31 detsember, 2019

Maria Dahvana Headley - Give Her Honey When You Hear Her Scream (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Juhtub sedapsi, et äkiste leiavad teineteise nõia ja võluri abikaasad. Leiavad end kohe nii armunult, et nõid kui võlur püüavad omapoolselt sellesse sekkuda.  Ja noh, tulemuseks pole kindlasti midagi sellist, mida teineteisesse tormakalt armunud ootaksid – mitte et nad varem poleks pidanud oma abikaasade kõrval kõiksugu veidrusi läbi elama.

Nagu Samatari puhul, pole see tekst samuti just lihtsakoeline loo jutustamine (või on küsimus minu inglise keele mõistmises) ja ega nõiast naine või võlurist mees pole just rutiinsed kurikaelad. Ja see kirg ja armumine ja omanditunne, eksole: puhas lähisuhtevägivald, aga fantasy võtmes.

30 detsember, 2019

Sofia Samatar - Honey Bear (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Melanhoolne lugu emaarmastusest ja tulevikuta ühiskonnast. Sest planeedi on endile allutanud olendid, kes söövad kõiksugu elajaid (noh, inimesi enam eriti mitte, neid on kasulik tagavaraks või mustatöölisteks hoida). Aga eks ökoloogiline kriis on saanud veelgi võimendust, kuivõrd noh … erinevaid liike pole enam suurt järel.

Aga siiski on vanemaid, kes armastavad oma lapsi – kuigi nad on … peale Võõraste ülemvõimu haaramist õige teistsuguse füsioloogiaga (ja sellest tulenevate isiksuse lähtestamisega). Aga laps on laps … kasvõi mõnda aegagi ja tiibadega. Nii viib abielupaar oma erilise lapse ookeani rannikule puhkama, ja see kogemus ei kuku välja just nii nagu ema või isa soovisid.

Kenasti masendav lugu aeglaselt avaneva geneetilise ja ökoloogilise õudusega – mida kõike on mõni inimene valmis tegema oma järglase heaolu nimel.

27 detsember, 2019

Pamela Parts – Vanameestele sõbrapäevaks (2008)


Tihti öeldakse, et üks või teine autor on ühe teosega kõik vajaliku öelnud ning edasine loome on selle kordus või lihtsalt hale vari. Ka Parts on oma avaluuletusega sisestanud panuse eesti luuleilma ning nüüd võiks oodata selle teksti kanoniseerimist – kuivõrd kaanoneid loovad teadagi kes.

Niisiis, kas on midagi võimalik öelda midagi olemuslikumat? Mina ei usu. Milline mõtteselgus, hümnilikkus, rauge elusügise propeller!


Vanameestele sõbrapäevaks

Armastus ei kysi,
kas noorem või
natukene hallim,
aga mida karvasem
ja vanem – seda kallim.

26 detsember, 2019

Paul McAuley – The Thought War (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)


Autor jutustab ühe järjekordse zombiloo, aga seekord pole zombid mingid ühel või teisel viisil surnust ärganud, ee, olendid, vaid … alternatiivsed eluvormid. Tekkinud ehk samamoodi juhuslikult nagu elu ja keerulisemad elusolendid ja inimesed. Või siis  on muidugi ka võimalus, et tegu on hoopis mõne kauge võõrtsivilisatsiooni nö sondidega, mis on saadetud Maa peale.

Zombid iseenesest inimestest suurt ei hooli – nad lihtsalt paljunead ja täiustuvad ja ajavad omi asju. Inimesed ja riigid on neist tegelastest muidugi tugevalt häiritud, mistõttu läheb enamus energiast hoopiski geopoliitiliseks arveteõiendamiseks. Misjärel on inimkond enamvähem maadligi pekstud ning vähesed ellujäänud vaatavad jõuetu imestusega, kuidas need zombid maailma üles ehitavad.

Eks selle loo võlu vast olegi selles elegantses nägemuses, mil viisil võis elu kujuneda – aga on ka võimalus, et inimestele eelnes … no näiteks see zombilik eluvorm. Lugu on jutustatud pea antiteesina Wyndhami õdukatastroofile „Kraken ärkab“ – algul valitseb pea sarnane väikekodanlik inglise eluolu, aga … viimaks jäävad inimesed alla iseendile, mitte Teistele.

25 detsember, 2019

Raul Cabeza de Vaca - Getting Real (Castle Fantastic, 1996)


Retroulmeline lugu tulevikust, kus osa inimesi elab virtuaalses reaalsuses … no senikaua kuni võimalik (kuni liialt reegleid rikuvad või ei jätku raha teenuse ostmiseks). Loo peategelane Arita elab maalilises kindluses looduskaunis kohas ja tema probleemiks on see, et ta ei saa oma naabritega kõige paremini läbi. Sest ta pole just meeldivate isikuomadustega inimene.

Arita otsustab enne kohtuistungit (mis peaks langetama otsuse ta väljaviskamiseks) ise end virtuaalist välja logida - et hiljem õige mehena naaseda (ja koht kätte näidata, eksole). Ainult et kui ta peale äkiliseks muutunud väljalogimist silmad avab, selgub, et reaalne maailm on peale kolmeaastast virtuaalkindluse nautimist õige muutunud. Arita … on ühtaegu ahastuses ja püha viha täis, kui ta peale steroidikuuri ülesvirgutatuna (ikkagi kolm aastat liikumatust!) tänavale saadetakse, kus vihisevad kuulid ja mürtsuvad pommid.

Et siis niisugune arvutimängutemaatika, omamoodi hoiatuslugu. Eks retromaik tuleb sellest virtuaalreaalsuse kujutelmast, mis on loomulikult naiivne ja kiiksutu. Aga noh, eks siis ikka kõiksugu hoiatused, mis võib küll kaasneda, kui lihtsalt maailma eest virtuaali põgeneda jne.

24 detsember, 2019

Chen Qiufan - The Year of the Rat (Invisible Planets, 2017)


Ega ma õieti ei oska öelda, mis võiks olla selle loo nö juhtivaks ideeks, aga senise hiina ulme lühiproosa lugemiskogemuse põhjal tundub tekst ehk olevat keskmisest tempokam – mitte et seeläbi kikitaks siin angloameerikalikke kõrvu.

Lugu on siis järgmine – Hiina võimud on saatnud noored töötud haritlased omamoodi militariseeritud töölaagritesse, kus nende ülesandeks on tappa loodusesse pääsenud mutantrotte, mida muidu kasvatatakse lemmikloomadeks (sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus pingete tõttu läänemaailmaga; et tegemist on kogenematute noormeestega, siis tulirelvade asemel peavad nad rotte jahtima odade ja külmrelvadega). Noh, üks asi on see veidrate võimete ja käitumisega mutantide jahtimine kuskil Hiina pärapõrgus (loomade üleskasvatamine on nimelt määratud põllupidajatele), teine on siis kõrgharitud noorte meest kohanemine harjumatute oludega – töölaagrist on võimalik vabaneda peale nö plaani täitmist; boonuseks on seegi, et seejärel peaks saama riigilt töökoha. Aga noh, arvutimängude ja lõbutsemisega harjunud noored … neile pole sõjaväestatud argielu just lihtne.

