Kivivalgel - Kaadervärgid (Looming 4, 2026)

 

Tekste võiks nimetada argielu anarhiaks - püüd vabaneda kivistunud reeglitest, olla elus ja loominguline. Või mingil moel on see kõik tõesti kui eneseabi … kaadervärk, ja tulemused võivad olla vägagi erinevad. Aga noh, nii see eluke veereb.

Jutud loetavad Loomingu kodulehelt.

“Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.” (“kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2”, lk 454)

 

“Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu.” (“keegi, kes kirjutab igale poole”, lk 457)

 

“Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina.” (“marie kondo from hell”, lk 458)

Pete Walker: Complex PTSD: From Surviving to Thriving

 

Eneseabiraamatud ei sattu mu lugemissahtlisse (tegelt seal peaks käima arvutiklaviatuur, aga hoian lahtitõmmatavas sahtlis pooleli raamatuid) eriti tihti. 
Vahel siiski. 
Eriti kui soovitatakse sõnadega: "See võiks sulle huvi pakkuda."

Raamat on keeruline - ja samas lihtne. Lihtne, sest loetavas keeles, arusaadav ning kenasti üles ehitatud.
Keeruline, sest pärlid on pasaga julkadega segamini ning hulgas on ka rohkelt tavalist heina.
Suur osa teosest oli mulle: "Nojah, ma tean seda, ma teen seda". Osa oli: "Nojah, mulle see ei sobi, aga olgu, igale oma". Ning osa oli: "Kuidas nii loll olla saab? kas autor üldse loogilist mõtlemist ei oma?!"
Aga põhikontseptsioon, millest ta lähtus, oli tegelikult päris krdi nupukalt nähtud. 
Selline, mille osas mul algul oli "nojah, võibolla" ja mida edasi lugesin, mida erinevamate nurkade alt läheneti, seda rohkem adusin, et tõesti. Oi. TÕESTI. Nii ongi ju!

See põhikontseptsioon on ka piisavalt lihtne, et see siinkohal ära tuua. 

Vanematepoolse külmuse või lausa agressiivse käitumise najal kasvanud lapsed on ka täiskasvanuna selle olukorra vaimsed vangid, kuhu lapsena sattusid. Nad kõik kogesid pidevat - mitte harva, vaid süstemaatilist - vanematepoolset väärkohtlemist ning reageerisid sellele vastavalt oma iseloomule ja olukorrale. Laias laastus on reaktsioonideks fight, flight, freeze ja fawn. 

Fight meeldib autorile selgelt kõige vähem. Võitleja-tüübid pole mitte vastuhakkajad, vaid nad suunavad oma viha mujale ja neist saavad nartsissistlikud kiusajad.

Flight põgeneb muidugi ka otseselt (mu vend iga konflikti ajal: temast oli näha aint ukse taha kaduvat särgisaba), aga need on samuti kõikvõimalikesse muudesse tegevustesse mattujad, kes on igal pool tegevad ja keda kodus peaaegu polegi.

Freeze-tüüp kaob oma unelmatesse ja mõtleb millestki muust, et mitte vahetu eluga tegeleda.

Fawn püüab meeldida ja meelitada, olla see, kes on vanematele toeks ja abiks alati, kui vaja, siis vast armastatakse.

Ja siis nende kombinatsioonid. Puhtaid tüüpe olla ikka vähemus.

Ma ei arvanud algul sellest teooriast palju. Üldse, minu vanemad selgelt ei vihanud mind ega olnud ju isegi eemalehoidvad, ega? Meil olid nunnud pikad nädalavahetusehommikud, kui mind kaissu võeti, ja ... 
... ok, väga muud armast meelde ei tule. Aga no kõht oli täis, katus pea kohal ja tööle väga ei sunnitud. (Välja arvatud koristamine.) Ja minuga räägiti. Täiesti intelligentseid dialooge pidasime, mitte et mulle peeti loenguid.

Aga lugesin edasi, lugesin ja lugesin ja taipasin, et mida pekki. Ma olen puhas fawn (pugeja minu tõlkes) -tüüp. Nii pugeja, et ma ei suuda seda oma isiksusest lahtigi mõelda, ma ei taju võimalustki olla teistsugune. "Tahan olla vajalik, tahan, et inimestel mind otseselt vaja oleks, siis tunnen end nendega turvaliselt." Ja olen valmis täitma kõiki soove - isegi neid, mille kohta olen enne öelnud, et EI, mitte kunagi enam, EIEIEIEI!!!
Kui mulle neid piisavalt hästi müüakse, lähevad enamik kaubaks - lihtsalt mulle peab väga meeldima see isik, kes tahab. Otsin tema armastust nii tungivalt, et olen nõus tegema asju, mida lubasin mitte iial enam endale teha.
Nt üritada armastust ära teenida.  

