Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

 

Sellise vihikuna jäävad need mälestused kuidagi … kergeks, tõepoolest tahaks näha rohkem ajastu konteksti - noh, mis õieti toimus seal 1905. aasta paiku või kuidas oli I maailmasõja meeleolud tsaari-Venemaa suurlinnades (meenub, et aastaid tagasi olen lugenud prantsuse diplomaadi mälestusi, millest küll halligi ei meenu). Eks rohkem saab aimu Leniniga seonduva puhul; Rasputiniga jutt jääb kuidagi väga isikukeskseks - ja noh, see Rasputin on kuidagi totter fenomen (või siis iseloomulik tollasele tsaaririigi koorekihile?). Tõlkija Ilona Martson on järelsõnas toonud välja, et tekstid on kirjutatud eri aegadel - kui Lenini puhul 45 aastat hiljem, siis Rasputinist ilmus juba 1924. aastal.

Ega nüüd Leninist endast palju polegi, pigem siis ühe mässumeelse ajalehe lühike lend: õhin, millega see algatati ja kuidas see siis Lenini sekkumisel oma lõpu leidis (sest niikuinii pannakse see kinni, aga vähemalt peaks töölised saama oma sõnumeid esitada; kõiksugu ühiskondlike ja kultuuriliste teemade asemel). Aga noh, see vasakpoolsete möll ja valmidus radikaalseteks sammudeks, samas vastukaaluks ohranka tegutsemine ja marurahvuslaste sepitsused. Kuidas korrakaitseorganid töötasid linnades ja piiril (võõra passiga välismaale minek polnud just keeruline (kuid passi omamine küll), eks sellest ka muuhulgas Lenini tulek ja kadumine).

Nojah, ootused olid vähe suuremad, kuid eks sellised mälestused lööksid tõesti pigem massiga kui et valitud paladena.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

postimees

lugemiselamused

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.

Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.

Maarit Leijon - Viimane sangar (Musträstas, 2022)

 

Soome noir välisministeeriumi eritöötajast, kes peab päästma Peterburist välisministri tütre, keda peetakse vene eriteenistuse kaastöötaja tapjaks. Ühesõnaga, vene eriteenistustel on pidu, sest rahvuskonservatiivist minister on neil enam kui munepidi peos - mitte et sel tolvanil olnuks mingitki võimalust või soovi venelastega mitte koostööd teha (milline üllatus, eksole).

Soomlasest eritöötaja on aga vene oludega hästi tuttav (olles seal nooruses õppinud) ning tal on kummaline telepaatiline võime panna inimene avameelselt röökima. Ja juhtunu asjalood, mis selguvad … no mõrvajuhtum saab lahenduse ning eritöötaja saladus niisamuti.

Igal juhul, õige tume tekst täis Venemaa reaaliat, millest on lihtsalt vastik lugeda. Aga jah, lugu võiks pigem pidada thrilleriks, kõik need võimumängud ja sekeldused ja salajased tegutsemised (ka Soome välisministeerium elab oma elu). Mitte et tõde lõplikult võidutseks, see oleks autori poolt liialt lahja lahendus.

ulmekirjanduse baas

Maarit Leijon - Must vürst (Musträstas, 2022)

 

Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.

Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.

Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.

Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).

ulmekirjanduse baas

Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“, Postimees kirjastus (2021), tlk Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel

Autobiograafilisele ainesele tuginev leidkäsikirja vormis jutustus elust Siberi vanglas 19. sajandi keskpaiku. Pikk traditsioon neil Siberi vangilaagritel ja Siberisse saatmisel üldisemalt, aga kuhu neid ebasoovitavaid isikuid ikka saata, kui mitte kuhugi pealinnast kaugele ja mis siis võiks olla veel mugavamaks tagasopiks ja kolikambriks kui mitte Siber oma maavarade, viljakate muldade ja kõvade pakastega. Kummalisel kombel tundub 19. sajandi vangla inimlikum paik kui sada aastat hilisemad Nõukogude vangilaagrid, mitte, et ma tegelikult seda laagrikirjandust nii hirmus palju lugenud oleks, kuid „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ oli kahtlemata kaugel meelakkumisest. Teisalt, muidugi on kasvõi juba raamatu pealkirigi kaugel vähimastki helgusest ja küllap veeretab Dostojevski juttu lihtsalt kuidagi teistmoodi, vaadeldes inimtüüpe ning -suhteid ja kirjeldades vanglasisest majandust, koos kõikvõimalike asjade meisterdamise ja kõikvõimalike asjade salaja sissetoomisega. On ju veelka see veel aeg, kus mängib rolli seisusevahe, nagu ta korduvalt ja korduvalt rõhutab. Alates lihtrahvast vangidega kamraadistumise võimatusest ning lõpetades täiesti iseeneslikult ja vabatahtlikult tekkiva teenimisega, kus justkui asjade loomulikku korda jälgides tekib nii tasu eest eri ülesandeid täitev „ihuteener“ kui ka hetked, mil mingite toimingute juures toimub täiesti ootamatute inimeste poolt täiesti ootamatu abistamine või siis etenduskunstides eksperdiks tunnistamine. Viimaks võib lisada seda, et kuigi seaduse silmis on kõik juba nagu võrdsed, siis isiklik kokkupuude ihunuhtlusega on aadlikule ikkagi märksa haruldasem kui lihtrahvale.

