21 jaanuar, 2019

Rosemary Sutcliff: Kuningas Arthuri triloogia

Disclaimer: selles arvustuses kasutan sina-vormi mina-vormi asemel!

Hakkad lugema ja loed ja loed ja loed esimese osa, mis võtab ligemale pool raamatut, läbi.

Ahhaa, mõtled. See on umbes nagu "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused", ainult et veel vähem tõepärane. Inimesed viibivad alailma ühes lossis, aastaid ja aastaid, aga niipea, kui nad sealt eemale sõidavad (JÄLLE!), sattuvad nad tundmatutele teedele, nõiutud lossidele, kummaliste kommetega kohtadesse, komistavad imelistele telkidele, kus sees magavad kolm kaunist emandat, neil on "seiklused" söögi alla ja peale ning autor ei ponnista, et pisimatki elulisust anda. Need on müüdid ja muinasjutud ju.

Ainult naised on enamasti kas päästmist vajavad või "need pahad", kes kõike kurja põhjustavad. Kuningas Arthuril on kolm vanemat (pool)õde ja oi, kus neist on jama.

See juba mainitud ning väga meelde tulnud Robin Hoodi raamat on selgelt neist lugudest vormi ja ainest saanud, ilmselt sündinud autori pahameelest, et kõik lahedad asjad juhtuvad aadlikega, kas normaalset päritolu meestel pole siis seiklustele, naiste austamisele ja vendlustundele õigust?
Kirjutan raamatu, kus ei ole vaja kuningas või rüütel olla, et lahe oleks!

Nojah, aga "Kuningas Arthuri trigloogias" ikka on oluline kõrgest soost olla.
Kuigi selle autor on omakorda selgesti Howard Pyle'i raamatut lugenud, mõned asjad, mida tegelased ütlevad ("laseksin parema meelega oma parema käe maha raiuda!") on samad ja mõneski kohas on teemal "meie, mehed-vennad ühes!" sõnastused sarnased.

"Kuningas Arthuri triloogia" esimeses osas juhtuvad imed, nagu oleks see igapäevane, kõik on helge ja rõõmus, läheb hästi ning kui lood ei oleks nii rõvedalt seksistlikud, võiks lasteraamatuna kõne alla tulla, eks?
Vahel harva on süngemat nooti ka, aga ainult korraks, seikluste alguses võid juba aimata, et kõik laheneb (kuigi mitte alati, kuidas just laheneb, mõned lood on päris terased) ja noh - otseselt lugemine ju raisatud aeg ei ole, kuid kui välja arvata kultuuriharidus kuningas Arthuri lugude tundmaõppimisel, ega siit midagi leia, mida lugev inimene poleks juba mujalt saanud?
Ja too lugev inimene on ilmselt müütide põhiosaga kursis, on kuulnud, kes on Tristan ja Iseut (Isolde), et Lancelot võitis alati ning ...

Raamatu teine osa pöörab nagu  veel ... päris ära. Korraga paastuvad ja palvetavad kõik, kristlikkus, mida esimeses osas oli mainitud, aga vähem kui haldjarahvast, vana rahva kunste ning et meile võõras pole ei kuri ega hea, vallutab lood, on nende algus ja lõpp, lahendus ja vastus. Olgu, see on mõneti arusaadav, sest teise osa näol on tegu Püha Graali lugudega ning et Graal üldse mingi oluline ese oleks, peab kristlus oluline teema olema.
Aga SIISKI.
Lisaks ilmub keegi Sir Bors, kellest varem pole midagi kuulda olnud, Sir Percival (kes on tegelikult päris sümpaatne, kuigi väga püha Fransiscuse moodi) ja Sir Galahad, kes on nii jäle oma veatuses, et võtab kohati värisema, ja nad võtavad sisuliselt raamatu üle. Mingid verinoored mehed, keda ma õieti ei tunnegi, kuigi 240 lehekülge on loetud!
Natuke - aga NATUKE - on aimata, et ega Galahad autorile ka eriti meeldi. Üks väga armas tsitaat Sir Gawainilt (kes on läbi raamatu kõigi kolme osa meeldiv ja lahe tegelane): ta ütleb tülgastusega:  "Mulle meeldiks enam, kui mehed, kellega koos ma ratsutan või kellega ma võitlen, oleksid lihast ja verest."

Aga siis saab teine osa otsa ja sa oled täiesti ette valmistama kolmanda osa jaoks, mis on Päris Raamat. Korraga ärkavad kõik seni natuke skemaatilistena tundunud suhted ja tegelased ellu. Muinasjuttudest saab päris jutt. Sa näed hingesügavikke, mida varem aimata lasti, ent kuhu autor ei kaevunud, vaid lihtsalt möödaminnes pillas, et seal, muide, on asju. Loed ja ... jaaa, tead küll ju lugu, tead enam-vähem, mis juhtub, aga see on siiski nii elus ja päris ja valus, et haarab su endasse üleni ja üdini.
Guenever ja Arthur, Lancelot ja Orkney-velled, isegi arusaamatu Sir Bors - korraga on nad kõik mitte aimatavalt, vaid PÄRISELT inimlikud.

Raamatu päris-päris lõpp ei olnud isegi masendav. See oli raske ja leplik, täpselt sedasi oli raskust ja leppimist doseeritud, et lugemise lõpetanud, jääb kaunis tunne sisse.

Selline raamat siis, mõtled, ning isegi ei tea, kas oled rõõmus või kurb.
Selline raamat siis.

Kruusatee

Meelis Friedenthal - Vinguv jalaluu (Vinguv jalaluu, 2018)


Kui Friedenthal ulmet kirjutab, siis see kohe eristub harju keskmise ulmest – mitte et see kellelegi uudiseks oleks. Nüüd on autor ette võtnud jaurava luu saladuse – kes maarahva kohapärimust on lugenud, need on ikka peale sattunud mitmetele nö õuduslugudele, kus mingi luu märatseb võpsikus ja püüab kurja teha.

Aga siinses loos … on see teistmoodi. Luuks on keskaegsest peldikust välja kaevatud luuvile, mis paistab pärit olevat Indiast ja siis sajandite eest siin kaugel Põhjas ära kaotatud või peldikuauku minema visatud. Arheoloogid on ikka uudishimulikud (nt „kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid?“), nii ka loo peategelane puhub seda kurja välimusega asjandust … ja saab kummalise (ja verise) nägemuse osaliseks. Nimelt avaneb selles nägemuses olustikupilt olendist, kellelt võiks pärineda see jalaluust tehtud vile (tähendab, mitte et ta olnuks meisterdaja – tema jalga kasutati selleks, ja vastu omaniku tahtmist).

