Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

 

Mingil moel tundub, et siin romaanis on liiga palju - liiga palju madinat, liiga suured panused, Dresden on füüsiliselt liiga katki, kogu kuri on elust suurem. Kõik see mõjub kuidagi … lämmatavalt. Tekib küsimus, et kuhu üldse edasi - edaspidi hakkaks Dresden võitlema Godzilla ja maaväliste tsivilisatsioonidega? Noh, eks samas võivad järgmiste romaanide tegevusi toita küll võluri uus amet ja uued “liitlased”.

Lugu siis sellest, et Dresden peab Murphy au päästmiseks muretsema ühe vana raamatu, et see siis vahetada Murphyt diskrediteerivate fotode vastu. Ainult et … samaaegselt jahivad seda raamatut veel kolm võimsat nekromanti - seal teoses on üles kirjutatud loits, kuidas kohale kutsuda iidne metsik haldjakuningas, mille tagajärjel saaksid siis kõiksugu vägevaid surnuid taaselustada ja seejärel siis ahmida endasse sedavõrd palju väge, et tõusta enamvähem jumala staatusse. Kolm nekromanti püüavad üksteist üle trumbata ja selle käigus kasutada Dresdenit kasuliku idioodina. Igati vigasele detektiivile käib see kõik selgelt üle pea - aga maailm tuleb päästa, olgu lõpuks selleks kasutatavad vahendid ja hind misiganes.

Nojah, eks see situatsioon on tuttav Dresdeni varasematest osadest, aga seekord see läks enda jaoks kuidagi üle võlli (või siis teiste samaaegselt loetud raamatute ja juttude kõrval mõjus see liialt üle pingutatuna?). Ei saa muidugi öelda, et kogu raamat on vaid tuim action - Murphy äraolekul tutvub võlur muuhulgas ühe äärmiselt sensuaalse naisega, saab endale uue sõbra, jätkab tutvumist päritolu saladustega. Ja eks pinget võtab maha ka ta hiiglaslik koer Hiir. Ühesõnaga, kokkuvõttes sai see raamat loetud, eks oli põnev ka (kuidas siis seekord nii võimatust situatsioonist välja tullakse?), aga kuidagi … liiga palju.

ulmekirjanduse baas

Jim Butcher - Vereriitused (2022)

 

Sari võtab veidi ootamatu pöörde, või noh, samas on muidugi midagi sellist vaja, et mingitki sügavust juurde süstida sellele jätkuvale seikluste pillerkaarile. Nimelt selgub Dresdenile, kes ta ema õieti oli … ja et tal on poolvend, ja seda õige ootamatust kandist. Lisaks hakkab tekkima pinge teise naiskangelase ohvitser Murphyga. Kuivõrd noh, vampiiristunud Susan on teadagi eemal ja mõlemad lähtuvad sellest, et neil lihtsalt pole tulevikku. Aga muidugi, Murphy võib ka olla nö luhtunud katseks ja ollakse sõbrad edasi jne, enne kui mõni tõeline femme fatale jälle ette satub - sest ega vaid seiklustega saa täita nüüdseks selles sarjas ilmunud 11 romaani.

Tekst on muidugi dramaatiline ja Dresdeni olemasolu võimalikkus enam kui ohustatud, sest ta peale peetakse jahti ning palgatööks võetud tööamps jõuab õige ootamatutele radadele - mille tulemuseks on siis mõnede vanade liitlaste kaotamine ja uute sõprade leidmine. Eks teose meelelahutusliku osa eest kannab hoolt palgatööks võetud pornofilmi võtete turvamine üleloomulike jõudude rünnakute eest, aga noh … see leiab õige traagilise pöörde, kui juhuslikult hukkub üksikemast näitlejanna.

Eks jah, tegevus pole nii laiahaardeline kui eelmises romaanis, rohkem õiendatakse vanu arveid ja muidugi need vampiiride omavahelised võimuvõitlused. Kutsika lisandumine on kindlasti tuleviku tarbeks, praegu mõjus see vähe tüütult.

ulmekirjanduse baas

Jim Butcher - Surma maskid (2021)

 

Meelelahutuseks siis üle pika aja Harry Dresdeni seiklusi, seekord on Dresden jäänud jänni kahe frondiga - vampiiride üks fraktsioon Punane Koda tahab teda tappa (seda küll duelli läbi (aga vampiirid pole teatavasti just kõige eetilisemad tüübid), mille tulemusel - ehk Dresdeni surmal - saaks vältida edasist sõjategevust Punase Koja ja Valge Nõukogu vahel); teiselt poolt on varastatud Kristuse surilina, mis olevat toodud Chicagosse … ja mida püüavad kätte saada iidsed deemonid, mille abil saaks vallandada Maal järjekordset apokalüpsist. Mitte et see otseselt Dresdeni mure peaks olema, kuid Vatikani saadik on ta palganud mitteametlikuks uurimiseks ning millegi eest tuleb teatavasti arveid maksta.

