Me armastame Maad. Venekeelse ulme antoloogia (2016)

 Kogumiku lugude üheks ühiseks jooneks on see, et kosmosereis teise Maa leidmiseks võtab aega. Minimaalselt 10, maksimaalselt 200 aastat (ühe teksti puhul on tegu ehk põlvkonnalaevaga, aga üldiselt kiputakse ikka edasi-tagasi sõitma). Autorid ei pühendu suurt sellise reisi tehnilisele võimalikkusele (paari loo lahendused näisid isegi minusugusele tehnikavõhikule õige lootusetud) või füüsilistele probleemidele: tegelased on kangelaslikud, hoolimata lömastumisest või raugastumisest) - küll on aga luubi all inimese kui maalase olemus.

Sest kogumikku valitud lood väldivad trans- või posthumaansuse vms võimalusi. Ühes teksti küll kosmoserändurit peale 200 aastast reisi järgmise evolutsioonietapi üle elanud inimkond - aga need psiivõimed on pigem karjuvas vastuolus Maale naasnud nö normaalse inimesega ja lõpuks peab pigem “ülearenenud” inimkond sellise reliktiga kohanema.

Võrreldes hiljuti loetud “Raevu päevadega” on see kogumik ehk kõrgema kirjandusliku tasemega, aga samas ei leidu siit selliseid tekste, mis paneks nende autorite muu loomingu vastu huvi tundma. Muidugi, nüüd võib mõelda senikogetud angloameerika ulme üheülbalisele mõjule - kuid siiski on tore, et nii Veiko Belials kui ka Arvi Nikkarev selliseid valimikke või autorikogusid koostavad, muidu oleks eestikeelne ulme kahtlemata värvitum - sellised kogumikud kasvõi torgivad ebameeldivalt, aga vähemalt torgivad.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Otsustav katse 5/10

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Üksikud oletused 5/10

Vladimir Mihhailov: Oja Iapateusel 6/10

Andrei Balabuhha: Hauakaevajad 5/10

Viktor Kolupajev: Me armastame Maad 4/10

Vjatšeslav Rõbakov: Koduhoidjad 6/10

Vjatšeslav Rõbakov: Vesi ja laevukesed 6/10

Juri Nesterenko: Maa helesinine taevas 5/10

Nik Sredin: Niña 4/10

ulmekirjanduse baas

Viktor Kolupajev - Me armastame Maad (Me armastame Maad, 2016)

Teaduslikust fantastikast on selle loo puhul keeruline rääkida, aga iseenesest armsalt lüüriline jutt igatsusest ja lähedusest. Maal hakkavad kohtuma inimesed, kes ei mäleta minevikku (välja arvatud siis see tüüp, kes nad kokku ajab). Aga … seal oleks justkui ühine saladus ja süütunne. Ja see süütunne, häbi matab hinge.

Selgub, et nad on käimasoleva uurimisreisi liikmed, kes on laeva hüljanud ja teleporteerunud (või midagi sellist) tagasi Maale, lähedaste juurde; armsale Maale. Kogu rühmast on jäänud laeva vaid üks naine, laev kihutab Helesinise planeedi kanti, kus võiks leiduda elu sisaldav taevakeha. Deserteerunud kosmonaudid, silmad häbi täis, tahavad naasta oma töö juurde.

Nagu öeldud (või siis ütlemata jäänud), kohati totter süžee, aga omal moel siiski armas. Maa ja lähedased, eksole. Süütunne, ja sellega hakkama saamine. Eks tekst on vähe nõukoguliku paatosega, kõik need üleilmsed vennastumised ja targad juhid. Aga samas - vedelaks löönud kosmonaudid!

“Vsevolod ja Robin üritasid seda nähtust uurida, aga neil polnud mingit plaani, mingit metoodikat. Ja nähtus oli ka liiga uskumatu. Kõige lihtsam, mida nad oletada oskasid, oli lainejuht, kitsas lainejuht kolmemõõtmelises ruumis, mida mööda inimesed liiguvad kosmosest Maale ja tagasi.Gravitatsioonivälja analüsaatorid registreerisid nõrga välgatuse, kui inimene kadus, ja samasuguse, aga vastupidise polaarsusega välgatuse, kui ta tagasi ilmus.” (lk 109-110)

ulmekirjanduse baas