Kui kogumiku teised loetud (või poolelijäänud) tekstid on enamvähem seikluslikud möllud, siis Friedenthali lugu on pigem meditatiivne õudus, mille käigus peategelane on potentsiaalselt kaotamas mõistust (kui nii võtta, meenutab see pisut Mahkra nakatunud Kreutzwaldi). Kui Tänavi puhul ei leidnud õieti looülest tasandit, siis Friedenthali puhul tekib kahtlus, et see teine tasand liigud niisugustes esoteerilistes sfäärides, et … raske on sellest kinni haarata (võin küll vabandada, et aega on vähe ja osa tekstist läks une arvel … kuhugi eemale. Aga ikkagi).



ulmekirjanduse baas

18 jaanuar, 2019

Hando Runnel – Videvik (2009)


Kui see kogu 2009. aastal masu keskmes ilmus, võis see mõnele lugejale mõjuda küll õige masendavalt. Sest noh, autor oleks justkui ängi alla mattunud ning lugeja endaga kaasa rabanud, kõikjal on kraanid justkui kinni keeratud; vaid noorusajas oleks justkui olnud midagi toredat – tore, et vähemalt sellestki on mälestus tallel.

Asi läks minu jaoks nii masendavaks, et poole lugemise pealt pidin järgi uurima, mis raamatuga õieti tegu on – otsingutulemus teavitab, et see on autori enda valikkogu … peris sünge värk. Teosele lisab ooperlikku traagikat ümbrispaberil kasutatud udukogu foto … No tõesti, 70-aastase luuletaja kujutelmades on õige vängelt Eros ja Thanatos juured sisse ajanud (tähendab, valikkujutelmades ikka.

Sünge vana.



Varing

Hingitseb hämar õhtu
rõskete hangede kohal
Ängistus üles kasvab
kusagil rahu pole
Ahju ees ei ole
ahju taga ei ole
Vagusas talulaudas
rahu võiks ometi olla
Aga kui satud talli
võpatab lammas ja määgib
Just nagu jumalakeeli
ammuvad tõprad su poole
Maailma süü veereb peale
masendus matab meeli
veritseb haavu hinges

Rusuneb inimvare
nõnda kui talutare
Ikka see talutare

Ikka see talutare
(lk 34)




Talvepalve

Täna õhtul nägin päikest,
punakera veeremist
sinna silmapiiri taha
kussa kaugel, ära must.

Sa mu väike, viimne päike,
ära ära ära kao
järel hiigla eksikäike
läbi hiilg’va ilmajao!
(lk 39)




Igavik

Igavik on väga pikk.
Sügisene videvik.
Vana pime. Igerik.
Videviku südamik.
Päeva pära. Sügavik.
Soome-ugri hämarik.
(lk 68)




postimees

17 jaanuar, 2019

Amal El-Mohtar - The Green Book (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)


Sellelt autorilt esimene tekst, mis positiivselt üllatab (tegelikult juba jõudsin ühe positiivse elamuse unustada), sarnaselt Lee jutule pole siin selgeid sabu ega jalgu, oluline on teksti (morbiidne) hingus. Et tegu siis fantaasiamaailmas (padufantasy?) toimuva looga kus ühel raamatul on müsteerilise naise hing. Aga et tegemist on keskaegse hõnguga raamatukoguga, kus ürikute eest kannavad hoolt mehed, siis raamatukoguhoidjatel tekib ikka kiusatus … sellesse naisteksti armuda, kui ta ometigi oma lehtedel nii kenasti vastu kirjutab jne. Aga noh, tegu on omamoodi raamatu-femme fatalega – mis tumedad jõud ja saladused küll ometi surusid vaimu sinna käsikirjalisse ürikusse?

Tegemist on tekst tekstis tekstis (mis on arvatavalt veel muutuv suurus, kuivõrd tekstinaine saab arvatavalt endal leiduvat teksti … muuta?), kus siis kirjeldatakse leitud arhiiviürikut, mille on ümber kirjutanud seda ürikut kunagi uurinud raamatukoguhoidja, et kirjeldada kellelegi seal ürikus leiduvaid erinevaid tekste. Ehk siis tekst tekstis tekstis, kus see „tekstis tekstis“ osa on õige avali piiridega nähtus.

Lugu pole arvatavalt laiatarbekaup ja on eelkõige sobilik oma lugemiskogemus võimalikuks avardamiseks – mis ei saa muidugi toimuda vastu lugeja tahtmist. Eks siin on vähe Eco „Roosi nime“ hõngu, aga seda küll enam fantasy võtmes. Huvitav kogemus.

16 jaanuar, 2019

Yoon Ha Lee - Flower, Mercy, Needle, Chain (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)


Lee romaanitriloogia lugemiskogemuseta oleksin seda juttu ette võttes muidugi kõvasti ohkinud. Aga nüüd, noh, naudid mängu ilu ja ulmelisust. Et siis tekst ise kui selline kirjeldabki ulmelist konditsiooni, siin pole Võõrast kui sellist: praeguse inimkultuuriga pole just suuremat kokkupuudet (noh, kui mitte arvestada seda, et peategelaseks ongi … viimane inimene).

Tekstis leiduvate erinevate loomsümbolite tõttu ikka mõtled, et ehk on lugu kaugeks eelkäijaks triloogiale … või siis midagi „Foxfire“ maailma, aga jumal seda teab. Ehk võiks seda teksti nimetada paduulme hulka kuuluvaks (a la Rosenbaum või Rajaniemi), kuivõrd tegu ongi eelkõige mängu iluga, mitte mõne kõvaulme mõttekonstruktsiooni elluviimisega. Paduulme, mis kirjeldab niivõrd võõrast maailma, et see polegi Võõras.

Lugu ise siis sellest, kuidas ühel planeedil asub ainus inimene, kellel on niisugune relv, et … et sellepärast ta sel planeedil ainsa inimesena ongi (no lisaks on kõiksugu muid mõistusega olendeid). Ent siis saabub talle külaline, kes on üsna teadlik tema relva olemusest ning sellestki, et sarnaseid relvi on veelgi. Aga see läheks juba loo pealkirja lahtiseletamiseks.

15 jaanuar, 2019

Naomi Kritzer – The Golem (Year's Best Fantasy 1, 2001)


Kritzer paneb kokku golemi, holokausti ja LGBT. Kui eelmised lugemiskogemused selle autori loomega olid vägagi meeldivad ja humoorikad, siis holokausti teemaga ei saa just palju vaimutseda (muidugi on siiski Hilsenrath).

Natside okupeeritud Prahas äratavad tšehhist ja juudist sõbrannad surnuaial ellu legendaarse golemi (mis on seekord naissoost välimusega ning idenfitseeribki end vajadusel tšehhi neiuna): et see aitaks kohalikke juute ja Praha vastupanuliikumist. Loomulikult pole golemil selle ülesande vastu vähimatki (noh, ta on golem), aga et ta on võimeline nägema ette inimeste saatusi, tunduvad need ülesanded talle parajalt mõttetuna – nii sõbranna kui juudid ja hulk prahalasi surevad peagi. Kes Heydrichi atentaadile järgnenud karistusoperatsioonides, kes lihtsalt kuskil koonduslaagris või enne sinna jõudmist. Golem näeb kõikide saatusi. Nii et golem aitab pigem tuua hetkelist leevendust enne vältimatut hukku. Asi seegi, resümeerib olend (ja hoiab pöialt, et seekord ta ellukutsujad ei kustuta ta elulõnga).

