Erik Morna - Poirot ja Türi mehe mõistatus (Looming 10, 2023)

 

Ootamatu, et selline absurdihõnguline lühinäidend avaldati Loomingus … aga miks mitte. Kõigile, kel kallid Kesk-Eesti pärlid Paide ja Türi! Aesma ja Pehk! Poirot ja Hastings!

Eks selline reaalsuse väänamine on viimasel ajal rohkem Paavo Matsini mängumaa; Morna on seda lahendanud hulga popkultuurilisemalt - kas seda nüüd just ulmeks pidada … kuigi noh, saaks.

Ühesõnaga, igavlev Poirot saabub Paide uurima ajaleheteadet, et seal tõugati Madis Aesmad, kes on nüüd kadunud. Hastings näeb selle juhtumise tegelemise ajal head võimalust uute tutvuste loomiseks … Aga siis selgub, et artikkel on ilmunud ja selle autoriks on olnud … Ja no Pehk, Türilt. Tema ka.

Nagu öeldud, Loomingu kohta kuidagi ootamatu valik - muidugi, Morna pole muidugi kaugeltki mees metsast. Vähemalt on seekordses numbris proosa pigem kaldu uuemate autorite poole, viimati oli selline rõhk ehk juulikuu ajakirjas.

Jaan Pehk – 100% Jaan Pehk (2012)

Tegemist siis valikkoguga, mille viimane tsükkel sisaldab vist uuemat luulet. Miks mitte. Uuem luule on päris tume ja isiklikuvõitu, humoristlik alge on asendunud millegi elulisema ja süngemaga, ikka surm ja vägivald ja luulemina klaperjaht.

Kui noor Pehk alustab:

“meie lähme tipp tipp tipp
igaühel käes on lipp
see on naivismi tipp”
(lk 9)

siis vana Pehk lõpetab nii:

“lõin kardinale
jalaga ribidesse
uks jäi hingetuks”
(lk 112)

- milline kalestumine!

Vana ja kulunud jutt, et Pehk võiks mõne laulumängu kirjutada, mingil moel on tal poeetiline jutustamine käpas, kõik need bändimälestused ja koeraprobleemid.

Või miks mitte lühilugudele väheke rohkem pühenduda.

“Loll muinasjutt 

Kord elas kuu peal täi. Ta mõtles, et kaugel eemal sinisel planeedil elavad väikesed lapsed, kellel pole üldse täisid.
“Seal eemal maal pole mitte ühelgi lapsel mitte ühtegi täid!” nukrutses ta.
Maa kuulis neid kurbasid mõtteid ja hakkas tasapisi kuu poole liikuma, et teda lohutada. Kuu vaatas lähenevat maad ja lausus: “Maa tuleb täita lastega!” 

Tuligi.”
(lk 90)

“Kuidas ma mulda joonistasin 

Ühel talvisel päeval mõtlesin, et peaks ennast mõrvama, aga kohe sain aru, et see on paha mõte. Paljud kindlasti kurvastaksid. Tekkis pähe uus mõte, et mõrvaks hoopis kellegi teise... Jälle sain kohemaid aru, et ka see pole väärt idee. Küllap kurvastaksid jälle päris paljud inimesed, ma ise kaasa arvatud. Vanglas oleks elu halb ja suured kiilakad mehed kasutaks mind seksuaalobjektina, kuigi ma polegi ju seksikas. Siis otsustasin hoopis sööma minna. Supp oli maitsev ja pärast tegin kodus pisikese uinaku. Öösel joonistasin teises toas mulda.” (lk 105)

Natuke häguseks jääb, aga miks mitte.

industrial snowflake

jaan pehk – tuigu kui tuled (2006)

On Francois Villon. On Friedrich Schiller. On Jaan Pehk.

meenus viin
šveitsi pealinn 

jaa jaa
ära targuta
(lk 15)

