Tade Thompson - The Luck Thief (The Book of Witches, 2023)

 

Tänapäeva Londonisse paigutuv lugu mehest, kes kogemata nägi seda, mida poleks tohtinud näha (või noh, jätnuks siis sekkumata). Mistõttu paar aastat kodutuna elanud mees sai korraga jalad alla ning üpris haljale oksale.

Kuid sellel on oma hind - kuivõrd ta ei saanud “seda” tagastada, pannakse talle needus - ta muutub mõneks ajaks igaks inimeseks, kelle vastu ta empaatiat tunneb - ja vaat see teeb elu keeruliseks (õnneks on tal küll võimalik kodust töötada).

Lugu rullub lahti läbi kahe naise silmade - esimesele tundub, et see mees jälitab ta lapsi, mistõttu pöördub naine politseisse ning mees võetakse vahi alla. Teine naine on aga eelnevalt armunud mehesse … mille tagajärjel on tal mitmeid ebameeldivaid üllatusi. Nii et jah, lool on mitmeid pööranguid, mis sunnib mehe teguviise üha uuesti ümber hindama. Eks see Londoni maagiline pool meenutab veidi Gaimani “Eikusagi” maailma.

Tade Thompson - Bootblack (The Best of World SF 1, 2022)

 

Lugu Walesi noorest mustanahalisest saapapuhastajast, kes I maailmasõja järgses ajas satub kokku ühe kummalise mehega: kes ilmub ei tea kust, kellel on läikiv kostüüm (selle all küll tavalised rõivad) ja kes räägib vähe imelikult. Igal juhul, saapapuhastaja aitab otsida üht kohalikku, tasuks teeb kummaline mees korda peategelase sõjas pimedaks jäänud isa püstoli - mis peagi kulub väga ära. Nimelt ründab mustanahaliste linnaosa valgenahaliste jõuk, ja kui osa neist püüavad saapapuhastaja pere uksest sisse rünnata, laseb noormees neid korrastatud püstolist, ning sissetungijaid ootab õige ebamugav üllatus.

Mida siis asuvad uurima kohalikud politseinikud; see teksti ongi nö saapapuhastaja seletuskiri.

Lugu ühendab endas ajarännu kui ka Suurbritannia koloniaalajaloo; oluline seegi, et peategelane on langetõbine. Üpris “eksootiline” näib tegevuskohaks valitud Cardiff - pole aimugi, kas sajand tagasi võis seal olla selliseid rassiprobleeme.

Tade Thompson – Yard Dog (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Aijaa, mehed ja naised ja liblikad, see on selline tõestisündinud või midagi lugu Ameerikamaa jazzi meestest ja naistest ja liblikatest, kes millalgi neljakümnendatel tegid muusikat ja napsu ja aineid ja kõiksugu kavalaid asju, et elus püsida. Elu oli tollal selge ja karm ning selline.

Siis aga hakkab nende jazzibaaris käima üks ilmatuma vägev tüüp ja kui ta viimaks vabalavaõhtul oma trompetit puhus, siis … siis see oli õige kummaline ja puha.

Nagu teisest maailmast või taevast või põrgust. Imeline, kummaline, sõnulseletamatu. Ja eks see suur kutt kuskilt taevast või põrgust oligi, sest see trompet, mehed ja naised ja liblikad, sellega võinuks mägesid liigutada. Hirmus värk.

Ehk siis lugu apokalüpsise ratsanikest jazzi võtmes või midagi, eksole.