Mehis Heinsaar - „Laul sai valmis,” ütles Erni. Ikka Ennost mõteldes (ja teda kuulates) (Looming 1, 2026)

 

Heinsaar jagab oma vaimustust Enno loome asjus - ja leiab, et ehk on Enno oma tagasihoidliku luulega (mida küll Enno ise nimetas lauludeks ja mis jäid tema eluajal Tuglasele ja Suitsule hambusse: “miks ei loo Enno midagi uut?”) tabanud hoopis algheli. Mille siis on leidnud nii 20. kui ka 21. sajandi klassikalise muusika kui ka folkarid ja popparid ja kes kõik veel - omamoodi godzilla on nende hulgas Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”.

“Kas võib siis ütelda, et see vapustavalt intensiivne lihtsus ja selgus, mis Liivi luules olemas on, tuleb Enno luule puhul justkui kauge ringina, alles lauldavaks tehtuna esile? Et just viisistatud laulu kaudu (taas)ärkab ja ehitub üles Enno “kadunud, kuldne kodu”? Siinkirjutaja arvates võib küll.

Igatahes midagi õrnalt mängulist ja imeliselt olevikulist heliseb Enno sõnadele tehtud lauludes. Võib-olla peitub üks põhjustest selles, et sõnaline konkreetsus, nüansseeritus ja mõtteline täpsus, mis luules sageli nauditav, kaotab muusikas tähtsuse ja võib hea viisi sünnile isegi takistuseks olla. Samas kui hämar ja mõistukõneline, kuid lüüriliselt ja hingeliselt laetud mõtteluule võib inimhinge tuua selguse, puhastumise, katarsise. Enno luules nii tihti esinev hämar mõistu ütlemine tuleb laulude kaudu kuulajale väga lähedale, nii lähedale, et korraga on väga “kodune” olla.” (lk 73)

Tõnis Ehasalu - Armuinvaliid (Looming 7, 2023)

 

Looming jätkab tirriteerimist, avaldades üsna veidra näidendi - seda siis Pjotr Tšaikovskist ja tema allasurutud kirgedest. Et kas ta on omasooihar või midagi muud; seda siis läbi Tšaikovski enese sisekõne (autor nimetab näidendit “monoodiaks”, teatud moel on see väheke mononäidendi kanti).

Teema paistab olevat autori jaoks igati intrigeeriv, Tšaikovski jõuab koguni välja selleni, et eks see Jevgeni Onegin oli niisamuti selline … segaduses isik. Ja no see Tšaikovski abielu, mis oli heliloojale väga häiriv kogemus (aga vähemalt inspireeris “Jevgeni Oneginit” värskemalt tõlgendama).

Autor annab üsna täpseid juhiseid, milline võiks lavastus olla, kõik need pausid ja valgusemängud ja muusikaline taust ja muidu lavakujundus; niisamuti näitlejate kehakeel. Eks nii tugev panustamine on kenasti toeks lugemisnäidendile. Aga jah, eks see teema on minu jaoks veidi kauge; tollane klassikaline muusika ja sellega seonduv pole just asi, mis paneks vabamal ajal pikemalt mõtlema. Ja no helilooja homoseksuaalsus, eks kahju ole, et ta pidi kannatama tollases ühiskonnas, aga kas see nüüd just midagi maailmamuutvat praegu annab.

Maie Parrik - Viies ratas (2021)

 

Mingil moel ehk samas paadis Riina Rossa ja Milvi Lembega, aga … kui need on kuidagi veidralt psühhedeelsed ja heal juhul kiiksuga camp (halvimal puhul siis antiilukirjandus), siis Parrik kaldub pigem naivismi poole, mis paneb ehk lugejaid otsima tähendusi sealt, kus autor kas ei kavatsenud või siis ei osanud end väljendama; tekstid on … omamoodi puändiküllased. Eks tegu on pigem laulusõnadega ehk siis luulena deklameerimine annab õige palju võimalusi: kas esitada hardalt või magusalt või hoogsalt jne jne; mis muidugi võib tekitada suure pinge tekstimaailma naiivse loomuga. Sest noh, kui on olemas miskid laulusõnade loomise reeglid, siis kui sügavuti on võimalik nendes minna.

Ja eks erinevus Rossa ja Lembega on seegi, et kui nemad hakkasid tallama loomingulisi radasid vanemas eas, siis Parrik on seda teinud vast neiueast saati. Kui kunagi Erkki Hüva peaks tagasi tulema selgemale rajale, oleks tal vast siit raamatust mõndagi võtta, muidugi kui looja eneseuhkus lubaks.

Parrik pole vaid helgete tantsulugude ja ilma üle arutleja, leidub ka mõned tõsisemad lood, kas siis lapsepõlve mälestused või osundavad need kaubandusvõrgu töötajatele, kes alati ei tegutse just eetilistelt alustelt lähtuvalt.

Omamoodi manifest:

Ei Maiekene muuda meelt, ta rõõmsas rütmis laulab veel!

Last sünnitada, kasvatada võib ju iga naine,

estraadilaule Eesti naistest aitab luua Maie,

ei taha tema petta teid, vaid öelda sulatõde,

seepärast, et ta on nii kirglik levimuusikasõber.

Kuid Maie paheks pidada võib rahvas ühekülgsust,

ent selles suhtes ta ei taha arvestada üldsust.

Tal meeldib laulda, samuti ta mitut pilli mängib,

Kui täielikult valmib laul, siis rõõmsana läeb sängi.

REF: Ning hiljem unes nägi ta,

et stuudios ta oli,

ja laulis seda laulu,

mis tal esimeseks tuli.

Ning veidi hiljem juhatas ta Leipzigi orkestrit,

mis omal ajal Saksamaal Kurt Henkels dirigeeris.

On Maie vähe laule loonud, ikka vaikselt loodab,

et tulevikus keegi temalt uusi viise ootab.

Häid laule, mida rahvas kuulaks edaspidi eetrist,

on kõige tähtsam siiski see, et palad kõigile meeldiks.

Ta seda teab, et olema peab viisil kaunis kõla,

mis väga kergelt meelde jääb, head olgu laulu sõnad.

Ent erandina viisi sees tal olgu pähkel väike,

et halba tee, kui selgeks saab - näol paistab õnnepäike.

(lk 15)

Väike geograafia õppetund, majanduspoliitilise maiguga :

Tiko - Tiko

Näen, paistvad Tiko veed,

jõekäärud, kauged teed

ja imekaunis maa, mu maa Brasiilia.

Seal lähedal on Rio de Janeiro,

samuti on kõrged mäed ja avarused ees.

Ning leidub ookean,

see vaikne ookean,

mis kõige suurim neist

ja kõige sügavam,

ning selle suunas voolab Amazonas,

jõgedest ta suurim

muidugi Brasiilias.

Ent elu hiilgav sellel maal ei üldse ole,

ta kohati on ränk ja võrdlemisi kole.

Kõik teha rabavad tööd,

on pikad päevad ning ööd,

ka teenistus on väike,

elu üpris halb.

