Koidu V. G. Ferreira - Ahelmurdjad (Lumetüdruk, 2025)

 

Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.

Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.

Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!

Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?

Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.

Siim Veskimees - Lumetüdruk (Lumetüdruk, 2025)

 

Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.

Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).

Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.

Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….

Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.

“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)

R. S. Benedict - My English Name (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris veider ja mõnel moel häiriv tekst. Mingisugune olend (mis täpsemalt, jääb selgusetuks; tõlgendajad peavad enamasti tulnukaks) võtab endale (järjekordse) inimese keha (kuidas, jäävad detailid õnneks täpsustamata) ja hakkab niimoodi kaasaegsel Hiinamaal inglaseks. Ja noh, selliseid võõraid kasutatakse seal heal meelel ära, eriti kui selline inglane on viisaka välimusega (erinevalt reaalsetest õllekõhtudest). Sobib nii reklaamideks, ärikohtumiste kaaslaseks kui ka keeleõpetajaks. Peamiseks töökohaks saabki inglise keele õpetamine (eks ta isegi peab oma keeleoskust kohandama).

Et ta on … selline olend, ei saa ta olla nö 100% inimlik - ta kannab inimnaha ülevõtmise tõttu oma kaelal alati salli (sest muidu), ta nahk on liialt õrn, et inimestega lähemalt suhelda, söömise-joomise etendamine on päris keeruline (sest see tuleb kuidagi sisemusse vastu võtta, hoiustada ja siis uuesti välja saada, enne kui see jõuab kahjustusi tekitada).

Aga selline kena mees äratab tähelepanu, muuhulgas ta tööandjal, kes sooviks arendada õpetajaga mõnd homoseksuaalset suhet (ise on ta muidugi abielus jne). Ka olend tunneb tema suhtes läheduse või armumise tunnet, mis, noh, muudab olukorra segasemaks. Seda enam, et mõne aja pärast tunneb olend, et ta inimkest hakkab kasutamise tagajärjel lagunema.

Oeh, päris segane ja omal moel kaasahaarav tekst. Ja see kaasaegse Hiina olude kirjeldamine (autor on olnud seal sellelaadne keeleõpetaja). Ja see lõpuni selgusetus, mis olendiga õieti tegu on. Omal moel horror.

Rebecca Roanhorse - Falling Bodies (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Päris hästi teostatud tekst, mis pakub tegevuse ümberhindamiseks õige mitu üllatust.

Lugu siis tulevikust, mil inimkond on laienenud erinevatele planeetidele ja muuhulgas alla jäänud ühele humanoidsele rassile. Kuid ikka on inimesi, kes organiseerivad põrandaalust vastupanu - ja samavõrra on inimesi ja humanoide, kes tahavad leida kooseksisteerimiseks võimalikult valutuid vorme.

Peategelaseks on noormees, kes on saadetud ühele planeedile ülikooli õppima - aga ikka vaid nii, et ta ülikooli territooriumilt ei lahku. Sest ta on korda saatnud midagi koletut, kuid ta lapsena adopteerinud humanoidist isa (järjekordne projekt, et inimestega ühist keelt leida) on ta sinna kohale toimetanud: parem ülikoolis õppida range režiimiga kui olla vanglas … ja et vaid ta saladus välja ei tuleks. Kuid peagi hakkavad noormehel hormoonid möllama ja samaaegselt saabub sinna planeedile ta võõrrassist kasuisa - ning saladused hakkavad avanema.

Autor teeb lõpus veel ühe õige üllatava pöörde, mis tõstis loo hinnet, sest noh … mingil moel ootamatu lahendus. Peategelane on loodud psühholoogiselt vaatevinklist õige huvitavalt, selline õige katkine noor inimene. Igal juhul, autori katse kirjutada kosmoseooperit kisub kuidagi õige tundmatule rajale.

Christopher Rowe - The Four Last Things (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Eneseküllastunud eksperiment eshatoloogia (ja nagu autor ütleb järelsõnas - Cordwainer Smithi) ainetel, mille lugemine on paras vaev ja millest ei saa suurt midagi aru. Või lihtsalt pole huvi mõista.