Selline raamat, mis suutis mind valgustada minu-küsimuses, mida arvasin endale selge olevat. Ma ju tean ennast, tunnen ennast, need ja need põhjused, mhmh, jah ...
ei.

Jah, autoril on mingi nutmisfetish - pisarad toovat suure kergenduse, nutke kõik, nutke palju!
Mina olen sage nutja, aga mulle küll pisarad mingit kergendust ei too, tänan väga. Nutmine on lihtsalt väsimuse ja abitu enesetunde väljendus. Endaga kõva häälega rääkimine on ka mõjuvam.
Tema suhtumine armastusse - alati tingimustega v.a. väga väikesed lapsed, hiljem peavad lapsed juba teistega arvestama õppima - on hirmus. Tähendab, kui mu laps kriiskab ja hammustab, ei korista oma mänguasju kokku ning ei taha lasteaeda minna, ma armastan teda vähem? Et kui ta tingimusi ei täida, ma võtan armastuse ära? 
Kas see ta enda jaoks jabur idee ei ole v? Jah, armastus käib tingimustega niivõrd, et ilmselt ma EI hakka armastama teatud moel käituvat (näiteks eredalt rumalat ja samas väga enesekindlat) täiskasvanud inimest. Või kui tuleks välja, et inimene, keda juba armastan, peab keldris orja.
Hoobilt võtaksin armastuse tagasi - aga mitte seepärast, et ta ei täida tingimusi, vaid seepärast, et armastus oli algusest peale ekslikult antud. Ma ei oleks sellist inimest armastama hakanud, kes päriselt orjapidamiseks võimeline on.
(Seksuaalfantaasiad on teine asi, need mängivad väga teistmoodi ja ei sega.) 

Aga et ma ei hakka armastama inimest, kes on punktuaalne, sest ta ei täida mu vabalt-olemise-soove? Või ... ma ei tea, mul ei tule pähe ka.
Ma ei armasta inimest, sest ta ei pese õhtul hambaid? Ma ei armasta inimest, sest vahel ta lõriseb mu peale nagu koer? Ma ei armasta inimest, sest ta rögastab häälekalt? Ma ei armasta inimest, sest ta ei kasuta ühistransporti?
Äärmiselt arutu kontseptsioon. 

Aga see-eest kordab läbi kogu raamatu autor ikka ja jälle: olge enda vastu head ja lahked. Ärge tehke sama viga, mis te vanemad tegid: et ei tunne endale kaasa, ei lohuta ennast, süüdistate ja kritiseerite. Armastage end, olge iseendale turvaliseks inimeseks. Mitte kunagi ärge süüdistage end selle eest, et ei ole piisavalt paranenud, piisavalt tublilt raamatu juhiseid järginud - mitte kunagi.
Peamine: olge endaga head.
Ja kuigi mina olen iseenda armastamise teooriaga ammu tuttav ja rakendan pidevalt, üha korduv kinnitamine, et lugeja on headust väärt, lahkust väärt, hellitusi väärt, on ikkagi imetore. Ma ei saa halvasti mõelda raamatust, kus nii tähtsat ja kaunist tõde pidevalt meelde tuletatakse.

"Complex PTSD: From Surviving to Thriving" annab hulga praktilisi juhiseid, kuidas endaga hea olla, veidi kahtlasemaid juhiseid, kuidas terveneda kurvast lapsepõlvest (mitmetasandiline ning pikaajaline tegevus, ei saa kunagi lõplikult valmis), valida terapeuti, hoida head paarissuhet ja mõned päris pentsikud soovitused (kuidas end nutma saada nt).
Kirjeldab flashbacke.
Mina olin poole raamatuni veendunud, et minul neid ei esine, kuni ta mainib, et CPTSD (komplitseeritud posttraumaatiline stressisündroom) annab üldjuhul visuaalse komponendita flashbacke, need toimuvad tundetasandil. 
Oi, kas need ongi v?
Oi, neid esineb mul päris palju - kuigi võitlen nendega. Nähtavasti teadmatagi, mis nad on. 