Niisiis, pealtnäha võiks üles märkida mitmeid tulipunkte – ülerahvastatuse probleem (aga naisi on vähe), looduse modifitseerimine, kergelt võiks mõelda ka autoritaarse võimu jõuvõtetele. Loo lõpplahendus on omakorda üsna sürreaalne või psühhedeelne, kuidas võtta. Ja nagu öeldud, keskmisest ehk tempokam tekst, mida autor esitab ajas edasi-tagasi hüppamistega. Eks võib mõelda, kui iseloomulik on see noorte meeste kasutamine riigi hüvanguks erinevate suurvõimude poolt (kahtlemata oli tegu nö ühiskonda tasalülitamisega), või üldse välisvaenlase kuju kasutamine siseriiklike probleemide summutamiseks.

23 detsember, 2019

Cheng Jingbo - Grave of the Fireflies (Invisible Planets, 2017)


Kunstulme lugejatele, kellele meeldivad unenäolised ja fantastilised maailmad ja tegevused. Võlurid, printsessid, surevad planeedid ja tähelennud. Kõik on kammerlikult kaunis proosas kirja pandud ning kõigil võimalus nii paljut juurde kujutleda.

Nagu petlikust ja võrdlemisi sisutühi-ettevaatlikust esmakogemusest autori lühiproosaga näha, siis seekord jääb stiil & sisu minu jaoks liialt jahuks ja mulje parandamiseks pole mul tahet teksti teist korda lugeda (mis muidu on pea automaatselt muljeparandaja). Mitte et see minupoolne sõnavaht konkreetse teksti enda kohta midagi ütleks.

20 detsember, 2019

Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)


Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.


Kahramana • Anoud 5/10
The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10
The Corporal • Ali Bader 6/10
The Worker • Diaa Jubaili 4/10
• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)
Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10
Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10
Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10
The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10
Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

19 detsember, 2019

Hao Jingfang – Folding Beijing (Invisible Planets, 2017)


Vaade tulevikku, kui Hiina võimud on ülerahvastatuse ja majandusliku heaolu küsimuse lahendanud omal moel – Peking on jagatud kolmeks nö tsooniks. Esimeses tsoonis elab 5 miljonit, teises 25 miljonit ja kolmandas 50 miljonit inimest. Ja need tsoonid … vahetuvad niimoodi, et linn on jagatud kolmeks osaks, mis kordamööda maapinnal asuvad, muul ajal on linnakeskkond ja inimesed nö kokku pakitud. Noh, võib ette kujutleda seda hiiglaslikku mehhanismi, mis hiigellinna struktuure niimoodi liigutab.

Ehk siis asi on selles, et massitootmises ja põllumajanduses pole enam inimesi kuigi palju vaja (arvatavasti piisaks esimese ja teise tsooni inimestest, et majandust ja riiki elujõulisena hoida), kuid üleliigseid inimesi (Pekingi näitel siis 5/8 elanikest) pole kuskile panna (üks tegelane toob näiteks Euroopa, kus seda lahendati osalise tööaja abil – mis on aga majandusele kurnav) – nii on välja mõeldud, et need üleliigsed inimesed võiks kasvõi käsitsi prügi sorteerida (kuigi masinad teeksid seda muidugi tõhusamalt). Ja noh, et alamklass liigselt oma elu üle ei nuriseks, tuleb tsoonide elanikkonnad üksteisest võimalikult eraldatuna hoida. Nii on kokkupakitud tsoonide elanikud uinutatud, kui on nende kord maa all olla.

Ma ei saa öelda, et oleks päris täpselt aru saanud sellest mehhanismist, kuidas Pekingi üks või teine tsoon „kokku pakitakse“, aga eks aimu saab ikka. Tekst ongi sellest, kuidas üks keskealine prügisorteerija satub omatahtsi sõnumivahendajaks tsoonide vahel ning seetõttu kolmandas esimesse ja tagasi kolmandasse läks, ning mida kõike ta nägi ja koges – kolmanda tsoon ülerahvastatus on ikka vägagi erinev väikelinnaliku luksusega esimesest tsoonist jne jne.

18 detsember, 2019

Ma Boyong – The City of Silence (Invisible Planets, 2017)


Lugu totalitaarsest režiimist, kes kasutab võimu teostamiseks tehnoloogia abi – milleks keelata seda või teist või kolmandat, kui asjale võib läheneda hoopis teisiti: näiteks hoopis lubada etteantud raamides sõnakasutust. Selleks on nimekiri, kus on lubatud sõnad … aga nende hulk väheneb iga päevaga (või siis sõltudes sotsiaalpoliitilisest olukorrast, kui üks hetk on keskküttega probleeme, kaovad kasutusest sellega seotud sõnad, mis hiljem küll kohitsetult naasevad). Eks sellele saab vastu hakata, aga mingist piirist (kui sõna- ja lausekasutus lähevad eriti primitiivseks) pole enam võimalik sõnade mitmetähenduslikkusele rõhuda. Ja järgi jääb vaikus ja võimule alluvad inimesed.

Eks lugu on omamoodi järelkaja Orwelli eatule „1984“ (millel on jutustuses oma oluline roll), aga läheb inimeste privaatsuse või individuaalsuse nullimisega veelgi ekstreemsemaks – seda enam ei jäägi järele. Ja noh, loo finaal on selline, kus järelejäänud inimesed ei saa enam …

See tekst võiks eesti keeleski ilmuda, kuigi jah … kindlasti on jõude, kellele selle eetiline olemus jääks vägagi võõraks. Loo esimene trükiversioon ilmus küll pea 15 aastat tagasi (sellest siis kõiksugu foorumite ihalus, mis nüüdisajaks ehk maha vaibunud; eessõnas on Liu kirjutanud veidi loo ajaloost Hiina kontekstis, samuti olevat siinilmunud tekst uuesti autori poolt töödeldud), aga see võimu repressiivsuse toimimine ja mõju indiviidile näivad minu jaoks üsna ajatud ning pakuks mõtlemisainet infoühiskonna huvilistelegi. Tekst on oma tonaalsuselt muidugi täiesti erinev hilisemas antoloogias ilmunud loost.


„This was Arvardan’s life. Today was a little worse than yesterday but should be a little better than tomorrow. But even this description was imprecise, because Arvardan himself was unclear what constituted „a little better“ and what constituted „a little worse“. Better and worse were variables, but his life was constant, the value of which was repression.“ (lk 160)

17 detsember, 2019

Indrek Koffi uitmõttepäevik „Võimalus jääb“, Härra tee & proua Kohvi 2019.

Igasuguste mõttepäevikutega on vast alati nii, et kõnetab kõige enam see, mille ära tunned. Nii ka siin raamatus. Pilkupüüdvaid või järele kaaluma panevaid või liigutavaid või humoorikaid mõttekäike leiab loomulikult ikka, aga samas on uitmõtetel voli olla sellised nagu nad parajasti on, pisut juhuslikud, pisut lahtised, sellele hetkele omased.

Tegemist on ka omamoodi 2018. aasta kroonikaga – pole päeva, mille kohta poleks sissekannet, isegi kui selleks sissekandeks on lakooniline, tabav ja lugejas elevust tekitav „tühi“. See aspekt lisab tervikust väljajoonistuva lisanüansi, mingit sorti inimeseks olemise tunnetuse varju. Teisalt annab igapäevaste sissekannete jada muidugi ka võimaluse ajuti taustal kumavat igapäevaelu püüda, et, ahhaa, Indrek Koff käis Portugalis jmt.

Aga see inimeseks olemise tunnetus, mille aastajagu mõtteid edasi annab on tegelikult päris lahe aspekt. Ühekorraga midagi väga lohutavalt äratuntavat ja üldinimlikku on ses (jah, küllap tõepoolest vägagi vajalikus) usus, et homme võiks saada parem, nii nagu on äratuntavad ka need praod ja konarused, mille tumeduse ohjamisega argireipuse pahupoolel igaühel endamisi vaeva tuleb näha. Paremaks, jah, aga samas, ega vist praegugi nii väga halvasti pole (või tahame uskuda, et pole?), võib muidugi üksikute sissekannete tasandile naastes tagasivaatavalt tõdeda.