Et siis neli tegelast on saadetud eneseteadliku laevaga planeeti avastama, aga kui nad planeedini jõudes ellu äratatakse, selgub ka, et planeedil on mingil moel mõistuslikku elu - või noh, planeet ja selle päike muuhulgas suhtlevad omavahel, sfääride muusika ja mis kõik veel. Need neli tegelast vist küll kaotavad elu - kui neid ikka üldse ellu äratati (ühel puhul on juttu masinast koopia loomisest). Jne jne.

Ühesõnaga, väga tüütu lugemiselamus; hetkeks mõtlesin ikka kolm punkti anda - teksti algus on kuidagi loetav -, aga siis loo edenedes muudkui süvenes tinane raskus ning oli vaid soov lõpuni saada (mis muidugi ei soodusta kuidagi tekstist mõistmist). Omamoodi veider, et kõik senised lood sai hinnatud enamvähem positiivselt ja siis korraga selline kobarkäkk - arvasingi, et olen liialt optimistlikult varemloetud hinnanud.

Andrew Sean Greer - Calypso's Guest (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu autor sedastab järelsõnas, on see töötlus Homerose “Odüsseia” sellest osast, kus Odüsseus satub Calypso saarele ja kuidas ta sealt ikkagi minema saab. Nümfi asemel on siin pagendatud oma humanoidrassi viimane ellujääja, kelle lepingu Teistega (“Others”) järgi saab ta siia armastuse.

Asi siis toimub kuskil süvakosmoses, kus on kõikvõimsate Teiste poolt tehtud planeet minajutustaja üksikvangistuse tarbeks, kus ta saab robotitelt kõike soovida … aga ainult mitte planeedilt lahkuda. Või et keegi külastaks seda kohta. Lisaks on andnud Teised talle surematuse ja elu on sellest muutunud ülimalt monotoonseks.

Kuniks siis ühel hetkel teeb hädamaandumise üks päästekapsel, mille sees siis mees, kelle robotid kuidagi ellu turgutavad. Mehed sõbrunevad viimaks ja muutuvad kallimateks.

Et tegu siis “Odüsseia” ühe osa ümbertöötlusega, siis eks see mees saab minema ja surematu jääb. Aga jah, milline draama on kirjutatud selle surematu elulukku, kõik see üksindus ja leping Teistega ja teod oma rassiga hävingu asjus. Huvitav töötlus, ma sain alles loo viimastel lehekülgedel puhta, millega siin õieti mängitakse; sest noh … Calypso võiks ju olla ükskõik millise taevakeha vähe poeetilisem nimi või nii.

Ann Leckie - The Long Game (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis ühelt planeedilt leitud mõistusliku eluvormi vaatepunktist, kel on kange tahtmine oma liigikaaslaste ja taevast saabunud inimeste elu korraldada, ja nende elu lähebki justkui paremaks, sest inimeste lähedalolu pakub ühtlasi kaitset kiskjate eest. Ühe inimesega on võimalik otse suhelda … ja tema kaudu selgub üllatavaid asju. Inimesed elavad rohkem kui ühe aasta, palju kauem kui tema ja ta liigikaaslased. Meie peategelane võtab pähe, et tema tahab ka kaua elada ja seepärast hakkab urgitsema taevast saabunud inimeste laeva kallal.

Mispeale ta võetakse üldse laeva peale ja viiakse taevasse, teistele inimestele vaatamiseks - kui ta muidugi nii kaua elab või ellu jääb, sest seal laevas on veel kummalisi olendeid. Peale järjekordset ohust pääsemist satub ta kokku inimsarnase ja tema mõõtu olendiga, kes hakkab meie peategelasega rääkima - kes on nemad ja kes on inimesed ja mis on õieti inimeste soovid ja tahtmised teistel planeetidel ja kohtudes teiste mõistuslike olenditega.

Et siis Leckie on ette võtnud keerulise ülesande ehk siis inimestest erinevad vaatenurga ja seda veel täiesti võõras keskkonnas. Lisaks tundub, et need inimesed pole enam meiesugused paarituvad inimahvid, vaid omakorda edasi arenenud (see selgub pigem Leckie järelsõnast - teadagi võiksid meist erinevad olendid sõltuvalt oma kogemustest kirjeldada inimesi meile harjumatul viisil). Ühesõnaga on minu jaoks õige keeruline üldse mõista kõiki neid füsioloogilisi küsimusi - kui seda üldse vahendab võõrorganism. 