Ning kõige taustal keeb lõputu kapsasupp kroonutoidul olijatele, küpseb vangla leib, mis olla maitsevgi ning raha eest saab lasta turult tuua rõngassaiu, teed, liha – ühesõnaga omal toidul olla, pühade ajal linnarahva annetatud hea-parem aga jagatakse kõigi vahel võrdselt suure iseenesestmõistetavusega. Küllap siit tuleb ka see suurema inimlikkuse tunne, sest tegemist on ikkagi rohkem tavalise vanglaga, lihtsalt koos ajastule kohase ihunuhtluse ja ahelatega ning olgugi kroonusupp lahja, siis meeletut nälgimist ja leivakoorukese peitmist ei kirjeldata, selle asemel on hoopis kannatlikud rahakogumised, et siis paar päeva kõik see kõrist alla kallata, valvuritega saavutatud kokkulepped, mis võimaldavad soovijail mõnikord harva slummi lõbuasutusigi külastada jne. Kuid tingimuste elatavus on ikkagi suhteline, mis inimesel muud üle jääb kui harjuda millega tahes, mida muuta ei anna – lakkamatult kõlisevad ahelad, millest ei päästa raske haiguski, ainult surm või vabanemine aitavad siin, saunaski käiakse ahelais ja riietumine on suisa uus kunst, mis ära õppida; lokkab kohutav räpasus (see saunaskäik ei ole just väga sage sündmus) ja riiete lappimine ja kulumine ja lõputud kirburünnakud ning hospidalivoodite lutikad – rääkimata noist haiglamantlitest, mida iialgi ei pesta ja mis on läbi imbunud kõikvõimalikest kehavedelikest ja mädast, kaetud rögakroobaga ning ihusoojuse ja niiskuse toimel eriliselt jõledat lehka eritavad, ning haiglapalati imetabaselt jõledast haisubuketist, mis saavutab kulminatsiooni öö varjus, mil palatisse öise lukustuse ajaks kõigi edasilükkamata hädade tarbeks üks ämber tuuakse… Ja sellest hoolimata käiakse aeg-ajalt ilma tõsise hädatagi haiglas sunnitööst ja barakkide kärast puhkamas ning pikutamas.

Tegelikult on nende vanglaraamatutega selline kummaline asi, et istud siin oma mugavas maailmas, uksed aknad valla ja loed vabatahtlikult ning suure huviga, kuidas keegi elab kuskil räpases ja piiratud olus ning kirjeldab söögiaegu ja ning seda kuidas kuu tähtsündmus on kolm sitikat, kes trellide tagant nädalaste vahedega mööda jalutama juhtuvad jms. Aga mis teha, midagi köitvat on sellistes tehislikes ja minimalistlikes paralleeluniversumites, kus nii paljud iseenesest mõistetavad asjad omandavad uue väärtuse. See on natuke nagu selle leivakoorukesega Rootsi muinasjuttude raamatus, mis alati hirmsasti isu peale ajas, kui karjuspoiss seda terve päeva eineks näris. Selles mõttes on laagriraamatud sarnased Robinsoni tüüpi raamatute või erakluse või askeesiga – maailma napimaks ja lihtsamaks muutumine; igasuguste selliste vahetute asjade nagu söömine, või riided (raamatutest rääkimata) muutumine keskseks, kõikvõimalike tavaelus prügina kõrvale heidetavate asjade väärtuspotentsiaali avaldumine. Kasvõi juba tavaline igapäevane prügikott sisaldab üksjagu asju, mis üksikul saarel hinnas oleksid! Ja raamatutest ei maksa muidugi rääkidagi – ainus lubatud raamat on peategelasel piibel ja seegi pannakse pihta…

Dostojevski ise viibis Siberi vanglas 4 aastat, millele järgnes 6 aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust eksiilis. Eks ikka sobimatute vaadete pärast see kõik. „Märkmeid surnud majast“ on aga esitatud kui lugu Aleksandr Gorjantšikovi nimelise aadlimehe kohtamisest ning oleks justkui kokku pandud tolle asjade seast leitud mälestustest, peaasjalikult kirjeldus vanglaelu esimesest aastaringist, koos üldisemate tähelepanekute ja olude kirjeldustega, sest kõiki vangistusaastaid kirjeldada muutuks asjatult üksluiseks. Raamatu lõpus on aga rida kommentaare, mis valgustavad ühe või teise tegelase prototüüpi ning ühe või teise asja põhinemist Dostojevski kogemustel. Arvata võib, et 4 aastat elu ahelais ei möödu jälge jätmata ei autorile ega tema teostele – „Kuritöö ja karistus“ nt on kirjutatud pärast seda. Vikipeediast sain veel teada, et Dostojevski läbielamised ei piirdunud mitte ainult vanglakaristusega, vaid tegelikult oli vangla veel see leebem variant võrreldes surmanuhtlusega, millest talle armu anti.