Ei elu hiilgav sellel maal ju üldse ole,

ta kohati on ränk ja võrdlemisi kole.

Tööd tahavad ju teha hoolsalt kõik

ja loodame, et paraneb 

ka elu kaugel maal Brasiilias.

(lk 49)

Tõsisemal teemal:

Rongaisa

Toas oli kuulda laste kisa

ja nende riidu, sagimist,

sest koju saabus rongaisa,

on elu seal ju lausa rist.

Seal perekonnas isa joob 

ja aina võõraid naisi vaatab,

nii nukralt mööduvad kõik aastad,

see perel halva tuju loob.

On pereema ikka mures,

et liialt julm on tema väi,

see üha enam südant pureb,

et elu allamäge käib.

Kui isa joob kõik palgad maha,

see perele vaid halba teeb,

ning ema aina vananeb,

on elada nii väga paha.

(lk 69)

mööda netti

Carl Robert Jakobson - Rõõmus laulja. Kooli lugemise raamatu wiisid. Esimene jagu. Kahe, kolme ja nelja healega laulud, laste ja segatud kooridele (1872)

Üks kahe healega viisike kevade tervituseks! Rõõmsaste! Lydia Koidula järgi!

Tulnud.

1. Nüüd õue, õue! wäljad ja metsad lehkawad! Kõik mäe kingud haljad, all õitswad maasikad! Mu süda wõidu hüüa, laul, taewa poole püüa sa linnu healega, sa linnu healega!

2. Sind päikse terad wõitnud ka mure paelte seest, so ümber õhud köitnud nii kindlat sõlmekest! Laul, üless, üless püüa, maailmal teadust hüüa: ta tulnud kewade, ta tulnud kewade!

(lk 1)

Jānis Joņevs - Jelgava 94 (2017)

Inimene on sotsiaalne loom ning eriti nooruses on suurem vajadus kuuluda kuhugi gruppi, omade hulka. Käesoleva raamatu puhul on tegemist kuigivõrd biograafilise romaaniga, millega mul on mõneti ühine kontekst, kuivõrd olen autorist vaid natuke vanem ning Jelgava asemel kogesin üheksakümnendate algust Tallinnas ja sealsete erinevate noorte hulgas… mis oli niisamuti veider aeg ning mitmete sarnasustega autori Jelgavaga. Muidugi, küsitav on, kas mitte enamvähem kõigile täiskasvanutele pole noorpõlv “veider aeg”, kuivõrd sellega käib kaasa maailma avastamise ja autoriteetidele vastuhaku aeg? Lätlase loetelu kõiksugu metalbändidest tõi nii mõnegi tuttava nime meelde (Deicide! Obituary! Brujeria! Morbid Angel!)… ja ühtlasi meenus see piinlik komme bändinimesid vihikusse või mujale sodida. Hea, et mul see metali vaimustus nii üürikeseks jäi, sest maailmas on ikka palju huvitavamat ja radikaalsemat muusikat.

Aga jah, raamat on mõnu ja huviga loetav (tänud raamatukogutöötajale, kes selle mulle kätte pistis, ise poleks seda laenutama sattunud). Huvitav ehk neile, kes huvituvad noorpõlve üleelamistest, segastest üheksakümnendatest või veidi kärisevamast muusikast. Kuidas 14-aastasest nohikust saab 15-aastane metallist (raamatu lõpus on sama tegelane 30-aastane). Karvased ja kiilakad, suits ja alkohol, muusika ja hängimine. Nooruslik uljus ja suhete segadused. Vanemad, kool ning piletikontrollid kontserditel ja ühistranspordis. Vähemalt on elu selgem kui virtuaaljamadega ilmas - alles nooruse lõpus ilmub ühe tegelase kätte mobiiltelefon; sümboolselt on peategelane selle seiga unustanud, alles teiste meenutustes tuleb see pinnale.

“See polnud Nirvana, kohe üldse mitte. Aga kuulama pidi. “My girlfriend says/That I need help.” Pole mul mingit girlfriend’i, mis ta sogab, midagi muud, läks! “My boyfriend says/ I’d better be off dead.” Juba parem. “Fuck you I’m gonna get drunk”, kohe väga hea. Kurat, kaugemale ei võigi sõnadesse minna. “All people are shit!” - päris sügavalt öeldud. Põhiline, et vihaselt ja ilma kompromissideta.” (lk 27-28) 

“Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu organismile kogu jõuga mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, peab leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad oli mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole. Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.” (lk 153) 

“Sellal me juba pildusime päid mööda õhku. Oma päid. Nüüd mu juuksed olid juba piisavalt pikad, ja ma osalesin täieõiguslikult headbang’is, imelises metal’i-tantsus, kus ei pidanud tüdrukut tantsima kutsuma ja end tema armu kätte usaldama, vaid võis lihtsalt rahmata juustega neile kuhugi. Aga muidu polnud tüdrukutel seal sellist kaalu. Ma olin ainulaadne hing tuhandepäises kehas. Need tuharad olid ka minu tuharad. Aga ma ei vajanud midagi sellist, ainult muusikat, mis tulvas meie üle, ja meie ise olimegi muusika, ja me tulvasime üle kõige.” (lk 216-217)

M.A. Numminen – Tango on mu kirg (2014)

Õige tragikoomiline lugu mehest, kes on omadega veidi segaduses. Nimelt otsustas raamatu peategelane Virtanen 15-aastaselt Platonit lugenuna, et tema enne 36. eluaastat naistega ei tegele – sest Platoni järgi on mees sugueluks küps 35-aastaselt. Misjärel Virtanen mõtles, et tema on Platonist tublim ja alustab omakorda aasta hiljem. Niisiis on talle naiste asemel suurimaks kireks soome tango olemus ja selle ajalooline kujunemine. Et ta pole vaid teooriahuviline ja kuivade faktide koguja, käib ta tihti tantsuõhtutel soome tangot praktiseerimas (aga ainult tangot, muudest tantsudest ta ei hooli ega oskagi). Ilma et ta seda ise teaks, on ta aastate jooksul muutunud Helsingi tangoringkondades üsna tuntud näoks, olles tantsitanud paljusid naisi, aidanud nii mõndagi meest alkoholi manustamisel (vahetades oma dringi teise mehe mineraalvee vastu – Virtanen ei joo end purju) ja jaganud võimalikele huvilistele teavet põneva soome tango kohta.

Kui Virtaneni jaoks on tango tantsimises tähtis see tegevus ise, siis ta tantsupartnerid seda olukorda ja meest alati nii ei mõista. Pealegi, kui mees tantsu ajal tsiteerib naisele kirglikke laulusõnu (ühtlasi kohendades neid partneri nimega), arvab mõnigi õnnetu naine, et ehk on mehel mõttes muudki kui kliiniline vaimustus tangost endast. Veel hullem, vahel reageerib Virtaneni peenis vastassoo võludele, mistõttu mees peab lahkuma tantsusaalist tualettruumi, et seal peenist väikse piitsaga nüpeldada erektsiooni vaibumiseni (ee... kas sellist asja tõesti tehakse?). (Eks autor viskab aegajalt groteski sisse.)