Keeruline värk, aga omamoodi huvitav; tõlge võiks olla päris intrigeeriv väljakutse. Sel aastal olen lugenud Leckie lühiproosakogu ja eks seegi tekst sobinuks sinna.

Carol Emshwiller - No Time Like the Present (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Kuhugi väikelinna ilmuvad uued elanikud. Kõik ühesugused pikemakasvulised ja heledapäised ja kõhnad ning … veidrad. Rikkad ja veidrad, kes justkui ei sobitu sinna. Aga lapsed pannakse kooli, kus nad küll ei suhtle teiste lastega. Ja noh, on täiesti rumalad.

Loo peategelane on neiu, kes on koolis igati ebapopulaarne ja teda huvitavad need uued õpilased, kes temast küll kuidagi ei hooli. Viimaks õnnestub tal saada jutule oma klassi uue veidrikuga ja selgub, et neil on palju saladusi ning parem, kui need uustulnukad ei suhtleks kellegagi. Ometi peavad lapsed koolis käima, kus nad küll põruvad kooliainetes..

Siis aga ühel ööl kaob puidutööstusest puitmaterjali ja kalakasvatusest kalu. Kuidas see võis juhtuda, ei saada aru, aga kindlasti on need uued inimesed süüdi, ja kohalikud tungivad neile kallale, politsei kaasabil. Mõned neist uutest vahistatakse ning nende lapsed jagatakse kohalike vahel, et nad vanemate vabanemiseni üksi poleks. Nii ka peategelase peresse võetakse see klassi uus tüdruk - misjärel hakkab avanema saladus, kust need uustulnukad õieti pärit on.

Päris mõnusalt kirjutatud lugu, kus need uustulnukad võiks olla … aga on hoopis … Ja noh, need saladused. Eakas autor suutis ikka kirjutada päris hästi.

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.

Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!

Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Ringkaitse (Mitmekihilisem, 2024)

 

Vahelduseks Weinbergi loome mõistes ülilühijutt - vaid kaheksa lehekülge või nii. Tegevuspaik taas Eesti ja seekord puhtalt ulmeline jutt.

Ametlike teadete kohaselt on 2018. aastal siia kukkunud meteoriit. Aga nagu ikka, siis arvavad vandenõuteoreetikud teisiti - eriti seepärast, et sõjavägi seda kohta nii kiivalt ja jõuliselt valvab. Mis saab selgeks kolmeliikmelisele seltskonnale, kes on otsustanud sisse tungida asja lähemaks uurimiseks - ning peagi leiab üks neist end sõjaväe poolt valvatuna. Temaga tegelev leitnant tutvustab meeleldi selle koha saladusi …

Autor ise on pidanud seda teksti katseks kirjutada horrorit, ja noh, eks seda võib ka nii võtta. Aga tõesti, harjumatult lühike lugu, seda enam, et enamus tekstist on dialoog jms kui et tegelase siseelu avav vms. Hea vaheldus.

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - Lake of Souls (Lake of Souls, 2024)

 

Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.

Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika  on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja  miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.

Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).

Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.

Michael Swanwick - Tin Marsh (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Päris hea psühholoogiline lugu kahest Veenuse maavarade otsijast, kes on lepingu tõttu üksteisega nii tihedalt seotud olnud, et on omavahel kõike jaganud ja viimaks teineteist hakanud vihkama. Aga firma, mis on neid palganud ja varustuse andnud, on kandnud hoolt selle eest, et nende vara mingil juhul ei rikutaks, mistõttu nad saavad üksteist vaid verbaalselt solvata.

Kuid Veenuse juhtuva maavärina tõttu saab ühe uurija eksoskelett kahjustada … ja ta on nüüd teise meelepäras - kuid selle asemel, et oma vihatud partner kohe tappa, hakkab see temaga nagu kass hiirega mängima sealsetel kõnnumaadel. Kahjustatud eksoskeletiga naine (kes on selle loo jutustaja) püüab küll välja mõelda kõiksugu võimalusi pääsemiseks … aga midagi ei aita, ta on alati aeglasem ja tema käigud etteaimatavad. Aga …

Ühesõnaga, lõpuni välja päris thrilleri moodi tekst, tegelaste omavaheline äng ja väljapääsmatu olukord on päris lämmatav ja eks loo lahendus (vaata pealkirja) on meeldivalt “mööda”.