Inimese hingeelu ja selle arengut on raske mõõta mingi antud taseme järgi. Hariduski ei ole sel puhul mõõdupuuks. Mina olen esimesena valmis tunnistama, et ma olen kohanud kõige harimatumas, kõige madalamas keskkonnas nende kannatajate seas vägagi peene hingelise arengu nähtusi. Vanglas tuli sedagi ette, et sa tundsid mõnd inimest juba mitu aastat ja mõtlesid temast, et ta on elajas, aga mitte inimene, ning põlgasid teda. Ent äkki tuleb juhuslikult mingi palang, kus ta hing tahtmatult nähtavaks saab, ja siis alles näed tema rikkust, tundeküllust, südamesuurust, näed nii selget oma ja võõra kannatuse mõistmist, et sul avanevad silmad ning esimesel pilgul ei taha sa hästi seda uskudagi, mida sa nägid ja kuulsid. Kuid juhtub ka vastupidist: haridus elab teinekord kenasti koos säärase barbaarsusega, säärase küünilisusega, et sul hakkab vastik, ja ole sa kui tahes hea või eelarvamusteta, sa ei leia oma südames ei vabandust ega õigustust. (lk 283)

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik (2021)

 

Aastaid tagasi olen esmaväljaannet lugenud, uuesti lugedes tuli pähe paratamatult mõte, et kui vähe ikka satiir või huumor üleüldiselt säilib (no kes jaksaks üle lugeda nõukogude ajal ilmunud kümneid ja kümneid eestikeelseid huumorikogumikke). Aga see tekst on üldiselt ajatu ehk kirjeldab igati kenasti inimeste nõmedust (no finaal läheb küll vähe sotsrealismi paatosesse). Ühtegi positiivse programmiga tegelast polegi nagu välja tuua, kõik on ühel või teisel viisil nurjatud, vist. Ja nii jääbki gorilla banaanidest ilma.

Inimlikku nõmedust on siin muidugi ka oma ajastule omaselt, miks näiteks ametnikest salapere varjab oma abielu, mille tulemusel siis vanemad ja laps elavad kõik eraldi ja saavad salaja kokku. Või jant Filjurini üüritoaga ning üürija rasedusega seoses - see, et viimaseid päevi rasedat naist ei märgata ta õnnistatud olekus, on, noh, veider. Rääkimata siis töö- ja ärielu eripäradest, kus topeltmoraal ongi elukoralduse vereringe.

Seega võib vaid ette kujutada, millist üleliigset stressi tekitab Nähtamatu võimalik töö- ja eraellu sekkumine - ja veider, et keegi ei oota temalt topeltmoraalile omast käitumist (muidugi, samas tema olekus puudusid materiaalsed ja ihulikud vajadused, see on ehk seletus). Selge, et niisugune häirija või korrarikkuja tuli viimaks eemaldada, ent nagu vana korra ihaldajad avastavad, siis täielikku naasmist enam polegi. Mis on muidugi utoopia - aga eks tegu on sellise riigikorra satiiriga, kus peab esinema mingisugune positiivne programm; nõukogude kord on ülim.

mööda netti

Kristjan Sander: Ümberistumine

Ei meeldinud.

Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, täpsemalt Venemaa. Sealne oma ulme on muide kah olemas. Seda loetakse.
Ilus ideena ning põnev ka.
Telepaatia, muide, on üsna tavaline, seda teaduslikuks fantastikaks ei peeta.

Usutavad sümpaatsed tegelased. Isegi eristuvad omavahel, kuigi ühe eriomadus on "no ta on naine, andekas naine".

Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik hästi on?

LUGU ei ole.

Üks tegelane näeb halba und.

Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.

Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.

Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?

Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.

Ja loo lõpus tapab tüdruk kellegi ära. 

Kõik. 

Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.

Raske oli lõpuni jõuda.

