Antoloogia eelmiste tekstidega võrreldes on autorilt vähe värskendusi teemas ja võttestikus; traditsiooniliselt on küll esindatud LGBT lembeliin.
19. sajandi Šotimaa kolkas elav üksik koolis töötav naine satub külla sattunud inglise karistussalga eest peitu pugedes kokku … ajaränduriga. Uskumatu lugu, aga samas on selles midagi tuttavlikku, mistõttu jääb ta selle naissoost ajaränduriga vestlema - see selgitab talle, miks tuli ja mis selles Šotimaa kolkas niivõrd eripärast on. Nimelt on siin küla lähedal tiigi põhjas tulnukate laev (no selle alla kukkumine põhjustaski tiigi tekke). Ja kui suve jooksul tiik kuivab, kas naine saaks seal põhjas tuhnida ja tuleviku tarbeks nähtut kirjeldada. Ja sündmuskohal samblikke uurida (jällegi, et oleks mingeidki tähelepanekuid ilmnevatest muutustest).
Naised vestlevad muuhulgas ka oma ühiskondlikust rollist, selgub, et ka ajaränduri ajastus pole naised meestega võrdväärsed. Ajarändur ikka uurib, et kas naisel on olnud kogemusi teiste ajaränduritega: midagi nagu oleks tuttavlikku, aga mis? Ajarändur lahkub, edasi kirjeldatakse põgusalt naise edasist elukäiku - kuidas ta õpetajana just tüdrukuid õppima utsitas jne.
Sest selgub, et üks ta õpilastest saab hiljem kuulsaks botaanikuks, kes oma elulooraamatus mainib sedagi, kuidas ta õpetaja oli kunagi koolis rääkinud, et nende küla lähedal tiigis peaks asuma tulnukate laev.
Teksti viimane osa on ajaränduri kaasajas, kus selgub, et ajarändur on varemgi selle naisega kohtunud, aga mingil põhjusel unustavad kõik ajaränduritega kokku puutunud oma sellised kogemused. Kuid see naine … justkui mäletanuks midagi. (Ja mis trall selle tulnukate laevaga õieti on.)
Niisiis, ootamatul kombel on juttu tulnukate artefaktist (uus teema!) ja loo jutustamine pole sirgjooneline liikumine punktist A punkti B - siin jõutakse finaalini vähe keerukamalt. Ja lähedus, see on üks segane mälestus. Nii võttes päris toredalt komponeeritud tekst.