Michael Swanwick - Slow Life (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Visioon uurimisreisist Titanil ja seal uue eluvormi avastamisest - midagi, mis suudab elada (või on suutnud eluks moodustuda) sealses jääaluses ookeanis. Ja noh, mis see siis õieti olla võiks. Igal juhul, eluvormil kui sellisel on veel suurem šokk avastatuks osutumisest kui Titani uurijatel selle leidmisel - neil ju oligi eesmärk avastada uusi teadmisi, samas kui eluvorm sai vägagi suure üllatuse osaliseks kogu oma eksistentsi ja selle piiride asjus.

Teiselt poolt on see lugu ühest neiust, kes jääb sinna Titanile lõksu, kohe nii hullusti, et teda päästa justkui ei õnnestukski. Ja ei teised astronaudid ega maapealsed taha hästi mõista, et temaga võiks kommunikeeruda Titanil asuv mõistusega olend - pealegi läbi unede.

Omal moel päris huvitavalt lahendatud katastroofi- ja kohtamislugu. Ja no see, kuidas astronaudid peavad suhtlema avalikkusega - igaüks võib neile sõnumi saata, sina tee hea nägu ja vasta tasakaalukalt. Aga jah, Titan ja selle avastamine, millal  ja kas see üldse juhtuda võiks.

Josef Nesvadba - Kapten Nemo viimne seiklus (Einsteini aju, 1964)

 

Ootamatult hea lugu, mis koosneks justkui kahest osast - kõigepealt pikem osa tekstist, mis algab kui parimas traditsioonis vähe lapsik retroulmelik seiklusjutt ja siis teksti viimased lehed, kus läheb korraga … korralikuks psühholoogiliseks andmiseks.

Ehk siis on üks tšehhi päritolu tähelendur, kes tõuseb üleilmseks kangelaseks ning edaspidi usaldatakse tema meeskonnale kõige ohtlikumaid ülesandeid. Meest tabab vähe suurushullustus ning ta peab end omamoodi kapten Nemoks koos Nautiluse meeskonnaga. Aga kuulsusest ja seiklustest saadav adrenaliin jätab oma jälje suhetele maapealsete kaaslastega.

Viimaks palutakse igavlevale (ja vananevale) meeskonnale viimast ülesannet - minna kohtuma võimalike tulnukatega, mis võiks meie Päikese ära hävitada. Ainult et kui ülesande täitmine õnnestuks, siis nad jõuaksid Maale tagasi tuhande aasta möödudes. Muidugi! Milline viimane seiklus!

Kohtutaksegi planeedisuuruse tulnukalaevaga - selle asemel, et see laev õhku lasta, satutakse kontakti nende olenditega - kes/mis on siis õige veidrad olendid ja tehnoloogiliselt kaugel ees. Ning neil on maalastele üks küsimus - millele need ei oska kuidagi vastata. Tulnukad jätavad Päikese hävitamise ja suunduvad edasi. Kui aga siis kapten ja tema meeskond on tuhande aasta möödudes tagasi Maale jõudnud …

Vaat see lõpuosa kontrast ongi see, mis teksti üllatavalt heaks muudab ja millele see varasem retroulmelik seiklusjutt on pinnast kenasti valmistanud (sest noh, kogu jutt võinukski olla vaid tagasijõudmisest). Eks siit võiks kindlasti leida paralleelle ameerika vanameistrite juttudega, aga kas nüüd Nesvadba nende tekstidega nii tuttav olla sai.

ulmekirjanduse baas

Chris Willrich - The Odyssey Problem (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Mõned tekstilaadid kohe üldse ei istu mulle - ehk siis midagi kõvaulme laadset, mis toimub kuskil maailmaruumi tingimustes ja kõiksugu suured visioonid sellest, tollest ja kolmandast. Vahel olen seda enda jaoks nimetanud “rajaniemitamiseks” - kuigi Rajaniemi kirjutab niisuguste tekstide kõrval ka häid jutte.