BAAS

Svjatoslav Loginov - Mašake (Eikeegi ja ilma nimeta, 2020)

 

Väga ei tahakski seda teksti puhtalt ulmeks nimetada, pigem selline esoteeriline ilukirjanduslik pala rahvaliku ravitsemise asjus. Ja noh, kõiksugu progressist hoolimata on inimestel usk seletamatusse, millega tavameditsiin hakkama ei saa, aga vaat kõiksugu posijad ja ravitsejad ehk saaksid. Või on see siis sarnaselt “Habemeajaja” jutuga veel üks versioon loomulikkusest Loginovi moodi?

Et siis Mašal on maal elav vanaema, kes oma tütre ehk Maša ema õuduseks on selline … nõiake. Aga noh, annab raha ja vaheaegadel võtab tütretütre enda juurde, mil siis üksikvanem saab rahumeeli oma täiskasvanuelu nautida. Mašast kasvabki viimaks vanaema järglane, aga kõike ei jõua temalt õppida … ning inimeste aitamisel on oma hind.

Südamlik lugu, aga tõesti pigem esoteerika poole kaldu kui et puhas ulmetekst. Või noh, sõltuvalt vaatenurgast.

Aleksandr Matjuhhin - Kauge meloodia (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu vene naisest, kes elu jooksul kaht tulnukate rünnakut - esimeses korda kinnises linnakeses, mis seejärel võimude poolt maha salati, ja teist sureva vanakesena, kui need samad tulnukad võtsid ette kogu Maa alistamise. Mitte et see teine rünnak oleks tulnud naisele üllatusena - ta sõjaväelasest mees sai esimesel kokkupõrkel valdusse ühe tulnukate seadme, millega sai ühenduda nende ajudega (või kuidas seda organit nimetada) … ja kui see sõjaväeline ühel sellisel eraviisilisel sondeerimisel tulnukaplaneedil avastati, said ka tulnukad selgeks, kust see signaal pärineb … ja mida tuleb nüüd rünnata.

Tekst ongi esitatud kahes liinis - sureva vanainimese mälestused minevikust ja esimesest lahingust tulnukatega ja sellele järgnenud mehe hullumise aastad, ning siis oleviku kajad maailmast toimuvast nagu see on kuulda liikumatu vanuri voodisse. Tulevik on tume - aga mis sellest enam 90-aastasele naisele, tema on siit niikuinii lahkumas. Ja veel viimast korda saab ta kasutada seadet, millega ühenduda tulnuka ajju.

Üldiselt selline klassikaliselt kirjutatud ulmejutt, mille eripäraks on selle omal moel poolsegase vanu minevikus kogetu ja olevikus ettevõetav. Ja noh, muidu see vene ühiskondlik eluolu.

Vitali Abojan - Surmaja (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu maailmast, kus inimkond on jagunenud kaheks - nö kõrgtehnoloogilised “inglid” ja siis tavalised matsid, kes peavad “ingleid” ingliteks ning kel pole aimugi, et tegu pole just taevalike olenditega, vaid et kunagi varem lahku läinud inimsooga, kes aga senini mingil määral topivad oma nina maapealsesse eluollu.

Sest millegipärast on oluline, et matsirahvas oleks võimalikult kuulekas mass kirjaoskamatuid jumaldajaid, kes oleks ühise mineviku unustanud - selleks tuleb valvata, et nad ei tutvuks vana tsivilisatsiooni artefaktidega (elagu kirjaoskamatus!), mida siin-seal siiski leidub. Kaks poisikest ongi leidnud ühe punkri, ning kuna nad pole just kõige tublimad usklikud, siis asuvad nad uurima seal leiduvaid keelatuid artefakte. Veel hullem, nagu üks poistest õudusega avastab, oskab teine poiss lugeda … ning ühel leitud paberil on kirjas midagi õige rabavat inglite asjus …

Omal moel on niisugune kirjeldatud ühiskondlik kord justkui allegooria Venemaa ajaloost - on eliit ja on hall mass, justkui tsaari-Venemaal või Nõukogude Liidus. Tõsi küll, selle loo puhul ei saanud ma täpsemalt aru, milleks “inglitele” seda matsirahvast õieti vaja on. Kuidagi parajalt vastiku maiguga jutt.

Aleksandr Batšilo - Maja künkal (Raevu päevad 2, 2020)

 

Et siis … põgenemine piiramisrõngast, seda kogetuna läbi tsivilistide silmade. Kuulu järgi jagatakse ühe korrusmaja korteris nö pileteid laevale, mis viiks lootusetust olukorrast  minema. Väike pere jõuabki sinna, saab sisse … ning kohtuvad ülbe majahoidjaga, kes viimaks suunab nad korterisse, kus ootavad ees teised samasugused põgenejad. Tekib küsimus, et kes või mis või üldse kuhu peaks neid viidama - kui seda üldse peaks juhtuma ning tegu pole järjekordse kuulujutu vms.