Janoh, eks kui juba lugeda ja tahta, siis loomulikult leiab hulgi toredaid tsitaate. Piirdungi siinkohal südamerahus täiesti suvaliselt lahti löödud lehe esimese sissekandega. Näis, mis tuleb. Lugesin ju raamatu pea ühe jutiga läbi, enamus läks meelest (nagu ikka), Midagi ikka jäi ka, küllap siis just see, mis parajasti jääma pidi, aga mitte nõnda, et oskaks jagamiseks otsida.

(Ahjaa, illustratsioonid on väga nutikalt lahendatud. Mõtlesingi, et oli see vast kunstnikule väljakutse, aga too on kaval olnud ja jätnud punktid autori ühendada.)
13. juuni 
Sahtlid, taskud, riiulid, salved, mütsid, pead, kassetid, ämbrid, korvid, seifid, anumad ja mahutid on täis igasugust sodi. Seal kusagil on ka üht teist väärtuslikku. Hea õnne korral kerkib see kunagi pinnale. (lk 68)

Ibrahim Al-Marashi – Najufa (Iraq + 100, 2016)


Jätkub ulme läbi Iraagi trauma läbikirjutamine, seekord läbi ühe suguvõsa loo 20. sajandist 22. sajandisse – paatosega sellel, et tähtis pole usuküsimuste spetsiifika, vaid kultuuriline enesemääratlus (ehk siis milline võiks olla eestlane või iraaklane). Noh, igal juhul eksisteerib 22. sajandil muuhulgas Sushi usuliikumine ehk segu Iraagi kahest suuremast usuvoolust (jajah, autori poolt blasfeemia).

Eks lugu ongi omamoodi hüpoteetiline vaade, milline võiks olla poliitiline areng – aga läbi milliste vaevade ja vennatapusõdade, mis kestavad enamvähem 22. sajandini, kuni tehisintelligentsi mahitatud droonid (nagu ikka, sisejulgeolek peab kõike kontrollima) teevad suuremalt jaolt armutu lõpu kõiksugu terroristidele.

Aga jah, niisamuti siis suguvõsalugu, mis sajandite jooksul kulgenud Aafrikast Ameerikani ja tagasi Iraaki. Autori kirjeldatud tulevik pole mingil juhul miski utoopiline (julgeoleku kontrollitav) heaoluriik; juba kasvõi valimistega on mitmeid probleeme ehk kellel on võimalik neid kinni maksta jne.

16 detsember, 2019

Jalal Hasan - The Here and Now Prison (Iraq + 100, 2016)


Poeetilisevõitu tagasivaade tulevikust minevikku, ja noh, noored avastavad simulatsiooni kasutades, et oli tollal, 21. sajandi algul konfliktide tõttu päris kole ja ka arusaamatu – mitte et 22. sajandi alguse eluolu oleks kuidagi ideaalilähedane (jajah, loo pealkiri annab juba vihje).

Loo jutustajaks on üliõpilasneiu Helen, kes pole küll ehk tüüpiliselt Iraagi ala ajalooliste elanike järeltulija, aga tolles ajas ja ruumis tunneb end küll turvaliselt. Omal moel on tegemist lausa noorte armastuslooga, kuna Heleni tunnete objektiks on Samir, kes on kummalisel kombel huvitunud kodukoha ajaloost, selles on lausa naiivpatriootlikku trotsi.

Oleks mul oskuseid, uuriks seda teksti postkolonialistlikust ja feministlikust aspektist, autori vaatenurk tundub vahel … harjumatu.

13 detsember, 2019

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)


Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.



12 detsember, 2019

Hassan Abdulrazzak – Kuszib (Iraq + 100, 2016)


Kui mälu ei peta (kuivõrd seda kogumikku olen üle kahe aasta lugenud), siis see tekst võiks vast olla üks ulmelisemaid näiteid välisiraagi teaduslikust fantastikast.

Algab kui tüüpiline selle antoloogia tekst – et saja aasta pärast on ikka justkui okupatsioon ja mõned kohalikud saavad võimaluse kogeda hüvesid, mis muidu tavakodanikule kättesaamatud. Nimelt on alanud turvatud alal üks festival, kuhu abielupaar saab pääsme ja seal saavad nad esmakordselt maitsta veini, mis on tehtud viinamarjadest – nagu see vanasti oli siinseks traditsiooniks. Maitsemeeltele igati hurmav kogemus, eriti kui võrdluseks tuuakse see tänapäevane vedelik, mida nad igapäevaselt veinina tunnevad. Mis on siis tehtud inimverest.

Ja edasi koorubki välja, et loo maailm on tegelikult õige võõrolendite maiguga ning Maale allesjäänud inimesed on nende jaoks midagi kari- või lihaloomade sarnast (tekstis on õige mitmeid näiteid inimliha erinevatest kasutusviisidest). Aga eks võõrolenditel ole Maa peal mõneti inimlikud probleemid – nimelt on neid saakloomi liialt agaralt kütitud ja paremad palad on enamvähem otsas.

Väga mõnusalt avanev õige õudne lugu inimkonna tulevikust, olevikust ja minevikust. Selle kogumiku tavapärase pessimistliku Iraagi tulevikunägemuse asemel saame hoopiski apokalüptilise inimkonna hävitamise.

11 detsember, 2019

Seanan McGuire – Phantoms of the Midway (The Mythic Dream, 2019)


Selline YA laadis rekonstruktsioon Hadese ja Persephone müüdist – peategelaseks on umbes 17-aastased neiud, kes tunnevad korraga teineteise vastu tõmmet … ja kes on surnud. Rändtsirkus, Ameerika keskosa avarused ja veidrad saladused, americana missugune.

Noh, kui niimoodi väga lühidalt kokku võtta, siis võiks arvata, et tekst mulle kohe üldse ei istunud – ei, seda nüüd täiesti mitte, lihtsalt et … kuidagi selline tänapäevane meelelahutuslik YA oma pisarakiskujate ning mitmete traditsiooniliste ja ebatraditsiooniliste kokku kirjutamisega. Veidi hakkab tekkima usk, et McGuire’i ühtki romaani vast küll vabatahtlikult öökapile ei võtaks. Noh, seniks kuni uudishimu teisiti ei ütle.

10 detsember, 2019

Kris Moor – Hüpe (2019)

Luuletus nullindatest. Mõni täitsa ootamatu kohtumine sekka sattunud.

adekvatoorium

ehlvest müüb haigust
kender müüb rikkust, seksi ja narkot
rakke müüb seksi ja narkot
henno müüb vaesust ja narkot
barker müüb patsiente ja haigust
espenberg müüb seksi
ja lauriito müüb seksi
murutar müüb seksi ja suhteid
soomets müüb ilu ja seksi
sadismi ja masohhismi
tode & nigov müüb omasooiharust
nagu ka sild...
heinsaar müüb absurdi
kivisildnik müüb ennast
kivirähk müüb eestlastele eestlasi
krull müüb ennast ja kõike mis kätte juhtub,
adamson müüb psühhoanalüüsi,
ma ei saa aru mida kaus müüb...
aga samarüütel müüb teksti,
luuk müüb ka kurat teba mida...
härra testet/pestet näiteks
või semiootilist masinat
jne...
jne...
jne...

kõik on juba ära ja maha müüdud
mitte midagi ei ole mulle jäetud!
täiesti kohutav

Margit Lõhmus – Sterne (2019)

See on transgressiivne kirjandus. Alati, kui niimoodi ütlen, eriti transgressiivse kirjanduse kohta, tunnen, et ahistavamalt ja piiravamalt pole võimalik selle kohta öelda. Kui niimoodi kirjutan raamatust, mis tekitas elamuse, avardumise, leidmise, ahhaa-momente kogu vormiga, tervikuna, sõnastuse ja valikutega, tunnen end küündimatuna. Nagu analüüsimise ja tõlgendamise akt ise oleks labane, sest terviku kõrval, mis teos on endana, kahvatub kommentaar igal juhul.

