Garth Nix - Home Is The Haunter (Fearsome Magics, 2014)

 

Järjekordne seiklus, nüüdne kokkupõrge jumalaga pole küll kuidagi planeeritud, seetõttu on probleemiks abivahendite nappus. Neid on palgatud toimetama üht hiiglaslikku kahurit (sellist, mille kahuritorusse mahub inimene vabalt seisma … aga sellist kahuritoru on tervelt mitukümmend meetrit) ja maagilist mõõka - seda siis kuningriiki, mis kavatseb neid kasutada oma naabriga arvete õiendamiseks. Mõõgal on üks halb omadus - peale teatud hulga tapmisi (aga see pole täpselt määratletav) pöördub see omaniku tapmiseks; ja Fitz pole kindel, kumb neist relvadest õieti ohtlikum on.

Tühermaa kuivab ning veoloomad on janused, kuni viimaks jõutakse ühe kindluseni, kuhu on nüüd end kindlustanud nunnaklooster - kes on nõus Herewardi ja Fitzi vastu võtma, sest just algaval ööl on siin uitamas üks metsik jumalanna, kes otsib endale meest, keda koletult hävitada. Fitz aimab midagi halba, kui neid on kindlusse lastud ja peagi läheb käiku nii kahur kui ka see mõõk …

Ühesõnaga, möllu saab ja loodetavasti ei jää ühtki seestunud nunna alles (õnneks pole kõik seestunud). Ja vastavalt lepingule tuleb ikkagi kahur kohale toimetada (sest mõõk … seda sai vist niimoodi eksitatud, et omanikke niipea ei leia).

Garth Nix - Sir Hereward and Mister Fitz Go to War Again (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Fitzi ja Herewardi seeria avalugu ja oh üllatust, siin on siis selgelt kirjas, kes need kaks tegelast õieti on - Hereward polegi mingi seiklev rüütel ja Fitz miski suva maagiliseks pööranud nukk; neid on Herewardi lapseeast saati koos hoitud, et kasutada nüüd mittesobilike jumalate elimineerimiseks. Sest Hereward on järglane, keda õieti poleks tohtinud olla jne. Ja Fitz … teda on kasutatud sajandeid Herewardi ema organisatsioonis.

Nende järjekordsest missioonist õieti polegi midagi kirjutada (sest hoopis huvitavam on see tausta avamine, mis teeb järgnevate tekstide puhul mõndagi arusaadavamaks) - Fitz teeb oma koledat tööd, Hereward kohtub ihaldusväärse naisega ja tapab hulga selle alluvaid. Peale missiooni loodab rüütel saada hingetõmbeaega, aga ei … Fitz juhatab teda edasi - ja mitte veel järgneva loo sündmustesse.

““In the name of the Council of the Treaty for the Safety of the World, acting under the authority granted by the Three Empires, the Seven Kingdoms, the Palantine Regency, the Jessar Republic and the Forty Lesser Realms, we declare ourselves agents of the Council. We identify the godlet manifested in this city of Shume as Pralqornrah-Tanish-Kvaxixob, a listed entity under the Treaty. Consequently, the said godlet and all those who assist it are deemed to be enemies of the World, and the Council authorizes us to pursue any and all actions necessary to banish, repel or exterminate the said godlet.”

Neither felt it necessary to change this ancient text to reflect the fact that only one of the three empires was still extant in any fashion; that the seven kingdoms were now twenty or more small states; the Palantine Regency was a political fiction, its once broad lands under two fathoms of water; the Jessar Republic was now neither Jessar in ethnicity nor a republic; and perhaps only a handful of the Forty Lesser Realms resembled their antecedent polities in any respect. But for all that the states that had made it were vanished or diminished, the Treaty for the Safety of the World was still held to be in operation, if only by the Council that administered and enforced it.” (lk 260)