Ühesõnaga, kurb pildike paanikast ja massihüsteeriast, seda venelikus ühiskonnas ja võimaliku tulnukainvasiooni tingimustes. Autor on kirjeldanud päris hästi seda teadmatuse ja väljapääsmatuse tunnet ning kuidas rahvamass võib niisuguses olukorras käituda (seda hullem, kui pole õieti teadagi, kes või mis peaks sind ja su lähedasi päästma).

Mingil moel on see tekst lähedane eelmises “Raevu päevad” kogumikus ilmunud looga - kui siin veel oldi tulnukatega (?) vastamisi, siis eelmises tekstis oli juba enamvähem okupatsioonitingimustes partisanielu.

Andrei Beljanin - Musta missa vandenõu (2020)

Beljanini teine raamat jätkab igati avaraamatu küntud vagu ehk siis saab nalja kõiksugu veneliku olme ja ühiskondliku korralduse asjus. Kõik võiks tore olla, aga nagu ikka, on selle idülli ohustajateks võõramaalased - kui esimeses on need neetud tatarlased, siis seekord lähtub oht Euroopa suunalt, kus on tekkinud kurikaval plaan Venemaa kastreerida - vabaneda paganlikust pärandist ja selle käigus maha suruda ka õigeusku. Ehk siis nüüd peab vapper Ivašov peatama vaat et salajase ristisõja.

17. sajandi ühiskond on teadagi mitmel moel humoorikas nüüdisaegsele elukogemusele, aga eks sealt leia mõndagi sarnast nüüdse Venemaa riigikorraldusega. Autor küll pigem muheleb oma erilise Venemaa üle, on selline armas ja omane riik oma vähe eriskummalise suhtumisega (“peksab, tähendab, et armastab!”); isake tsaar ja tema truud alamad … nojah. Eks omaette nähtus on suhtumine võõramaalastesse, nii saavad oma koosa nii juudid kui sakslased, seda nii 17. sajandi venelastelt kui 21. sajandist pärit militsionäärilt.

Nalja saab, aga vahel käib vähe ajudele see suurvene mentaliteet. Nagu teistes blogides öeldud, siis huvitavam on see folkloorsete teemade lüpsmine. Kuid - lühike romaan, kiire lugemine. Ehk oleks võinud jätkata esimese romaani kaanekujundust, aga on mis on, vähemalt pole tegu Strugatskite “Muinasjutt Troikast” laadi … asjaga.

“Algas sõda… kõige ehtsam sõda inimohvrit, tegevusplaanide, kaitseliinide, kaevikutulistamise, äkkrünnakute, diversioonide ja verega. Tavamaailmas ei ületa võitlus kuritegevusega vastastikku aktsepteeritava kompromissi piire. Miilits kannab ette plaanipärasest “meetodite karmistamisest”, aga kurjategijad legaliseerivad edukalt oma äri ja maksavad korralikult makse sellesama miilitsa ülalpidamiseks. Kõik vastastikku läbipõimunud kuju, luues teatava suhete harmoonia. Kui kriminaal läheb välja õiguskorra hävitamisele, mis meil siis üle jääb? Ainult adekvaatseid vastumeetmeid võtta - sõjas nagu sõjas ikka. Sellepärast ma ei tundnudki erilisi süümepiinu, “visanud” kaks ilmset kurjategijat tsaari timukate “veriste käppade” vahele.” (lk 120-121)

“Kohe homme panen selle neetud ikoonimaalija põlema!” vandus Gorohh läbi hammaste. “No mida ta küll siia on maalinud. Mul lausa põlved värisevad…”
“Pole vaja!” palusin sama vaikselt. “Poisil on suur anne. Võib-olla on ta isegi geenius. Võtke ta parem õukonnakunstnikuks…”
“Et ta mind samamoodi ilustaks?!”
“Ja siis? Avangardism on tulevikukunst. Nojah - ja kui sellist portreed näidata teie pealetükkivatele pruutidele… Te ei abielluks ju iialgi!”
“Jah?” jäi tsaar mõttesse. “Nojah, sellest oleks muidugi käegakatsutavalt kasu…” (lk 168)

sehkendaja

ulmekirjanduse baas

Albert Engström – Moskoviidid (2020)

Huvitav välismaalase kogemus 1923. aasta Moskva (ja ka veidi muude kantide) eluolust – kodusõda on enamvähem lõppenud, Nõukogude Liit on oma piirid paika saanud ja nüüd siis pohmelus eelnevast ajast (ja muidugi revolutsioonilise paradiisi ülesehitamine). Autor ei maini möödaminneski Stalinit, küll aga hingitseb haigevoodis Lenin (tekstis on paar anekdootigi haigest Leninist). Ühtaegu eksisteerib nõukogude võimu kodusõjaaegne karmus kui ka tsaariaja räpasem pärand – on komissarid ja kerjused ja preestrid ja kokaiin; tegu on ikkagi suurlinnaga, kus rohkem võimalusi erinevateks elustiilideks (no kui nii saab öelda).