Lõhmuse raamatut on kergendus lugeda. See on vabastav, värskendav, avardav. Tunne, et ahhaa, nii võib ka, ma ei peagi nende tabude küljes rippuma, võin niipidi ka mõelda. Tabud on üks koorem. On kuidagi iseenesestmõistetav, et nad on – ja on suur kergendus neid teadvustada ja  mitte liiga tõsiselt võtta. Vabamalt võtta. „Sterne“ kuidagi näitab neid kohti, piiranguid. Võimalik, et mulle mind ennast.

Aga kergendus pole ainult see, mis avaldub teemades. Kergendus, vabanemine peitub ka keeles, vormis. See on kiskunud lahti reeglitest, ühtlustamiste kohustustest, nõuetest. Ma ei tea, kuidas ta teeb seda. Et see ei mõjub. Ma ei tea ka, kas ma ise oskaksin toimetajana seda hinnata ja lasta sel olla. Aga kui see nüüd on olemas ja teos on vormi saanud, siis see toimib.

See on naljakas raamat. Hakkasin lugedes naerma, mitu korda. Niimoodi valju häälega. Ma ei hakka sageli naerma raamatute peale valju häälega.

„Tule ikka Eestisse. Tead ma ei saa tulla, seoses selle akendesse vaatamisega, oli hetk, kus mul tõesti keris ära, natuke. Läksin kuidagi nii hoogu, et lõikasin sama soengu omale mis seal taxi driver filmis. Mis filmis, mis soengu? Taxi Driver (1976) Rober De Niro mängib seal, tal on lõpuks selline soeng, hari peas, aga see näeb hullult võlts välja, arvan, et oligi lihtsalt juuste riba pähe kleebitud. See tema soeng andis sellele filmile ikka nii palju juurde, mega hea film ikka. Ma pole näinud. Oot, ma saadan pildi sulle, ma näen väga-väga friik välja muidugi, siin mul on veel need karvadega kõrvaklapid peas, liiga külm ilm sellise soengu jaoks, ei mõelnud selle peale. Ja palun ära seda kellelegi edasi saada. Issssand Jumal küll, issannd, ei ole võimalik! Ma tean, see on kohutav pilt ja kohutav soeng, kuidas ma tulen sellise nudipeaga koju? Appi!! :D noh näed välja nagu meesvang. Jaa kohutav, ma tegelt kahetsen seda juuste lõikamist, see oli liig. Täiesti debiil ma olen ikka, kujutasin ette, et näengi välja nagu Robert De Niro. See tegelt toimib, kui peegeldusi väldin.“ (lk 109-110)

Rebecca Roanhorse – A Brief Lesson in Native American Astronomy (The Mythic Dream, 2019)


Õuduslugu lähitulevikust, mil on leiutatud viis nö destilleerida inimesest jäljend, mida saab siis inimsarnaseks projitseerida. Ainult et inimene, kes selle vedeliku endasse süstib, no tal tekivad lahkunud inimese „elluäratamisel“ õige võikad kaasnähud.

Lugu siis järjekordsest meediakuulsusest, kelle kallim on äkitselt surnud. Leinameeleolu on muidugi kõikehõlmav ja halvav, kuni viimaks meediakuulsuse omanik pakub talle ampulli, kus on olemas mälestus tema kallimast (kuivõrd neiu oli samuti lepingukohuslasest kuulsus) – meelelahutuses kasutatakse neid elluäratatud mälestusi selleks, et enneaegse lahkumise korral oleks võimalik lõpetada mõnd filmi või muud projekti. Stuudioboss soovitab seda ampulli endasse mitte süstida.

Noor leinaja muidugi teeb seda ning kui viimaks ajutegevus taastub, avastab, et ta armsam on avatarina tagasi. Ja kohe üldse ei kao kuhugi – ainult et peagi avastab noormees, et see avatar roiskub või laguneb, nagu see on surnukehadele omane. Meest tabab paanika.

Mingis mõttes üdini traagiline, samas ka horrorlikult jabur konflikt – mis on muidugi hoiatuseks ühiskonna võimalikele arengutele jne jne. Tekst on töötlus indiaani müüdist, millest mul pole aimugi aga eks aimata võib, milline see välja võiks näha – noor jahimees kaotab armsama, ent saab veel viimase võimaluse varalahkunuga koos olla, aga midagi läheb valest ning seejärel on jama kaelas.

09 detsember, 2019

Naomi Novik – Buried Deep (The Mythic Dream, 2019)


Novik rekonstrueerib Ariadne ja Minotaurose müüdi, ja noh, tulemuseks on õige südantlõhestav versioon ühe perekonna umbteest. Ariadne näeb, kuidas ta härjapäine poolvend on isale pinnuks silmas, kuni viimaks see laseb ehitada labürindi, kuhu sulgeb selle väikevenna.

Aga et tegemist on sedavõrd salapärase uue maatähisega, siis kohalikud preestrid kuulutavad selle pühaks kohaks, ning peale pikka vägikaikavedu isa ja preestritega võib jääda Ariadne sinna (kuivõrd see on niisamuti koht, kus pagendusse saadetud Ariadne ema koos tütre ja pojaga elavad), et viia almuseid maa-aluse labürindi keskkoha kohal asuvale nö kuldsele altarile (ehk siis niimoodi on võimalik oma poolvenda toita). Kuid lisaks kogutud või toodud almustele kaovad sinna labürinti ka mitmed noormehed ning Ariadne isa Minos haistab võimalust, kuidas vabaneda tülikast tütrest, kes teab, mis selle labürindis tegelikult tegutseb (ja noh, kuidas see olend Minosega seotud on).

Nagu öeldud, igati kunstipärane, poeetiline ja sünge lugu; müüdi rekonstruktsioon, mis alusteksti teadmata jääks õige hägusaks. Olen Novikult paremaid ja mängulisemaid tekste lugenud, käesoleva antoloogia teemavaliku puhul paistab ta eelistanuvat pühalikumat lähenemist.

06 detsember, 2019

Steven Erikson - Willful Child (2014)


Erikson laseb auru välja ehk mürab ülemeelikult kõiksugu vanaaegsete teleseriaalide kallal, kus on nii palju vapraid mehi ja naisi ning võimalus erinevaid maailmu ja võõrolendeid kohata. Eks olen minagi lapsepõlves vaadanud soome kanalilt Star Treki, mitte et see oleks jätnud hilisemasse elusse sügavamat jälge.

Ei saa öelda, et see kergemeelne pila kõiksugu klišeede asjus just sügavamat muljet avaldaks, noh, näiteks Scalzi „Redshirts“ oli ses suhtes suurem elamus. Erikson laseb tegevusel rahumeeli üle võlli kerida, nii on kapten Sawbacki seiklused võõrolendite ja naistega õige jaburad – võõrolendeid sööb ta hommikuks ja õhtusöögiks, aga laeva naistega ei saa ta üldiselt jutust kaugemale, pigem on ta genitaalidel kokkupuudet samasooliste võõrolenditega.

