Nick Drnaso - Sabrina (2018)

Ma ei ole just kõige aktiivsem koomiksilugeja – lapsepõlves „Miki-hiirte“ ja Olimar Kallase lugude sisse ahmimise kõrval on mul saavutusena ette näidata vaid see, et olen läbi lugenud sisuliselt kogu Neil Gaimani „Sandmani“ saaga. Kuid selle raamatu tutvustus lausa kutsus lugema. Lisaks muidugi köitis mind ka asjaolu, et ta esimese koomiksiromaanina on jõudnud prestiižika Bookeri auhinna longlisti. Etteruttavalt võib öelda, et teos on ka seda kiitust väärt.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Ameerikas. Nimitegelane on hilistes kahekümnendates naine, kes ühel päeval vaid paari kvartali kaugusel kodust jäljetult kaob. Mõni aeg hiljem saabuvad erinevate meediaväljaannete ja -kanalite toimetustesse postiga videod tema jõhkrast tapmisest. Sabrina elukaaslane Teddy saab närvivapustuse ning põgeneb maailma eest kooliaegse sõbra juurde ja vahib päevad läbi lakke; õde Sandra püüab samuti ühel ja teisel moel olukorraga toime tulla. Kõige selle keskele satub omakorda Teddy kooliaegne sõber Calvin, kes ühelt poolt püüab ära leppida oma naisega, teisalt katsub aidata Teddyt, kuid ei tule kummagagi väga hästi toime. Ühel tasandil on see seega lugu leinaga toimetulekust ja leppimisest.

Kõige selle taustal – või kõigi tegelaste lugude koosmõjul – on „Sabrina“ aga ühtlasi pilt tänapäeva Ameerika kollektiivsest teadvusest. Või alateadvusest. Lugu erinevatest viisidest, kuidas sootsium reageerib traagilistele sündmustele. Sellest, kuidas inimesed püüavad leida mingitki tähenduse või mõtte raasu segaseks ja hirmutavaks muutunud maailmas. Seesama muster kordub ka Sabrina mõrvavideo avalikuks tuleku puhul: mida see tähendab? Mis on selle taga? Nagu tänapäeva maailmale kohane, tekivad loomulikult selle kohta kohe erinevad vandenõuteooriad, mille kohaselt Sabrina tapmine peab olema valitsuse vale või siis vähemasti kõrgemate jõudude korraldatud. Nende pooldajad lahkavad oma foorumites lõputult iga pisimatki fakti kõigi selle looga vähegi seotute kohta ning sekkuvad ise nende eludesse, muutes olukorra nende jaoks veelgi painajalikumaks.

Kokku moodustub kõigest sellest pilt ühiskonnast, mis on külm ja kõle, üksildane ja paranoiline. Maailmast, kus ainsad turvalised paigad on kodu ja töö (või on ikka?) ning majaseinte vahelt väljaspool keegi kellegagi ei suhtle. Seda atmosfääri võimendab veelgi Drnaso minimalistlik joonistamisstiil, tegelaste ilmetud näod ning värvid, mis meenutavad väga Taani sarja „Kuritegu“ (mingis mõttes ka „Ameerika jumalaid“). See seos toob „Sabrina“ maailma aga meile juba geograafiliselt palju lähemale. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla polegi me Drnaso ameeriklastest nii väga erinevad? Võib-olla tõmbume meiegi järjest enam oma majakujulisse kesta ning lakkame pööramast tähelepanu inimestele enda ümber, püüdes neid asendada „kõrgema mõtte“ virtuaalse reaalsusega?