Ma arvan, see raamat kulub lugemiseks ära kõigile, kes seda liiga kriitikavabalt ei võta. Sest isegi kui teie oma lapsepõli on vanemate osas kena olnud (milles tegelikult ei või päris kindel olla - inimesed suudavad üllatavalt efektiivselt sündmusi valesti tõlgendada ja CPTS ohvrid on eriti osavad leidma, kuidas nad kõike halba ikka väärt olidki, kuigi midagi eriti halba üldse ei toimunud, ega ju? Kui veriseks ei pekstud, ongi kõik hästi olnud), teil on lähedasi, partnereid, sõpru, lapse koolikaaslasi; lühidalt tuttavaid inimesi, kes võivad CPTSi all kannatada.
Ilma et nad seda ise üldse teaksidki. 
Ja seda on raske märgata, kui ei tea, mida otsid. 
Samas on see isiksulik tuum. Nii tugevalt sees, et võimatu ignoreerida. Seda mõistmata ei ole võimalik CPTSiga elavat inimest adekvaatselt tajuda.

Nii et: kuigi pärlid on julkadega segamini, soovitan. 

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Kuusik on selle teksti inglise keelest (erinevatest raamatutest?) mugandanud, arvatavalt on siis selle käigus lisandunud Tsaari-Venemaa kohta käivat teavet. Ühelt poolt mitmeid asjalikke tähelepanekuid, teiselt poolt muidugi vähe kolonialismimaiguline mõttemaailm asjade seletamiseks.

Kahjuks oli minu kätte sattunud eksemplaris kaks esimest poognat puudu, kus ehk olnuks lisateavet raamatu koostamise kohta. Aga noh, paratamatult on teksti võluks selle esitamine, vahel saab pihta nerwikawa, vahel ergukawa.

K. Mis on weewel (wääwel)?

W. Weewel on inimese-soole juba wanast ajast tuttaw. Kui ta põleb, siis sünnitab ta lämmastawat haisu, mis loomadele surmaks on. (lk 34)

K. Mis tähendab hoiukassa?

W. Hoiukassa on üks riigi asutus, kuhu waene rahwas oma raha wäikeste summadena alalhoidmiseks ära annab. (lk 39)

K. Kas ei wõi kautschuki asemel ka mõnda muud ollust pruukida?

W. Nüüd tehakse juba palju asju, mis enne kautschukist  tehti, guttapertschast (gummist). Guttapertschal on needsamad omadused, mis kautschukilgi. (lk 41)

K. Mis on wamm, käsn?

W. Mere põhjas elutsew loom. Sigineb ime ruttu. Kui mere põhi temast päris puhtaks teha, siis on see kahe aasta pärast uuesti wammisid üleni täis.

K. Kust tuuakse wammi?

W. Konstantinopolist, mis Türgimaa pealinn on, ja Arhipelagi saarestiku pealt.” (lk 43)

K. Millest tehakse krihwleid?

W. Ühest pehmemast tahwli-kiwi sordist, mis pikkadeks kildudeks murdub. Need kiwid saetakse iseäraliste riistadega peenikesteks pulkadeks, milledest krihwlid walmistatakse. Wiimasel ajal walmistatakse krihwleid ka weel aluminiumist. (lk 56)

K. Missuguseid kiwa nimetatakse kallisteks kiwideks?

W. Wäga ilusaid, hiilgawaid kiwa. Neid wõib ainult suure waewaga ja harwa leida, sellepärast on nad nii kallid, ja neid wõiwad ainult rikkad inimesed ehteasjadena kanda. (lk 57)

K. Mis tehakse kummikonna kilbist?

W. Mitmetsugu ilusaid asjakesi, nagu sigari- ja tubakatoosisid, kammisid j.m. Iseäranis head materjali niisuguste tööde tarwis annawad India meres elutsewad kilpkonnad. Seal on neid wäga palju; iga emane kilpkonn muneb 90-100 muna, paneb nad liiwa sisse ja jätab wäljahaudumise päikese hooleks.

K. Kas ta oma mune enam kunagi waatama ei lähe?

W. Läheb. Ta käib neid weel kaks ehk kolm korda waatamas, ja sel ajal neid ka harilikult püütakse; minnakse talle häkitse kallale, ja keeratakse selili. Kummikonna kilp jaotatakse neljakandilisteks tükikesteks, wiie kuni kaheksa tolli suurusteks. (lk 71)

K. Mis on woswor?

W. Põlew aine, oma näo poolest mesilaste waha sarnane. Tema hakkab wäga kergesti põlema, sellepärast peab temaga ettewaatlikult ümber käima.