Engströmi kogemus nõukogulikust ühiskonnast on muidugi parajalt masendav (seda muidugi praegusest vaatepunktist) – muidugi, kes tahab, võib siit kogeda seda avarat vene hinge, mis ühtaegu võimeline kodusõja jõhkrusteks kui lõputuks kostitamiseks. Kirjeldatud kuritegevuse taustal jääb küll mõneti arusaamatuks, kuidas viiekümnendates välismaalane sai niimoodi päevastel ja öistel tänavatel seigelda, aga eks tõesti suurlinn on suur ja lai. Eks see kerjuste ja getode kirjeldus ongi vast … kõige eksootilisem vaade, kõik need räbalad ja narkari ja muidugi kodutute mass.

Muidugi, see kõik on kirjeldatud enne Stalini aega, 10 aastat hilisem külaskäik võiks ikka hoopis midagi muud olla (võrdluseks H. G. Wellsi nägemus 1920. aastast). Engströmi paljude kohatud inimeste edasiseks saatuseks kujunes arvatavalt midagi masendavat ja vägivaldset. Autor on ühtaegu uhke rootslane (kõik need kaasmaalased, kes ühel või teisel viisil Nõukogude Venemaal seiklesid ja tegutsesid) kui ka üpris neutraalne vaatleja – kommunistide ideoloogia on küll võõras, aga eks niivõrd ulatusliku revolutsiooniga kaasnebki erinevaid jõhkrusi, on see siis Prantsusmaal või Venemaal.

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Juri Poguljai – Ökokeskus (Raevu päevad, 2019)

Poeetiline lugu armastajatest, kel õnnestub radioaktiivsusest pakatavas maailmas taas kohtuda … aga nende kohtumisel on oma hind - kahe punkritäie inimeste hukk.

Ehk siin on see küsimus, et kas oluline on indiviidi või liigi saatus - kui näiteks 400 inimest hukkub seeepärast, et 300 saaks elada, kas see on vastuvõetav? Ja noh, kellel on õigust otsustada sellise hulga inimeste eest?

Noh, armastajad teevad oma valiku, aga tuleb välja, et kumbki mõistab erinevalt, mida peale kohtumist edasi teha.

Ja tekst on siis esitatud sellises ilukõnelises proosas, ikka madala ja üleva kokkupõrge, ning mõttetu häving; tõeline tragöödia. Või kuidas teie käituksite.

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Batšilo – Mittevajalikud (Raevu päevad, 2019)

Sobiv tekst ehk hiljuti ilmunud Beljanini huumori austajaile, aga seda küll teadusliku fantastika raames. Ehk siis lugu sellest, kuidas Venemaale on ilmunud tulnukad ja tulemuseks on paras hävitussõda, kus inimelul pole suuremat tähtsust - ehk siis eelkõige on oluline tulnukaid hävitada, ja kes omadest ette jääb, see ka teelt pühitakse.

Ja nii on siis metsades, kus võib arvatavalt neid tulnukaid kohata, nö lindpriid, kes püüavad ellu jääda - vähemalt senikaua kuni sõjavägi neid sodiks ei pommita. Loo peategelane ongi üks selline mittevajalik, üleliigne inimene, kes naisega metsas varjudes koperdavad endise sõjaväepunkrisüsteemi otsa, kus ootavad ees erinevad üllatused …

Tekst on lahendatud paraja loba võtmes, kus peategelane püüab ühtaegu elu eest võidelda kui ka siunab oma metsast kohatud kaaslannat, kel on komme meest ohtlikesse olukordadesse lükata. Ehk siis tekstis avaldub see vene hinge ja mehe ülevus, ühtaegu tehakse kangelastegusid kui ollakse lollakad. Selles mõttes võiks loo paralleeliks olla Benediktovi ohudraama “Koletis”, kus siis tulnukate asemel jäädakse alla lääne ideoloogiale - siin tekstis midagi nii võigast ei juhtu.

Kirill Benediktov – Koletis (Raevu päevad, 2019)

Anekdootlik lugu maailmast, kus poliitkorrektsus on elunormiks – see on tänapäeva inimesele muidugi kujuteldamatult õudne, et sugu on enamvähem tähtsuse kaotanud (mõelda vaid, peategelase vanemateks oli kaks isa!), et teistsuguseid tuleb nimetada võimalikult neutraalsete nimedega ja seksism on vaat et vangilaagriga karistatav.

Mõskvas aetakse taga jubedat koletist, kes korraga ilmub välja peategelase korteris – seal hakkab koletis tutvustama endisaegse eluolu mõnusid. Peategelane sulab („no tõesti, ma olen tegelikult …“) aga teatud piirini.