No igal juhul siis jutt inimesest, kes päästetakse (arvatavasti?) põlvkonnalaevast, tutvub seejärel tsivilisatsiooni järgmise astmega ning seejärel võetakse üle mingi kõvasti edasiarenenuma kosmosetsivilisatsiooni poolt. Iga aste edasi paistab peategelasele midagi vaimustavat ja head, kuni siis tegelane avastab, et kõigel heal on oma hind ja kas see hind on ikkagi vastuvõetav (lähtudes siis … millest? Millisest kriteeriumist?).

Ma pole nüüd kindel, kas sain üldse pihta teksti põhiolemusele, sest noh, hoidku taevas mind selliste juttude uuesti lugemise eest. Posthumaanne värk, mis? Mentaliteediks siis: luua ulmet, mis ka ulme on (kuigi see peab koosnema tuttavatest detailidest, muidu see poleks vastuvõetav).

Jeffrey Thomas - Valusate mälestuste arhiiv (Ohver, 2023)

 

Ulmeline õuduslugu politseinikust, kellele on lapsena siirdatud kiip, mille abil suudab ta kõike nähtut - ja mõeldut - mällu salvestada. Kahtlemata väga kasulik politseitöös (nähtut saab kasvõi tõendusmaterjalina kasutada), aga muidu aastakümnetega kogetud elu muutub üha koormavamaks - kõik need kuriteod, mis on salvestunud … või siis helged mälestused, mis praeguses küllaltki masendavad elujärgus tekitab vaid ängistust.

Niisiis soovib ta sellest mälukiibist vabaneda - asemele küll pakutakse uuemat kiipi, mis vastavalt omaniku soovile ei salvestaks kõike. Aga ei, kiip välja.

Lugu siis ulmelisest Punktownist kuskil võõrplaneedil oma inimeste ja tulnukarassidega. Otseselt midagi nagu ei toimugi, on vaid selle politseiniku mälestused ja ahastus muu olukorra pärast, ja noh, politseitööst lähtuvad hirmsad vaatepildid. Siin kogumikus on veel üks lugu samast maailmast, veel ei oska öelda, kas see maailm edaspidi just lugemakutsuvalt mõjub.

ulmekirjanduse baas

Sarah Pinsker - In Joy, Knowing the Abyss Behind (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kui õieti aru saan, on see tekst kergelt (või raskelt) seotud selle Roswell müsteeriumiga, ehk siis lugu arhitekti perekonnast, kus arhitektist mees oli osaline salajase kinnipidamiskoha tegemises leitud maavälistele olenditele. Vangla, kus puudub orivaatsus ja kuhu jäädaksegi igavesti (või noh, niikauaks kuni elunatukest).

Lugu on esitatud läbi arhitekti abikaasa silmade - kuidas nad tutvusid Teise maailmasõja lõpul, kuidas perekonna lõid ja kuidas peale noore pereisa kutsumist 1951. aastal mitmeks kuuks kuhugi salajasse projekti mees muutus, polnud enam sama.

Tekst on esitatud tagasivaates - nüüd on abielupaar peaaegu üheksakümnesed ning meest on tabanud infarkt, mille tagajärjeks on ühe kehapoole halvatus. Aga oma terve poole käega hakkab ta aga haigevoodis korraga joonistama mingit ehitusprojekti, mis meenutab naisele seda kunagi nähtud vanglakavandit. Naine tahab nüüd jälile jõuda oma mehe saladusele, mis teda niivõrd lõi jalust maha.

Jutt pole ehk nii masendav kui autori nii mõnigi tekst - kuivõrd abielupaar on siiski pika elu omal moel lähedasena koos olnud. Nüüd küll paratamatult videvikuaastad. Ja siis on mehe painav saladus, mille tagajärjel mees kaotas igasugused unistused või tööalased väljakutsed; lihtsalt eksisteerimine oma perekonna heaoluks. Et jah, mitmel erineval moel kuidagi puudutav tekst, on õnne ja sügavaid pettumusi.