K. Kust saadakse woswori?

W. Peaasjalikult saadakse teda luudest. Woswor on wäga kihwtine ja temaga peab ettewaatlik olema.

K. Kas ainult kihwtist woswori olemas on?

W. Ei, on ka weel üks teine sort woswori olemas, nõnda nimetatud punane woswor, mis mitte kihwtine ei ole; sellega kaetakse tuletikkude peakesi. Iga aastaga läheb seda woswori tuletikkude peale umbes 70.000 puuda. (lk 73)

K. Missugust lindu nimetatakse paradiisi linnuks?

W. Wäga ilusat mitmewärwiliste sulgedega lindu, kes Uus-Gwineas ja selle naabruses olewate saarte peal elutseb.

K. Kuidas neid püütakse?

W. Nende peale lastakse tömp-otsaliste nooltega, ka püütakse neid linnu-liimi abil ehk linnu paeltega.

K. Mis tehakse nendega tapetud pärast?

W. Nende jalad lõigatakse ära, wõetakse sisikond wälja, siis suitsetatakse ehk kuiwatatakse, pärast müüakse. (lk 85)

K. Kuidas tuleb rohutirts ilmale?

W. Emane rohutirts muneb munad, katab neid ilaga, paneb saja kaupa hunikusse ja matab maa sisse. Neist munadest tulewadgi pärast rohutirtsud wälja.

K. Kas neid mõni rahwas ka toiduks pruugib?

W. Hotentotlased ja Afrika elanikud armastawad neid wäga. Nad keedawad neid piima sees ja nende munadest walmistawad nad midagi leemesarnast toitu. (lk 86)

K. Mis on kompas?

W. Kompaseks nimetatakse magneti nõela, mis brongsist karbikese sisse on mahutatud ja ümmarguse papi tükikese peale kinnitatud, millel ilma-kaared peal on. Üks nõela ots näitab alati magneti põhjanabasse ja teine magneti lõunanabasse. (lk 99)

K. Kas wanad rahwad ka kirikukellasid pruukisiwad?

W. Wiimaste kaewanduste juures wana Niinewi linna asemel, leiti palju pisikesi brongsist kellakesi.

K. Kus oli see wana linn?

W. Mesopotamias, Tiigri jõe pahemal kaldal; 606-mal aastal sai see linne Meedalaste ja Paabeli rahwa poolt ära häwitatud. (lk 99)

K. Mis on pea soojuse hallikas?

W. Päike.

K. Missugused looduse hallikad on weel peale päikese?

W. Elektriwägi ja keemialised protsessid. (lk 101)

K. Mikspärast wälk mõnikord inimesi ja elajaid tapab?

W. Sellepärast, et elektri juga, kehast läbi käies, nerwikawa liig kangesti põrutab. Wähem põrutamise juures saab keha ainult wigastatud ja loom wõib elama jääda. (lk 102-103)

K. Kuidas tuleb pikse ajal tõllas ehk muus sõiduriistas istuda?

W. Sirgelt, keskkohal, ilma äärtesse puutumata, kust elektri juga läbi woolata wõib. Selsamal põhjusel on ka kesk tuba pikse ajal wähem kardetaw seista, kui seinte ääres. (lk 104)

K. Mikspärast õerumine elektrit sünnitab?

W. Sellepärast, et õerumise läbi kahesugune elektriwägi lahutatud saab, igaüks iseseiswaks. (lk 106)

K. Kuidas näidata, et lumes ka soojust on?

W. Kui lund soolaga segada, siis on see segu nii kole külm, et paljas lumi selle kõrwal soe tundub olema. (lk 107)

K. Mikspärast inimesed toidu puudusel tihti lolliks lähewad?

W. Sest et pea-ajud toidu puudusel rikutud saawad. (lk 117)

K. Miks meie öösel wähem toitu ihaldame, kui päewal?

W. Sest et meie keha öösel peaaegu liikumata paigal seisab ja hapnikku wähem kopsudesse woolab.

K. Miks meie öösel rohkem soojemat riiet tarwitame, kui päewal?

W. Esiteks, sellepärast et öösel ülepea külmem on, ja teiseks, et meie öösel palju pikaldasemalt hingame, kui päewal töö juures, mille läbi ka sisemine soojus märksa wäheneb. (lk 118)

K. Mis kuulutab wikerkaar hommikul?

W. Wihmast ilma, mida lääne ja lõuna-lääne tuuled meile toowad. Hommikune wikerkaar wõib ju päikese wastu ainult lääne (õhtu) poolt nähtawale tulla. Tähendab: lääne pool on wihma pilw olemas, mis tuule mõjul lähineda wõib.