Kuid … nagu golem avastab, on tal siiski võimalik saatuseid nö mikrotasandil muuta. Tal pole kuidagi võimalik peatada natside koledusi või päästa juute (eks see Heydrichi atentaatki … kas see suures plaanis muutis midagi halvemaks-paremaks?), aga mõni eluke siin ja seal, kasvõi mõneks tunniks või päevaks või kes teab kui kauaks.

Kritzer … oskab kirjutada. Teema valik on ühelt poolt kahtlemata ebapopulaarne (no pole just palju mänguruumi, või kuidas), aga viis, kuidas ta loo probleemi lahendab, no jumala eest, väga kena fantasy, mis ei tallu kohustuslikku rada, aga ometigi on vägagi sümpaatne.

„The golem shrugged. For the Germans to deport the Jews from Prague, it was necessary that the deportations be clean and quiet. The Czechs were not an unkind people: on the one occasion that the Germans marched them to the train station by day, the Czech witnesses were horrified at the spectacle. The men ostentatiously doffed their hats, and the women wept. To the extent that the golem had made the deportation cleaner – more painless – she had served the Germans that day, and not the Jews of Prague.
It didn’t matter. Nothing she did would matter.“ (lk 214-215)

14 jaanuar, 2019

Mari-Liis Müürsepp – Elajad (Eesti novell, 2018)


Päris hea lugu … mis oma pöörasuses siiski puändi tõttu normaalseks muutub. Ehk siis tekst täis abjektirõõme … kõik need spermadringid ja sitasöömingud ja muud isikuvabadusega kaasnevad ilmingud. Aga jah, puänt suunad asjad selgemasse (kodanlikku!) perspektiivi.

Nii lühikese loo puhul oleks muidugi patt sisu ümber jutustada – tõesti, lugege ise, vaid viis kuni kümme minutit ekslemist peategelase, ee, vabameelses maailmas. Eks pinge tekib sellestki, kui korraliku sõnastuse või noh, nullilukirjandusliku tarmuga peategelase mõttemaailm avaneb. Et peaks olema selline … kergelt pöörane tüüp, aga ometi jutustab nii kuivasjalikus toonis oma vabadusest ja põhimõtetest. Ja noh, eks see ole osa loo puändist. Või nii.

Hea valik kogumiku koostajatelt, kahtlane on, et muidu oleks ise selle teksti peale sattunud, kuigi aegajalt ikka püüan poole silmaga jälgida, mida Värske Rõhk on seekord ilmutanud.

„Oma järeltulijatest oli ta üht-teist tuttavatelt kuulnud, aga ei viitsinud selle teema peale mõelda rohkem kui näiteks poliitikale või sellele, milline ilm järgmisel päeval tuleb. Lapsed polnud prioriteet, naised olid. Ja tagajärjed tegemisrõõmu ei varjutanud, sest lapsed – see mure jäi nagunii naiste kanda. Kuigi ega Uku naisedki erilised muretsejad olnud: tulid lapsed, siis tulid, mis seal ikka. Samasugune ükskõiksus kandus nende kõigisse elupõhimõtetesse: mis siis, kui toiduplekid rinnaesisel või jalad karvased. Just viimased olid Ukule mõnusalt hooletuid naisi tuvastavaks sümboliks. Võis üsna kindel olla, et karvaste jalgade omanikega polnud kunagi mingit paanikat, draamat ega skandaale, ühesõnaga jama, millega Uku poleks viitsinud tegeleda.“ (lk 112)

11 jaanuar, 2019

Ludwik Jerzy Kern „Ferdynand Vahva“. Eesti raamat (1981), tlk Helgi Loik, illustr. Asta Vender


„Tahak-sin teilt ü-li-kon-da tel-li-da,“ ütles Ferdynand.
„Kas endale?“ küsis Rätsep.
„Loo-mu-li-kult,“ vastas Ferdynand. „Täna juhtus selline imelik lugu, et tulin kodunt riieteta välja, ja ei tahaks praegu tagasi minna.“
„Mul on tööd üle pea...“ vastas rätsep. „Ma peaksin kõik valmis tegema...“
„Kas te siiski ei õmbleks mul-le?“ hüüdis Ferdynand ja vaatas oma truude silmadega rätsepa väsinud silmadesse. Ta tundis, et rääkimine läheb järjest ladusamalt.
Rätsep oli ilmselt liigutatud. Ta lükkas ukse pärani ja ütles:
„Olge lahke, astuge salongi.“
Ükski klient ei olnud veel talle nii head muljet jätnud kui see. Ferdynandi pilk tegi ta pehmeks nagu vaiba. (lk 9)

Ferdynand tõmbab end ühel päeval diivanile kerra ja nõnda nad seal siis peremehega istuvad, kuni viimane uinakule vajub ja tema loetud ajaleht täpselt Ferdynandile nina alla jääb. Teate isegi, kuidas nende ajalehtedega on, kui miski juba nina all, siis peab lugema ja nõnda Ferdynand loeb ja juurdleb ja mõtleb, et küll kahejalgseil on ikka hea elu ... keegi ei käsi ega kamanda ja võib minna kuhu ise tahad ja ...

Mõeldud-tehtud, ta lipsabki tänavale ja alustab kahel jalal patseerimist nagu õige mees kunagi. Nagu ülaltoodud dialoogist näha, taipab Ferdynand peagi, et ühel õigel inimesel peab ju ometi ka ülikond olema ning tänu oma loomupärasele veetlusele ning erilisele vastupandamatule paluvale pilgule on ta peagi veelgi kenam, täielik härrasmees. 

Nõnda siis Ferdynand seikleb, arvata võib, et mõnes 60ndate alguse Poola linnas. Külastab restorani ja tutvub pan Augustyn Raadioga (veendunud märkmikuusku härrasmees, kes leiab, et kui osta uus märkmik ning sinna tänase kuupäeva juurde kirjutada „vaba õhtu“, alles siis võib inimene südamerahuga lõbutsema minna, sest märkmikus on ju ometi selgelt kirjas), magab hotellis ning sõidab liftiga taevasse; koertenäitusel palutakse ta aukohtunikuks ning varaste kõrvad osutuvad ootamatult kõvadeks. Ferdynand on lisaks loomupärasele meeldivusele ka ülimalt viisakas ja võiks öelda, et peenetundelinegi. Nõnda pälvib ta igal pool hea suhtumise ja vahetab ohtralt ülevoolavaid viisakusavaldusi.