Sisu on kokku võetav paari lausega – igati andekas kuid ebakonventsionaalne noormees saab akadeemia lõpetamise järel oma käsutusse esimese laeva, ning keelust hoolimata kihutab sellega laia ilma seiklema, olles valmis ükskõik kellega rinda pistma. Jaburatest õnnetustest hoolimata tulevad kosmoselaevnikud igast õnnetusest eluga välja, ning viimaks avastavad saladuse, miks nad õieti sellele teekonnale sattusid.

Romaan on märgitud sarja avaosaks, aga veidi raske on ette kujutada, et autoril oleks enam suurt midagi öelda – muidugi, kui ta nüüd hakkaks korraga vähe tõsisemat sisu kirjutama, siis saaks ju jätkata … aga milleks.

Niisiis, romaan neie, kellele hingelähedased kõiksugu veidi lapsikud teleseriaalid.

„„Logic? Who cares about logic? What I’m describing is the venal pragmatism of a voracious, appallingly shortsighted sentient species. Namely, us.  Logic is simply the language of convenient rationalization in a pseudo-science-loving civilization. Tammy!““ (lk 130)

„„Brilliant!“ said Hadrian. „Discover new, strange, and utterly disgusting life-forms! What’s wrong with a civilization of tall, statuesque women who’ve never experienced the attentions of a real man? Dressed like, I don’t know, hotel maids, but with skimpy short skirts and high-heeled boots, and those hairdos where it’s all piled up like a melting wedding cake? I want too much eye shadow and cake powder, false eyelashes and soft focus! But no! What do I get? Why, I get to shake hands with a piece of shit!““ (lk 281)

05 detsember, 2019

Alyssa Wong - Live Stream (The Mythic Dream, 2019)


Lugu ahistamisest eraelus ja sotsiaalmeedia kaudu. Peol kohtuvad neiu ja noormees, saavad tuttavamaks, mõtlevad veelgi enam läheneda, aga ühel hetkel keeldub neiu edasi minemast – mille peale teeb noormees temast telefoniga sündsusetus poosis pilte ja lekitab need peagi sotsiaalmeediasse.

Mis sellele järgneb … pole neiule mingil moel tore. Sellega ahistamine ei lõpe, kuni viimaks peab neiu tegema valiku, kas alistuda ahistaja nõudmistele või kuidagi ebaõiglusele vastu hakata.

Wong sai inspiratsiooni kreeka mütoloogiast, kus palja Artemise pesemist piilus üks lihtsurelik ja millise karistuse mees selle eest sai. Huvitav oleks näha, kas tulevikus ilmub see tekst mõnes teises temaatilises antoloogias, tegemist on õige terava sõnavõtuga ahistamiskultuuri asjus.

04 detsember, 2019

JY Yang - Bridge of Crows (The Mythic Dream, 2019)


Esimene lugemine tekitas meeleheidet (no küllap sellest, et väsimusest tukkusin enamuse loole lugemiseks kulunud ajast), teine lugemine avas päris mõnusalt poeetilise teksti, kus lugu avaneb sibula kihtidena ja ometi jääb mitmeti tõlgendatavaks.

Loo aluseks on (idamaine?) müüt Linnuteest – et kuidas elavad tähed voogavad taevalaotuses ning nende vahel on lõbusad ja üleannetud inglid, kes kiusavad Linnuteel peatuvaid kosmoselaevu. Kuniks üks kosmonaut röövitakse ja nii satub see inglite linna ühe röövijast ingli salaarmukeseks – kuniks see avalikuks saab ja mõlemale olendile määratakse ränk karistus. Aga see on jutustuse raamiks, tegelik lugu on see, kuidas noor neiu suundub otsima nõida kõrbemäelt, et saaks abi armsama vabastamiseks – kuid nõudmised sinna nõiani jõudmiseks röövivad nooruki paljaks, jääb vaid lugu, mida nõiale jutustada.

Kui niimoodi spoilerivabalt kokku võtta, näib ikka parajalt tobe maailm – mis kuradi tähtede vahel lõbutsevad inglid ja paradiislik inglilinn jms? Aga eks ole oluline, kuidas teksti esitatakse ja nii kukub välja õige müütiline quest, ja nii vast parim tekst, mida sellelt autorilt lugenud olen. Ehk aitab kaasa seegi, et loo aluseks olev müüt on mulle täiesti tundmatu.

03 detsember, 2019

Octavia Cade - The Temporary Suicides of Goldfish (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)


Lugu jääb mulle kohati arusaamatuks, aga midagi selles maailmas siiski on. On see nüüd F või SF, küllap selles määratluses pole suuremat tähtsust.

Jutt siis taskuvargast neiust, kes vahele võetuna laseb end karistuseks kuldkalaks muuta, et siis aasta või saja pärast tagasi maailma naasta. Tekst räägibki sellest, kuidas neiu kirjeldab enne karistusoperatsioonile minekut oma armastuse lugu, kuidas see nüüd õnnetumalt otsa saab ja mis tulevik tuua võiks (seda siis teiste kuldkalaliste näitel). Loo lõpuks avastab ta aga midagi õige ootamatut, miks ta õieti vahele võeti.

Lugesin selle teksti kaks korda järjest läbi ja viimaks hakkasid ka mingid seosed tekkima. Maailm kui selline on õige lähiminevikupärane, aga jah, see kuldkalaks muutmise karistus, see on ikka fantastilise hingusega selgroog niisugusele maailmale. Ja kas mitte mõnes muinasjutus ei saa kuldkalalt kolme soovi küsida?

02 detsember, 2019

Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)


Võin olla sinutagi – nii
sind armastan – kuipalju siis?
Kas nagu Jeesus?
Kahtlen kas
ta samavõrra –
armastas –
(lk 48)




On Jumal ikka kiivas küll –
ei või ta taluda
kui omavahel mängime
ja mitte temaga.
(lk 52)




„Aeg ravib haavad“ öeldakse –
ei see ei ole nii
Aeg kannatust vaid suurendab
justnagu Jõudugi –

Aeg on küll Ahastuse Mõõt –
kuid mitte Ravikuur –
ta tervendab vaid hädast mis
ei olnud Kuigi Suur –
(lk 59)

29 november, 2019

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)


Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

28 november, 2019

Charles de Lint - Held Safe by Moonlight and Vines (Castle Fantastic, 1996)


Esmapilgul see mahajäetud surnuaial teineteise leidmise lugu ei meeldinud, või noh, mõjus kuidagi totakas-poseerivalt. Aga samas … järelmaitsena on see niisugune ilus lugu nagu kohtab seda de Linti eestindatud romaanidest: kohtuvad kaks üksikut hinge, leiavad viimaks arusaamise ja see läheduseteke on mingil moel puudutav, sest noh, kes ei tahaks midagi ilusat, tõelist lähedust. Või noh, mis see ilus lähedus õieti ongi, kas peale esimeste kuude armumist järgneb ikka midagi nii elusat. Eksole.

De Linti inimkangelased vist suurt ei koge seda kooselu argipäeva. Aga nagu öeldud, veidi juustuselt ja klišeelikult ta oma kangelasi kokku juhatab … kuid ometi on selles midagi südantsoojendavat.