Robert Shearman - Joke in Four Panels (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Üsna tore lugu tuntud koomiksi Peanuts ainetel, mis aga algab igati kurvalt - Snoopy sureb. Mitte naljasureb, vaid pärissureb. Maetud ja puha. Üks nimetu taustategelane, tüdruk nimega Madalyn Morgan, keda kunagi pole koomiksis nimeliselt ära märgitud ja on seni vaid paar-kolm korda taustal vilksatanud, otsustab, et… nüüd on tema võimalus. Ta riietub Snoopyks ja läheb Charlie Browni ukse taha. Charlie Brown avab ukse, kangestub.... ta saab väga hästi aru, et see on Snoopy-kostüümis võõras… ja koomiks jätkub. Teised peategelased on seljataga vihased, et keegi niimoodi koomiksisse trügib Snoopyt ära kasutades, aga mis sellest - koomiksilugejad saavad edasi oma igapäevase annuse Charlie Browni ja Snoopyt ja teisi. Kuid mõne aja pärast avastab uus Snoopy… et mängida koera, kes tahab olla nagu inimene, on ikka veidi tobe. Ja ta...

“You don’t see why a dog would try so hard to be human. Being human doesn’t look that remarkable to you.A kid pretending to be a dog, that’s eccentric. But a kid pretending to be a dog pretending to be a kid? To coin a phrase, that’s barking mad.” (lk 493-494)

Mul on üks tuttav, kes on meeletu Snoopy fänn - talle ma vist seda teksti lugeda ei annaks. Aga jah, iseenesest südamlik tekst… noh, üleskasvamisest, enese leidmisest. Parajalt humoorikas ja samas kuidagi… hinge pugev. Ja kindlasti plusspunktid, et selline päris- ja koomiksimaailma miksimine - kõik need vaesed koolilapsed, kes seal koomiksis peavad kannatama koomiksi tegemist ja peategelastega kaasa mängima, olema alati valmis peanutslikuks naljaks. Kuhu küll niimoodi jõuab noore inimese üleskasvamine? Eks see tekst on muidugi Peanutsi pühaduseteotus jne, aga jumal küll - dekonstruktsioon pole alati kurjast.

Jaan Velström, Indrek Prodel – Kolm lugu (1990)

Näide eesti koomiksikirjandusest. Tekst paistab olevat Velströmilt ja pildimaterjal Prodelilt, millegipärast tundub, nagu oleks Prodeli stiili varemgi näinud. Kogumikus on siis kolm lugu (nagu pealkirjaski tabavalt kirjas), kaks neist pereisa Joosepi seiklustest looduses ja üks lugu Ülemiste vanakesest, kes tuleb Tallinna uurima.

Lood on vist ökoloogilise maiguga, nii leiab siin mainimist nii looduse reostamine kui kuritarvitamine. Esimeses loos läheb Joosep üksi Lahemaale seiklema ja ontliku linnainimesena saab looduskaitsealal hakkama mitmesuguste põrssatempudega; teises loos otsustab Joosep valmistuda Tartu suusamaratoniks ning läheb onu suvilasse trenni tegema, ka sel juhul juhivad autorid läbi huumoriprisma tähelepanu Joosepi ja teiste inimeste inetutele teguviisidele.

Ülemiste vanakese jutt kirjeldab Tallinna seisukorda aastaks 1990 – Ülemiste järv ja Pirita jõgi on reostatud, kerkib näotu koloss nimega Lasnamäe, ülbed immigrandid ja nõukogude sõjavägi, kesklinnas võimutsevad Viru ärikad. Ülemiste vanake käib ringi ja mõmiseb ahastavalt, ning lõpuks laseb jalga.

Et siis, pildi- ja tekstiraamat 80ndate lõpu üleminekuaegsest Eestist, nõukogude mentaliteet ja vargsi õitsele asuv kauboikapitalism. Joosepi lugude puhul on päris palju teksti, mida on veidi raske lugeda suurtähtede tõttu. Ülemiste lugu on tekstivaesem ja nii visuaalselt haaratavam. Ehk polegi õige seda raamatut nimetada koomiksiks, vaid pigem karikatuuride ja illustratsioonidega täiendatud juttudeks (seda siis eelkõige Joosepi lugude puhul)?