Clifford D. Simak „Meie laste lapsed“, Fantaasia (2023), tlk Tatjana Peetersoo

 

(Hoiatus, et räägin suht ära, mis juhtub.)

Tänapäevases võtmes loetuna on see justkui hoiatusromaan „lumehelbekestele“, kes on siis need „laste lapsed“ seal raamatus. Tulevikuühiskond on küll igati rahumeelne ja teaduse poolest arenenum ja ressursisäästlik, aga kui tuleb kosmiline ürgjõud, siis on kogu sellel idüllil kurb lõpp. Aga seitsmekümnendate maailm oma võidurelvastumise ja sõjanduse ja mõnes mõttes siis selle ameerikaliku mentaliteediga, kus igaüks on valmis püss käes oma valdustest mine kupatama kõik, kes ei meeldi, osutub kõikvõimsale kosmoseloomale liiga kõvaks pähkliks. Hea turvaline tõdeda siis ikka, et pole siin tulevikust vaja unistada, midagi, praegu oleme ikka kõige kõvemad tegijad …. Võioot, 70ndad on ju ammu läbi, oh ei …

Tehnilisest seisukohast jääb siiski seletamatuks, miks superadapteeruvad intelligentsed imeelukad, kes inimeste rappimist elu ülimaks mõtteks näivad pidavat, ikkagi neid 70-ndaid liiga kõvaks pähkliks peavad? Arvestades nende võimet paljuned sama kiirelt ja tõhusalt nagu äädikakärbsed (liialdamata, siinjuures), liikuda kiiremini kui reaktiivlennuk ja ülisurmav olla, võiksid nad südamerahus esmalt 70ndate rahvastiku vähehaaval maha nottida (liiatigi on see arvuliselt suurem kui tulevikuinimeste hulk) ja siis jätkata tulevikuinimeste rappimist või miks mitte kahte leeri jaguneda vms. Suht võimatu, et kogu globaalne tulejõud siis või praegu saaks hakkama säherduse hulga äädikakärbeste hävitamisega kuskil Aafrika džunglites või üldse kuskil. Siiski, ainus mõistlik selgitus, mis suutsin välja mõelda, et kui nad tõepoolest nii intelligentsed on, siis ehk ei jäänud neile ka märkamata poliitilised olud ja tuumarelvade olemasolu ja nõnda oli targem 70ndatest igaks juhuks pageda, sest inimesed on sellised vähe kohtlased ja ettearvamatud ja võivad lõpuks kogu planeedile lõpu peale teha – turvalisem on jahtida vähe tervemõistuslikumat kontigenti. Et siis – kosmilise ohu vastu kulub ära enesehävitajalik ogarus?

Kui tahta, siis võib neid tulnukaid võtta ka muidugi kui inimese loomalikuma poole ja loodusseaduste manifestatsiooni, et püüdle siin pealegi võrdsete võimaluste ja rahu ja heaolu poole, aga kui keegi rusikad püsti sisse marsib, siis on ikka nagu on. Aga samas on nii tõsimõtteliselt sõnumite välja lugemine veidi liiast, lõppeks on see siiski lihtsalt ühe ulme-idee läbimängimine võrdlemiselt lühidas vormis kuni puändini. Oleks see pikem tekst, siis annaks, õigupoolest on pisut kahjugi, et selle läbimängimine väga napiks jäi, pikalt pead murda selle üle, kuidas peaks ikka suhtuma nendesse tulevikuinimestesse kui oma järeltulijatesse, vaidlused moraalse kohustuse üle esivanematena jne. Rääkimata veel ateismifaktoriks – kogu suur äärmuskristlik mäsu religioonist loobunud ühiskonna aitamise vastu sai läbi enne kui alatagi jõudis. 