Garth Nix - Beyond the Sea Gates of the Scholar Pirates of Sarsköe (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Hiljuti ilmus kogumik Hereward ja Fitzi lugudest ning kerge üllatusena avastasin, et kaheksast loost neli on loetud (sarja kolmas, viies, seitsmes ja kaheksas - vähemalt mingilgi moel kronoloogiliselt), kolm lugemata juttu on kodustest antoloogiatest kättesaadavad (kaasaarvatud siis see tekst) ning vaid üks tekst pole mujalt kättesaadav (sama “jama” oli Kelly Linki viimase jutukoguga). Kuigi nojah, pole neid lugusid üldsegi järjest lugenud ja nii vast oleks vähe loogilisem nii mõnigi asi - käesolev lugu on näiteks teine selle sarjast (ja no esimest pole üldse lugenud).

Seekord on neile siis ülesandeks tehtud ühe imeliku jumala kahjutuks tegemine - aga see asub kuskil arhipelaagis ja vägagi kaitstud kohas, oleks vaja sealsete piraatide abi. Saadaksegi nende laevale, ainult et piraatide kapten on üks imelik naine, kes võib muutuda leopardiks. Ja noh, nagu Hereward ja Fitz üsna pea avastavad, siis muuhulgas kuulub kapteni menüüsse inimliha. Siiski sunnib nukk Fitz oma kallis inimesest kaaslasest selle kannibaliga sõbrustama ja noh, üks asi viib teiseni. Mis küll ei tähenda, et kapten loobuks ähvardamast oma võimalikku kaaslast ära süüa, kui ta peaks naist kuidagi alt vedama.

Piraatidele nimelt lubatakse legendaarset Sarsköe õpetlaspiraatide varandust - Fitz ja Hereward aga jätavad rääkimata (nagu kapten arvaski), et milline jõud seal varanduse juures pesitseb. Ning kui seltskond sinna jõuavadki, võtab neid vastu … hiiglaslik meritäht, mis asub neid hävitama. Fitz peab nüüd pingutama ja kapten saab pahaseks.

Iseenesest puhas meelelahutuslik kelmilugu, justkui samas paadis Michael Swanwicki Darger ja Surplus juttudega (või noh, eks näiteid on kindlasti veel ja veel, aga Swanwicki sai lihtsalt hiljuti loetud).

Garth Nix - The Unexpected Excursion of the Murder Mystery Writing Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Loos on kolm elementi, mis äratavad tähelepanu - antikangelaseks on hiiglaslik rotilaadne koletis, tegevus toimub II maailmasõja aegses Inglismaal (siis, kui Saksa õhurünnakud olid vaibunud) ning nõidadeks on keskealised inglise krimikirjanikud nagu Dorothy ja Agatha (ja Josephine, aga tema puhul ma nagu välja ei noki, kellega just tegu; mainitakse veel paari tuntud autorit).

Et tegu on nõidadega, siis nad sõidavad luuaga. Aga et samal ajal on ühiskond pidevas õhurünnakuhirmus, peab see luuatamine toimuma ettevaatlikult. Ja see omavaheline suhtlemine - Agatha austab traditsioonilisemaid viise (rääkiv tint!), Dorothy eelistab kasvõi kodeeritud telefonikõnesid (et neid ei peetaks ometi saksa spioonideks). Jne jne.

Ühesõnaga, meeldiv alternatiivajalooline lugu, ühelt poolt selline cozy fantasy (sest ega see koletis midagi metsikut korda saada), teiselt poolt … siiski II maailmasõja aegne Inglismaa olustik. Seni vast õdusamaid tekste selles antoloogias, kus pole just näkku karjuvaid kaasaegseid või üldinimlikke probleeme. Vanameister oskab.

Garth Nix - Read It in the Headlines! (Year's Best Fantasy 6, 2006)

 

Päris lahedalt koostatud lugu: kogu tekst on esitatud nö kollase ajakirjanduse kõmupealkirjadena, mille järgi on vabalt võimalik oma peas koostada üks värvikas lugu. Et kuidas häiritakse kuskil seni koopas peidus olnud hiiglasliku olendi rahu ning see järgneb inimtsivilatsiooni ning põhjustab seal üüratud kahju, hoolimata kõiksugu teadlaste tarkustest ning sõjaväe otsusekindlast vastupanust. Paras katastroofipõnevik!