Uno Leies, Jaan Tammsaar – Muti metroo (1993)

Leiese tekstist pole iseenesest suurt midagi diskuteerida, narratiiv on teada ja abjekte näkku ei karga (hoolas mutt kaevab ja ükski muruhull ei tapa teda, kõik on õnnelikud). Küll aga on paljugi rääkida (aga seda ma siiski ei tee) Tammsaare illustratsioonidest, mis kui hingavad ühes rütmis mõne Jacksoni splätterfilmi või siis lihtsalt düstoopiliste ulmefilmidega. Need ülikonnastatud teod, oravad, konnad, liblikad ja teised elajad; nende püüdlik paraadlikkus – selles kõiges on hirmutavat transhumanismi. Või noh, humanoidlikkust. Ühesõnaga, kui kellelgi himu midagi veidrat illustreerida või koomiksisse valada, tasub lehitseda seda värvikat pildiraamatut. Või siis mitte. Ise tuleb olla originaalne.

Andy Riley – Jänkude enesetapuraamat (2011)

Milliseid viise on jänkukestel enesetõurastamiseks? Näiteks toolijalaga teibasse ajamine. Helikopteri tiivikusse hüpates tükeldumine. Odaviskega enese läbi puurimine. Kõrgepingeliinile urineerimine. Korgitseriga eneselt aju välja tõmbamine. Viljalõikusel põllul kombaini ees patseerimine. Harakiritava jaapanlase seljast kinni hoidmine. Poolik teleporteerumine. Bobisõidurajal lehelugemine. Ning mõnigi hulga komplitseeritum ning jõhkram viis veel, millest mul ei ole südant ega sõnu siin kirjutada. Kuna igasuguste näidete reprodutseerimine on rangelt keelatud, siis, õnneks ei saagi seda raamatut reklaamida (mitte et tahaksingi). No tegelikult muidugi ei ole jänkukesed ühiskondlikult nii aktiivsed, et selliseid morbiidseid õnnetusjuhtumeid nendega juhtuda saaks.

Loodan, et üks värske jänkusõber seda postitust lugema ei satu, mul tõepoolest polnud vähimatki aimu... ja lugesin (ja võtsin kokku) seda koomiksit varem kui Pupsu olemasolust teada sain. Olgem ikka sõbrad.

Ralf König – Tapja kondoom (1997)

Kui raamatu alapealkirjaks on veel “Kõvastav hirmukas”, siis teadagi äratab mõnesugust huvi. Ent koomiksit lugema asudes selgub, et tegemist üsna homoerootilise värgiga, seda siis peategelase komissar Maccaroni ja ta värske armukese ihulikul kaasabil. Aga lugu, muidugi, on üsna hirmutav – on kondoom, kes hammustab erekteerunud suguelundid peremeesorganismide küljest ära (aga need verised asjalood toimuvad küll pordumajas – pehmendav asjaolu?). Nagu hiljem selgub, on tegu üpris intelligentse kondoomiga (nojah, teatud sugulus piraajaga?), kes asub üks hetk suisa komissari ta koduni jälitama, kumm missugune. Loo point on vist selline, et kirehetkel ära topi suvalist kumminutsakut peale, hetkeks tasub seda uurida. Ja tõepoolest, nii see on.

Häguselt meenub, nagu oleks aastaid tagasi näinud katkeid sellest loost kuskil siivsas või mittesiivsas eesti ajakirjas.

2004. aasta Miki Hiire koomiksivihik

Autorit kahjuks sellel vihikul ei tea, kuid vaevalt, et selleks on siiamaani Walt Disney. Ka kaanepildi leidmisega on selline lugu, et sisse tookord ei skänninud ja kui arvustuse kirjutasin, siis polnud veel selle blogi liige. Aga see Barbie-teemaline postitus tõstatas mõtte, et vai nott. Siin on siis mu ühe numbri kohta käiv arvustus:

Perioodiliselt ilmuva koomiksiajakirja „Miki Hiire” 2004. aasta üheksandas numbris ilmus kolm täispikka ning kaks lühikesemat pildilugu. Heidame kõnealusele numbrile lähema, võiks isegi öelda, kriitilise pilgu. Ilmselgelt suunatud nooremale lugejaskonnale, sisaldab ajakiri erinevas võtmes ühiskondlikke valupunkte läbi huumoriprisma koolieelikutele, kuid miks mitte ka vanemale inimesele. Jäädes kaasi välja arvates kolmekümnekahe lehekülje piiresse, peidab number endas palju mõtlemapanevat ning ka tihti kummastavat.
Kätte haarates meenuvad odavamat sorti koolivihikud, mis kahest klambrist hoolimata tunduvad õrnad ja kohe koost lagunevad. Pideva lugemise tagajärjel teose visuaalesteetiline kvaliteet muidugi langeda ka võib. Esikaanel laiuvad juba spoilerid kolme põhiloo kohta. Näiteks võetakse üks lugu kokku sõnadega „Onu Robert kasvatab kaalikaid!” Tabavalt ning lühidalt esitatud sisu teeb ninanipsu tänapäeva meediaväljaannete poolt esitatud lugudele, mille pealkirjad on kas segased, ülepingutatud või väärinfot sisaldavad. Kujunduse suhtus jääb veel palju soovida, kui sa just kümneaastane pole. Kui oled, meeldib sulle kindlasti mahe mangotooni taust, mille najal Hups, Tups ja Lups koolipingis istuvad ning arvatavasti õpetaja ametit pidava Donaldi (eelpool mainitud pardipoiste onu) eest varjatuna omavahel juttu ajavad. Nimelt on üks identsetest kolmikutest oma nokatsi tagurpidi pähe pannud ja sellele silmad maalinud. Nii jääb mulje, otsekui oleks pardipoiss siiski näoga õpetaja poole ja tegeleb tähelepanelikult koolitööga. Fakt, et nokamüts kui selline ja pardi nägu on identsed segiajamise piirini, on irooniline.
Piilupart Donald loos "Kallid hõimlased"
Leidur Leo ning Donald istuvad burksiputka ees kui kostub kohutav röökimine. Paari pildiga selgitab kisast väsinud ja silmnähtavalt kurnatud Donald, kuidas tegu on eelmistest numbritest pärit läbi aja kiviajast tänapäeva rännanud naispardiga nimega Oona. Oona omab pardinoka küljes siiski kahte üksteisest eraldiasetsevat esihammast ning juustesse seotud konti. Ilmselt on pardid aja jooksul evolutsiooni läbides esihambad ja juuksed kaotanud vihjates nende kunagise inimlikkuse kaotamisele.
Leo ei suuda valesse ajaperioodi kuuluvat pardinaist tagasi saata, mis Donaldis edasist frustratsiooni tekitada suudab. Viljatu vestlus leiutajaga lõpeb äkitselt, kujutades teadlast kui heatahtliku soss-sepana. Ootamatult võtab süžee pöörde hamburgeriputka müüja ilmumisena, kes nende juttu pealt kuulates taipab, et too undav eelajalooline naine on tema lähituttav.
