalt uitmõte mis raamatu esimese pooles pead korraks külastas, kindlasti leiaks mitmeid erinevaid paralleele.

ulmebaas