Pelgasin, et see lugemiskogemus röövib meeldivad lapsepõlvemälestused – kunagiste lemmikute ülelugemisega on pahatihti see oht. Aga tegelikult oli mul hoopis meeldiv õhtupoolik ja nii mõnedki kohad olid sama nauditavad kui lapsepõlveski ja nii nagu toonagi muutus raamatu keskpaik, ehk koertenäitus pargis, mõnevõrra tüütuks. Kuid nii rätsepastseen, restoraniskäik kui vihmailmauni ja nii direktori kui hambaarstiga vahetatud viisakused olid endiselt üsnagi võrratud.

Kui nii võtta, siis nii mõneski mõttes võiks lapsel olla Ferdynandiga kerge samastuda – minna ükskord välja ja olla nagu täiskasvanu, olla lõpuks ometi tõsiselt võetud ning saada teenitud tähelepanu kõigi oma oskuste ja heade külgede eest, mis muidu varju jäävad. Ei mäleta, kas just päris nii see lugemine ikka omal ajal käis, eks olnud juba toona teatav aja ja ruumilahusus tuntav – kes siis 80ndatelgi enam niiväga joonelt rätsepa juurde marssis ja kes siin Eestis nii üliviisakalt pan-itas, ent vahvad olid need Ferdynandi seiklused igal juhul. Ah, kui ahvatlevalt kõlab vihmasajus nädalake jutti magada!


Joy Adamson „Vabana sündinud“. Eesti raamat (1985), tlk Silvia Kippasto

Raamat, mis sisaldab ohtralt nii inimeste ja loomade kui ka loomade omavahelist suhtlust – jälle üks mu lemmikuid teemasid. Mõnes mõttes tundus, et meil siin põhjas polegi päris lootust sarnaseks kogemuseks, metsiku looduse asustustihedus ei ole selline, et võserikus peaks hoolega jälgi lugema ja silmad lahti hoidma, et mitte kõikvõimalikele eri liiki loomadel otsa jalutada ning ootamatult elevandikarja sisse lõksu jäämine pole ka teema ja olla jõe ääres istudes pidevalt ümbritsetud narritavatest paavianitest (ilmselgelt ei ole see igasugu soojamaa muinasjuttudes, kus ahvid sees, üldsegi ülemäära suur loomtegelase isikustamise hüpe, kui need sindrid narrima ja näppama pannakse) ja krokodillidest (noh, see, et meil jõgedes-järvedes krokodille pole, sellega olen ma küll nurisemata nõus leppima siiski). 

(Kuigi, eks need inimesed, kes metsas rohkem kodus on ja loomadel ühel või teisel põhjusel erilisemalt silma peal hoiavad, eks need inimesed ikka üksjagu märka ja kohta ka. Piltegi on näiteks sellest, kuidas vares rebast sabast sikutab või eks ole mul endalgi, nii vähe kui ma tegelikult ka metsas ringi kooserdan, õnnestunud (väga matslikult) kutsumata kähriku uru juures tammudes koduomanikuga pea ninapidi kokku põrgata.)

Vabana sündinud passib kenasti samasse ritta Durrelli klassikutega ja Konrad Lorenzi loodusraamatutega – annab väärtusliku aimu sellest, kuidas olla kasupereks ühele lõvile, sest seda Joy ja George lõpuks ju on. Küllap võti seisnebki selles, mida autor ka ise raamatu keskel, kui Elsa juba piisavalt täiskasvanu on, mainib. Et nad arvestasid lõvikutsika loomuse ja vajadustega, ning lõpuks jäi järele pigem võrdsete sõprus, kus Elsa oli niivõrd kuivõrd kursis metsaelu reeglitega ning samas ei unustanud ka oma inimperega kooseksisteerimise ja suhtlemise viise.

Taustaks on Aafrika (Keenia) loodus oma külluses, palju tundmatuid taimi ja loomi oma igapäevasuses (jah, teistel laiuskraadidel on kask ja kuusk eksootika!), üks pere teine lemmik, damaan – jälle loomake, kellest midagi ei tea, aga samas, milliseid suhteid on võimalik temaga luua. Eks kindlasti oli suur loll neis suhetes sellel, et ka Joy ja George olid ju erialainimesed, looduse ja loomade uurimine nende kirg. Ning lisaks see, et soe kliima, sagedased väliretked ja üldine eluolu tundus olevat üksjagu kaugel linliku punktuaalsuse ja puhtuse visioonist. Pidas Konrad Lorenzki ju elutoas hakki ja talus kannatlikult jahuussipudru kõrvatoppimise armastusväärsust. Olen üsna kindel, et minul endal ei jätkuks leplikust lasta mürakal lõviteismelisel end armastusväärselt pikali hüpata, tõsi, ühel hetkel kui hakkas väga tihti korduma olukord, kus Joy enam iseseisvalt endale otsa hüpanud Elsa alt välja ei pääsenud, siis tegi ka tema sedasorti suhtlusele lõpu.

Ka lõvikutsika seiklused paljude erinevate loomadega olid mõnusalt kirjeldatud. Küll meeldis talle kaelkirjakuid varitsedes mängida, elevante jälitada, pühvlite peale eriliselt elevile minna ... kuni ajani, mil ta iseseisvalt murdma õppis oligi vast mängukaaslane paslik sõna küll. Ja huvitav oli see, et kui lõvil kõht täis ja ta avalikult ringi jalutab, siis ega need teised loomad niiväga ei peljanudki, ühtlasi oli suurtel loomadel ka rahumeelseid strateegiaid oma laste lõvist ohutusse kaugusse korraldamiseks. Kui nii võtta, siis kattuvad siinse raamatu vastastikkused suhted päris hästi ahvenapoiss Sulevi poolt tiigis kohatuga – kui nüüd kõik see vastastikuse abistamise osa ja õrnatundelisus kõrvale jätta.

Igal juhul väärt sissevaade ühe lõvi ellu ning järjekordne meeldetuletus, et loomadele vaadates tuleb unustada liigne inimesekesksus ja teiste olendite alahindamine.

Aino Kallas „Tähelend: Eesti poetessi Koidula elulugu“. Eesti Raamat (1999), tlk Ants Paikre

Tegemist on siis elulooga, mis esmalt avaldati 1915, 1935. a tehti parandatud ja täiendatud kordustrükk, millest siis omakorda on tehtud eelmise aastatuhande lõpus faktiliselt kohendatud ja kommenteeritud tõlge.