Nüüd on Virtanen 35-aastane ja järjepanu satuvad ta tangohaardesse üha hullutavamad partnerid, kes ootavad mehelt enamat kui kindlat tangosammu ja ajaloolist ülevaadet. Aga mehel on vaid loetud kuud jäänud! Pealegi tekib nüüd Virtanenil hingeline segadus, et mis üleüldse armumine jms on, kui ta senise elu jooksul on sellest igati siivsalt kõrvale hoidnud. Viimaks juhtub nii, et mees satub elu esimesse suhtesse naisega, kellele ta julgeb rääkida oma peatselt lõppevast tsölibaadiprojektist. Naine nõustub ootama veel need mõned kuud, aga... see pole kummalegi kerge. Ja juhtub see, mis juhtub.

Tõele au andes pole raamatu puhul tegemist vaid Virtaneni tangovaimustuse ja hingepiinade kirjeldamisega; jutustaja kommenteerib ühtlasi Virtaneni tangoarusaamu ja ühtlasi lisab omalt poolt veelgi fakte soomlaste tangokultuuri kohta. Ehk siis Virtaneni loo kõrval on teoses sama oluline jutustaja visioon põhjanaabrite hingelähedase tantsu ajaloost. (Millest ma ei oska asjatundmatuse tõttu midagi kobiseda; lapsepõlvest vaid mäletan mingeid hirmigavaid tangoõhtute ülekandeid soome televisioonist.)

Nummineni teos on ehk samas pajas Nousiaineni ja Vuorineni raamatutega soomlusest ja selles avalduvast friikluse vormidest. Muidugi, kui Vuorinen esitleb miskit elutervet superporo, siis Numminen ja Nousiainen liiguvad märksa hämaramatel aladel... ning seevõrra on teoste peategelastel ka vähe karmim saatus.

“Kui Pohjanmaa tantsupõrandale satuks Argentina tango-orkester, siis tõmbaks mehed kergesti pussid välja: mängige korralikult, kui elu teile armas on.
Vaesed välismaalased jällegi ei taipaks, miks peab mängima üksluiselt, kui rütmi ja tempo vaheldumine teeb tango huvitavaks. Nad ei saakski mõista, et just rütmi ja tempo erinevus – mis teeb tango ühtlasi ka erootiliseks – mõjub Soomes pärssivalt. Aga kui tango on ühtlase rütmiga ja marsilik, siis soome mees just erutub, ja koos temaga ka naine.” (lk 24)

Egert Rohtla – Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu (2013)

Tegemist siis sissejuhatava looga ulmelisse maailma, kus on ehk taasärkamas see bluus! Kui muidugi bluus ise kõrvale jätta, siis on tegemist alternatiivmaailmaga, mil pole nö ajaloolist seost meile tuttava maailmaga (kuigi tõepoolest, sarnasusi on rohkesti) – autoril on olnud eesmärgiks luua selline fantaasiailm, kus tal oleks siis võimalik asjatada just selliste tegelaste ja olukordadega, mil muidu oleks ehk raske leida loogilist kohalolu meile tuttavas reaalsuses. Raamatu reaalsus on eriline ja dramaatiline, see on kangelastele “bluusipõrgu”, neil on raske kohaneda normaalsee ühiskonnaga; ülim kunst nõuab endale kunstniku hinge. Ohverdus esteetilise paugu nimel. Kuigi – võimalik, ehk tegemist kunsti asemel hoopiski tumedamate voogudega.

Esialgu ehk koorubki tekstist välja kolm teemat – muusika, skisofreenia ja see Viienda maailmasõja järgne maailm (see on muidugi ahistav ja kontrolliv ühiskond; mõni riik on sõja järel üldse maapinnalt pühitud). Teemad pole eraldiseisvad, nii tungib Rovini skisofreenia... mitmesse suunda, sütitab bluusiga teisi või kombib teadmatult asju, mis peaks olema mehe ajust pühitud. Ja muidugi see peategelaste päritolu salapära! Rohelised silmad ja geniaalsus! Ja tasapisi teksti imbuv Heinz Nagel, see põrgulik ingel, mis rida tema õieti ajab? Eksole.

Ühesõnaga, tegemist sissejuhatusega romaanilma, mis kardetavasti keerab igati dramaatiliseks ja traagiliseks. Eks raamat lõppebki nö cliffhangeriga – aga me teame, et Ta on tagasi, kuidas ja miks see võimalik on, selgub ehk järgnevates teostes (autor räägib sissejuhatuses, et algselt plaanis kirjutada 17 romaani, ent nüüd usub, et ehk saab vähema arvu romaane kirjutada). Vabandust, et ei hakka raamatu sisu ümber jutustama, mingil moel on sisu kokku võetud näiteks ulmebaasi kirjutuses.

Autor suhtub üsna romantiliselt ideesse, et kõige vägevam loomine eeldab mõningast enesehävitust või mõnel juhul joovastavate ainete tarbimist. Või ka seda, et kas erinevad psüühikahäired võivad anda tõukejõu maailma muutvale looja geniaalsusele. Noh, võibolla mõnel juhul on see muusikas toiminud, kirjanduse puhul... täis peaga ei kirjuta keegi midagi huvitavat. Kuigi jah, tunnustamata geeniuste kohta võib väita mida iganes, millegagi tuleb nad eriliseks luua.

Musaromaane on varemgi avaldatud, esimesena torkab häguse paralleelina pähe Hirami “Mõru maik” (kui palju seal vaimuhaigust ja ulmet oli, ei mäletagi). Võib muidugi möödaminnes küsida, et kui tublilt toimetas Rooste teksti keelelist külge. Kahjuks ei saanud ma romaani täie auruga tarbida, sest pole tuttav autori esitatud playlistiga, millega ta romaani sissejuhatuses iseloomustas teksti ja peamisi tegelasi.

Kokkuvõtteks ehk ei oskagi suurt midagi selle romaani kohta öelda (eks käesolev postituski on va segane häma). Ulmebluus või õigemini bluusiulme, näis kuhu see draama suundub.

“Rovin oli elu jooksul omajagu andekaid muusikuid kohanud, aga alles nüüd hakkas ta selle üle rohkem juurdlema, mida väljend muusikaline geenius tähendada võis. Rath ei liialdanud, kui oli tookord Rovinile öelnud, et on lood selgeks õppinud. Pärast esimest päeva Vixxeni prooviruumis oli Rovin jõudnud järeldusele, et bluusi voolas Rathi soontes rohkem kui verd või heroiini.” (lk 192)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Roald Dahl – Charlie ja šokolaadivabrik (2002), Rajaajaja – Vari, valge kass ja kuu (2011)

Kõige väetimad tulevad esimesteks, nii vist kirjutati kuskil. Ja eks see siin juhtubki – paduvaene Charlie pere võtab üle Willy Wonka šokolaadiäri (mille toodetest lugemine paneb hambaaugud valutama), kus muuhulgas teevad orjatööd umpalumpad.

Kaht Dahli raamatut järjest lugeda on pisut liig, ega ta nüüd nii huvitav ka ei ole.