27 november, 2019

Vahur Laiapea, Jaan Toomik - Kodutud seosed (2019)

"Kodutud seosed" oli tänavuse Betti Alveri kirjandusauhinna üks nominente. Käisin üritusel, auhinna sai Øyvind Rangøy raamatuga "Sisikond" (muide, Øyvindil oli suurepärane tänukõne, sagedase kirjandusürituste külastajana võin kinnitada, et nii sisukat, haaravat ja ilusat kõnet kuuleb nendel üritustel harva -- kirjanikud on parimad enamasti siiski kirjutamises). Kui üritus läbi sai, läksin ruumi teise otsa sirvima ülejäänud nominentide teoseid. Huvi tekitas Vahur Laiapea ja Jaan Toomiku kogu.

Huvi tekitas ta kiiresti sirvides kolmel põhjusel: a) selles on maalide reprod, b) tekstid on üliterviklikud, viimistletud, c) formaat on väga mõnus ja mugav.

Paar päeva hiljem laenutasingi raamatu. Selgus et tõesti, Laiapea tekstid on väga terviklikud, seotud, vorm ja sõnastus on viimistletud. Mingeid lahtisi otsi, poolelijäämisi ei ole. Kõik on tervik, kooskõlaline, selge. Seepärast on neid tekste väga mugav lugeda.

Toomiku maalide reprod lisavad kogule oma tooni, võib-olla rõhutavad seda. Igatahes sobivad komplekti. Need on omajagu sünged, natuke sürrealistlikud. Huvitav oleks teada, kuidas nende koostöö alguse sai. Kumb tegi kummale ettepaneku koos raamat teha, kumb tundis kumma loomingus enda osised ära?

Raamat on jaotatud teemade järgi neljaks osaks. Kõige kõnekam mu jaoks oli teine osa pealkirjaga "Teised seosed".

"Kuradi õhukesed on mu vanaisa õlad,
kuradi kõhnad on mu vanaema rinnad
nendel kolmel pildil, mis mul on.

Ikkagi nende nägudes keeldun nägema ennast.
Matsid sellised. Paljukest nad kooligi jõudsid?
Ikkagi sallin neid. Tihti hoolin nende nägudest vaevatuist."
(lk 27)


"Kääbas ema kohal on tardunud.
Ei vaju oma vajumist.
Nagu kord, nagu kohus.

Tean muidugi, miks.
Ema põtkib vastu.
Käed juba kolmat aastat kramplikult kaane vastu surutud.
Rind liivast hingamist hingab, peakene koputab kive.

Tean muidugi, miks.
Emal elu elamata. Siis ka surm suremata."
(lk 34)




Meelis Oidsalu - Jumala kihvt luulekogu (2006), Koertepõud (2008), Looming 10/2019

Laenutasin kaks Oidsalu luuleraamatut, sest tänavusest oktoobrikuisest Loomingust avastasin tema luuletused. Ohoh, ma ei teadnudki, et Oidsalu kirjutab luuletusi, mõtlesin. Need tekstid meeldisid mulle.
Loomingus oli selline:

"kui
ma kogu selle aja mis
ma naistes olen käinud rahaks vahetaks
ma oleks rikas
mu suvekodu poleks igavesti remondine urgas
talv taandub
suvekodu laguneb
hiljem olen mõelnud et
hirmu kaotamise hirmust ostsin selle talu
vanaema-vanaisa maamaja asemele
mille magamistoa ukse
paksu värvikihi all on
kirvejälg
kõik traumad olid selles talus lahti
nagu kanad nagu õlu nagu piim
nagu kassid nagu rotid
keda kassid püüda ei jaksanud
küll aga meie lapsed meie küll koristasime
suvel lauda rottidest
ämbritäis rotte oli tavaline mõõt
enamik neist lehmasõime
põhjalaua alt leitud karvutud pesakonnad
jälgilt külm on kas on ikka veel talv või
püüan sind unustada
sulen peo tuletan meelde
roosa rotipoja soojuse
koer oli alati näljane
koer oli tänulik
koer oli garaaži kõrval ketis
langes masendusse tüütas ära
poodi üles toodi uus"

Mulle meeldib selle teksti unenäolisus, minevik, mis on muutunud hägusaks, natuke segaseks, seotsub praegusega, tänasega. Ja omakorda viib tänane, praegune siuhti otse tagasi sellesse, mis oli kakskümmend-kolmkümmend, ma ei tea kui mitu aastat tagasi. On nii otse, vahetult seotud, ikkagi siin samas. Üks tuleb teisest. See tekst on nagu ootamatu kohtumine mäluga, olnuga, kus kõik traumad olid lahti. Mis on läinud, mis kummitab. Seda saab vaadata, näha, kirja panna, jälgida nüüd, hiljem, kui trauma on muutunud traumaks ega ole enam normaalsus, igapäev, tavaline, nii-peabki-olema. Kui imestad, et kas tõesti, kuidas see minevik, see olnu selline on. Ja näed, kui paljud sammud, praegused teod viivad sinna tagasi. Sest sealt võtsin ma selle normaalsuse, mida nüüd vaatan kõrvalt, et kuidas siis nii.

Midagi sellist, sarnast tooni ootasin tema luulekogudest.

Päris seda sama ma ei leidnud -- aga eks need on kirjutatud ka juba jupp aega tagasi. Inimene muutub. Mis on olnud selle pika vahe sees, mis on saanud luulest, ma ei tea. Loodan, et tuleb tagasi.

"Koertepõud" on kahest kogust tunduvalt ühtlasem, Oidsalu kirjutab eessõnas, et see on "tükike Eestit, mille eest ma tunnen end vastutavana". Selles on pildikesed, hetked vanast maaelust, kohati ühendatud praeguse ajaga. Selles mõttes ehk isegi sarnane Loomingus ilmunud tekstiga -- olnu, mis mõjutab praegust. Nt üks tekst:

"TUTVUMISÕHTU

bioloogiaõpetaja viib salaja surnukuuri
julgemad meist või need kellel teadmistenälg
tol õhtul on seal üks
talunik
umbes viiekümneaastane
ilusate juuste tugeva lõuapäraga
suur jõuline eesti mees
kaelal nöörijälg
alasti laual laste ees
patoloog avab
kere
kõri
surub näpu neelu
ja nagu võluväel
sikutab kurgust keele
mis otsib
pidamist arsti ligedal käel
see siis ongi eesti keel
neelatan ja
ütlen tahtmata
tere" (lk 39)

"Jumala kihvt luulekogu" on kaks aastat varasem ja märksa eklektilisem, mis debüütluulekogu puhul pole midagi haruldast. Hüplikkus on teksti toonides, teemades, vormis. Mõned luuletused kõnetavad rohkem, teised vähem. Need on justkui poolenisti hobikorras sündinud. pisut ebateadlikult, katsetamisi. Kõige toredamad tekstid on need, mis on ausalt siirad, samas on nad kummaliselt naiivsed. Võib-olla on see siirus autorit ennast ka ehmatanud, nagu ta häbeneks seda, sest palju rohkem on selliseid naljatavaid, natuke nagu ebakindlust peitvaid tekste, ikka järgneb tundlevamale, siiramale tekstile mitu, mis keeravad asja, olemise, enda tajumise naljaks. Noh, eks iga täiskasvanut natuke ehmatab romantik, mis hinges peitub. Omakorda tüütavad mind mõned tekstid, mis on justkui suurustlevad, üle võlli. Aga hea tekst on nt see, just selles samas kerges naivismis:

"SIND SALAJA ARMASTADA

kelle mõte üldse oli
me armastus
kes leiutas andis elu
avalale õnnetule monstrumile
kes pole kunagi võimeline enesest
teadlikuks saama
muul moel kui
me valju vaikimise läbi" (lk 59)

Mulle väga meeldib Oidsalu tekstide rütm, sujuv ja voolav keel, sõnastus, teemad. Ootan huviga järgmist kogu. Sellist teadlikku, ühtlast, siirast, enesekindlat, vahetut. Ausat. Nagu see oktoobrikuine luuletus Loomingus.