Nõnda siis oli selles mõttes tegemist põneva lugemisega, et esiteks erinevad ajaloofaktid, mis kas päris uudsena või uue valguse ja meeldetulemisega esile kerkisid. Näiteks oli valgustav lugeda 1869. aasta priiuselaulupeost, mis tähistas pärisorjuse kaotamise 50ndat aastapäeva. Sellisest nurgast vaadatuna tõusis ka enneminevikuna tajutav pärisorjuse kaotamine kuidagi mõttega hoomatavasse kaugusse. Sammhaaval ajas tagasi minnes õnnestub paremini kombata meid kaugemate sündmuste ja ennesema minevikuga ühendavaid jätkujooni.

Tänasest päevast 91. aastani on veel minu eluea mõistes lähiminevlik hüpe, alles eile see oli. Ja sealt lapsepõlve ja sula-aega, vanemate noorpõlve, sõja-aega, jõuamegi Wabariigini ning Kallase kirjutatud Koidula eluloo teise trükini, kust 20 aastat Wabariigi eelse esmatrükini hüpata pole enam teab mis ime ja olemegi ajas, kus Koidula vend Eugen võis protestida varalahkunud õele kleptomaania kalduvuse omistamise üle – eluloo peakangelase isikust jäänud jälg on veel elavate seas alles, ning siit hüpata tagasi tema surmani, elukäiku pidi ajas tagasi sellesama 1869. aasta priiuselaulupeoni ja jääbki vaid 50 aastat pärisorjusest. Nõnda siis ongi minevik samamoodi lähedal nagu tuttavat teed ositi läbi mõeldes ei tundu kaugemalgi asuv sihtpunkt enam kättesaamatu.

Teiseks on põnev jälgida elulookirjutamise traagelniite, sajanditaguseid arusaamu õigest elulookirjutusest. Tublis positivistlikus vaimus peab alguspunkt olema päritolus ja genealoogias, nõnda seletab Kallas kenasti ja loogiliselt lahti nii ema- kui isapoolset sugupuud, tuues välja vaarisa (kes tõlkija märkuse kohaselt küll vanaonu olnud) kangelaslikkuse, vanaema Malli jutuvestmise ja sõnaseadmise ande ning emapoolse suguvõsa võõra (tõlkija märgib küll siinkohal, et Kochide puhastverd sakslasteks pidamine olla täielikult ekslik ja muidu eesti päritolu peres olla vaid tilgake soome verd) ja haiglase vere, neurootilisuse. Neist pärilikest osistest on siis Kallase tõlgenduse järgi tingitud ja võimaldatud Koidula iseloom, milles domineerivat paralleelselt nii tahtejõuetus ja haiglaslikkus kui ka erakordne vaimustumisvõime – geniaalsuse säde ja tuli.

„Ühelt poolt haiglane, teiselt poolt veel suures osas terve, elujõuline talupojaveri, aga selleski juba sisemise vastuolu idu – niisugune oli Koidula koetis. Ta on perekonna algava allakäigu õis, mille haiguslikudki omadused sunnivad hetkeks rõhutama üürikese õitsemise ilu. Temas on kõrvuti segatud vere andekus ja tahtejõuetus. Ta lähimas sugulasteringis leidub enesetapjaid ja langetõbiseid ning elu hammasrataste vahele jäänuid, aga tema sirutub sellest haiguslike omaduste mülkast nagu uimastavalt lõhnav soolill.“ (lk 27)

Äramärkimist leiab ka ajastu vaim, mida Koidulal õnnestus erakordselt esindada (Kallas isegi toob tsitaadi omaaegselt positivistliku käsitluse suurkujult Hippolyte Taine’ilt, Koidula kui pikim lill kimbus või midagi, tea, kas sealt tulebki kirkaim kriit ja teravaim pliiats?), ajastu (muutuvad) olud ei ole mitte lihtsaks täienduseks vaid lahutamatu koostisosa pärilikkuse-keskkonna/ajastu-läbielatu kolmainsuses, millest üks õige objektiivne ja teadusloogiline elulugu pidi koosnema.

Lisaks populaarsed ka teooriad loomingulisuse vahetust seosest erootilisusega:
„Teisisõnu, niisugune isamaaline, rahvuslik ekstaas ongi naistes esiletuleku puhul enamasti oma sügavamalt põhiolemuselt erootiline tunne, ainult et see ilmneb teistsugusel kujul kui tavaliselt.“ (lk 42)

Üheks eluloo läbivaks jooneks ongi Kallase tõlgendus Koidula naiselikkuse olemusest, leides, et hilised ja õnnetud armumised ning kiretu abielu olla tunnistus sellest, et Koidula just väga naisena naiselikuks ei saanudki (no mida iganes see tähendab, ehk seda, et ei õnnestunud tal olla saatuslik ja erootiline kirgleja, mida vist Kallase enda puhul oluliseks on peetud ja mida näib ka Kallas ise oluliseks pidavat) ja päädides sellega, et Koidula naiselikkus avaldunud lõpuks vaid emaduses oma kolmele lapsele.

Jääbki siis lõppmulje Kallase koidulast kui sellisest pisut palavikulisest ja haiglasest geeniusest, kes inimesena jäi poolikuks, ei seisnud oma loomevabaduse eest ja ei uskunud oma asja tähtsusse võrreldes argieluga ning lasi üsna tahtlikult elul end hääbumisse triivida läbi vaimses mõttes viljatu abielu. Kuid järelsõnaski öeldakse, et Kallas kirjutavat siin oma nägemusse Koidulast üsna palju iseennast ja nii see tundub küll. 

Et siis kolmandaks saab välja lugeda üht-teist hoopis elulookirjutaja kohta ning õhku jääb rippuma pidevalt värskendav kahtlus, kes too Koidula siis tegelikult oli? Tänapäevasemal viisil kirjutatud ja pisut vähem tõlgendusliku eluloo puhul (sest Kallas üsna otsesõnu üritab Koidulat oma tõlgenduse alusel loogiliselt ära põhjendada ja kokku võtta) oleks lugemiskogemus ilmselt vahetum ja kriitikameelel vähe kinnihakkamisvõimalust, jutustatud lugu imbuks pigem mällu nagu tõde ise.

Neljandaks ehk veel keelekasutus ja sedagi mitmel tasandil. Ka Kallase väljenduslaad, esmalt ilukirjanduslik, teisalt ka õigusega möödanikuhõnguline (mis sest, et tõlkes, küllap tõlkija on tasemel) on sellevõrra huvitav lugeda, mis siis veel tsitaatidena ära toodud Koidula ja tema eluaegsete väljenduslaadist rääkida. Näiteks lõik Koidula kirjast Kreutzwaldile (sain nüüd ka lõpuks teada, mis värk sellega oli):

„Teie, h ä r r a, Teie võite minust ja minuga teha, mis tahate ja arvate võimaliku olevat – ma olen kui vaha Teie käes! /../ kui lõo /.../, kes, päikest silmava kotka sulgede vahele ära peidetud, end teisepoole pilvi laseb üles kanda. /.../ tuhandetele ei ole seda õnne antud, mis minule, seda õnne: õpetust võtta kõige kaunima õpetuse allikast, kõige karastavama vooluga oma vaimu joota!“ (lk 64)

Ahh, milline romantiline väljenduslaad. See vaha olemise teema, kui õigesti mäletan, oli kirjavahetuse algusaegadel, mil noor Koidula end imetlevalt oma ala asjatundja meelevalda andis jms. Sest ei olnud romantistlikult liialdatud väljenduslaad ju siitkandi rahvalgi mööda külge maha jooksnud. Kes kirjutaks tänapäeval meili, et „olen kui ussike tuvi noka ees, üksainus smaili ja jätan igaveseks kõik postitused, niivõrd täielikult on kogu minu sotsiaalmeedia Teie otsustada jne, jne“?