Tuttava hääle peale kohale tormates avaneb kahe kunagise hõimukaaslase sõprus ning nende kaasaega saamise lugu, millele eelneb ka põgus, joviaalne hõimutants. Burksimüüja Riks oma kahe kaaslase Raksi ja Rutsiga istunud kividel ning nuputasid naiskaaslase ajaportaali sattumise üle. Järgneb tuline vaidlus ja väike rahmeldus, õhku kerkivad küsimused ja süüdistused. Kummaline on fakt, et koopainimesed on siiski inimesed kuskohas nendega samasse hõimu kuuluv Oona on juuste ja hammastega part. Sellest hoolimata avaneb äkitselt kakleva kolmainsuse kohal taas ajaportaal ning järsku satuvad nad keset moodsat maailma.
Kultuurišokk tabab neid kõiki, kuigi üsna pea demonstreeritakse inimese võimet kõigega harjuda. Peale põgusat kaklust läheb kolmik lahku ja eraldi ekseldakse linna tänavatel, kus üks neist hot dog’e esimest korda maitstes oma kutsumuse müüjana kiirtoiduputkas leiab. Olles narratiiviga Donaldi ajahetkesse jõudnud, läheb uus seltskond lahkuläinud koopainimesi otsima. Selle juures on abi Oona müstilisest lõhnameelest.
Üks koopainimestest on leidnud töö hotelli väljaviskajana oma välimuse ja ähvardava oleku tõttu. Taaskord läheb meeste vahel mürgeldamiseks, mille peale neile ka tõesti politsei kutsutakse. Seaduse eest põgenedes ronitakse maja katusele, kus märgatakse posterit viimase kadunud koopainimese reklaamikampaaniaga linnapeaks kandideerimisest. Koos joostakse kõnet pidava tulevase linnapea üritusele, kes kordab aina ühesilbilist häälitsust „Õrrr!”. Pilades üsna läbipaistvalt tänapäeva (ja ka 2004. aasta) poliitilist olukorda, on valijaskond vaimustuses kandidaadi mõttelagedast ja sisutust lausetepuntrast, võttes selle kokku eelpool mainitud häälitsusega. Ka seal läheb kakluseks meeste vahel ning lõpuks tabab neid politsei.
Koos kongis istudes tabavad neid unustatud killukesed juhtunust ning Leidur Leo abiga üritatakse nad tagasi nende ajaperioodi saata. Õnnetu juhuse tahtel see ebaõnnestub ning samas saab loo algatanud ajaparadoks lõpliku seletuse. Lõppu rikkumata võin vaid vihjata, et Donald pole sellega rahul.
Suksu Rangipuu loos "Vinge bussiloks"
Lihtsama moraaliga lugu heatahtlikust hobuse ja iniemse hübriidist, kes ostab kerge raha lootuses odava bussiloksu ning üritab sellega peagi kasumit teenima hakata. Reisijate vastuvõtmatus ühistranspordi halva kvaliteedi suhtes peegeldab ka meil tihti teemaks tõstatatud vaidlust bussiliinide viletsa organiseerituse kohta. Suksu lahendab olukorra vastavalt reaalsusele ning valetab kõigile, et on tegelikult politseinik ning kasutab bussi kurjategijate jälitamiseks. Keegi teda eriti uskuma ei kipu, kui aga juveeliröövi käigus tormavad kurjategijad bussi selle põhimõtteliselt kaaperdades ja selles olevad inimesed pantvangideks võttes.
Läbi lõbusate, kuid ohtlike viperuste tõttu jäävad bussis olijad ellu ning röövlid annavad end rõõmuga üles pääsemaks ilmselgelt tasakaalutu bussijuhi küüsist eluga. Selle peale korraldavad alguses pettunud reisijad Suksule üllatuspeo koos suure tordiga. Kõik vead andestatakse.