Muidugi … kollane ajakirjandus ja selle eluline vajadus lugejaid püüda pealkirjade abil (meelde jääb ikka pilkupüüdev pealkiri, mitte artikli sisu), seega ega neid pealkirju saa puhta kullana võtta (vaevalt, et autor seda üldse taotleski). Niisiis, pealkirju jälgides ja enda peas lugu luues (siin oleks vabalt mahtu terveks romaaniks, rääkimata filmist), võib vast fantaasial mitte niivõrd metsikult joosta lasta.

Tekst on ilmunud austraalia autorite koletiste antoloogias, seda tahaks küll väheke lugeda. Muidugi, tundub, et Nix pole seda teksti just ülemäära tõsiselt kirjutanud, on selline tore vahepala.

Garth Nix - Stop! (The Dragon Book, 2009)

 

Müsteerium viiekümnendate aastate Ameerika tuumapommikatsetusest, kus enne pommi lõhkamist kõnnib selle juurde inimolend, kes säriseb radioaktiivsusest … ja keda ei peata ükski tuumakatsetust turvava sõduri kuul (sõdurid saavad ise kiiritada, kuna see radioaktiivne olend kõnnib nende kaitseliinist läbi).

Et tegu on tuumaajastu algusega, siis teadagi olid pea kõik katsetes osalejad mingil määral kiiritatud ja enamvähem enneaegsele või piinarikkale surmale määratud, nii siis läheb üks hiljuti ohtlikult kiiritada saanud teadlane sellele inimolendile järgi, otse algava tuumakatsetuse keskmesse. Selgub, et inimolend on võimeline rääkima, ning ta jutustab teadlasele oma loo, mis sai alguse juba antiikajal, kui Maale kukkus kosmoselaev, mille sees oli …

Nojah, kui lugeda antoloogia pealkirja, võib vast aimata, mis seal tulnukate laevas õieti oli - ja andis seda käesoleva loo puhul alles oodata! Eks omamoodi huvitav alternatiivajalugu, aga tõepoolest, loheni jõudmine võttis kaua aega ja polnud nagu päris see.

Garth Nix - Cut Me Another Quill, Mister Fitz (The Book of Dragons, 2020)

Kergeks üllatuseks avastasin, et Nix on valitud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse ja just Herewardi ja Fitzi sarja looga, mis on täiesti okei lugemisvara, aga ikkagi … veidi üllatav valik.

See tekst on siis värskeim lisandus ning antoloogia teemale kohaselt tuleb rüütlil ja nukul rinda pista probleemiga, et kuidas avastada linnriiki peitunud lohe, kes/mis on inimeseks moondunud (tekstis on juttu varasemast juhtumist lohega, aga ma pole sellise tekstiga kokku puutunud - kui sellest muidugi üldse eraldi lugu on). Fitz töötab selle leidmiseks linnaelanike nimekirja; Herewardil selleks kannatust ei jagu ning ta otsustab tutvuda kohaliku kõrtsikultuuriga, et nüri töö kergendamiseks veidi kõri kasta. Lohe käsilased ongi seda oodanud ja tuleb välja, et sellega on arvestanud Fitzki. Ja ühtlasi selgub, et nende tööülesanne on veidi vildakalt koostatud …

Et siis veidi rumala rüütli ja veidi ninaka nuku järjekordne veidi ebaõnnestunud seiklus, millest küll üpris elusalt välja tullakse. Eks need Herewardi ja Fitzi lood on veidi kõikuva tasemega (näiteks kõigist püüdlustest hoolimata pole suutnud antoloogias “Fearsome Journeys” ilmunud teksti läbi lugeda, on selline mereteemaline jutt), see tekst tundub kompaktsemana ja liigub kenasti finaali suunas.