Võib ära märkida, et Kallase kirkaim elamus Koidula materjalidega töötades pidi vististi olema see kiri, mille Koidula oma Soomes elavale potentsiaalsele abikaasakandidaadile kirjutanud. Siira heakskiiduga tuuakse välja ’naiselikku kavalust’ ja osavust kirjutada kiri, mis annaks vastaspoolele sada võimalust abieluettepanekuga lagedale tulla, ent võimaldaks kõigil teha ka nägu nagu midagi poleks olnud. Aga vat seda kirja, polnud raamatus kahjuks ära toodud.

„Pärnu ei olnud tollal (1850) veel see tõusev ja kuulsust saavutav supellinn, milleks ta praegu kiiresti on saamas.“ (lk 31)


Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), tlk Ann Alari

„Teenijanna lugu“ üllatas mind. Arvasin, et see on sama kõle ja rusuv, millisena „Orüks ja Ruik“ mõjus, kuid leidsin hoopis teatavat soojust ja mitmekihilisust. Selle raamatu juures tunnistasin lugedes korduvalt autori meisterlikkust terviku põimimisel.

„ Ilusad redised,“ ütlen Ritale tänutäheks kingituse eest, mille ta mulle omaalgatuslikult on teinud.
„Jah, mulle lihtsalt meeldib, kui majas valitseb kord,“ ütleb ta nüüd juba jälle torisedes. „Muidu pole enam mitte millelgi mõtet.“ (lk 182)

Teksti on laiali pillatud väikesed õdusad hetked ja mõtisklused – leivategu, porgandid köögilaual, kord majapidamises, näputöö, lilled, aed. Need hetked on kosutuseks nii peategelasele kui ka lugejale. Ja samas on need meeldetuletuseks, pilguheiduks ka tänapäevase lugeja emade, tütarde, vanaemade traditsioonidesse, ühenduslüliks Gileadi äärmuste ning muude aegade hinnangute ebavõrdsuste vahel. Sissevaateks, et tähendusi ja tähenduslikkust ei tohi alahinnata, et Serena Joy jõudeajakudumi mõtte üle võiks kirjutada filosoofilisi traktaate kohe, kui tunnistaksime Serena Joy tähtsust isikuna, indiviidina.

Ei puudu iroonia, et ei nimeta Teenijanna ega tema käskijannat ei takista uue korra all kannatamast fakt, et nad suuremal või vähemalt määral on või näivad olevat pigem kokku puutunud Gileadi tõusuni viivate liikumiste edendamise või pooldamisega. Ühiskonnakriitikana sama aktuaalne nüüd, kui raamatu kirjutamise ajal, must mõtisklus sellest, kuhu abordiprotestid ja pereväärtused viia võivad ... muidugi koosmõjus totalitaarse režiimi loomise mõttest vaimustunud riigimeeste ja ökokatastroofiga.

Teenijanna suhtlus koloneliga, kummalise ja tühise meelelahutuse kontrast olukorraga, kus kaalukaussidel on surm või hullem vs vähegi midagi peale laastava tühjuse, mõjus tõeliselt veenva näitena suhtlusest võimupositsioonilt. Sellesse ei pea pea isegi sooküsimust segama ja küllap just seetõttu on meil tänapäeval välja mõeldud kodanikuõigused ja seadusriik ja töövaidluskomisjon ja laste õiguste konventsioon ja nii edasi.

Meeldis ka ajaline killustatus, nii tasakaal Teenijanna mineviku ja oleviku vahel, kui ka aeg millesse lugeja lõpuks paigutub. Gilead jäi lõppkokkuvõttes turvaliselt kaugeks ja ähmaseks, mitte miski ei jäänud lihtsalt lahti seletamata vaid meil pigem vedas, et niigi palju oli võimalik näha. Ning nõnda oli algusest lõpuni põhifookuses Teenijanna hääl, tema läbielamised, tema pilgu ja mälestuste suva. Mulle tundub, et sisuliselt võiks võtta seda vähem ulmeraamatuna ja rohkem kui laiendatud mõttelõngana juba kaua aega kestnud (vähemalt ’meerikamaal) debatis abort-pereväärtused ja nii edasi. Düstoopiad on muidugi alati liiga korrapärased ja organiseeritud, liiga põhjalikud ja süstemaatilised. Reaalsuses on igasugune allasurumine ja ebavõrdsus ja -õiglus alati märksa läbipõimunum, normaliseerunum.

Siinjuures on ehk oluline tõstatatud tähelepanek, et „oma ajastu kontekstis“ ja nii edasi. Võib küsida, et kas Teenijanna elu peaks võtma normaalsusena oma ajastu kontekstis või millegi muuna? Või kuidas meie praeguse eluga on? Või võib lihtsalt tõdeda, et elu ongi ebaõiglane ja need, kel ei vea olgu kuss või vastupidi, et elu ongi ebaõiglane, inimene loomult oma lühiajalise kasu peal väljas ning võiksime ühiskonna kujundamisel seda arvestada ning katsuda asja üles seada nii, et me parimad küljed õitsele lüüa saaks või midagi.

Eraldi elamus oli viis, kuidas Teenijanna ’oma’ tuba kirjeldab. Kuidas tühjus ja lagedus on jaotatud päevadele ära, et ruutsentimeeter krohvigi võiks aega täita. Ja kuidas ma lugejana valmistusin kannatlikult ootama veel mitme päeva jagu konarlikku krohvi, lagedat seina, oksakohaga põrandalauda. Elasin kaasa sellele, lagedate pindade väärtusele tühjuses ja nõnda jõuti kapini liigagi ruttu. Kuid tühjuse lumma, mitte millegi omamise vaakumit jätkub veelgi - hiljem suutsin näiteks vääriliselt hinnata ühe eesmärgitu tiku omamise luksust.