Avo Paistik – Klaabu juhtumused 1 (1989)

Paistik on taastöödelnud oma versiooni Klaabust ja seekord on ohjad täiesti tema käes ehk siis kogu sisu ainuisikuline valdamine. Paistiku illustratsioonid erinevad oluliselt Kurismaa nägemusest – kui Kurismaal on poolmüütiline algmaailm, minimalistlik ja monotoonse värvilahendusega (või kuidas nüüd väljendudagi), siis Paistiku illustreeritud maailm võiks iseloomustada lihtsameelse psühhedeeliana, kobrutavad värvilatakad, kõik need putukad ja linnud ja lilled ja nurkades piiluvad lõustad. Klaabu on seal, võiks öelda, igati tähelepanu keskmes, kõik need olendid vaatavad just teda. Pilvedest ja mereveest rääkimata. Ja muidugi – on märke inimasustusest (ehk siis lähenemine Rannapile ja kaugenemine Kurismaast).

Jutt on algversioonist lühem, ära on jäänud konn, metsatulekahju, seened ja tigu; tekst on üldse pea maha kratsitud, on vaid ekstaatilised hüüatused (ei saa jätta märkimata, et selle raamatu lugemisel Klaabu multifilmi pea üldse ei mäletanud). Ja veel üks muudatus või miksimine varasemaga, Paistik kasutab nüüd Klaabu tundlate kohta Rannapi väljendit krimbel.

Priit Pärn – Naljapildiaabits (1983)

Naljapildiaabits on õigupoolest heatujuaabits ja õnneks olen mõned aastad varem tähed selgeks õppinud, saab rohkem pilte vaadata. Pärna fantaasia on teadagi leidlik ja nii mõndagi pilti võiks olla võimalik plakatina soetada või nii (vihje-vihje). Nii ründab duššis tušš või hiired söövad lõksust loksu või juust saab auklikuks jne jne. Mõned pildid on tuttavad Tähekesest (“Hunt”, “Neljajalgne”, “Otsib”, “Päkapikud”, “Vihmavari”, “Üllatus”). Sellist raamatut tahaks küll endale osta.

Pärn ja Täheke

Priit Pärn – Tagurpidi (1980)

“Mida küll teha Antsuga?”

“Mina, tool, arvan, et ta peaks rohkem mind, tooli, eeskujuks võtma.” (lk 3)

“Ja kui te nüüd asjast õigesti aru saate, siis peate tahestahtmata järeldama, et ega Ants eriti rumal poiss polnudki. Kui te aga asjast aru ei saa, siis võite ka enda kohta ühe järelduse teha. Kui tahate.” (lk 10)

“Mina olengi lumivalguke – vana, paks ja kole...” (lk 19)

“Nüüd, kus midagi näha pole, tean ma, mis see on – see on vaatetorn! Tohutu sügav, ilma mingi väljavaateta – jah, see ta on!” (lk 25)

“Vajuski üle pea kaldasse. Nüüd on põhiline toimida aeglaselt ja järelemõtlematult.” (lk 31)

“Milline puhas õhk! Ja kuidas laulavad linnud!”

“Ning milline kõrvulukustav vaikus...”

“Kõik märgid näitavad, et oleme jõudnud tihedalt asustatud tööstusrajooni.” (lk 35)

Vapustav raamat, mida muud öelda? Pildid! Ja tuleb välja, et pilte võimalik netist vaadata.

päevaleht

Priit Pärn – Kas maakera on ümmargune? (1980)

Raamat soodustab laste hulkurlust – tahad veenduda, et kas maakera on ümmargune? Mine ja vaata järele, tee tiir maakerale! Äkki “satud paikadesse, kus kõik on uus ja seninägematu.”! Ja kohtad “teisi rändureid ning saad nendest kohtumistest uut indu oma teekonna jätkamiseks.”! Selgelt nõukogude režiimi vastane teos! Ja no muidugi, kui pärale jõuad, siis “täpselt samasse kohta, kus kord oled olnud, ei saagi tagasi jõuda.”! Nihilism! Dekadents! Minnalaskmismeeleolud!

Ent jah, Pärna illustratsioonid on vinged, kollaažid ja muu, mõned mäetipud meenutavad naiste esileküündivaid kehavorme. Aga poisil (ja hiljem mehel ja ätil) on kahtlustäratavalt hõre pea, huvitav, kas tal on mingi haigus kallal ning sellest selline maaniline rännukihk? Kahtlane.

Teet Kuusmaa – Pontu ja Priidu (1977)

Tegemist ehk P&P esmaraamatuga, mõnusalt lihtsad värvilahendused, hea silmadega üle libistada. Tundub, et päris palju kasutust leidnud pildihuumori klassikalisi olukordi. Võib sedastada, et Pontu armastab juba esimesest raamatust peale transvestiidiks olla, seekordki riietub ta auväärseks prouaks või kohvriks või kuudiks. Selles raamatus vast enim tähelepanu Pontu söömisharjumustel, nii laseb ta end ära petta kalapoegadega või püüab peenramaal kondist dinosauruslikku luud kasvatada. Ja milline jõud ja suurus ja vastupidavus! Tahab, liigutab garaaži, tahab; kargab basseini veest tühjaks; tahab, jookseb bussiga võidu; tahab, uputab paate. Esikraamatus on Priidu veel nii noor, et ei suhtle ühegi omavanuse tütarlapsega, kõigest vanemad naised valmistavad peavalu. Aga pole viga, kaks pead on kaks pead.