“Mister Fitz’s question and Hereward’s answer would have surprised and perhaps amused anyone who had significant dealings with the duo in the past, since Sir Hereward and Mister Fitz were agent of the Council of the Treaty for the Safety of the World and, as-ever, were engaged in their seemingly eternal quest to rid the world of exactly those illegal godlets and other proscribed extra-dimensional invaders Mister Fitz had just mentioned. But neither the Archon of Nikandros nor anyone else in the city-state knew this. Or so Hereward fervently hoped.” (lk 341)

Garth Nix - Fire Above, Fire Below (Tor.com, 8.5.2013)

Armas lugu maa-alusest draakonist, kelle eksistentsi lõpp pole just meeldvate tagajärgedega - kuid nii on seepärast, et inimasustus laiub nüüd nende iidse asukoha kohal.  No raske on maa-alt väljuda, kui selle kohale on ehitatud linn. Ja no inimesed… ega neidki rõõmusta ootamatud ja destruktiivsed tulekahjud. Kuid…

Kuid nagu pärast ühe ärihoone hävingut, eksisteerib salajane leping linnavõimu ja nn draakoniinimeste vahel, kes linnale ohtlikes olukordades tulevad appi maa-aluse draakoniga tegelema (vastutasuks on siis see, et neid nn inimesi jäetakse rahule) - nimelt tahavad surevad draakonid naasta maapinnale, et sealt taevasse lennata  ja surra (romantiline kujutelm, eksole)... ning nad on valmis avauste ees olevaid ehitisi tulega kõrvetama niikaua kuni saavad välja. Leping seisneb selles, et ohu süttides tuleb draakoninimene, saab draakoni meeltamiseks kulda (sest need ju armastavad seda) ning noore tugeva orvust mehe või naise, kes aitab kulda maa alla tarida ja siis…

Niisiis kokku on kergelt humoorikas ja armas lugu sellest, kuidas tänapäevane maailm puutub kokku millegi harjumatult mütoloogilisega. Ning inimesed, kes sellesse saladusse pühendatakse, neil on veidi keeruline olukorda muud moodi kui muinasjutulisena aduda - kuni ikkagi peavad oma arusaamides radikaalsed korrektiivid tegema. Igati kena lugu, loetav Tori lehelt.

Garth Nix - Penny for a Match, Mister? (The Starlit Wood, 2017)

Et siis väärversioon H. C. Anderseni tuletikutüdruku muinasjutust, mis nüüd leiab aset veidra vesterni maailmas („Weird West“, kuidas seda mõistet eesti keelde kohandadagi? „Veider lääs“ poleks ehk nii kohane).

Orvust tütarlapse vend tapetakse ühel täiskuuööl kohalike lindpriide poolt (kuna ta läks nendega koos varitsema postitõlda, aga oskas urineerides tilgutada ühe röövelkamraadi saapale) – aga et on täiskuu, siis on ka reaalse- ja vaimumaailma vaheline piir nõrgem ja nii satub üks eeterlik vaim venna tapmise eest kättemaksu teostama – pannes need lindpriid ükshaaval põlema. Noh, see põlemine toimub küll sel tagajärjel, et need pahaaimatult ostavad väikse orvu käest penni eest tiku. Igal juhul, tulemuseks on linnakest vapustavad põlemisjuhtumid, tüdruk ise aga ei tea oma osalusest midagi, kuna on nende juhtumite puhul sellest teispoolsuse vaimust seestunud. Asja tuleb uurima kurikuulus šerif, kel on mitmeid kogemusi vaimuilmaga juhtumite lahendamisel.

Hea atmosfääriga lugu, mis ehk peale veidra vesterni läheks ka sünkfantaasia valda; kõik see linnakese masendav reaalsus ja see ingellik orb, kes ometigi on nii hirmsaste kättemaksust seestunud.