Loterii on Oidsalust ennegi rääkinud, siin.





Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), tlk Deborah Smith.

"Human Acts" ehk siis näiteks "Inimlikud teod" või siis originaalpealkirja taga ajades "(Ja) noormees tuleb" (소년이 온다) on raamat, mida ei saa või vähemalt mina ei saanud ühe jutiga läbi lugeda. Võib-olla tasuks ka Deborah Smithi eessõna jätta viimaseks, kuigi Eesti lugeja pigem kuuleb 1980. aasta mais Gwangjus toimunud rahutustest ja nende veristest tagajärgedest seda raamatut lugema sattununa pigem üsna esimest korda. Kuid põhiline koorub Han Kangi ajahüpliku ja melanhoolse jutustuse käigus nii ehk naa välja. Eriti, kui algusest peale seada end empaatilise lugemise lainele – Dong-ho ja temaga ühel kindlal ajahetkel samasse paika ja seotud olukorda sattunud inimeste läbielamised on ju tegelikult justkui see ajalookirjutuse algmaterjal, või vähemalt üks tasand sellest.

Lõuna-Korea kirjandusega on ikka sattunud mul nõnda, et sel kipub juures olema teatav sentimentaalne pisarakiskujalikkus, mille puhul on oht asja läägeks ära põlata. Sestapki tasub vahepeal lugemisega pausi pidada, sest muidu väsib tõsimeelsest sentimentaalsusest ära, kiiruga läbi kappamine pole aga kah jälle mingi asi. (Mulle tundub, et siinkohal on tegemist ka teatavat laadi väljendustraditsiooniga, mis kuulub lihtsalt asja juurde.)

„Human Acts“ on nõnda siis üsnagi isiklik lugu ajaloolisest sündmusest, mida pannakse kokku ümber ühe poisi, Dong-ho, loo, erinevate inimeste mälukildudest ning eludest, mis justkui läbi aja tõmmatud lintidena igavesti selle minevikupunkti külge takerdunult, vabaks pääsemata tuules laperdavad.

Vaatepunktide galerii ei piirdu sealjuures üksnes elavatega. Surnute hinged jäävad takerduma lagunevate kehade külge, segaduses ja üksi. Nagu ikka selliste sündmuste puhul on palju ka neid, kes nimetult massihaudadesse aetuna jäävad ilma mälestusriitustest ja kombekohastest matustest, igavesti kadunuks ka surmajärgses maailmas. Ning eraldi valu on veel see, kui tulevikus need, kes juba korra maetud said, uuesti ümber maetakse – sest mineviku tragöödiad, kui neid viimaks tunnistatakse, ei ole enam kannatajate eraasi vaid ka avalik omand ja mälestis.

Sõjaväelise diktaatorluse raames läbielatud koledustes on muidugi paljut, millega meiegi ajaloos paralleele tõmmata. Mahasurumised, piinamised süsteemi poolt ettekirjutatud ülestunnistuste nimel, eraldi julmused naisterahvaste tarbeks, tsensuuri absurdihuumor ja küllap ka süütunne, et on jäädud ellu, saadud kergemini läbi, mindud edasi.

Süütunne ja lojaalsus/solidaarsus on kusjuures siin raamatus see, mis näib siduvat kõiki tegelasi. Kuigi koletusi saadavad korda süsteem ja režiim, siis süüdi tuntakse end ikka. Kes kahetseb, et ei suutnud oma lastele paremat pakkuda või neid õigel hetkel koju sundida, kes kahetseb, et ei olnud piisavalt eneseohverduslikult solidaarne võimatus võitluses, kes tunneb lihtsalt süüd ellu jäämise pärast ...

Oluline koht on ka füüsilisel kehal kui sellele, läbi mille kehtestatakse võimu indiviidi üle. Asjata ei alga raamat saalitäie kirstude ja kõikehõlmava laibalehaga. Nii raske on panna kedagi vägisi mingil kindlal viisil mõtlema, kuid keha annab hävitada, piinata, närvutada ja vaim ei saa selle eest kunagi päriselt pääseda. Ja kui viimaks võtta veel surnukehaltki nimi ja nägu...

Isiklikkuse dimensioon seotakse lõpuks kokku autori enda isikliku seotuse ja vaatepunktiga. Saame teada, et ka autor ja Dong-Ho on omal moel seotud ning nõnda saab ka autorist üks tunnistajateks, kes on ise seda varem päriselt adumatagi olnud nende sündmustega seotud aja ja ruumi kaudu ning kelle tagasivaatav sukeldumine artiklitesse, tunnistustesse, dokumentalistikasse on justkui omakorda tagasiulatuva solidaarsuse väljendus, üks viis, kuidas suhestuda ajalooga. Kuid samas ei jäeta mainimata (see on ka üks põhjuseid, miks Deborah Smith tõlkele sellise pealkirja valis), et kõik raamatus korda saadetud teod on inimeste tehtud – nii head kui halvad. Ja ma ise arvan, et see on väga oluline punkt, mida ajaloole empaatiliselt tagasi vaadates silmas pidada – laias laastus oleme me ikka ja jälle ise olnud nii need, kes ohvriks jäid kui ka need, kes teise tõstsid teise vastu käe ja alati jääb võimalus nii üheks kui teiseks.

„What happened to the bodies of the two men who'd been gunned down in front of the station, which some of the protesters loaded into a handcart to push at the head of the column? What happened to those two pairs of feet bouncing gently in the air, almost unseemly in their nakedness? I saw a shudder run through you the moment you spotted them. You blinked violently, your eyelashes fluttering in agitation. I grasped your hand and tugged you forward, toward the head of the column, while you muttered to yourself in blank incomprehension, our soldiers are shooting. They're shooting at us. I pulled you toward them with all my strength, opening my throat to sing while you seemed to the point of tears. I sang along with the national anthem, my heart fit to burst. Before they sent that white-hot bullet driving into my side. Before those faces were canceled out, expunged by white paint.“ (lk 61)

26 november, 2019

N. K. Jemisin - The Elevator Dancer (How Long 'til Black Future Month?, 2018)


Lühilugu lähitulevikust, kus elu on iga kodaniku jaoks reglementeeritud ja organiseeritud. Ühel päeval näeb turvamees valvekaamerast, et üksi liftis sõitev naine tantsib. Selline reglementeerimata tegevus on muidugi keelatud, kuid turvamees ei sekku ega anna teada – ning julgeolek ei reageeri samuti (niisiis on ka turvamehe päevatöö kontrolli all?).

Et naine tantsib veel mõned korrad, lööb see turvamehe siseilma sassi. Ta läheb koju talle määratud naise juurde ja nende eraelu rutiin … tekitab segadust. Viimaks otsustab ta selle liftitantsija üles otsida, aga jah.

Lugu pole teab mis avastuslik, aga õnneks on tekst piisavalt lühike ja niisugusena ei jõua tüütuks muutuda. Ehk siis jutt neile, keda painavad ühiskondlikud probleemid ja nende võimalikud edasiarendused tulevikus.

25 november, 2019

Contra - Kuuseebu (2006)

See aasta oleme pühademeeleolu loomisega hilja peale jäänud, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.