Eks tuleb anda lubadus filmgi mõni päev vaadatud saada.

ulmekirjanduse baas

Tegemist siis Rajaajaja kolmanda plaadiga viie aasta jooksul, vaikselt nokitsetakse pillide kallal ning ei aeta taga raadiomenu ega anderkraundi tegija staatust ja lihtsalt on muusika ja kõik. See plaat jaguneks enamvähem pooleks, on Kriisaga esimene pool ja senituttava Rajajajaga teine pool. Ausalt öeldes on hea mõte panna Kriisa emakeelselt laulma (sest kui palju sa ikka jälgid, mis võõrkeelseid oopusi ta senini Bullfrog Brownis laulnud on), laulude tekste lugedes nagu hästi ei usukski, et need on lauldavad, liialt kriimud teised – aga Kriisa laulab välja. Vokaalselt plaadi parimad lood. (Tõeline süvalause.)

Kui plaadi esimene pool on mõneti bullfrogilik ja kuidagi särtsakas-psühhedeelne, siis teine pool (alates “Vana harjuski laulust”) on nö folgilikum (ent ka psühhedeelse lõhnaga ja sekka segatud ka exotica värelusi). Vares laulab seekord nii sünge loo, et jalge all tossutavad vaikselt põrguleegid ja tahaks enda pead ahju pista. Ei pea nii lootusetu olema, härrased! Sest tuleb päev, mil pird läheb mõlemast otsast põlema. Plaadi viimistlejatele meeldib see, kui lugudes vaheldub mõnel korral tempo (ehk siis unemuusikaks raske kasutada) – rahulik, kiire, rokilik, bluusilik, exotica (huvitav, mida täpselt ma selle termini all tegelikult mõtlen?); seda muidugi eelkõige instrumentaalide puhul (“Karikakramängu” elektrikitarr on juba midagi sellist, mis paneks karmimates muusikaprojektides kõrvu kikitama).

Et tegemist puhtalt stuudioalbumiga, siis on vahest ehk liialt “puhas” muusika, natuke teaduslik-abstraktselt on helid kokku liidetud. Ehk siis, bändijämmist vast puudus. Plaadi parimateks lugudeks on Kriisaga lood (“Bluus agulis” - tore psühhobass!), “Vana harjuski hala” ja “Karikakramäng”. Peeter presidendiks.

õhtuleht

Enda Naaber – Kastemaa (1993), imandra lake – seesamseesam (2010)

Sarnast lühiproosat sai vist viimati Runnelilt loetud, aga Naaberi etüüdid ja lühijutud on teadagi palju lüürilisemad. Ja üleüldse, tekstid on nii isiklikust maailmast lähtuvad, et autorit isiklikult tundmata on raske sellist loomingut kommentaarida (sest tahaks ju muidu öelda – päris camp värk). Ja muidugi – siingi raamatus kirjeldatud Saaremaa fenomen on midagi sellist, millest ma aru ei saa, miks küll seda kohta nii eriliseks peetakse.

Nojah, alljärgnevalt nüüd mõned näited Naaberi aforismidetsüklist meie ühisteks mõtiskeluhetkedeks.

“Mäleta maad, kust on korjatud Sulle lillepärg. Ja kui jõudu jätkub, meenuta ka lillelast.” (lk 32)
“Kes ei mahu marjamaale, sõitku Saaremaale.” (lk 34)
“Igatsen veel vaid... hõbeuiske...” (lk 35)
“Seal, kus lõpeb laul, kogud sõnatuse sülle ja ruttad teelistele vastu. Esimesel tulijal on tormilatern käes.” (lk 37)
“Õnnel on maalõhn, sest ta on värvide mosaiik.” (lk 37)
“Minu süü on kasepuuladvas, sest... astusin ta juurtele.” (lk 38)
“Igal sõnal mu lauseis on pingutamata pinget, on lootusi, on heleda päeva paistet, millele kukulind loob omad viisid.” (lk 39)
“Pimedad puud hakkasid astuma – see on lõpp.” (lk 41)
“Valude maailm on kohati hämar, kohati varjunditega, kuid ikka täis lootusi.” (lk 44)
“Aasade lopsakusest ei saada iialgi isu täis: inimene on õgija!” (lk 45)
“Kodukumedusse kaon ja tänan hiiepuid!” (lk 45)

Kuna selle raamatu kaanepilti netist ei leidnud, tuleb postituse illustreerimiseks kasutada Imandra Lake'i plaati.

See plaat tekitab minus segadust. Pia Fraus on viimasel neljal-viiel aastal leidnud väga sooja koha mu muusikamaailmas. Aga nüüd see plaat. Siin on kaks väga head laulu – albumit avav “öö laul” (ehk kõige piafrausilikum lugu) ja teadagi “vajun” (kui see on lembelaul – kui muidugi sõnadest aru sain – siis igal juhul üks ilusamaid palasid minu eesti muusika sees; tõepoolest, tahaks vajuda, vajuda, kuhugi). Siin on väga häid ja kummitavaid osasid lauludest - “liugle liugle”, “seesam”, “igane”. Ja siis on sellist monotoonsust, mis teeb nõutuks – sest muusika võiks teadagi vaheldusrikkam olla, või anda hingetõmbepausi, või noh, pakkuda avastamisrõõmu. Aga need valjud trummid mõjuvad nüristavalt, lugudes 2-4 käib selline aeglane tampimine, et see väsitab. Ent siis tuleb monotoonsuse tipp ehk eelpool siiralt kiidetud “vajun” ja pühib meeled paremaks. Pagana ameerika raudtee (aegluubis). Ja “külm” ei ole kahjuks just albumi tipphetkede hulka kuuluv, tuim mesisus ammendub (või ongi eesmärgiks nullida Johansonide lugu?), ETV luuleminutite kõllist olekski justkui piisav. Rohkem vaheldusrikkust, palun... “majades” saab loo algul 6 sekundit feedbacki, oh oleks vaid rohkem ja pikemalt selliseid muusikavooge (selline duokooslus tuletab muidugist meelde Windy & Carl'i, aga jah, see 6 sekundit feedbacki vist jääbki nende kahe koosluse ainsaks sarnaseks hetkeks). Kahjuks pole Imandra Lake'i laivis kuulnud, praegune stuudiotoode tundub üleliia kontseptualistlik (“ja taipasin, et ei saa aru, mida sellega öelda tahtsin”) olevat (või tuleb süüdistada Forwardsi stuudiot, kes volüümi põhja keeranud nagu TPRI puhul?). Koorilaul on vahel nõrk, aga jumala eest, eesti keeles laulmine rokib mis hullu, kahju, et Pia Fraus lõpuni vaid ingliskeelseks jäi.