Garth Nix - The Staff in the Stone (The Book of Magic, 2018)

Loo intriigi lahendusest ma lõpuks ei saanudki aru, või siis oligi see niivõrd … lihtne. Võibolla, aga kuidagi raske uskuda.

Kolme küla kokkupuutepunktis asub üks iidvana kummaline kivisammas ja ühel hommikul avastavad lapsed, et sinna on torgatud võitluskepp (ing k. „staff“). Inimesed on muidugi hämmastunud ja kutsuvad kohale külade lähedale elutsema asunud arvatava võluri. Mees kiirustab kohale, läheb hirmust kaameks ja käseb kõigil pimeduse saabudes kodudesse varjuda – arvatav võlur teab, et see kivimoodustis võib tegelikult üks iidne kiviolend olla ja et selles nüüd niisugune müstiline kepp turritab … see ajab hirmsatel olenditel hambad irevile. Ta lubab jääda hommikuni sinna valvesse ning küladest loodetavasti selle peletisliku eemale hoida.

Öö saabudes … need tumedad jõud tulevadki, üks hullem kui teine. Võlur püsib kangelaslikult kivivalves, kuniks …

Eks lõpuks selgub, miks selle müstilise kiviga nii käituti. Lool on päris võluv maailm ja tegelasedki on kenasti välja joonistatud, aga ma suurt siiski ei mõistnud konflikti erilisust. Mis tekitab minus küsimuse, et kui selline tavaline lugu on valitud Strahani aasta parimate ulmelugude kogumikku, siis … ei saa käesolev antoloogia just eriliselt kõrgetasemeline olla.

Garth Nix - A Long, Cold Trail (The Book of Swords, 2017)

Veidi erinev kogemus senistest Herewardi ja Fitzi loetud lugudest (no “Fearsome Magics” antoloogias ilmunu on miskipärast ikka pooleli ja pooleli) - kui seni rüütel ja nukk ikka kemplevad ja püüavad üksteist üle trumbata, siis seekord tegutsetakse pühas üksmeeles, et peatada üks nurjatu muistne üliolend (“godlet”?), kes kasutab enese tugevdamiseks kõigi kättesaadud elavate olendite hingi - ning ta eesmärgiks on peale ühe küla tõurastamist lähedalasuvasse linna jõuda, sealsed elanikud hingedest tühjaks imeda ning seejärel olla vägevaim tegija. (Asja komplitseerib seegi, et nüüd see olend liigub Herewardi nõiast tädi Eudonia keres - Eudonia, kes oma noort sugulast igati põlgab.)

Nojah, rüütlil ja maagilisel nukul on ülesanne seda frankensteinlikku monstrumit niikaua kinni pidada kuni saabub suur maagiline nõid, kes selle olendi vangistaks või hävitaks. Ülesanne pole meie paarile kerge kuivõrd see olend on kiuslikum kui Fitz arvab. Ent siis saabub neile appi üks tühikargaja koos väga erilise mõõgaga (kuivõrd tegemist on ikka mõõgaantoloogiaga!). Herewardile käib see tühikargaja hullult närvidele, kuid Fitz leiab, et seda meest ei saa niisama üle parda visata - eriti kui olend ongi juba linna lähistele jõudnud ning lubatud maagilisest abist pole senini haisugi.

Et siis selline tore seikluslik lugu koos Nixile omaste humoorikate lisanditega. Eks neid jutte oleks parem järjest lugeda, siin on mitmeid viiteid ühele eelmisele seiklusele koos selle tühikargajaga (“Fearsome Magics”?), ent seda pole veel lugenud.

Garth Nix - Conversations with an Armory (Infinity Wars, 2017)

Poolhumoorikas lugu tuleviku sõjategevusest (sest eks see ole antoloogia teemaks), kus inimestel tuleb muuhulgas kaastööd teha tehisintellekti omava… tööriistadega. Nii on kuskil kosmoses ulpiv laevastik sattunud võõrolendite rünnaku alla ning õnnetutel ellujäänutel on vaja pääseda relvaruumi, mida hooldab õige melanhoolne tehisintellekt.

