Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

K. J. Parker – The Two of Swords. Volume Two (2017)

Jätkuvad seiklused sõtta uppunud endise Impeeriumi aladel ja sõbrad Loožist valmistuvad omapoolseks sõjaliseks sekkumiseks – mis Looži lihtliikmetele näib enesetapumissioonina, aga mida nad õieti teavad kõrgemate juhtide plaanidest. Sest keegi muidugi ei tea, kes tegelikult Looži juhivad.

Tegevustikku antakse edasi teatepulgana nagu esimeses osas – kui üks tegelane on oma osa täitnud (no seda siis autori arvates), võtab teatepulga üle järgmine tegelane, kel oli eelmise osa tegelasega mingi kokkupuude ning liigub edasi hoopis uutele radadele. Nii võiks eeldada, et saaks eriliselt laiaulatusliku ülevaate endise Impeeriumi oludest – toimub paras ringkäik kolgastes ja õukondades, tegevusse sekkuvad nii esimesest romaanist tuttavad kui täiesti uued tegelased (puudub küll täiesti tavalise lihtinimese pilk, kuivõrd kõik tegelased on mingil moel sõjategevusega seotud).

Seetõttu otsest peategelast ei olegi, peategelane ongi ehk Looži vandenõu, mis kogeb paremaid ja halvemaid aegu. Kui romaanide pealkirja järgi oleks vennad Belot’d justkui eriliselt esile tõstetud, siis selles osas jäävad nad õieti tahaplaanile – nad küll püüavad teineteist sõjaväljal üle trumbata (muidugi, milliste kaotuste hinnaga), aga siin esitatud tegelaste vaatepunktid puutuvad sellega kokku nö tagaplaanil, kas siis sõjakäikude jälgedes või lahingujärgselt.

Eks selline peategelase fookustamatus teeb romaani mõneti libedaks kalaks – no kellele sa õieti kaasa elad? Samas aga avaneb õige küüniline (või noh, kriitiline) vaade sõja nö heroilisuse kujutamisele; pigem on siin musta huumoriga esitatud tsiviilelanikkonna ja lihtsõdurite elamused etturitena suurte malemängijate haardes.

„Poverty. Four of Spears. Four of Stars, reversed. The Thief, reversed. Musen shivered. The Scholar. Nine of Wheels. Hope, reversed. The Angel, reversed. The Cherry Tree.
„It’s like this,“ Musen said, and his mouth was dry. „You’re going to have six months of sheer misery and lose everything, and then you’re going to die. Sorry.“
The pirate was staring at him. Musen forced a grin. „Only kidding,“ he said. „Right, Poverty. Poverty doesn’t actually mean poverty, it means a change in your fortunes. Four of Spears is someone you’re going to meet, or someone you know already who’s going to make a difference you. In this case, he’s a sort of big, noisy know-it-all who’ll probably make trouble for you, but the card’s not reversed so it’ll be finne. Four of Stars is another man you’ll have dealings with; he’s a tricky one, a good friend and a bad enemy; again, not reversed, so it’ll be all right. The Thief means you’re going to do something clever; reversed means it’s be bad news, but not necessarily for you. The Scholar, that generally means money, nice things, good stuff generally. Nine of Wheels – „ He paused. He was running out of ways of twisting the meanings while still not actually lying.
„That’s another important bloke I meet, right?“
„You’re getting the hang of this,“ Musen said. „Nine of Wheels is someone really important – at least, important to you. Could be the captain of this ship, could be the emperor, could be the girl you fall in love with. Actually, following on from the Scholar, it could well be something like that.
The pirate was frowning. „The next one’s upside down. That means it’s bad, right.“ (lk 206-207)

Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990), tlk Edvin Hiedel.

Mis situatsioonikoomikat puudutab, siis vana hea klassika.  Stiilinäite võib rahumeeli võtta kohe päris algusest ja võib kinnitada, et sama stiilset komejanti saab nautida terve raamatu vältel ning terve trobikonna igatsorti rohkem või vähem kahtlaste tegelaste osalusel:

“Kui Maud oma tuppa tagasi tuli, astus üks härra kapist välja, pidžaama seljas, peas maitsekas roheline siidlambivari, ja naeratas sõbralikult.

- Vabandust, ütles ta ja kergitas viisakalt lambivarju,
- minu nimi on Félix Van der Gullen.
/.../
- Kuidas te kappi sattusite?
- Ma... toast.
- Ah! Ma ei mõelnud seda!
- Ma tulin läbi akna.
/.../
- Pidage! Hüüdis Maud.
- Palun! Vastas salapärane noormees tuhvlikandu kokku lüües.
- Te ei taha ometi... pidžaama väel minu toast koridori astuda?!!
Võõras hakkas teenistusvalmilt akna poole minema.
Maud peaaegu kiljatas:
- Pidage!
/.../
- Ma jään siis siia... ütles ta ning istus lähemasse tugitooli.
/.../
- Mis te ometi mõtlete!... - Te tahate siia jääda?!... Niimoodi?! Minu tuppa?!
Võõras laksas endale nüüd juba tusaselt vastu reit:
- Ärge pahandage, palun, aga kui ma ei tohi uksest ega aknast välja minna, siis ma pean siia jääma! Seda te ei saa ühelt noormehelt isegi minu olukorras nõuda, et ta haihtuks õhku või kaoks iseendast nagu pimesoolepõletik!...”

Lisaks tihedale, erinevaid osapooli ja kokkusattumusi täis pikitud süžeele, kus ka mõrvade-mõistatuste arv ei piirdu ühega, võib lugeja nautida peakangelast, kelle muretu huumorimeel ja mõnevõrra eripärane olukord – nimelt peidab ta end rahvast täis hotellis ilma, et omaks numbrituba, avalikult kasutatavat identiteeti, raha või riideidki. Nagu arvata võib, on siin ohtralt võimalusi erinevate salaplaanide otsa koperdamiseks ning ogaraks situatsioonikoomikaks.

Ruumiliselt käib möll tänapäeva Indoneesias, ühel Bali saare lähikonnas asuvale väikesaarele (ma kahtlustan, et fiktiivsele väikesaarele sealjuures) ehitatud kuurorthotellis. Ajaliselt on raamatu originaal ilmunud 1939 ning tegevus toimub veel õndsal koloniaalajastul. Seega maksab tänapäeva lugejal kohalike elanike ja olude kohta käivat selles valguses ka võtta, et noh … etnograafilisi ja antropoloogilisi järeldusi ei maksa tegema hakata...