Timo Talvik: Legendaarne Professor Jänespüks

 

Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!

Aga üsna kiiresti hakkas tore. 

Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele. 

Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi. 

Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.

Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. 
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll nad saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.

Mööda netti

Loteriis varem

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

Urmas Vadi - Viimane võimalus (Looming 4, 2024)

 

Humoorikas lugu kahest vanast tuttavast, kelle elutee on peale nooruspõlve üsna erinevalt jooksnud - üks on tavaline väikekodanlane, teine siis maailma peal õnne otsiv seikleja. Aga vahel nad ikka kohtuvad ja mingi mõte sel justkui oleks.

Nagu nüüd, kui loo jutustaja ukse taha on korraga ilmunud see seikleja, kes kurdab vaimseid probleeme ja kutsub minajutustaja jalutama. Aga sel jalutuskäigul on siiski oma siht - seikleja võttis ta kaasa selleks, et koos osta tablette, mis peaks tekitama õnnetunde. Sest see on viimane võimalus midagi elult tunda saada, miski pole senini mõjunud ja ta irdub ikka rohkem inimestest. Minajutustajale tundub see üsna napaka või koguni ohtliku katsena, aga … mis teha. Tablett käes, aga …

Loo lõpp läheb juba üsna Sergei Kozlovi “Magusas porgandimetsas” laadi tundlemiseks, mis peaks olema eesti täiskasvanute proosa kohta ikka päris haruldane nähe. Aga kui Vadi tahab, siis Vadi võib.

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud halb raamat.
Pettusin selles ikkagi üpris korralikult. 
Enamiku teosest peategelane joob - ma ei ole alkoholi võludest aru saanud - kepib ohjeldamatult ringi ja tutvub tinderis uute võhivõõrastega, kellega öösel kell 2 välja minna. Tal on neuroosid ja mured, mida minul üldse ei ole, tal on soojad põnevad sõbrannasuhted, mida mul ka eriti pole, tal on viitsimine ja jaks asjadeks, mida ma oma ürgse üle neljakümne ulatuva vanuse seest isegi teoreetilise võimalusena kaaluma ei hakkaks, ta teeb nalja asjade üle, mis ilmselt Briti ühiskonnas teemad on, aga mul mingeid kellukesi peas helisema ei pane, ja kokku on see raamat minu jaoks pilguheit võõrast sorti inimese ellu. 
Ei teki "oh, mul ka!" äratundmist, ainult "jah, ma olen seda sarjades näinud, ilmselt kuskil elavad inimesed siis päriselt ka sedasi." 

Ehk siis: raamatus on päris hästi ära toodud, kuidas (nais)inimese ettekujutused armastusest aja jooksul muutuvad, mõned huvitavad lood (need juhtuvad sõbrannaga) ja tore lõppjäreldus, et ainult iseennast armastades saad õnnelikuks. 
Lisaks on raamatus hulk enam-vähem lugusid, hulk igavaid lugusid ja hulk üsna kiireid mõtisklusi, mis viivad mingitele järeldustele. Teksti vahel on mõned toiduretseptid, mis tunduvad tehtavad, ja mõned humoorilised väljamõeldud inimeste piduliku õhtusöögi-, tüdrukuteõhtu-, tite sünnieelse tähistamise vms kutsetena vormistatud vahepalad, mis minu meelest pole naljakad, ent ma saan aru, miks peaksid olema. Kirjeldatud kohtumised erinevate meestega on kohati kaasaelatavad, enamasti mitte. Kirjeldatud elamused erinevate naistega teevad vahel veidi kadedaks. Aga kokku on raamatus kirjeldatud elu nii intensiivne, et mul tuleb ärevushoog peale ainult seda ettegi kujutades. 

Plaan B

Travis Baldree - Legends & Lattes (2022)

 

Viimase aasta indiehit leidis endale kiiresti suurkirjastuse ning tänu sellele on igaühel võimalust Eestiski osta raamatut (ja vast tuleb ka odavam väljaanne). Lugu on tõesti omamoodi soe ja armas ning mingil moel ka Pratchetti Kettamaailma meenutav - aga muidugi palju lahjemas vormis, Baldree oleks justkui üle võtnud nö soojemad toonid ja jätnud vähe teravamad teemad lisamata. Ehk siis kuidas erinevus rikastab.

Loo peategelane on hiiglasekasvu orkist palgasõdur Viv, kes otsustab, et kõik see tapmine ja seiklused viivad paratamatult ka enda surmale kiiremini lähemale, ja tema nagu ei tahakski enneaegselt siitilmast lahkuda. Seda enam, et tal on tekkinud plaan - hakata mõnes suuremas linnas, kus kõiksugu erinevaid olendeid tolereeritakse, pidama kohvikut: selleks sai ta inspiratsiooni ühes päkapiku linnas, kui seal koges kohvijoomise mõnusid.

Peale järjekordset palgatööd lahkub ta äkitselt oma palgasõdurite kambast, kaasas enda aastate jooksul kogutud raha ja äsja omandatud üks veider kivi, mis pidavat õnne tooma: nagu seda vanades lastelauludes lubatakse (aga lastelaulud sisaldavad teatavasti ammuunustatud tarkusi igiammusest ajast). Ta jõuab väljavalitud linna, leiab õige maja ja otsib töölisi, kes aitaks tal kohvikut avada.