Et tegemist on omal moel pagendusse saadetud laevastikuga, kus on kõiksugu vigased veteranid jne, pole laeva hooldamisele suuremat tähelepanu pööratud ja nii ka see tehisintellekt pole korralikult tööülesanneteks installeeritud. Nii siis avaneb pilt hetkeolukorra meeleheitlikkusest, nende vigaste veteranide teenistusest ja sellest tehisintellektist, mis pigem heameelega vestleks nende inimestega, kuid kel pole tema meelest õiguseid relvaruumi kasutamiseks. Ja nagu välja tuleb, pole see valvur üldsegi nii tavaline tehisintellekt, tal on oma minevik… Aga et laevastik on kohe-kohe õhku lendamas, peavad tulevikusõdurid selle tehisintellektiga midagi ette võtma.

Eks natuke võiks siin mõelda Leckie triloogia suunas, aga võibolla mitte. Tegevus toimub kuskil umbtulevikus, siin viidatud möödunud konfliktid on ikka parajalt kosmilised… niisiis tegemist õige kosmoseooperliku värgiga. Nix on päris tore lühijuttude autor, nii veab ta ka selle loo kenasti loetavaks - kuigi esmapilgul võib siin kasutatud dialoogivorm veidi harjumatuna tunduda.

Garth Nix - A Cargo of Ivories (Rogues, 2015)

Taastutvus Fitzi ja Herewardiga (eelmine kord “Swords & Dark Magic” antoloogias), kes seekord osutuvad õige tähtsateks tegelasteks (või lihtsalt praegu ei mäletanud, et tegelt niisugused tegelinskid on, kes peavad suisa maailmakorda õigeks ajama) - nad peavad tagasi varastama miniatuursed jumalakujud, mis on sellises olukorras… et hakkavad vägagi elustuma. Ja see oleks kole situatsioon.

Oma vargusretke käigus puutuvad nad kokku nö seadusliku vargaga, noore neiuga, kellega neil on peaaegu ühine eesmärk, mistõttu nad löövad käed. Aga liiga hilja, üks jumalakujuke on juba ärganud ning omastanud endale liikumise tarbeks ühe inimorganismi (no kelle juurde vargile mindigi), ning põgeneb siis selle nahas linnast minema… katkisel galeeril, rakendades oma jumalikku jõudu selle aerujõul liikuma panemiseks. Fitz, Hereward ja varganeiu jõuavad veel laevale hüpata… ja operatsioon jätkub oma üllatustega.

Tekst pole ehk nii värske kui esmatutvus - no tead ju, et Hereward on vähe tölp inimene ja Fitz selline teravmeelne puunukk. Koos tegutsedes nende plaanid kuidagiviisi õnnestuvad, aga tõepoolest kuidagi… no vahel on seda maagiat kuidagi liialt dramaatiliselt palju. Hea küll, igati loetav lugu, aga minu jaoks polnud silmatorkavalt vaimustav.

Garth Nix – Old Friends (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy või midagi, igatahes mütoloogilised olendid õiendavad oma arveid tänapäeva maailma elukeskkonnas – mitte et tavainimestel oleks aimugi, et mis siis parasjagu õieti juhtub. Loo peategelane on üürinud korteri mere ääres ning tegeleb, hmm, kokkukasvamisega, kasvatab uut jalga ja silmi. Kuid tegemist on peidupaigaga, mis õieti ei toimi – ta tunneb, et meretuuled toovad imelikke lõhnu ning merre on ilmunud vetikamassid, mis suunduvad ranna poole; nad tulevad temale järele. Inimesed on mere sellisest käitumisest hämmastunud, päev päevalt on üha raskem randa kasutada, kuni viimaks on kogu laht neid vetikaid täis. Ja see hais, mis nendega kaasneb! Peategelane teab, et tema tund on tulnud, ta püüab rituaalidega oma võitluskaaslasi appi kutsuda (kellega ta on juba kahes sõjas koos võidelnud), kuid keegi ei tule... paistab, et nemad on juba hukkunud. Saabub ööpimedus, inimesed on evakueeritud selle haisva lahe äärest ning peategelane moondub... hiiglaseks. Vetikamassist väljub 13 valküüri...