09 jaanuar, 2019

Kate Atkinson: Lõpetamata juhtumid

Seda raamatut lugesin autori pärast - sest Kate Atkinson on kirjutanud ka "Inimkroketi" ja see on üks mu absoluutseid lemmikraamatuid.
Eks ole, üldiselt on ju nii rumal küsimus see "Mis su lemmikraamat on?" ja mul on neid lemmikumatest lemmikumaid ka kümme vähemalt, aga "Inimkroket" on kindlalt nende hulgas.
Võibolla kirjutan kunagi sellest siiagi =)

Ja kuna Kate Atkinsoni raamat, ma isegi ei vaadanud, mis žanr, mida tagakaanel öeldakse - vahet pole ju, see on Tema Raamat!

Aga seda, et tegu on kriminaalromaaniga, päris täislaks kriminaalromaaniga, taipasin alles siis, kui eradetektiiv mängu tuli.
Enne imestasin peamiselt, et mis pagana vanematest jutt on, nad tõesti armastavad üht last rohkem kui teist/teisi? KAHES peres samamoodi? Mida?!

Hiljem toimus mu ajus juba leebumine: ahsoo, see isa on jobu ja too teine ka, mismõttes ta tahaks üles kasvatada tütart, kes suguelundite nimetusigi ei tea - aga no krimka, eks ma lepin.
Ehk siis - lood on tegelikult üpris põnevad, neid on palju (ja kõik nad pole üldse omavahel seotud, ainult osad veidi on), kuid isad neis on kas täielikud värdjad (oma tütre või niisama vägistaja või oma laste ignoreerija) või inimlikumat laadi, kuid ikkagi jobud (ülekaitsvad, ülehoolitsevad, ülereageerivad) ning kõik asjalikud olulised rollid jäävad naiste kanda, kes ülekoormatu ja väsimusest poolpimedana rühmavad, et hakkama saada.
Ok, mõnede isade kohta me detaile ei tea, sest nad surevad enne, kui kirjanik neisse süüvib, või lihtsalt ei saa eriti leheküljeruumi.
Kui mees on mõrtsukas, on ta täielik jobu, nõme igal rindel. Kui naine on mõrtsukas, on ta kas ise kannatanud või külm kalkuleeriv puhtalt välja tulev sotsiopaat.

Aga siiski on mu lõpphinnang, et täitsa kõlbulik raamat.
Mõned momendid (ideaalne pere kuidas-võiks-olla kujutluses, veidrad-loogilised paralleelid tegelase mõttemaailmas asjade vahel, kus ei ole "normaalne" paralleele näha) on "Inimkroketis" isegi samad, ja kuigi lõpp on ses mõttes nii happy, kui saab, et kõigil headel tegelastel läheb LÕPUKS hästi, päris imalaks asi siiski ei muutu. Mõni "aa, see ja see isik on vist samad, vanused klapivad ja ta ise ütles, et võttis uue nime!" jääb lahti seletamata ning kahekesi oma seksuaalpartneriga õnnelikult päikeseloojangusse ei kihutata.

Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
kultuuritarbija 60+
Lugemispäevik

Kate Elliott – Bloom (The Book of Magic, 2018)


Jätkub selle antoloogia võrdlemisi keskpäraste lugude traditsioon; seekord siis võlurite konkurents oma klannidele uute õpilaste leidmiseks – sest noh, pole värsket verd, pole ka elujõudu.

Loo eripära on ehk see, et selles maailmas on algamas iseteadlike naisvõlurite esilekerkimine – mitte et see samas tähendaks nende senistest ülesannetest loobumist. Ei, nad peavad ikka paarituma (või noh, abielluma) potentsiaalselt kasuliku mehega, et tekitada potentsiaalselt uusi võlurivõimetega inimesi. Nii ka siinse loo iseteadlik naine … no talle leitakse (õnneks ta enda kaasabil) abielutehing, mis on kasulik nende väiksele võlurite klannile.

Võib muidugi mõttes arutleda, kas Elliott ajab traditsioonilist fantasyvärki, või on siin peidus vähe terav kriitika klišeede asjus. Hoian pöialt teisele võimalusele.

08 jaanuar, 2019

Adam Roberts – The Time Telephone (The Time Traveller's Almanac, 2018)


Autor meeliskleb mõttega, et mis oleks kui saaks võtta ühendust minevikuga, või tulevikuga … kasutades selleks kogu maailma telefoniliinide ühendatud pikkust. Et kui helistada ühest otsast teise, peaks helikiirusel signaali kohalejõudmine aega võtta umbes üksteist tundi. Aga kui signaali panna seal pendeldama (või veelgi telefoniliine pikendada), pikeneks see aeg veelgi.

Ja sellele järgneb humoorikavõitu teooria (Robertsil on vast teatav huumorimeel?), kuidas seda signaali niimoodi mõjutada, et olekski võimalik minevikuga rääkida. Ainult et … nagu tuleviku teadlased avastavad, on minevikul punn ees – nimelt ei saa võtta ühendust 2004. aastast varasema ajaga: tolleaegsetel inimestel lihtsalt puudub tehniline arusaam, mida teha tuleks, ning nendega kontakteerumine jookseb paratamatult ja stabiilselt liiva.

Eks see on naljaga pooleks kirjutatud lugu, mis ilmus 2002. aastal. Kuid ometi osutab ühele võimalikule paradoksile: me võime ju unistada millest iganes, aga kui meie kogemused või vajadused pole teisele kultuurile ümbertõlgendatavad, siis on tulemuseks vaid … hädine null. Ja eks see tekst osutab võimalikele kitsaskohtadele, kuidas muidu võib ajarändur minevikku vangi jäädes püüda tagasi saada, aga … kas see tegelikult võikski võimalik olla, või nii.

07 jaanuar, 2019

Maniakkide Tänav - Kuningatütre kingitus (Vinguv jalaluu, 2018)


Plusspunktid eesti mütoloogia virtuaalreaalsusse viimise eest, samas nullivad selle miinuspunktid teksti olemusliku tühjuse eest. Jutt on täis actionit ja mitmesuguseid kiiksuga pärimuslikke modifikatsioone, samas aga … ei teki sellest just lisatähendust – et noh, on siis tegu enamaga kui questiga virtuaalis.

Eks viimastel aastatel tundub, et autorile on kuidagi väga südamelähedaseks saanud fantaasiaga tembitud kõvaulme (ja no head aega splätterile). Nii on Tänavi tegelased ikka miskid tehnofriigid, kes saavad ülesande või ellujäämise käigus hoolega vastu päid ja jalgu, aga viimaks läheb ikka nii nagu läheb. Muidugi, rõõm näha, et autoril jagub püssirohtu oma tee leidmiseks ja katsetamiseks; muidugi ei pruugi iga etapp sellest mõnele lugejale just õnnestunuina näida.



ulmekirjanduse baas

04 jaanuar, 2019

Maarja Kangro – Heureka (2008)


Kangro on niisugune autor, kelleta oleks eesti nüüdiskirjandus hulga vaesem. Olgu luule või proosa, ikka saab lugeja ühe intellektuaalse litaka vastu pead ja naeratab kohmetult – sest noh, tegemist pole mingi lugeja labase irriteerimisega, siin on konstitueeritud autori sõltumatus lihtsast maitsest. Muidugi, selline on vaid minu kujutelm Kangro tekstidest: see on publikust sõltumatu loome (iseasi, kas näiteks „Puuviljadraakon“ kuulub sellesse sängi).