Tõeline hihihii ja hahahaa neile lugejatele, kes hindavad vanamoodsat elu ning kellele nüüdse lääneilmse elu mõned suundumused tunduvad viivat kogu ühiskonda kuhugi sodoomia sohu. Tekst on muidugi räigelt ülevõlli, aga teadagi, kui juba praegu jalgu mulda ei suru, siis pole sellest pääsu ega midagi.

ulmekirjanduse baas

Nikolai Bulgakov “Ma lähen õue”. Perioodika (1980), tlk Toomas Kall

See raamat pudenes mulle raamatukapist pähe, ei teagi, kuidas ja kust ta sinna üldse sattunud oli. Nikolai Bulgakovist kuulen ka esimest korda, niipalju on öeldud, et tegemist tubli humoristiga, aga eesti keeles ei näi rohkem (raamatuna) avaldatud olevat.

Tegemist on tagasivaatega 50ndate aastate lapsepõlvele ühes Moskva hoovis. Astrid Lindgren olla öelnud oma raamatutest rääkides kuidagi midagi sellist, et tema seisab kirjutades laste õiguste eest, mitte ei aja didaktilist ülalt alla täiskasvanuasja. Minu meelest on sarnast oma noorema mina, ning sellest laienevalt ka laste õiguste eest seismise ja mõistmise vaimu tunda ka selles raamatus. On lapseks olemise pidurdamatut lusti, kirge ja iseenesestmõistetavust, on ka täiskasvanute tobedust, headust ja hirmsust ühekorraga ning on tagasivaatavat tarkust kahte maailma lepitada, meeldetuletust, kui tähtis asi on üks kolisev tõukeratas ja kui rumal on selle peale pepsilt pahaseks saada paljalt seetõttu, et oled ise kaotanud võime tõeliselt vaimustuda jäätisest või šokolaadist või kõigist neist mustmiljonist asjust, mis lapsed tõsiselt elevile võisid ajada, kuid mis täiskasvanu jaoks, hoolimata nii kauaoodatud volist neid kõiki asju omatahtsi saada või teha, on kaotanud suure osa oma särast.

Lisaks on üht-teist humoorikaid või niisama olustikuliselt huvitavaid pildikesi ja juhtumisi ning tegelaskujusid; on ajaloo hõngu - kõik see ühiskorterite ja timurluse värk või keldriasukad, mängud mida mängiti; on ühiskondlikku reaalsust ja inimsuhteid taamal.

Vahelduseks tore lugemine, tekkis kohe tahtmine paremini meeles pidada ja meelde tuletada, et mis tunne oli laps olla. Kuidas see salmike nüüd oligi … “väike väänik, anna asu ...” - küll see Pipi oli nutikas.

Kuigi, siin ma siis nüüd olen, üritan välja mõelda, et kas töölaua kõrval valju mussi saatel tantsu vehkiv mudilane mahub kategooriasse "ja mängimiseks on ju nii vähe aega ja see oli nii põnev, kuidas ma nüüd siis pisuksest lärmi välja ei kannata" või kategooriasse "vaikus majja, lapsed ei lärma kui täiskasvanud inimene tööd teeb ja kanapiss ja muu taoline". Sest, noh, laste õiguste kõrval ei või vist ikkagi täiskasvanute omi ka päriselt ära unustada. Miks kõiksugu õilsad ideed teoorias alati oluliselt selgemad ja lihtsamad on kui praktikas ... ;)

Järgnev tsitaat aga, ma mõtlen, selgitab osaliselt ka näiteks seda, kuidas uudistetööstus töötab. Tegelikult olen ammu täheldanud, et kui mõne täiskasvanu käitumine kummaline või arusaamatu tundub (olgu indiviidi v ühiskonna tasandil), siis piisab sellest, kui mõelda asjaosalised 3-aasasteks või nii ja kohe on pilt palju selgem ... (eneseanalüüsis on see aga suisa kõrgem pilotaaž juba).

Kõige toredam, kõige vaimustavam, kõige magusam asi, mis meie elus ette tuli, oli  o o t a m a t u  s ü n d m u s.

Isa tuli järsku töölt, käes mitte lihtsalt portfell, vaid veel mingi suur karp! Misjaoks karp?! Karbis peab midagi olema?! Ongi! Karbis on TOLMUIMEJA! Nüüd on meil kodus tolmuimeja!

Või olime oma protfellid kokku pannud, tükid (mõistlikul määral) selgeks õppinud ja vantsisime nüüd läbi pimeda talvehommiku kooli, juustumaitse suus.

Samas jooksis keegi meile ülepeakaela vastu ja karjus:

“TUNNID JÄÄVAD ÄRA, KOOLIS LÕI KÜLM KATLA LÕHKI!”

Ise vaimustusest kõhuli kukkumas...