Ei tea ühtki albumit, millel kõik lood/laulud mulle meeldiks. Aga Imandra Lake'i mittehittlood on selles suhtes kummalised – mulle meeldivad sealt hetked (mõned teevad sentimentaalseks, mõned ümisevad või rulluvad mõttes edasi), aga siis need trummeldavad löökriistad röövivad kuulamisrõõmu (lauset kirjutades mängis “majades” ja see monotoonne trummeldamine on vast plaadi hulleim, kõrvaklappidega võimatu kuulata). Ma tahan, et see plaat mulle meeldiks, aga vahel see tõukab mind eemale. Hmm. Aga “vajun su embusse”, tahad või ei taha, “mu maailm vajus kokku sinu silme ees”.

trashcandance

rada7

multirodent
sirp

päevaleht

õhtuleht

ekspress

Erich von Däniken – Tulnukate jäljed (2000), Mari Kalkun – Vihmakõnõ (2010)

“Ajahetk, mida tähistame sõnaga “praegu”, on suuresti fiktiivne, sest intelligentsi kellad käivitusid alles seoses tulnukate saabumisega.” (lk 20)

Von Däniken jõuab kiiresti järeldusele, et meie olemegi tulnukad ja seega ei saa olla erilisi kultuurilisi ja füsioloogilisi erinevusi meie ja muude tulnukate vahel (nt lk 25-26, no kui keegi peaks naiivselt arvama, et maavälised olendid on hoopis midagi muud) – mis on argielus erinevate inimestega suheldes tõepoolest silmatorkavalt tõene väide. Mis paneb mõneti matslikult ja trotslikult küsima, et milleks üldse sinna kosmosesse tagasi kobida, alaväärsed nagu oleme. Edasi – kui algul saab teada, et mingid hominiidid said tulnukate poolt kunstviljastatud ning sellest sündis tänapäevane inimene, siis selgub lisaks, et tulnukad elasid hiljemgi jumalatena oma kunstviljastatud lapsukeste juures. Nojah, von Dänikeni järgi käis siin minevikus parajalt suur kosmoseliiklus ja nüüd on inimesed nagu vaeslasteks jäänud, kosmosejumalad pole veel tagasi tulnud. Ja kas neid tulebki. Igal juhul, autor on üsna verine arheoloogide peale.

“Sootuks vähem teatakse “La Venta steeli nr. 3”, kuigi just see on oma 50 tonniga sealse muuseumipargi kõige kopsakam eksponaat. Monstrumil on kõrgust 4,27 ja laiust 2,03 meetrit. Kujutisel vasakul all võib eristada mingi olendi reisi ja pükse. Ta kannab keerukat peaehet, milletaolist võib näha Egiptuses jumal Mini kujudel. Steeli ülemine parempoolne osa näitab “hõljuvat inimkuju, kelle pead katab tihedasti liibuv kiiver”. Tundub, et see “allalendav jumal” kannab lõua ees maski ning vahetult nina ja suu ees kuulikest, mida võiks edukalt pidada kaasaegseks mikrofoniks.” (lk 75)

“Kui Teotihuacani rajamise projekti taga seisid tõepoolest mingid maavälised tulnukad, kerkib jalamaid uus küsimus: mida nad sinna üldse kavandasid? Ja samas on valmis ka vastus, mis sai alles aastatuhandete pärast tõeseks: hilisemad põlvkonnad pidid linna varemete mustrist tegema kaalukaid järeldusi. Kui need varjatud seosed peaksid jääma avastamata, kas ei kõnele see meie maiste teadmiste puudulikkusest kosmoseajastu künnisel?” (lk 86) – ise küsin, ise vastan: ““Kogu häda on selles, et rumalad on iseenese peale kindlad ja arukaid piinavad kahtlused.” Seda on lausunud lähimineviku kuulsamaid filosoofe Bertrand Russell (1872-1970).” (kah lk 86)

Albumi esimene pool (1-5) on vist puhas soolokas (või lihtsalt akustiline?, no selge et plaat on soolokas, algus lihtsalt kuidagi... intiimsem, vaid ühe instrumendi ja inimhääle koostoo-tõukumine), nö paljas Kalkun, päris melanhoolne ja mõtlik või suisa sünge ja avali. Igatahes, esimesel kuulamisel oli vist endal masendus kallal ning tol hetkel need viis lugu just meeleolurabast välja ei tõmmanud. Aga siis laksatas “Riinukese valss” ja pilved said vähe hajumist, rõõmsamad või suisa tantsulisemad helid (ka akordion on tore muusikariist!). Igatahes, väga mõnus lugu (võibolla tegemist sellega, et “Maalapsekas” langes eelnevalt – endale – ansamblist välja, liialt emo?), peale soolokate tõsidust pakub instrumentaal kena hingetõmbepausi – või vastupidi, hoogu edaspidiseks. “Tuulõ käen” on vaata et hümnilik ja arvatavasti võimalik kandidaat igasugu soundtrackidele ja muuks laiemaks tuntuseks. (Huvitav, kas Kalkun on tuttav Fursaxa helimaailmaga? Selline aeglane undamine võiks neid lähedaseks muuta.) “Kevadel metsas” läheb jälle soolokate kanti, ainult et rohkem taustaga trikitamist (LauNau? Mõni kääksatus kui Johanson-Jürjendal plaadilt, see kiigelaul või mis see oligi). “Koduvana pühendus” on tõepoolest mõnus-mõnus lugu, hea fiiling; keegi võiks autori kaasata mõnda lastelavastusse osaliseks (eks pala pärinegi ühest lavastusest), nii mõnus positiivne ja ilmekas meeleolu (“ah mis on küll elu”), justkui laivilik lindistus. Ehe. Kui album algab loomise ja ärkamisega, siis viimased lood kipuvad öiseks ja... lõppevaks. Raske uni? Huh, painaja vist.

Kuidagi tõsine album on, pole enam esikplaadil aegajalt särtsatanud plikalikke hetki ja õnneks puudub vajadus luua korralikku laulu - “Vihmakõno” on kindlasti palju ühtlasem ja arvatavasti terviklikum (niipalju kui mäletan, jagunes ka esmaplaat enamvähem pooleks, millest esimene pool oli tõsine kuld ja teine pool kuidagi liialt nuditud või ümaraks-turvaliseks muudetud). Niisiis, esmakuulamistel jäi kõrvu ehk kaks laulu, mis kuidagi enda jaoks virvendusi ei tekitanud (“Maalapsekas” ja “Kevadel metsas” - ei tea, mis ei pannud kaasamõtlema, ehk liialt tundeline või pole nii loomulik), aga esmalemmikuteks koguni viis laulu – esimesest poolest “Loomine” (hüpnootiline klaveriklimberdus) ja “Hommikuvalge” ning teisest poolest “Riinukese valss”, “Tuulõ käen” ja muidugi “Koduvana pühendus”. (Ah, ja nüüd viimasel kuulamisel hakkas hästi meeldima ka “Vilu öö”, oh see ümin, pool õhtut nüüd ümisenud.) Kui esimest poolt kuulaks üksi või intiimselt, siis teist poolt kasvõi hea seltskonnaga. Aga eks aja jooksul maitse muutub ja laagerdub ja käesolev muljendus on täiesti ekspromptprohmakas.