Iga tahes, lugejana ei pea autorit heaks kiitma või maha tegema, see kulgeb omasoodu. Ja mis peamine, sa ei pea kindlasti olema doktorikraadiga humanitaar, et kasvõi näiteks sedagi luulekogu kogeda. Ja see kujunduselemendina kasutatud fotomaterjal … on omal moel lööv.



PROSOPAGNOOTILINE VABADUS
Printsess põeb prosopagnoosiat!
Näopimedust! Pasun hüüab!
Psühhiaater, mitte kojanarr.
Nägusid trükitakse juurde.

„Tere, kes te olete? Minu poolest
olete vaba. Kas rõhute kedagi?
Esindate riiki, kus mehed ei saa haridust ega tohi
katmata näoga käia, sest naised mäletavad?

Olge rahu: tsüklid on lühikesed, minu
Maailmas pole ressentiment’i ega alandust.
Varsti lihtsalt ei tea ju, mis nägu on allikas.
Valu on, aga kui viie minuti

kaugusel nuia pole, olete pääsenud.
Sünnin iga päev uuesti,
omalunastus, purskan.
Või mäletab ohtlik loodus teisiti?“

Väikeses Eestis näitab kirjanik
koolis lastele Lenini pilti.
„Jaa, muidugi!“ vastavad lapsed.
„See on ju Konstantin Päts.“
(lk 9)


PAISUMINE

ma sallin
ma sallin sallijat
ma sallin sallija sallijat
ma sallin sallija sallija sallijat
ma sallin sallija sallija sallija sallijat
ma sallin sallija sallija sallija sallija sallijat
ma sallin sallija sallija sallija sallija sallija sallijat

see pole lihtne õhupall
kui ta puruks läheb, kostab midagi
muud
(lk 28)


TOIDUST KESK-JÜÜTIMAAL

Vanasti olid siinsete küngaste
ja rabade asukad
kakskümmend sentimeetrit lühemad
kui rahvas kogu ülejäänud maal.
Soisel pinnal ei kasvanud midagi,
süüa polnud, lambad ehk.
Nii ta räägib, see kunstnik. Rüüpame köögis veini.
Olen just lugenud Schopenhaueri kohta.
Tema arvas, et väike kasv soosib geniaalsust:
nii on aju verevarustus parem.
Kunstnik valab juurde.
Nüüd nad kasvavad, need lapsed, nad on nii pikad.
Elu on hea ja pime on tahe. Vein läheb libedalt.
Mõõdan kunstniku jalgu.
Kahtkümmet sentimeetrit
ta minust küll pikem pole.
(lk 54)


03 jaanuar, 2019

Joe R. Lansdale - Duck Hunt (By Bizarre Hands, 2016)


Initsiatsiooniriitus Ameerika maakate moodi ehk et kui tahad mees olla, pead sa olema Jahimeeste Seltsi vääriline ja püssiga ohtralt jahisaaki kõmmutama. Nagu seda on teinud isad ja vanaisad ja vanavanaisad.

15-aastaseks saanud Fred on küll kohalike standardite järgi nohik, kes pigem loeks koomikseid, aga kui isa ta sünnipäeva hommikul jahile viib, on poiss igati hakkamas (pealegi – õiged mehed saavad naisi!). Pardijaht kui selline on siiski veidi teistsugune kui Fred muidu on kartnud. Üllatuslikult selgub poisile, et teda ootavad metsas kogu Jahimeeste Selts, kes on siis üles seadnud initsiatsiooniriituse tarvis vajaliku märklaua: posti külge on seotud keegi võõras mees, kelle külge on kleebitud või kellest välja turritavad välja pardisuled. Fred on veidi kahtleval seisukohal, sest ta pole siiski ühtki parti maha lasknud, aga peale seltsimeeste õhutust paneb ta kena paugu silmade vahele.

Noh, vast parem lugu kui eelmine kogemus. Selline paras americana … mis initsiatsioonina võiks ka muidugi meile arusaadav olla. Selge see, kuidagi peab saama ühiskonna poolt aktsepteeritud meheks.

02 jaanuar, 2019

Gene Wolfe - Against the Lafayette Escadrille (The Time Traveller's Almanac, 2018)


Wolfe pole teadagi lihtne autor ning seegi lugu ei kulge just tavaloogiliselt. On üks ameeriklane, kes võttis pähe üles ehitada I maailmasõjaaegne sakslaste Fokker. Aega võttis, aega sai, vajalikud lennukiosad sai originaaljooniste järgi valmistatud jne; vaid va kütust ei saanud sellist nagu tol ajal kasutati (noh, aga kahtlemata olekski sellega ohtlikum lennata). Aga lennuk lendas; nagu ennemuiste kui oli vaja rinda pista inglaste või prantslaste või itaallastega.

Aga ühel sõidul nägi saksa lennukite flotill midagi oranži vastu liikumas. Lähemale jõudes selgus, et tegu on Konföderatsiooni õhupalligondliga (või kuidas seda nüüd eesti keeles nimetataksegi), kust kaunis naine neile vastu lehvitas. Peategelane annab neiule oma Fokkerist märku, et olgu mureta, nemad tema õhusõidukit ei tülita. Kuid lennukil oli kütus lõppemas ning ta pidi tegema põllul tankimiseks peatuse. Ent peale seda taevasse naastes ei näinud ta enam seda gondlit ei nüüd ega järgmistel päevadel.

Oleks tal vaid originaalkütust olnud!

Tekst on jutustatud kuivas ja asjalikus toonis ning mis siin on terve mõistusega vastu võetav … eks see ole maitse asi. Elagu postmodernism ja uus laine! Ja noh, igal juhul parem kui 21. sajandi Wolfe’i lood (õõk ja õõk).



ulmekirjanduse baas

01 jaanuar, 2019

2018. aasta parimad raamatud


Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe
2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost
3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun
5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu
6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg
6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek
6-10 David Mitchell – Luukellad
6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies
6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal



Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid
Diana Wynne Jones – Kindlus õhus
Émile Zola – Kuidas surrakse
Ville Hytönen – Jumala koerad
Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 
Steven Brust – Yendi       
Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 
Kersti Kivirüüt – Tuulte linn
Jim Butcher - Hull kuu 
Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing
Raul Oreškin - Kui ma vananen ...
Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 
Kersti Kivirüüt – Värav 
László Krasznahorkai – Viimne hunt 
Johannes Kivipõld – Põrge 
Janar Ala - Oma rahva lood 
Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 
Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

John Scalzi – Zoë lugu 
Jim Butcher – Hauatagune oht