Vadim Makšejev – Narõmi kroonika 1930-1945 (2011)

Selle raamatu kohta on raske midagi öelda. Koosneb see siis dokumentidest ja mälestustest Narõmi küüditamistest (muuhulgas siis 1941. juuniküüditamine, mis vedas autori pere Kiviõlist sinna pärapõrgusse) ja sealsest tõsiselt hullust eluolust. Makšejev on kommenteerinud neid 90ndatel arhiividest leitud dokumente (pole küll täismahus ära toodud), ja noh, sellest tragöödiast on parem ise lugeda – leidub seal nii bürokraatlikku jama, ülikarme olukirjeldusi ja totraid loosungeid; no ei osanud midagi tsiteerimiseks valida, liialt pikaks läheks.

Omamoodi (sünkjasmustalt) tragikoomiline on, kuidas üht Siberis hävinenud eesti pere (emast ja neljast lapsest jäi 1942. suveks ellu 6-aastane poiss) hakatakse aastate pärast taga otsima (kuhu nad ometi kadusid, kas üldse sattusidki Narõmi jne) ja milline bürokraatlik segapudru sellest kujunes – nagu Makšejev sedastab, toimiku 32 dokumendist tervelt 30 käsitleb neid mõttetuid otsinguid (lk 206-216).

Nojah, Varraku poolt ootamatult kena samm selline raamat välja anda.

õhtuleht

eesti elu

Vadim Makšejev – Viige talle lilli! (2009)

Makšejev oma ema ja õega olid ühed neist tuhandetest, kes 1941. a juuniküüditamisel Eestist loomavagunis pärapõrgusse veeti. Miks? Pereisa osales Vene kodusõjas. Nojah, isad teatavasti eraldati peredest ja hävitati järgnevate kuude jooksul (millegipärast pole kuulnud, et ükski isadest oleks tagasi tulnud). (Praegu olevat Eestis üleüldse elus u 350 inimest, kes juuniküüditamise läbi teinud.) Siit raamatust ei tasu midagi kroonikalaadset otsida – jutt on eelkõige autori lapsepõlvest ning ta suhetest vanematega ja nende päritolust (1942 suri isa, 1943 surid samal päeval nälga ema ja õde). Lapsepõlvemaa on mälestustes... ilus (Figes kirjutas oma raamatus päris palju sellest, kuidas takkajärgi mälestusi rekonstrueeritakse, kahju, et ei viitsinud sellest raamatust vastavat postituses tsiteerida). Päike ja loodus ja õigeusu kombetalitused; Makšejevid olid isa inseneritöö tõttu üsna rändavad – Narva kant ja Tartu ja Petserimaa. Kui eestlased ei räägi vabariigiajast kuigivõrd mõisatest ja baltisaksa pärandist (mitte et ma selles väites üleliia kindel oleks), siis Makšejevi mälestustes 30ndate elust on see enamvähem võrdsel kohal eestiliku kultuuriga – autorgi tunnistab, et Eesti oli kodumaaks, aga isamaaks ikka Venemaa (lk 104-105). Niiet jah, tollasele Eestile saab pisut veidravõitu pilguheidu (nagu ühel vadjalaselgi oli probleem siin elamisega), milles vast palju mõjutusi hilisematest mälukihistustest ja soovkujutelmadest. (Muidugi võib mu skepsis olla seotud oma kehva mäluga, seepärast raske uskuda autori lapsepõlvemälestuste selgusesse, kõik need tähenduslikud žestid ja ütlematajätmised ja kristalsed vestlused jms.)

Siberi läbielamistest just palju juttu pole, aga kuulu järgi peaks ilmuma samalt autorilt “Narõmi kroonikad”, kus siis vast rohkem sellest.

Raamat neile, kes hindavad mälestuste kajastamisel poeetilisemat väljendust (ja seda sügavat-avarat vene hinge) – ja midagi erinevat eestlaste mälestustest tolle aja kohta.

(Ahjaa, eestikeelse väljaande kaanepilti ei leidnud – ent see on täpselt samasugune venekeelsega, vaid kirillitsa välja vahetatud arusaadavama aabestikuga.) (Ja ikka veider, et kirjastus ei tegele suuremat selle raamatu müügitööga, osta saab vaid kirjastusest või siis laenutada raamatukogudest.)