See juba oli midagi!!

Või tuli keegi ja ütles:

“SELLEL VEERANDIL KÄSTI TÄITEKAD KAASA VÕTTA. HAKKAME TÄITEKATEGA KIRJUTAMA!”

Ega midagi!

Kord, kui päike paistis ja juhtus olema pühapäeva ja kõik olid kodus, ärkasin ma üles ja kuulsin teisel pool ust tasast juttu – teised mõtlesid, et ma magan – ning tegin ülevoolavast heameelest niimoodi. Paning end hiirvaikselt riidesse, lükkasin akna lahti, hüppasin meie kõrgelt esimeselt korruselt alla ja lendasin üle keldriaugu aeda. Jooksin ringiga tagasi ja andsin kella!

Nemad tegid lahti, aga mina tulin väljast ega maganudki! Ilmatu vahva!

Kui on ootamatuid sündmusi ja miski läheb teisiti kui ette nähtud, siis purskuks nagu elu allmaanire pinnale. Ja kohe on, millest rääkida. (lk 27-28)

H. G. Wells - Venemaa pimeduses (2017)

Wells viibis 1920. aasta sügisel Petrogradis ja Moskvas ning propaganda eesmärkidel lasti tal tutvuda tollase elukorraga - eks tehti talle ka potjomkinit (koolikülastus, kus õpilaste lemmiktõlkeautoriks on Wells), aga ta sai ka ehtsamat linnaelu näha ning kõiksugu keskastme juhtidega juttu ajada (hiljem küll on Leniniga kohtumine soolas).

Tollane Venemaa oli veel küllaltki lahtiste arenguteedega riiklik moodustis - ühelt poolt valitses punaterror ja nälg, teiselt poolt oli alustatatud mitmete eksperimentidega; näiteks laste internaatkoolides ja tööliste sanatooriumides kasvatamine. Möllasid Lenin ja Trotski ja nõukogud, Stalinist pole sõnagi. Wells mõistab ühelt poolt hukka bolševike utoopia, samas leiab, et see ongi ainus jõud, mis suudab tol hetkel Venemaad ohjeldada - kuna bolševikud on lihtsalt kõige paremini organiseerunud ja neil on nägemus (tsaarivõim oli oma aja totaalselt ammendanud ja uuemad liikumised jäid hambutuks). Ühiskonna puhastus pole veel nii totaalselt käima rappunud, Petrogradi ja Moskva linlased saavad käia kirikus pappe kummardamas ja kõiksugu mittebolševikud võisid oma vaateid… omaks pidada.

“Kiriku vastasmaja fassaadil ripub plakat Moskva ühe esimese revolutsioonilise linnavalitsuse ajal kuulsaks saanud lausega “Usk on oopium rahvale”. Loosungi mõju kahandab suurel määral asjaolu, et vene rahvas ei oska lugeda.” (lk 51)

Wells paistab uskuvat, et just kapitalismi ja kommunismi ühendamine, õigemini teineteise positiivne mõjutamine võiks olla maailmale igati positiivne, mis hoiaks ära Esimese maailmasõja järgse maailma edasise kaosesse vajumise. Autor pakub, et kui Nõukogude Venemaa saab endale kapitalistliku partneri, on sel võimalus jalgele tõusta - tema uskus selleks saavat Ameerika Ühendriike, aga sai hoopis 1920-1930. aastate Saksamaa oma muutuvate ambitsioonidega.

Igati emotsionaalne raamatuke Wellsi reportaažlikust või esseelikust nägemusest elust nõukogude võimu algaastatest Petrogradis ja Moskvas. Elu oli jube, aga mingi kord oli taastumas, bolševikud näitasid end organiseerunud jõuna - vastupidi nendele liikumistele, millega tol ajal toimusid erinevad kodusõjad (Denikin, Koltšak, Wrangel jms).

“Ma mäletasin Kremlit 1914. aastast väga avatud paigana, niisama avatuna nagu Windsori loss: sealt käis pidevalt läbi palverändureid ja turiste. Nüüd on Kreml suletud ja sinna on väga raske pääseda. Juba välisväravas oli palju sekeldamist passide ja läbipääsulubadega. Enne Lenini juurde jõudmist pidime läbima viis-kuus tuba ja igaühes kontrollisid valvurid ja ametnikud meie dokumente. Võib-olla on seda vaja Lenini kaitsmiseks, kuid see takistab Venemaa vahetut suhtlemist temaga, ja mis efektiivse juhtimise seisukohast veel tähtsam - takistab omakorda temal Venemaaga vahetult suhelda. Kui kõik, mis jõuab temani, peab enne filtrist läbi käima, siis käivad ka tema enda sõnad läbi filtri ning selle käigus võib informatsioon olulisel määral muutuda.” (lk 52)