Teet Kuusmaa – Kes armastab, ei hammusta (1987)

Noh, selles raamatus on vast trükkimisel värvidega ülepingutatud, päris karjuvad näkku teised. Eelmise raamatuga võrreldes on siin vast rohkem teiste koduloomadega jamamist – nii teevad pahandust hamster, vares, erinevad kassid ja hiired, kana kes kasvatab pardipoegi, siga, lammas, mutt, lehm, orav ja kuri koer. Priidu sebib vahel tütarlastega ja on igati viks poiss, vast ebaviisakaim tegu on varese lumepallidega loopimine (aga sellele järgneb karistus). Libamisi võiks siingi näha kevadest talveni eluolu, aga pole siiski nii esil kui eelmises raamatus. Huvitav on see, et kummaski raamatus ei kajastu otseselt nõukogudelik elu.

Teet Kuusmaa – Priidu ja tema sõber Pontu (1983)

Raamat illustreerib kenasti aastaaegade vahetust, algab kevadega ja seejärel suvi ja sügis ja lõpuks talv (tõsi küll, paistab et näärid ja veebruarituisud on vahetusse läinud). Priidu elab ikka täisväärtuslikku poisielu – käib kalal, sõidab kanuu ja (mängu)auto ja tsikliga, käib nii matkal kui purjejahil puhkamas; igatahes mina küll kadestasin poisikesena sellist lapsepõlve. Ja nagu ikka, oli lapsepõlves rohi rohelisem ja hanged räästani. Ka Priidu kooliaeg pole nohikuna meelakkumine, ikka spikerdamised ja tundidesse hilinemised ja kelgutamised ja maskiballid. Ja no muidugi see ilmatu elajas Pontu, 80ndatel olid vist bernhardiinid ja teised koerhiiglased moes (ikka uhkeldati, kui palju nad söövad ja kui raske oli neid pesukausitäisi söödaliha täis muretseda jne). Igal juhul, igati inimlik koomiks.

Elisabeth Salmin – Miks ta laulab nii? (2010)

Tegemist siis eesti (?) koomiksiga, millest ei saa esmapilgul tuhkagi aru. Joosep ja hobune on sõbrad ja hobune tahab heinu süüa, niisiis siirdutakse heina otsima ja satutakse kaartide maailma, mida valdab mingi korporatsioon, kes tahab sellelt maailmalt raha teeida. Kaardimaailm, mis ongi reaalsus: “Ümberringi olid vaid skeemid ja juhendid. Ja liikuda sai nende abil igas suunas. Minevikku ja tulevikkugi.” Teostuselt ehk selline üllitis, mis lastelegi vastuvõetav (või ongi lastele mõeldud?). Kohtub siis Joosep heinaotsingul oma mineviku ja tulevikuga Joosepiga, aga hobune saab juhuslikult mööduvalt tüdrukult pisut heina ja kui Joosep naaseb, teeb poiss tüdrukuga hobusest kauboi. Seejärel jõuavad kaardimaailma omanikud omasoodu otsusele, et kasumit napib ja asustavad kaardid enamjaos robotitega. Kuniks omanikud hasartmängus raha maha mängivad ja pillid kotti panevad. Kaartide alt paljastub tõeline roheline heinamaa, ja hobusel hää meel, seega. Ja midagi veel. Ühesõnaga, kuni selle hobuse kauboistumiseni on lugu jälgitav, aga edasi kisub liialt jaburaks (või noh, täiskasvanulikumaks?). Filosoofiline tagapõhi jääb pisut arusaamatuks. Visuaalselt lihtsad pildid, ütlevad mu neitsilikud koomiksivaatajasilmad, sellest siis arvamus, et ehk lastelgi avastusrõõmu ja kaasaelamist.

