Trudi Canavan - The Lost Property Room (Dreaming Again, 2008)

Järjekordne austraaliapärane lugu (sest no on selline antoloogia…) naisest, kes kaotab linnarongi oma vihmavarju. Noh, et on selline harukordne päev, kui sajabki vihma, tunneb ta takkajärgi puudust oma vihmavarjust - sellega seostuvad mitmed head mälestused jne.

Ta helistab rongiinfosse, sealt suunatakse edasi linna leitud asjade lattu. Laos võtab vastu kummaline vanem mees, kes hoiatab, et naine ei võtaks leitud asjade hulgast midagi võõrast kaasa. Noh, naine leiab sellest hiiglaslikust laost vihmavarjude sektsiooni, sealse laia valiku hulgas ta möödunud päeval kadunud kallist vihmavarju küll pole. Ja nii ta võtab seeasemel ühe tolmunud vihmavarju, pühib selle puhtaks ning kinnitab laopidajale, et leidis oma.

Mis nüüd saab - iga öö ja päev sajab. Ja selline sadu pole enam kuivavale maale õnnistuseks, vaid hakkab uputama. Kuid… tegu on lokaalse sajuga, aegamisi mõistab naine, et sajab just seal, kus tema on (kodus või tööl), mujal valitseb põud edasi. Veel hullem, viimaks paistab, et see lõputu vihm püüab teda uputada! Läbi häda jõuab naine tagasi sinna leitud asjade lattu ja siis…

Selline keskmine tekst, algab nürilt, siis keerab huvitavaks, lõpeb natuke vedelalt, või noh, didaktilis-muinasjutulikult (vähemalt on tekstist parem mulje kui esmatutvuse puhul). Võib muidugi kujutleda, kui oluline on vihma Austraalia sugusel põuamaal… ja ometi selline nuhtlus - mis põhjustatud sellest, et just sina oled valesti käitunud!

Trudi Canavan – Camp Follower (Fearsome Journeys, 2013)

Selline traditsiooniline fantasylugu, tähtis on atmosfäär, mitte need riukalikud inimesed, kes selles askeldavad. Tegelased ongi pigem tüübid kui karakterid, tekst on rohkem saaga kui novell. (Muidugi, kui tegelased on rohkem sitapeadest keksijad, kas see teeb nö saagast novelli?)

Aga lugu ise siis! Et see kunagi ei ununeks! Kapten Reny on aastaid võidelnud nõidkuningas Daeli vägedes ja ta on väsinud nendest veresaunadest, kuhu nad ikka ja jälle satuvad, maade ja rahvaste vallutamisest nõidkuninga võimu alla. Reny lohutuseks on ta mõni aega tagasi leidnud sõjaväelaagrist hoor Kala, kellega mees nüüd telki jagab ja kes talle vahel sulneid niudevõlusid annab. Kala pole nagu teised hoorad, kes sõjaväega kaasa liiguvad, temas on midagi... erilist, pealegi on naisel kaptenile huvitavad karjäärialased nõuanded. Ent peale üht lahingut pole naine Renyt telgis ootamas. Mees läheb viimaks teda otsima ning leiab tolle äsjasel lahingutandril, kus Kala teeb haavatud sõjameestega midagi eriti kummalist... Ja järgmine päev näeb Reny, et nõidkuningal on... veider viis sõjavangi hukkamiseks. Kes on Kala, mida ta õieti teeb siin? Kas Kala tahab hävitada Daeli? No eks see selgub loo edenedes.

Et siis jah, on selline poeetilisevõitu lugu üleloomulikest jõududest ning viisidest, mis on vajalikud nende jõudude toimimiseks. Reny on mutrike, kes jääb kahe vägeva jõu vahele, ta registreerib lugejale asjaolusid, millest ta isegi suurt ei mõista. Ja see Kala... oo, milline veetlev isend! Jne.