Kuid jah, kiirelt selgub, et rahaline kasum on küll kõige tähtsusetum selle jandi keskel - kuidagi tuleb elus püsida, et ametlikule duellile jõuda ja samaaegselt tegelda veel hullemate deemonite käsilastega.

Aga ta ei ole üksi - talle on abiks Michael koos kahe rüütliga, niisamuti ilmub välja ta armastatud Susan … kes on nüüdseks Lõuna-Ameerikas salaja resideerudes õige vampiiristunud. Kuid tunded on jäänud ja see on muidugi puhas traagika, sest kirehetkel võib vampiir teadagi hambad sisse lüüa. Ja Susanil saladusi jätkub. Ning jah, need deemonid, keda pole võimalik tappa, ja need rüütlid oma eetiliste piirangutega. Ja muidugi on jälle maffiaboss Marcone, kel on selles sasipuntras oma tahtmised … ja saladused.

Mingit molutamist siin pole, tegemist on enamvähem igal lehel ja Dresdeni pääsemised (õigemini küll ellujäämised) üha pöörasemad - väheke hakkab see nagu üle võlli minema. Aga nagu selgub, siis osa süüd sellel on Dresdeni päritolul, millest mehel endal pole küll suurt midagi teada - küll aga nendel kurjam-deemonitel.

Eks kerge probleem ka selles, et pole ju lugenud sarja neljandat romaani “Suverüütel”, mis sellele romaanile eelneb - nii jäävad mitmed vihjed haldjatele või Susaniga juhtunule kuidagi hämaraks (või no tõepoolest, ehk lihtsalt ei mäleta kolmandas romaanis juhtunut).

“Hoolimata võluritest ja vampiiridest teadsid üleloomulikus kogukonnas kõik, et vana hea tavasurelik on üks planeedi kõige ohtlikum jõud, ja tegid kõik, mis suutsid, et rahvas tervikuna neid ei märkaks.

Samal ajal tegi rahvas tervikuna kõik võimaliku, et üleloomulikke asju mitte märgata, nii et see toimis.” (lk 82)

ulmekirjanduse baas

Jim Butcher – Hauatagune oht (2018)

Dresdeni kolmas romaan on vast apokalüptilisem kui eelmised kaks, igal juhul peab võlur lähedaste ja enda päästmiseks õige vägevaid jõude ja riukalikke / meeleheitlikke nippe kasutama – ning romaani lõppedes (sest sari jätkub veel mitmete raamatute võrra, eksole, seega pole see mingi spoiler) tekib paratamatult küsimus, kas Dresden käitus enamvähem õigesti, kui tegi seda mida tegi. Kas ühe inimese armastus on väärt niisugust kaost ja hävingut?

Ühesõnaga, Dresdeni sari läks mitme kraadi võrra tõsisemaks ning esimeste romaanide hooletut killuviskamist on nüüd mitme suurusjärgu võrra vähem: mis nalja sa ikka teed, kui asjad võivad üsna tuksis olla. Sa võid irvitada endaga seotud asjade üle, aga kui su lähedased on sinu pärast ohtu sattunud, tundub nagu veidi sobimatu miskit võluri-komejanti arendada.

Raske oleks öelda, et tegu oleks maailmataju arendava teosega (no kui sa muidugi usud vampiiridesse ja viirastustesse ja haldjatesse, siis on ehk teisiti) – see on dramaatiline meelelahutus linnafantaasia austajatele. Tänapäev, palju varjatud üleloomulikust tavareaalsuse taga, sorts romantikat. Eks arvatavasti neljanda romaani ilmumisel loeks vast edasi.

„Kui ma kõnelesin, virvendas miski üle Justine’i näo, ehkki ma ei suutnud otsustada, kas see oli midagi sooja või midagi tulist, vihast. Ta pani silmad kinni ja sõnas: „Siis ta ehk sureb sellest mürgist, mis sul sees on, kui ta sinust joob.“
„Kurat võtaks. Mingi võimalus peab olema. Veel midagi, mida sa saad mulle rääkida.“
Justine kehitas õlgu ja raputas väsinult pead. „Me oleme juba surnud, härra Dresden.“ (lk 287)

ulmekirjanduse baas

Jim Butcher - Hull kuu (2018)

Peale “Droonide mängu” oli valida, kas lugeda edasi eesti raskemat ulmet või lasta peal puhata meelelahutusega. Valisin siis Butcheri - ja tõepoolest, vahelduseks on fantasy action igati hea.

Lugu siis sellest, et Chicagos on juhtunud mitmeid koletuid mõrvasid. Peale esimese raamatu sündmusi on toimunud Dresdeni ja politsei eriosakonna vahel suhete jahenemine (mille tagajärjeks on Dresdeni ühe peamise sissetuleku kadumine), aga nüüd viimaks kutsutakse ta kuriteopaiku inimjäänuseid uurima. Aga siis viskab omakorda kohale ilmunud FBI nii Dresdeni kui eriuurija sündmuspaigalt välja - mees jõuab küll mõista, et koletu mõrva on põhjustanud libahundi tegevus (ja nagu öeldud, selliseid südameidtarretavaid roime mitme nädala jooksul õige mitmeid juhtunud).