Võro keele mitteoskajana tekkis hetkeks küsimus, et kas “vihmakõnõ” võiks tähendada nii “vihmakene” kui “vihmakõne” - mis oleks samuti kena pealkiri. Julge plaadikujundus, huvitaval kombel päris tore. Ühesõnaga – hea plaat on. Pole tilulilu-taaderaa, vaid hea värske muusika.

õunaviksi viited

Mihkel Ulman – Vistrik (2009) ja paar sõna soome psühhedeeliast

“Rita pani telefonitoru hargile ja astus mehele vastu. Selgus, et ta on hea rühiga, kena, umbes 30-aastane naine. Liiga lühike, et olla mannekeen, aga toreda büsti ja trullaka taguotsaga. Mitte et Västrikul mingeid plaane oleks olnud – pilk lihtsalt rändas oma rada.” (lk 78)

Västrik on muidugi mees nagu mees olema peab, politseiuurija meelelahutuslik klišee. Ulman on selline rahvalikult väljenduja, ikka näited elust enesest (küll võrreldakse Kanter ja Viioliga jms). Tahaks hoopis mõtelda sellistest bändidest nagu Kemialliset Ystävät ja Avarus ning nende ühisprojektist Anaksimandros. Mis teatavasti rokivad. Huvitaval kombel nii Avaruse kui Anaksimandrose plaatide esimene pool on parem (värskem?) kui plaatide tagumine pool (enesekordamine või liigne joovastumine iseendast või lihtsalt ideedepuudus?). “river of finland” algus on puhas sulakuld, “the bones” ja nimilugu ise. Miks Anaksimandrose lugude pealkirjad pole soomekeelsed, plaadifirma nõue või? Ja öine KY “kellari juniversumi”, mis vaikne hullus see on (peaks äkki muutma märksõna "lugu lendavate taldrikutega" ümber "planeetta kaukainen muo kutsuu"?). Muusika puhul on mõnus see, kui muidu nagu suurt konkreetseid palasid ei mäleta, ent kui klapid pähe paned ja lased joovastusel kohale ronida, siis korraga meenuvad kõik need kohad – ah et siin tuleb see ja seal too ja ohohoo. Ja siis on veel KY peamehe sooloprojekt Tomutonttu, mis vahel kuulates keerab ikka korralikult hapniku kokku. Pikad lood, milles on ühtlasi vastikult kõrvakriipivad (mingis mõttes hea, et Tomutonttu elektrooniline eksperimenteerimine pole nii tugevasti Kys esindatud) kui südantlaastavad momendid (hea näide on “tomutonto” plaat, mida vist saabki vaid poolikult kuulata). Vahel salvestuvad mällu mingid muusikakatked, mida kogemata töötled endale lähedasemaks – nii kõlab aegajalt peas üks äkiline kriise ja vaikus, mis peaks pärinema Tomutonttu muusikast, aga mida pole enam suutnud korrektselt idenfitseerida (mul on mõned kahtlusalused). Paar päeva juurelnud, et peaks koostama ühe mix-plaadi, sest kuhugi paremasse seltskonda tuleks mahutada Becki “rowboat” ja “jagermeister pie” (albumilt “stereopathetic soulmanure”, seal veel paar head lugu, “crystal clear (beer)” ja “satan gave me a taco” - hmm, üpris melanhoolsed laulukesed). Nagu varemgi abitult väljendunud, siis varases Beckis on midagi ehtsat. Oh, ja Double Leopards “halve maen”, sellestki peaks miskit mainima. Järjekordne plaat, mida suudan läbi kuulata. Üks õhtu tundus, et Stereolabi “switched on” on ikka hea tükk, varem pidasin “peng!” palju paremaks (et siis võrdluses kui samast ajast pärinev), aga üllatus-üllatus, pea sama head. Peaks raamatut edasi lugema, aga mitte ei viitsi. Üleüldse, huvitavat muusikat on palju enam kui kirjandust. “rowboat... row me to the shores”. Võiks öelda, et seda lõiku siin kirjutades polnud just kaine.

Järgmine päev. Tekst väikekodanlikule lugejale, selline wannabe keskklassi värk. Et raamatu väljaandmist on peetud mõttekaks, võib vist järeldada, et on olemas mingid fännid või nii. Ilukirjandusest kui sellisest on raske selle teksti puhul rääkida, oleks kui tarbetekst või midagi, ajalehe järjelugu ehk. Kas Ulman on kui Pärnu Juhan Paju – mingi õrn sarnasus nagu oleks (no muidugi, see mul üldse esimene tema tekst, siit oleks jabur midagi järeldada). Raamatu elavaim koht on vast lõpus asetleidev naise armukesega arveteõiendamine. Huvitav, kas seriaali esimene osa oligi selline puhtalt sissejuhatav ja suisa mõrvatu?

Oh püha jeerum küll, enne postitamist mõtlesin et äkki leidub netiski miskit, ja siis tuli esile see artikkel. Vabandan Ulmani ees, ei lugenud tiitellehe kirbukirja.

Robert Randma – Sigaret (2009), Beck – Golden Feelings (1993)

Lugemist alustades kuulasin ühtlasi Becki “One Foot In The Grave” plaati, mis on ikka suhteliselt mannetu üllitis. Mesikeelne massitoode [wiki järgi mäletan väga valesti seda plaati] võrreldes “Golden Feelings” plaadiga, millega asusin järgmisel hommikul pead puhtaks loputama. Varane Beck on ikka parim Beck – laisk, leidlik, hirmunud, haige, lõbus, akustiline, jabur, joviaalne – kuradi hea lo-fi muusika. Parimad lood: “No money no honey” (psühhedeelne trall), “Bad energy” (saatanlik taustahääl ja Becki debiilne sonimine), “Heartland feeling” (“traditsiooniline” lugulaul), “Feelings” (seda peab lihtsalt kuulma, kuidas lauldakse / nämmutatakse “feelings... i have so many feelings...” - midagi nii emotsionaalselt allasurutut annab muusikast otsida, sobilik kuulata siis kui oled absurdselt väsinud), “Gettin home” (üldse üks Becki parimaid palasid, wunderbar ballaad) ja “Totally confused” (jälle üks parimatest, hea kaasa ümiseda suhete igasugu jamaaegadel; super confused kitarriplõnnimine ja confused laulmine). (Mõned laulud on teistel plaatidel nudituna.) Ühesõnaga, väga vinge plaat, vaba looming – pole mingit korrastatud liikumist punktist A punkti B, tee peal võib ka nina nokkida ja hulluda ja katsetada ja seosetult aknast välja vahtida.

“Väikesed asjad lendavad maailmast vaikides välja. Lehed, toidupoe kilekott tuules, liiklusmärgid ja tuul. Kõik kandub akna eest aeglaselt läbi ja kaob nurga taha.” (lk 36) – see tsitaat tekitas melanhoolset äratundmist.