K. Miks õhtune wikerkaar head ilma ette kuulutab?

W. Õhtune wikerkaar wõib ainult hommiku pool (päikese wastu) nähtawale tulla ja annab tunnistust, et wihma pilwed meist juba mööda on jõudnud - hommiku poole. (lk 128)

K. Mikspärast meil selge ilmaga parem tuju on?

W. Kuiwa ilmaga on õhus rohkem hapnikku, mis meid enam elustab, ja kuiw õhk mõjub ka meie ergukawa peale hästi.

K. Mispärast koerad ja kassid wihmase ilma tulekul uimased on?

W. Siis on õhus wähe hapnikku, kuna ka niiske ilm loomade peale rusuwalt mõjub. Sellepärast ei taha ka lambad wihma eel naljalt karjamaale minna, waid lamawad parema meelega hoowi peal ja määgiwad. Wihma eel hirnuwad ka hobused ja ammuwad lehmad iseäralikult; konnad krooksuwad, kullid wilistawad, haned kaagatawad jne. (lk 130)

 

Kivivalgel: 2013-2024

 

Ma lugesin seda raamatut vähemalt poolel määral eriti vastuvõtlikus seisundis. Haiglas, palavikuga, vahepeal tugevates valudes, kogu aeg eksistentsiaalse ängi piiri peal. Mitte üle, mul on väga head meeleoluravimid, aga piiri peal. Ehk küsimused nagu "miks on nii, nagu on, kui ometi pole see ju tegelikult mõnus ega inimsõbralik" on mul peas olnud kaua. Kui on halb aeg, siis meeleheitlikult ja raevukalt, kui on hea aeg, üritan neid unustada, sest igapäevareaalsuses elamise teevad nad raskemaks.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.

Seletamaks silti "blogikirjandus" - minu teada pole ükski neist tekstidest üheski blogis ilmunud. Aga võinuks. Just sellist blogi loeksin ma erilise innuga. Vaat nüüd sul käes on õige soon, vaat see on alles õige toon - kuigi tegelikult on ideaalseid blogisid olemas küll. Lihtsalt teistmoodi ideaalseid. 

Blogidega seob neid tekste, et nad on ajahetke-mõtted. Just tol ajahetkel pähe tulnud. Pole kohustust mõtet valmis veeretada, vaid lihtsalt käes hoida ja mudida. Pole kuigipalju tähtis vastust valmis pongestada, küsimus ise on olulisem.

Vahepeal kukub sisse kilde lastest, tuttavatest, tuttavatest lastest ja nii edasi. On nad vähem või rohkem päris, pole ju oluline. Nagu heas blogis ikka - kogetu äratas mõtteid, vaja need kirja panna mingil hästiloetaval kujul..

Teatud vastused muidugi vormuvad. Aeg möödub, mõtted kristalliseeruvad. S.t. mitte ei tardu, vaid neisse tekib mingi uus selgus, puhtus ja kui kristalle tuleb juurde, ei muutu mitte esialgne struktuur, vaid talle kasvab uus haru külge.

Viis, kuidas autor vaatleb, ei ole igapäevameediast tuttav. Tema aksioomid pole laiatarbepsühholoogia aksioomid - ja ometi. See, kuidas ta kasutab sõnu "reaalsus", "monoliit", "konsistentusväli," kuidas näeb surma musta joont korraga kõike sügavamaks ja samas lihtsamaks tegemas, näeb, kuidas Tartu toimib ja näeb lapsepõlvereaalsust, on kuidagi ürgsel tasandil mulle tuttav. 

Jah, muidugi. See on see. Need on need. Ma tean, millest ta räägib.

Miks maailm ei räägi mulle kogu aeg neist asjadest? Need on ju tähtsad?

Lihtne ja ilmne vastus leheküljel 83: "Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav."