Nix pole teab mis imelugu kirjutanud, kõik see mütoloogiate kokkusegamine, ma ei tea, vist parem olnuks mitte nii laiahaardeline olla. Üsna mittemidagiütlev tekst.

Garth Nix – A Suitable Present for a Sorcerous Puppet (Swords & Dark Magic, 2010)

Tegemist siis looga Hereward & Fitzi maailmast, millega ma pole loomulikult kuidagi tuttav. Sir Hereward on rüütel ja mr Fitz on puunukk, midagi Buratino ja nukuteatri kanti. Fitz pole Herewardi kõhurääkimisetoode, tema tegutseb omapäi, puunukul on maagilised võimed ja ta on vajadusel vägagi letaalne. Nagu ikka kombeks, on sellisel paaril omavaheline eluterve konkurents, kus üksteist püütakse alatult või kavalalt üle trumbata.

Selles loos siis nii, et Hereward on ühes kloostrilaadses tornis ravipuhkusel, kuna ta jalal on kaks luud murdunud. Kloostris kummardatakse üht tähtsuse kaotanud jumalat, seega koht ei pulbitse just melust. Palatielu on mõnus ja igav, nii loeb ta igavuse peletamiseks üht vana köidet, mis pärit iidsest ajast; see kirjeldab segaselt mitmeid asju, vahel harva leiab Hereward midagi endalegi huvitavat. Üks asi viib teiseni ja siis puhkevad ootamatud sündmused, kui köite vahendusel-õhutusel püüavad maailma tungida ammused mustade jõudude esindajad... ainult et nende jõudude sepitsejad on parajad kobakäpad olnud. Rüütlil on ka võimalus romantiliseks randevuuks kauni noviitsiga, aga Fitz on selle võimaluse juba eelnevalt elimineerinud. Ja nüüd on vaja Herewardil omapoolselt Fitzile koht kätte näidata.

Selline suhteliselt lühike ja lööv lugu, ehk need Hereward & Fitzi lood ongi sellised ühe seikluse lood. Peategelased on kergelt humoorikad ja riuklikud, kuidas siis muidu. Ja no muidugi see kaunis noviits, kes oleks valmis Herewardi embusse sööstma, kui vaid mehel poleks seda vannet... nagu Fitz on naist hoiatanud. Nojah, selline maailm, mida ehk võimalusel loeks teine kordki.

ulmekirjanduse baas

Garth Nix – Shay Corsham Worsted (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Uh, päris lööv õuduslugu mingist üleloomulikust ja verejanulisest inimlaadsest olendist, mis elutseb kuskil Inglismaa linnas järelvalve all. Ainult et... järelvalvet teostab olendi kõrvalmajas elav 80-aastane erus julgeolekuohvitser. Ning kui see inimkujuline olend teeb korraga midagi rutiinist erinevat, selgub pensionärile peale julgeoleku häirenumbriga ühendumise võtmist, et peakorteris on unustatud selle olendi varjamise projekt... või et millises seifis paiknevad juhtnöörid, mida teha hädaolukorras olendi peatamiseks (millegipärast kangastus häguselt silme ette Wolverine). Juhtnöörid, mille puhul polnud omal ajalgi julgeolekuinimestel kindlust, et need reaalselt aitaksid seda olendit maha rahustada.

Ühesõnaga, asjad lähevad jõhkralt hapuks, kohalesaadetud patrull ei jaga üleüldse matsu (no kui neil polegi mingit infot selle ülisalajase projekti kohta). Kokku moodustub siis selline briti stiilis äpardunud x-files lugu. Tore! SHAY CORSHAM WORSTED! (You shall not pass!... I hope.)