Asja edasi uurides avaneb Dresdenile õige kummastav nurgake Chicago põrandaaluses elus, nimelt on linnas nii mõnigi rühmitus, kes on õige libahundilike kalduvustega. Aga see pole muidugi kõik - niisamuti on Chicagos peitunud tõeline loup garou… ja veel mõnigi sutekskäija. Tulemuseks on siis üpris ohjeldamatu vägivallaga täidetud paar päeva, kus libahundid tapavad üksteist ja inimesi ning üks politseijaoskond hävineb libahundiks muutumise tagajärjel. Kõige nende madinate juures on ühiseks joonekssee, et ikka satub Dresden sündmuste keskpunkti ja seetõttu peab keegi (olgu ta siis hea või paha!) teda üha rängemalt ja rängemalt vigastama. Aga võlur ei anna alla, tema ülesandeks on maailma päästa.

Nagu näha, tekst ei paku just palju mõtlemis- või samastumisainest - peamine, et kangelane sümpaatseks mõelda ja ta tegemistele pöialt hoida. Vähemalt hea seegi, et kui Butcheriga samal alanud Steven Brusti tõlgetest lugemisest otsustasin loobuda, siis Butcheriga võiks võimalusel vähemalt kolmanda raamatuga jätkata.

ulmekirjanduse baas

Jim Butcher - Tormirinne (2017)

Kergelt humoorikas tänapäeva nõialugu täiskasvanutele, mis on kui teleseriaal - võlur Harry (mitte Potter) Dresden võitleb heade ja pahadega, et ausal moel elatist teenida ja maailma päästa. Dresden on nimelt selline vabakutseline, et pakub oma võlurioskuseid igaühele, kes oskab tellida; see on justnagu detektiivitöö, aga vähe komplitseeritumate juhtumitega. Ja Harry pole erandlik nähtus - avalikkuse eest varjatult eksisteerib võlurite organisatsioon Valge Nõukogu, mis kannab hoolt selle eest, et võlurid teeksid õigeid asju. Muidugi on Harry Dresden olnud seaduserikkuja, tema on pandud Valge Nõukogu poolt katseajale - kui ta rikub seadust, ähvardab teda hukkamine. Ning muidugi juba palgatöö tõttu on mehel vänge kiusatus rikkuda võluriseadusi.

Sest rahahädas Dresden teeb koostööd ka Chicago politseiga, aidates neid nö salaoimiklike juhtumite puhul. Seekordne romaan ongi siis sellest, kuidas Harry kutsutakse mõrvakohale, kus avanev vaatepilt on selge märk, et siin on kasutatud võlujõudu väga tumedal kombel ja et Dresden on kunagi mustade jõududega kokku puutunud, tekib veidi ootamatu olukord, kus nii head kui halvad arvavad, et just tema midagi nii jõletut sooritaski.

Misjärel siis saab Harry lühikese aja jooksul väga mitmesugustesse seiklustesse, mistõttu rikub võimalusi veetlevate naistega lähedasemaks saamisega (mitte et ta naistemees oleks, niiet see on kitsikus võlurile eriti kurb). Aga eks õnneliku armulooga olekski keeruline pikka-pikka romaanisarja edasi kirjutada (võtkem eeskuju Garcia Marquezi “Armastus koolera ajal” romaanist)

Ei oska öelda, et see meelelahutus mind meeldivalt oleks raputanud, on selline kergelt tarbitav kirjandus; samas oleks ebaõiglane liialt kriitiline olla - selline urban fantasy ongi… niisugune meelelahutus. On humoorikas peategelane ning ports reaalseid või maagilisi kõrvaltegelasi - igaüks on neist omal moel tore (kui ta pole muidugi Dresdeni vastu töötav kurjam), aga mingil moel nad segavad Harry uurimisi, mistõttu peategelase mässitakse üha ebamugavalt võrkudesse, mille tagajärjeks peaks olema õnnetu lõpp… aga tulemuseks on järgmised romaanid.

Butcheri parim panus niisugusesse meelelahutusse on vast see, et Dresdenil on halb mõju tänapäevasele tehnikale, mistõttu peab ta ise enamvähem küünlavalgel elama - muidugi oleks huvitav mõtiskleda, kuidas ta saaks hakkama moodsa infoühiskonna reaaliates.

„Mulle oli kaela veel alles jäänud ema pentagrammtalisman, valge maagia tuuma moodustava korra ja vaoshoitud jõumustrite sümbol. Mulle oli alles jäänud aastatepikkuse ametliku väljaõppe eelis. Mulle oli alles jäänud maagilistes võitlustes saadud kogemuste teravus. Mulle oli alles jäänud mu usk.
Aga see oli peaaegu kõik. Olin kurnatud, läbimaterdatud, väsinud, haavatud ning olin juba ühe päevaga tõmmanud kübarast välja rohkem võlukunsti, kui enamik võluritest suudaksid nädalaga. Olin juba piirini jõudnud – nii müstilises kui ka füüsilises võtmes. Ent see lihtsalt ei lugenud midagi.“ (lk 196)

ulmekirjanduse baas