Tavapärane tänapäeva popromaan, lugedes ei saa nagu suurt aru, et mis see tekst mulle pakkuma peaks. Autori tekstiloome on tunnustatav, ent arvatavasti olin liialt hajevil, et teksti keerdkäikudesse süveneda (no tõesti, milleks üldse siin Beckist kirjutada?). Raamatutegelased kui intellektuaalsed psüühiliste seisundite kirjeldused, moodsad afektsiseisundid (kunagi proovisin kujutleda, milline on konna seisundimaailm; ei jõudnud kaugele), keksumäng kehast kehasse. Tekkis igatsus seisundi järele nimega “ükskõiksus”, mis laseks tegelastel eemalduda mõneks ajaks neist rapsimistest. Samas vist tõesti, kui keksitakse kehast sisse ja välja, siis vast ei saagi suurt ükskõikne olla. Lõpuks liigub tekst suisa psühhothrilleriks, see võttis võimaluse mainida “mina vs maailm” valulikest suhetest. Hea nüke on Maaema peatükk (lk 151-157), see annab lootust võimalikust mitmekesisusest.

“Vaatan ennast pikka aega esikupeeglist ja mõtlen, mida ma näen. Keda ma näen? Kes see on? Kas ma olen jälle ringiga tagasi 16. eluaastas ja tekitan endale kriise selleks, et sobituda, või ma tegelikult ei kasvanudki sellest välja, vaid spikerdasin vahepeal kellegi elust midagi maha? Panen muusika vaikselt mängima ja lähen tukastan veidike. Äkki uus ärkamine annab uue ärkamise.” (lk 143)

Veider seaduspära on tekkinud järjehoidjatega – raamat, milles peab järge jehoova tunnistajate mingi flaier (hästi ilus naine surus nurka ja pidin selle vastu võtma), jätab üldiselt hea mulje; aga maxima ostutšekiga (võib veel välja veerida, et pärit 17.06.09) jääb raamatutest selline udumulje nagu praegugi. “Will i be ignored by the lord” on ka päris tore Becki hingekarje.

kronotoop
kirjanduse ja keele ajaveeb
lugemissoovitus
baas
vikerkaar
mmx

Fred Jüssi – Linnuaabits (2007)

“Kägu ei ole laululind, tema on kukulind.”

Teosele annab väärtuse eelkõige plaat – kust mujalt on võimalik kuulda Jüssi sugestiivset häält? (Seda plaati võiks suisa välismaalastele kuulda anda, et “näe, selline on ideaalne Eesti”.) Jüssi pole mesihääl, ta räägib asjast. Raamatutekstid tunduvad pärinevat raadiosaadete märkmetest, muidugi on neis kohendusi. Aga kes teab, äkki on ikkagi raamatu jaoks kirjutatud. Tekstid on haaravad ja arusaadavad – tegemist on aabitsaga. Plaadi linnulaulud on küll enamasti pärit 1980. aastatest, kui uskuda raamatus esitatud märkmeid (täpne dateering ja ligikaudne lindistuskoht lisab kuuldavale toreda aegruumi). Järgmisena võiks kuskilt saada “Laanetaguse suve” audiovariandi (mitte see muusikaplaat, vaid lihtsalt “toores” filmiheli).

“Rongad mängivad nagu varesedki mitmesuguste esemetega ja varastavad, lasevad liugu ja mõnikord, ei tea miks, ripuvad puuoksal, pea alaspidi.” (lk 37)

“Händkakk on küllaltki paikse eluviisiga lind. Varem arvati ka, et kord moodustunud paar alatiseks kokku jääb, aga kui uurijad hakkasid pesakastide juures isalinde püüdma ja rõngastama, siis osutus tegelikkus hoopis teistsuguseks. Miks ta muidu aina küsib: uhu, kas tüdrukud kodu?” (lk 63)

Urmas Vadi, Arto Paasilinna – Maailma parim küla (Teater.Muusika.Kino 4/2009)

Kui teisipäeva hommiku Terevisioonis reklaamiti seda kuuldemängu ajakirja lisana, siis audiofriigina tekkis kohe iha see plaat omandada. Läksin ühe kõrvalisema ajaleheputka juurde ja saigi ost sooritatud (kõrvaline seepärast, et toetada väikese käibega lehetädisid, mitte et häbenenuks kultuuriajakirja osta). Ma pole just tuttav kuuldemängu žanriga, süüdi vist eelkõige short attention span – raske jälgida kümnete inimhäälte mõtestatud teksti (teatris mõjub see näiteks heas mõttes uinutavalt, mingil hetkel seal hämaruses ikka korraks tukastad). Järgmised mõttekesed ongi siis diletandi arvamised.

Paar aastat tagasi olen seda Paasilinna romaani lugenud, aga nüüdseks on raamatust vaid hajusad mälestused, mäletan seda imestust, et autor on korraga nii apokalüptiliseks läinud. Siit tekib kohe küsimus, kas Vadi kuuldemäng on arusaadav kuulajale, kes pole Paasilinna raamatut lugenud ega muul moel selle tegevusega tuttav? Täiesti külma kõhuga vist küll ei saaks midagi pihta, varem peaks natukenegi tausta lugema (aga – kui tausta lugeda, siis see see annab omakorda tõlgendamissuunad ette, see ju pärsib oma fantaasiat ja elamust). Tuleb tunnistada, et esimesel kuulamisel oli endal üks pidev ah ja oh (mõttes nimetasin seda Vaariku vadistamiseks), teisel kuulamisel loksusid nagu asjad paika ning tegevus oli jälgitavam ja näitlejatööd eripalgelisemad.

Miks seda 70 minutilist tracki mitmeks erinevaks palaks ei tehtud (näiteks raadiouudiste kaupa)? Tegemist pole raadiosaate või podcastiga, see on audioplaat. Või on see taotluslik – et peadki ühekorraga läbi kuulama, ei mingit kunstilise naudingu hakkimist. 70 minutilist tracki ei hakka just cd-mängijas edasi kerima, et jätkata sealt, kus enne pausi pooleli jäi.

Kuuldemängus osaleb 37 eri häält (vaid ühel osatäitjal on 2 pisirolli), tegemist oleks nagu segakooriga. Kas selline üleküllus pole natuke liialt palju ühele kuulajale, raske on aegajalt tegevust jälgida, hääled sagivad edasi-tagasi, vahel on raske tegelasi eristada. Võibolla olnuks vaja jutustajat loo sidusamaks muutmiseks? Või on see liialt literatuurne lähenemine kuuldemängule (a la sama totter kui filmidele/seriaalidele emakeeles peale lugemine)? Mõneti on see kuuldemäng nagu lompidest ülehüppamine, seeasemel et kummikutega mõnusalt kõpsida. Säästueelarveline projekt oleks ehk selline – nimismees, politseinik ja vanglaametnik ühendada; osa nimismehe teksti anda üle linnavalitsuse ametnikule; karu ja rebane markeerida jutustajaga (kas karu oligi vaja selleks, et lõpupoole selle kultuuriministri nalja ära teha?); diktor ja reporteripreili ühendada (kuigi see oleks kanal2lik); 3 vangist jätta 1 või 2; noh, säästueelarvet saaks ehk veelgi teha. Rõhutan, et see ei ole rahulolematus näitlejatöödega – absoluutselt mitte! - vaid üks mõte teksti mulle sidusamaks muutmiseks.