Selle raamatu puhul ei häiri mind isegi, kui isane ta on. Nimepidi on mainitud vist kolme naist üldse - teiste hulgas ehk ühena kolmest, MIND. 

Ääretult meelitav. Ma pole autoriga iial kokku puutunud. Tema ei tunne mind, mina ei tunne teda. Ja ikkagi olid lk 56 täitsa mitu lauset mu intekast Maalehele 2023 lõpul. 

Ausad laused. 

Peatüki lõpus on küsimus: "... kas need inimesed, kellel on ikka tõsine depressioon, millest mina vist midagi ei tea või mille olen täielikult unustanud - kas nemad ei taju oma reaalsusekasti seinte taga halli monoliiti?"

Vastan: ega ei taju. 

Üks kõige masendavamaid asju seal kastis ongi tunne, et laias laastus on kõik teada, midagi uut ei ole olemas ega tulemas, kogu aeg sama jama. Mis seal vahet, Paapua või Keila, inimesed on inimesed igal pool. Mõned uued taimed, teistmoodi merekohin - ja ikkagi avastad end naeratamas ja meeldida püüdmas, kuigi ei oska, ja millise aususe ja tõsisusega ka püüad läbi murda tõelise inimeseni, ikka ütleb ta sulle midagi stiilis: "See on põhjendamatu omistamine," või "Merd tunned ainult sinna uppudes," ja miks ma üldse.

Teine faktor, mis pimestab, on valu. Depressioonikast mahutab mind küll vabalt, aga mitte sirgena, rääkimata võimalusest käsi kuskile poole laiutada, midagi venitada, saada lahtist tunnet. Ja kui valu (nt liikumatusevalu) on piisavalt kaua kestnud ja kõikehõlmav, hajub (vähemalt mul) ära enamik tajusid väljaspoole. Jääbki ainult: "Mul on nii halb, miks mul peab nii halb olema, kas kuidagi saaks olemast lakata, et see halb ära lõppeks ometi?!"

Iseasi, et ma pole enam kindel, kas mul ongi päris depressioon olnud. Vbla on mul natuke teine meeleolutõbi.

Et psühhiaater diagnoosis?

Kuulge, kõik ju teavad: arstid ei tea midagi. Vähemalt vaimse tervise omad küll.

Aa, siis kirjutab autor muude asjade seas veidi ka kirjutamisest. 

Mulle nii meeldib, kui kirjutamisest kirjutatakse. Aga eriti meeldib, kui pannakse kirjutamine elamisega ühte patta.

Mhmh, minu jaoks on ka nii. Ei ole ala nimega "kirjandus", veel vähem selle žanriteks jagamist. On "see on elu, kellegi reaalsus.".

P.S Selle lugemismulje kirjutamine võttis mul maha neli päeva kestnud migreeni. 

Millegi, ükskõik kui suvalise, loomine on eluvajalik.

Mudlum

Loteriis varem

Sulepuru kirjutab kahest raamatust koos

Säde Lepik - Kuidas peletada mutte (2014)

 

Eks paljudel on õnn ja õnnetus elada korteriühistutes, kus tuleb maid jagada muuhulgas erinevate muttidega. Kas nende vastu on õieti toimivat rohtu, jääb küsitavaks, küll aga on võimalik kasutada mitmekesiseid peletusvahendeid, et paariks päevaks mõnest mutist rahu saada. Igal juhul, kui peate jagama ühist õueala, tuleb arvestada muttide või muti käitumismustritega - tunne oma naabreid, et valida sobiv strateegia.

“Mutt on loomult üpris eraklik ja ka liigikaaslaste vastu tõre tegelane. Igal mutil on oma territoorium, kuhu ta ehitab vägeva jahilkäikude süsteemi.” (lk 9)

“Muti meelest lehkavad liiga tugevalt või lausa vastikult ka õitsev valge mesikas, leeskputk, elupuu- ja koirohuoksad, koriander, piparmünt, sidrunmeliss, tükeldatud küüslauk, märg kõdunev adru, männiokka jmt eeterlikud õlid; kange tubaka-, nõgese- ja tomatileheleotis.” (lk 18)

“Laguneva kala hais mutile tõesti ei meeldi, kuid haisutekitaja võib ta oma valdustest järgmiseks hommikuks ka välja visata.” (lk 20-21)

“Mutt tajub helisid ja võnkeid ning aiapidajad on neid peletanud mitmesuguste tiivikute ja käristite klõbina, vuhina ja värinaga. Paraku pole alati tuult ning helide ja võngetega võib mutt ka harjuda.” (lk 22)

“Mõni aednik usub, et mutile ei meeldi sage muruniitmise müra.” (lk 22)

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

 Luulet neile, kes tegelevad vabatahtlikult tervisejooksuga või on mures oma kehakaalu pärast. Kaplinskil on sel teemal mõndagi öelda, ja eks hea luuletaja võib enamvähem kõigest kirjutada.