Hugleikur Dagsson – Kas nende asjade üle tohib naerda? (2009)

Poliitiliselt ebakorrektne raamat neile, kes suudavad naerda laste, vanurite, seksi, poliitika, armastuse ja mis iganes veel inimesele omane on. Küünilisuse paraad – mida enamat oskad ühest raamatust tahta? Aga kui oled mömm, siis... ma ei tea, ole nõme edasi.

Mõned pildid (raamatus on paremad)

Priit Pärn – Kilplased (1977)

Originaalraamat näeb ikka palju rõõmsam välja kui neti skännitud variant. Lehmalugu on kihvt, aga lõppeb na traagiliselt. Piipu tegev jänes on raamatu cooleim tegelane. Orjastatud rähnist on kahju. Hundid näevad välja kui muinasjuttude õudused. Need kilplasi seiravad pisilinnud on armsad. Hea fantaasialend ikka...
Eks see kilplaste töötegemine on pisut allegooria ka nõukogulikule rapsimisele.

Scott Adams – Dilberti printsiip (2001)

Raamatut ennast ei tasugi lugeda, koomiksid on igati toredad nagu ikka. Aga noh, tähenärijana sai tekstiosa samuti läbi loetud, ja sealt torkasid silma mõned tõlkemugandused (no nende pärast jäingi teksti lugema, oleks teadnud, et nii vähe neid koguneb... poleks vast viitsinud), mis hetkeks panid kukalt kratsima (blast from the past, öeldakse vist ameerikakeeli). Muidugi on selge, et tõlge ei saa olla nö sõnasõnaline, raamat on kirjutatud eelkõige ameerika lugejatele ja sealsest kontekstist lähtudes.

“Ta raiub järeleandmatult vastu, et tol hetkel oli see loogiline, vägistades niiviisi loogikat rohkem kui Pavarotti viibimine Push-Upi kontserdil.” (lk 17) – oijah, kunagi tõesti eksisteeris Eestis selline põnev muusikakooslus, ALO tv'd vaadates ehk saaks mälu värskendada.

“Kui sa tead paremat lahendust kui see, mida su ülemused tahaksid, siis väldi seda nagu Tiina Pargi luuleõhtut.” (lk 177) – Park on luuleõhtuid korraldanud või ise luulet lugenud? Pole aimugi.

“See on täiskasvanute versioon Põuavälgu meeskonnast, ainult ägedad vormiriided ja vahvad mälestusmärgid ei kuulu mängu juurde.” (lk 210) – kas on alla 30. aastaseid inimesi, kes teavad sellest midagi? Mina igatahes mäletan oma kooliajast vaid häguseid jutte mingist roomamisest ja granaatide loopimisest, milles pidi osalema mõni vanem lähisugulane.

“Mõnikord lipsab sisse tõesti võimekas kiilaspäine firmajuht nagu Peep Aaviksoo, otsekui põllumajandussaavutuste näitusele eksinud missikandidaa. Kuid see on haruldane ja mina seostan seda peamiselt asjaoluga, et need firmajuhid on nagu teinimissid. (Vaadake lähemalt Peep Aaviksoo soengut, ja te hakkate uskuma, et ta käib igal hommikul stilisti juures.)” (lk 315) – hmm, huvitav valik tuntud kiilaspead esindama, ju siis eelkõige lähtuti firmajuhi ametist.

“Praeguses ärimaailmas peetakse töötajast, kes astub uksest välja kell viis õhtul, vähem lugu kui Aleksei Budõlini nimelisest lastepäevakodust.” (lk 325) – vot see jääb mulle hämaraks, mida põnevat küll tegi hilisem olümpiakangelane sajandivahetuse paiku, et tõlkija teda sellises kontekstis kasutab.