Pehki kolmest raamatust on see vast nõrgim (vahel vist räägitakse “teise raamatu sündroomist”), mis sunnib (tegelt ei sunni, heameelega ikka) mainima seda, et Orelipoisi “Õnn” on hea plaat (vahel räägitakse ka “teise plaadi sündroomist”), mis oligi ettekäändeks nende raamatutega tutvumiseks. Head lood (plaadil niisiis): “ninapidi”, “lollim jutt”, “väike hipi”, “noodil nukramal” (no lihtsalt super, selle nädala lemmiklaul), “see alles jääb” ja “mitte kuskil”. On kantrit, on nihujazzi, on muinasjutte, on tangot.

angiin 

kurk on
punane
nagu tomat
(lk 27) 

hobusegi tapab
sigarett nad räägivad 

sittagi 

kogu elu oma
mära seljas
päikesele vastu
suits hambus
kappan
(lk 40) 

päeva küsimus
kas süüdi
on voodi
või väsimus
(lk 56)

Jaan Pehk – 4 (2009)

On T.S. Eliot. On Wislawa Szymborska. On Jaan Pehk.

kanterile 

heida ketas
publikusse
Gerd 

ja näed
verd
(lk 43)

Eelmise raamatuga võrreldes on progress ja mehistumine, rääkimata heast kujundusest (fotod oojee). Esile tõstmist väärib kaks tsüklit - “minu muusika” (no selle luuleteose võiks lindistada, oleks tore monoooper, vastukaaluks “minu inimestele”) ja “valdek” (üpris äraspidine variant teemal “dr Noormann küsib”).

juhuluule juurte juures
lubatud on toored võtted
enne kui sa haarad sule
taganegu targad mõtted
(lk 60)

loterii

Jaan Pehk – Sisukord (2004)

On Dante Alighieri. On William Shakespeare. On Jaan Pehk.

meie läheme tipp tipp tipp
igaühel käes on lipp
see on naivismi tipp
(lk 7)

No tegelt see ei ole just debüütkogu, mis kõrguks üle Munamäe (sõbralikud arvustajad arvavad teisiti). Pehkile sobib teadagi minimalism, pikemad luuletused pole nii head, läheb mingiks pudrutamiseks. Valitud maitsega lugejale on siin vast sutt palju perse- ja peerunalju, noh, kordama hakkab. Aga! Aga – samas eepos kooliajast “üheksas vend” on õnnestumise võitu ehk siis jah. Mõningaid luuletusi leiab Orelipoisi plaadilt “Üheksakümmendüheksa”.

“seenelkäik oliveriga (oli veri ka) 

sõime metsas mingeid seenu
vahepealset küll ei meenu 

palju kännul oli verist
järele jäänd oliverist
(lk 43)

sirp

päevaleht

Jaan Pehk - 4 (2009)

Jaan Pehu asjadega on mul ikka nii, et raamatust lugedes nad nagu jätavad üsna jahedaks, aga kui ta neid muusikana või muusika saatel esitab, siis on mõju kohati täiesti pöörane. Sattusin kevadel ühele üritusele, kus Chalice ning Kaido Kirikmäe tegid süntide ja arvutitega muusikat ning Pehk luges selle muusika peale oma lühitekste (või katkendeid). Näiteks: "kui suvi tuleb, ära hakka ajama - "külm on, soojenda mind"" - iseendast ei midagi erilist, aga see viis, kuidas Pehk seda ette luges (palju kordi järjest, muusika sisse, kummalise õõvastava tüdinud paatosega), oli lihtsalt ülinaljakas, ja kuidagi niivõrd "täpne", "õige".
Nii et ma eelistan teda kuulata, mitte teda raamatust lugeda.
Piisab tegelikult ju ka ühest väga meeldinud tekstist, et raamatust juttu teha. Luulekogus "4" on minu jaoks selleks tekstiks raamatu alguses olevat mälestuslikku heietust lõpetav lõik (tsiteerin peast):

kui ma olin kahekümne viiene siis mõtlesin
et küll ma olin ikka kahekümneselt loll
kui ma olin kolmekümnene siis mõtlesin
et küll ma olin ikka kahekümne üheksaselt loll
nüüd kui ma olen kolmekümne kolmene mõtlen
et küll ma olin ikka eile loll

homme olen kohe loll
ülehomme olen juba homme loll




üks intervjuu