Sa jooksed ja jooksed otsata teed.

Kasetüvedel

pikkamisi kustumas 

loojangukuma.

Teispool teed kuusiku all

õitsev jänesekapsas.

(lk 12)

Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.

Lepavarjudes

oja voolavas peeglis

võbeled, päike.

Päeva lõõmas jahedust

otsija sealt sind leiab.

(lk 12)

 

Varisen sügis-

lehtedeks. Hea on olla

uduvihma all.

(lk 24)

Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.

Kaugelt lähedale

tulija

arusaam

igal pool

oled vaid

siinsamas

mänd meretuules

sambliku hall habe

kiikumas oksaga

kaasa

(lk 37)

 

Orava hüpe

kõnniteele varises

tammetõrusid

(lk 39)

 

Väikesi valgeid

liblikaid tõuseb lendu

iga sammu ees.

Vihmasest päevast rohi

on veel märg. Rajune öö.

(lk 40)

Sest jah, teadagi, nii see on.

Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

(lk 16)

Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)

 

Eks selline pealkiri äratab tähelepanu ja raamatut lähemalt uurides selgub, et autor on avaldanud aastate jooksul mitmeid poeesiateoseid. Ühesõnaga, mingi luulekogemus on kindlasti olemas.

Ja tõepoolest, autor julgeb kõigest kirjutada, võltshäbi või enesetsensuuri ei tunne ta mingi teema puhul - ja kui jõudu jääb puudu, siis saab toetuda jumalale. Mingis mõttes võiks nimetada neid tekste protoluuleks või null-luuleks - tekstid on enamasti kolmes stroofis, kõikjal esineb riim. Esimene stroof juhatab pealkirjas esitatud teemasse, teine stroof arendab mõtet või toob näiteid, kolmandas stroofis on üldistus või ka tarkusetera (kuigi vahel juhtub, et kõik on öeldud kolme reaga ning viimane rida on rohkem vormitäide). Näeb välja nagu luule, aga samas justkui tehasetoode, kõik tekstid on pea sama lauaga löödud: ei üllata luule ise, vaid heal juhul autori julgem teemavalik või süüdimatus. Et siis, protoluule, vabandan.

AROOM

Mulle meeldib sinu aroom,

seda tunnen, kui oled ligi.

Sulle alati seda ma toon,

et võimust ei võtaks higi.

Kõigil on hügieen,

mida jälgima peab.

Seda mina ka teen,

siis ei valuta pea.

(lk 6)

 

FIGUUR

Figuur on läinud sinul käest,

näed välja nagu liharull.

Pead üles-alla jooksma mäest

või muidu elu on sul null.

Pead jälgima, mis suhu paned,

kui palju mida sööd.

Kõht kasvab suureks nagu hanel,

see löök on allapoole vööd.

Kõik magus unusta sa ära,

söö ainult tervislikku toitu.

Tee kõike hästi, ära plära,

siis oled kõigest halvast hoitud.

(lk 66)

 

KONDOOM

Kui tahad saada turvaseksi,

siis abiks sulle on kondoom.

Siis tead, et iial sa ei eksi,

kui olemas see sinul on.

Kui palju lapsi sa ei taha,

siis tead, kuis toimima sa pead.

Ei võta enne pükse maha,

kui mängureegleid kindlalt tead.

Sul kummist asi olgu ligi,

siis igast ohust päästab see.

Las laubal tilgub ohtralt higi

ning rumalusi sa ei tee.

(lk 83)

 

TERVISLIK ELU

Sa ela tervislikku elu

ja tervislikku toitu söö.

Heal toidul pole keeldu,

laiaks ei läe vöö.

Söö aeglaselt ja hästi vähe,

siis halba sulle see ei tee.

Ka paksuks keha sul ei lähe

ning korpus ujub üle vee.

Kui keegi õppust sest ei võta

ning muige näole tal toob,

ma teda veenma küll ei tõtta,

las ta rämpsu toitu sööb.

(lk 117)