JÕULUTERROR

akna peale sussisse
me ei oota komme
hoopis sinna peidame
pisikesi pomme

surnud päkapikku vööl
kanda on ju moodne
ja et poes on pommi hind
praegu ülisoodne

on veel meie plaani ses
et saaks kõrvad lukku
jõulumees kes saani sees
keerab süütelukku
(lk 9)




inimesed mõelge veidi
kui te kuuske ehite
oksa külge riputatud
päkapikumehike
sinine on veidike
(lk 13)




ma ei pikuta niisama
hoopis päkapikutan
jõuluvana kehaosa
olen - päkapikendus
(lk 23)

22 november, 2019

Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories (2019)


Esmatutvusest Barnhilli jutuloomega jäi huvi senikauaks pähe undama, et otsustasin ta jutukogu (soodsalt) osta (noh, samamoodi võiks osta ka Kij Johnsoni või T. Kingfisheri või Eleanor Arnasoni või Naomi Kritzeri proosakogumikke, aga peab tabama õiget hetkie). Ei saa öelda, et oleksin saanud oodatud elamust (aga siiski), kuna, noh … Barnhilli tekstid on tegelikult õige sünged. Aga ilusad ja jahedad. Kuid siiski sünged. Noh, minusugusele koomuskijahtijale on see mõneti … Mis siis sellest?

Barnhilli lugude maailmad on üpris sürreaalsed, eks tihti on oma osa selle loomises loo jutustamise viisis. Tihti on jutustaja kõiketeadval positsioonil … aga lugejat sellele väga ligi ei lase (noh, võiksime koguni kahtlustada metanarratiivseid võtteid. Tekstid pole just lihtsate lugemiselamuste killast, pigem ikka sinna auhinnaulme kanti, mida traditsioonilise ulmekirjanduse austaja kätte vast ei võtaks (jajah, traditsioonid ja lugemismõnu ja mis kõik veel vajalik on).

Tegelased on kergelt nö kuutõbised – nad satuvad (mitte alati just omal tahtel) üha irreaalsemasse olukorda ning üldjuhul peavad selle peatamiseks või väljatulemiseks midagi vastandlikku tegema (või siis avastama, et just vastandlikkuses ongi oma võlu). Mis siis vahel on tavamõistes vastuvõetavad või siis arusaamatud otsused.

Noh, kui eesti keelde midagi tõlkida … aga ega polegi kuhugi tõlkida.


21 november, 2019

Carmen Maria Machado - The Things Eric Eats Before He Eats Himself (The Mythic Dream, 2019)


Machado on võtnud ette müüdi Erysichthonist ehk mehest, kes rikub jumalike olendite meelerahu ja saab selle eest karistuseks täitmatu söögiisu. Eks see viib muidugi edasi mõttele, et mis on õieti karistamine ja millised võivad olla tagajärjed karistatu lähedastele või ohvritele. Või noh, mis võiks olla üldse reaalne lahendus üksikisiku karistamiseks kui selliseks.

Vastavalt müüdile siis tänapäeva Eric sööb ka kõike ja püüab oma tütre müügist teenida söögiraha. Mis siis lõppeb sellega, et Craigslistist leitud abiline söödab Ericule selle enda kehaosad sisse.

„„How much can we take from your head before your mouth is no longer a mouth?“ the man from Craigslist asks with genuine curiosity, and it is a very good question. A mouth is a space, a gap; it is only defined by what’s around it (cheek and bone and cartilage), and once those elements have been peeled away, it becomes nothing more than a metaphor. It is the ultimate challenge, filling a void with matter so that the void might cease to be a void, except that the void is, by definition, eternal, and cannot be filled, and so the matter is used up in service of the void and then no longer surrounds the void and the void both ceases to exist and continues for all eternity.“ (lk 318)

Sellised ekstreemsused on vahelduseks igati meeldiv lugemiskogemus (kuigi hetkelgi loen üht romaani, kus rituaalne kannibalism on ühes seltskonnas õige vajalik, et hullumeelsust stabiilsemana hoida) ja õpetab lihtsamat meelelahutust austama. Müüti tundmata jääks see tekst ehk õige kahvatuks, niiet noh, ei saa öelda, et niimoodi oleks müüdile uut kvaliteeti või hingust sisse puhutud.

20 november, 2019

Robert Charles Wilson - The Great Goodbye (The Mammoth Book of Best New Science Fiction 14, 2001)


Lühilugu, mis üllatab vägagi positiivselt. Niisiis, on 2350. aasta ja inimsoo areng on enamvähem kahte suunda läinud - on nö tavalised, ajaloolised inimesed ja siis transhumaanide kanti inimesed. Transhumaanid … nemad on võimelised tähti vallutama tänu oma füüsilistele omadustele, samas kui vanamoodsad inimesed jäävad Maale toppama. Sest noh, ükskõik kui füüsiliselt võimekad tulevikus ajaloolised inimesed ka on, siis tähtedevahelised reisid võivad kesta nende jaoks aastasadu.

Lugu on jutustatud vanaisa ja lapselapse viimaste ühiste hetkede läbi - transhumaanid valmistuvad Maalt lahkuma ja ajaloolised inimesed jäävad siia sigima ja surema. Tunne on ühtviisi ülev ja kurb, ikkagi progressiivne tulevik ja samas pinged tavainimestega. Et lapselaps enam vanaisa ei näe, on muidugi kurvastav. Aga minek on minek.

Kui algul see tekst näis DiChario kombel õige iganenuna, siis … puänt on hea. Ma ei taha nüüd kuidagi vihjata (aga eks seegi on vihje), milles see õieti seisneda võiks. Kui ma seni olen Wilsoni tekstidest eemale hoidnud mingil mulle, ee, mõttelaisal põhjusel, siis ehk peaks siiski natuke tähelepanu osutama.

19 november, 2019

Leah Cypess – Across the River (The Mythic Dream, 2019)


Lugu siis müüdist kümnest pagendatud juudi hõimust, kes elavad eraldatuses kividest jõe Sambatyoni (või kuidas see eestipäraselt olekski) taga. See tekst paigutub nö keskaega, kui juute elab üle Euroopa, kerge nende põli pole tänu sellele Jeesuse surmale. Nii on Reini äärses linnas elavatel juutidel lisaks kohalikele probleemiks sinna saabunud miski nõid, kes tapab käepuudutusega juute. Loo peategelane on aga selline, et tema … näeb seda müstilist Sambatyoni kivijõge ja selle teisel kaldal askeldavaid kadunud kümne hõimu juute. Ta otsustab nende juurde jõuda, et saada abi vastu astumaks juuditapjast nõiale. Aga, isegi kivijõe ületamine pole küllalt, et abi saada ning ta leiab teise ja igati verise viisi nõiale vastu astumiseks.

Tekst on siis igati poeetilen ja mõjus ja kuidagi … religioosse kallakuga. Pigem kunstmüüt kui ulme ning sellisena ulmeantoloogiast vähe kummaline lugeda.

18 november, 2019

Liz Williams – Sungrazer (The Book of Magic, 2018)


Lugu, mis edenedes muutub üha … noh, müstilisemaks või lapsikumaks, kuidas võtta. Et mingid tähtede vaimolendid ja vana astronoom/maag siirdub vaimuilmas avakosmosesse, et päästa Maad komeediga (mille peal seisab tardunult komeedi vaimolend) kokkupõrkest … No ma ei tea, minu jaoks läks see tekst aina lapsikumaks.

Aga eks see antoloogia, noh, tundubki olevat kuidagi hajevil ning senini pole sealt kohanud ühtki jalustrabavat teksti. Kuid eks ole veel paljugi lugemata.

15 november, 2019

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)


Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)



mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)