Lemmikhetkedeks oli Vahtriku ametniku sõnavool, üllatavalt tore leid on Tarandi kasutamine ministrina, Paku muhelisus. Veider, aga pole varem kuulnud kui ükskülalikult Lutsepp võib kõlada. Vaariku häälega kaasnes ehk ootamatu taak – vahelduva eduga olen aegajalt jälginud “Kalevi naiste” seriaali (väga naljakas seriaal on, ausõna), sealsete ladinaseepide rollide edasikandumine sellesse kuuldemängu (rääkimata muudest legendaarsetest teleprojektidest; tõesti kahju, et omal ajal jäi nägemata see Undi Shakespeare'i lavastust Draamateatris). Raamatust mäletan Asserit sellise tõsise soome mehena, aga Vaarikut kasutades oleks nagu tegemist (meie kõigi soovunelmaliku) rehepapliku tegelinskiga, kes juhtumisi sattunud tegevuse keskmesse ja sellest lähtuvalt püüab tegutseda (olles küll mõneti hüpiknukk kadunud isa soovide ja abikaasa tahtmiste kätes – nemad suunavad ja istutavad talle ideid pähe (oi hea koht oli see vanglas trellide viilimine)). Kas see on taotluslik? Minul tekkis väike vastuolu oma häguse lugemiselamusega.

Igatahes, kerge apokalüptilisus läheb muidugi hästi kokku tänapäeva olukorraga.

õhtuleht

Ans. Andur – Kiletron (2009)

“mis arvad ise sa, kui kaua võimalik
on vastu pidada ilma suremata?” (“100”)

Esimeste kuulamiste lemmiklood on “Puhkepäev”, “Start Stopp” ja plaadi ainus instrumentaal “Marko Kristal” (mõnus lounge'lik pala, ja kui selle juurde käib veel kujutlus Kristali platsiäärsest hängimisest – igati vahva). (Ka “Topeltvikerkaare” instrumentaal “Pidu võõraste inseneridega” oli üks eelmise plaadi lemmikhetki.)

“Kiletron” pole ehk nii otsekoheselt rokilik kui eelmine plaat, ehk on selles omajagu “süüd” poole bändi osalemises Köögi kollektiivis? Mingi mõju tundub olevat ka 80ndate ameerika alternatiivroki muusikal (ei tasu tähele panna eelmise lause algust), eriti tuleb selline mõte pähe “Mu binoklis” ja “100” lugusid kuulates (täpsemini väljendutakse ekspressis). Plaat pole nii selgete algus- ja lõpulugudega kui “Topeltvikerkaar” (mis tundub olevat plaadina paremini kokku komponeeritud, ta justkui moodustaks ühtse narratiivi, segasevõitu loo urbaansest noorest tööinimesest; siis tegelikult “Kiletron” ongi selle loogiline jätk – lood raske töönädala painete puhkepäevadel taastumisest, enese kokku kraapimisest? Ok, see on täielik juhumõte, mis just nüüd ja praegu pähe kargas.).

Laulusõnad on omaette ooper, süüdimatu sõnavulin (“taastumine, enese kokku kraapimine”?), mõneti sarnane Tartu Popi ja Roki Instituudi õhulossidega, ent sellest natuke tumedam ja lihtlauselikum. Naiivsed laulusõnad, millel on potentsiaali olla tsiteeritavad. Veider on see, kui ebalauljalikult neid lauldakse (mis ei ole üldse miinuseks), bukletiga sõnu jälgides läheb kuulamisel nii mõnigi fraas millegipärast kaotsi või lihtsalt ei pane seda tähele enne kui tabad fraasi lõppu (oma süü võib muidugi olla mu plaadimängijal, mis pigem seadistatud muusikatümakaks kui puhta stuudiosaundi kuulamiseks). Ausalt öeldes polegi “Topeltvikerkaart” eraldi laulusõnu jälgides kuulanud, praegu selle laulusõnu lugedes tuleb samasugune süüdimatu sõnavulina tunne. Nojah, ikka tuhat korda etem kui standardsete poplaulude öökimaajav mula.
Plaadikujundus on hea, ent eelmise plaadi on kuidagi mõnusam, omasem. Külm ja justkui protsessi kirjeldav.

“Reede” - alguslugu pole just midagi erilist, mingis mõttes meenutab “Idiootide kateedrit” (millegipärast ei viitsi seda lugu heledate häälte pärast kuulata).
“Start Stopil” on hitipotentsiaal, meeldejääv lugu. Noh, kaasalauldav.
“Melodraama” - tore pala, mõnus laulmisviis.
“Praha kevad” - üsna igav, sõnad kaovad eiteakuhu, mõni hetk on natuke piafrausilik.
“Mu binoklis” - laivis ehk huvitav kitarrikeevitamine?
“100” - mõnus unelev lugu, samuti sellele järgnev laisk kantrilik “Marko Kristal”, kulgemismuusika äraspidisel rütmil.
“Ester” - köögilik või suisa orelipoisilik laulmine, ei tekkinud erilist klikkamist.
“Puhkepäev” - meeldib see klaverlik korduv klimberdus või helikatke ja leelutav pa-pa-paatamine, midagi teeb mind nostalgiliseks.
“Sügisene meloodia” - eurovisioonilik marsimuusika.
“(Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss” on päris catchy, aga suurt muljet ei avalda, hetkiti justkui jaakjoalalik laulmine.
“Suhkur” pole just meeldejääv, üks sündikoht on tore.

Keegi võiks kaverdada seda plaati gregooriuse koraali laadis, huvitav oleks kuulda laulusõnu teises kontekstis.
Igal juhul, väärt lisandus plaadiriiulisse.

andurground
myspace
wiki
rada7

Andrus Kivirähk – Rehepapp 6CD (2007)

Kui raamatut lugedes jäi mulje, et seal käib üks igavene kärts ja mürts möll, siis audioraamatut lugedes on tegevus selline... rahulikult veerev. Poleks varem tekstiga tuttav, olnuks ikka väga niru sisu jälgida/kuulata (aga see võib olla mu enda mäluprobleem). Üksküla etlemine tundub algul üsna ühetaoline (aga see vast paratamatu monohäält kuulates), ent ajapikku see ühetaolisuse tunne kaob ning avastad mõnusaid ja muhedaid nüansse. Eks plaatide uuel kuulamisel tunneks kindlasti suuremat mõnu (viimase plaadi kuulamisel oli küll kahju, et juba otsa saab). Vahel meenutab Üksküla hääl suisa onuremuslikke hetki (tahtsin lisada linki netis aastaid vedelenud Onu Remuse audiopaladele, kuid paistab, et need on kõikjalt kustutatud).

Tekst ise on kui Natural Born Killers eesti moodi, tõeline vägivallaeepos, ebahumaansuse vallatu valss. Omamoodi üllatav, et see aspekt jääb tavaliselt tähelepanuta. We are the nihilists, karjutaks Lebowskile näkku.

Mida teha, et plaatide kuulamist libedamalt läbida? Õppisin lahendama 16 ruuduga sudokut.

Raamatu "Rehepapp" mõttest