Ühesõnaga, selline põgus lühike lugu, paras filmiks teha, kus pearõhk on ikkagi ähvardava jõu eest pagemisel ja selle õnnestumisel või mitteõnnestumisel, muud teemad, mis kõik võiksid kaasneda, pole erilise tähelepanu all, aga siiski on tore see, et vähemalt minu jaoks jäi pealkiri ja selles peituv ka ilma pikema käsitlusega mingil tasandil mõttesse. Kaasaegses võtmes oleks selline tulevase põlvkonna tagasipöördumine ja abipalumine suure tõenäosusega pööratud planeedi kui elukeskkonna kahjustamise tasandile ja retooriline üleskutse hoida planeeti tulevaste põlvede jaoks saaks otsesema tähenduse, kui need tulevased põlved kuskilt võimatutest kliimatingimustest tagasi minevikku põgenevad, et (süüdistavalt) esivanematele otsa vaadata vms. Mõlemal juhul ärgitab pisut mõtlema pikemaajalisemale skaalal kollektiivsele hoolele järeltulevate põlvede eest. Või siis jälle süvendab muret, et kuhu me küll niimoodi jõuame lapsed ei tea kust piim tuleb ja ei oska püssi puhastada…

"Jumal hoidku," sõnas president, "miljon tunnis. Kuidas hakkab maailm nende eest hoolitsema? Meil on nüüd liiga palju inimesi. Meil pole pakkuda peavarju ega toitu. Mis sa arvad, miks nad siia tulevad? Kui nad on tulevikust, peaks neil olema ajaloolisi andmeid. Nad võiksid teada probleemidest, mida tekitavad."

"Sundiv põhjus," ütles sekretär. "Mingi meeleheide. Kindlasti on nad teadlikud, et meil on piiratud suutlikkus neid vastu võtta ja siia jätta. Nende jaoks peab see olema elu või surma küsimus."

"Meie laste lapsed," ütles president, "paljude põlvkondade kauguselt. Kui nad tulevad tõesti tulevikust, siis on nad meie järglased. Me ei saa neile selga pöörata." (lk 18)

M. Rickert - This World Is Made for Monsters (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Lugu ühest temaatilise festivali alguse andnud sündmusest. Tegu siis suure peoga, millega igal aastal tähistatakse kord seal aset leidnud tulnukate külaskäiku. Loo jutustaja oli tollal laps (nüüd siis vanaema), kes elas selles maakohas, mille lähedale ilmus korraga tundmatu lendav objekt. Ja kui see oli maandunud põllule, siis tõepoolest, sealt väljusid neli rohelist olendit. Kohale jooksnud inimesed olid muidugi enam kui kohkunud, aga konflikti asemel toimus nö sõbrunemine. Mis lõppes küll sellega, et talunik hakkas oma tütart otsima, kahtlustades, et tulnukad on ta omastanud (ei olnud).

Ja siis tulnukad lahkusid ja nüüd siis tähistatakse juba aastakümneid seda külaskäiku väikese festivaliga. Tõsi küll, aja jooksul on mälestus vähe muutunud ja asi pole enam nii populaarne ka.

Niiet siis omamoodi vanamoodne tulnukakontaktilugu, aga vähe kaasaegsemas võtmes. Ja kas tulnukad ongi selle loo keskmes - sest kes need koletised õieti on.

Garth Nix - Stop! (The Dragon Book, 2009)

 

Müsteerium viiekümnendate aastate Ameerika tuumapommikatsetusest, kus enne pommi lõhkamist kõnnib selle juurde inimolend, kes säriseb radioaktiivsusest … ja keda ei peata ükski tuumakatsetust turvava sõduri kuul (sõdurid saavad ise kiiritada, kuna see radioaktiivne olend kõnnib nende kaitseliinist läbi).

Et tegu on tuumaajastu algusega, siis teadagi olid pea kõik katsetes osalejad mingil määral kiiritatud ja enamvähem enneaegsele või piinarikkale surmale määratud, nii siis läheb üks hiljuti ohtlikult kiiritada saanud teadlane sellele inimolendile järgi, otse algava tuumakatsetuse keskmesse. Selgub, et inimolend on võimeline rääkima, ning ta jutustab teadlasele oma loo, mis sai alguse juba antiikajal, kui Maale kukkus kosmoselaev, mille sees oli …

Nojah, kui lugeda antoloogia pealkirja, võib vast aimata, mis seal tulnukate laevas õieti oli - ja andis seda käesoleva loo puhul alles oodata! Eks omamoodi huvitav alternatiivajalugu, aga tõepoolest, loheni jõudmine võttis kaua aega ja polnud nagu päris see.