Ja oh imet, ta kohtub mitme õige hea abilisega, kes aitavad tal unistust täide viia … ja seda paremaks muuta ja kohv (ning saiakesed) hakkab linlastelegi meeldima (eelkõige küll pagaritooted).

Kuid romaan ei püsi teadagi koos konfliktita - nii on linna katusepakkujad kohal oma nõudmistega, ja neid utsitab taga peategelase endine haldjast töökaaslane, kes soovib seda kivi endale saada. Ja selle nimel haldjas end tagasi ei hoia.

Tavalise fantaasia puhul haaraks meie kangelanna mõõga (tal ongi üks vägev riist) ja järgneks üks suurem madin, rohkem või vähem heroilise tulemusega, kuid siin romaanis läheb vähe teisiti. Ja see õnnetoov kivi - kas see ikka reaalselt töötab või on see lastelaulude fantaasia?

Et siis jah, cozy fantasy kui selline - kas see siis midagi positiivsemat kui hope punk (a la “The Goblin Emperor”)? Igal juhul, mingil moel tõesti ootamatu täiskasvanute fantaasia - mis vast eelkõige sobiv kõigile tavapärase fantaasiakirjanduse lugejatele. Ja noh, kas sellest kivist oli siis kasu või mitte? Tekstis juuakse nii hooga kohvi, et väheke tekib kartus, kuidas kohviga harjumatud olendid järgnevat päeva ja ööd õieti läbi elasid. Eks tänapäeva fantaasiakirjandusele omaselt pole tegelastele just suuremat tähtsust, mis soost keegi on ja kes kellega lähedasemaks saab.

Raamatu lõppu on lisatud lugu “Pages to Fill” (jajah, mõjub irooniliselt, aga sel pealkirjal on ka sisu), mis on vast romaani otsene eellugu; samuti selgub lisatud intervjuust, et autor kirjutab järgmist romaani samast maailmast, osaliselt kattuvate tegelastega (jajah, see linn pole kindlasti Ankh-Morpork, aga kerge sarnasus ole ikka). Igal juhul, sellist kirjandust tihti just ei loeks (ja see indiehiti staatus!), aga paar tükki aastas ei teeks küll kuidagi paha.

Naomi Kritzer - Wind (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu kolkas sündinud kahest tüdrukust, kel kumbki on nö oma maagiline jõuallikas - ühel Maa, teisel Õhk. Üks unistab arstimisest, teine kunsti loomisest. Õhk paneb püsimatult liikuma ja kunsti looma; Maa aga sunnib kohale jääma, mis ei lase ravitsejal midagi enamat õppida - seeasemel saab ta lapsed ja jääbki külla aastakümneteks ravitsema, kuuldes külast lahkunud kunstniku vägitegudest ja püsimatusest.

Kuni talle tuuakse ravimiseks võõras naine, kes tutvuse süvenedes lubab talle nii mõndagi: kui ta vaid ärkaks oma tardumusest ja läheks laia maailma õppima.

Iseenesest õige muinasloo tüüpi tekst, kuigi Kritzer lahendab selle minu jaoks õige ootamatute nippidega (võõras naine, kes ravimiseks tuuakse, pole see, kes ta õieti välja näeb jne). Et siis selline täiskasvanute muinasjutt või nii, unistuste ja võimete täideviimisest - mis teatud eluaastatest muutub kuidagi püüdmatuks või nii. No eks oleneb muidugi inimesest.

Charles de Lint - The Moon Is Drowning While I Sleep (Beyond the Woods, 2016)

 

Järjekordne ülimagus fantaasialugu sellelt autorilt ja jumal küll, las siis olla selline lääge ja romantiline ja muidu pehmo, vahel võib sellist lugeda, eriti kui oskad karta, et arvatavalt just midagi sellist ootabki ees, ja eks seetõttu pettuma ei pidanud.

Kaks noort naist Eloise ja Jilly Coppercorn (kes peaks olema peategelaseks romaanis “The Onion Girl”, mida plaaniks lähiajal lugeda) räägivad öises Newfordis juttu, üks neist jutustab, et ta näeb üha kummalisemaid unenägusid, ning järgnevalt ongi tekstis esitatud vaheldumisi nende vestlusega need unenäod.

Nimelt koges Eloise, et kord üht võrku kinni jäänud lindu vabastades peatab teda kummaline vanaeit, kes ei soovita seda lindu vabastada (jajah, lugeja muidugi teab, et tegu on ikkagi Newfordiga). Eloise siiski vabastab selle … ja järgnevas unenäos veedab ta kuuma öö Crow nimelise noormehega.

Ühtlasi selgub, et mingid mütoloogilised jõud on vangistanud Kuu ja see on suremas uppumissurma - ja taaskohatud vanaeide juhatusel peaks just Eloise järgmises unenäos Kuu vabastama. Aga see pole nii lihtne - eriti kui see uppuv Kuu on nii naise sarnane; justkui ema (nagu pakub Jilly), kes jättis Eloise ja ta isa juba ammu maha ning kellest ta ei tea enamat kui isalt kuuldud paari infokildu.

Nonii, järjekordne mütoloogiliste jõudude kokkupõrge Newfordis, millega on esmapilgul seotud täiesti tavaline inimene. Natuke õudust, natuke kaasaja inimeste paineid, natuke seksi, natuke siirast sõprust. Mida sa ikka rohkem tahta oskad?

Sirpa Kähkönen „Nõmmeliivatee“, Koolibri (2021)

Esimene asi, mida selle raamatu puhul nautisin olid see napisõnaline, ent kehakeelt, vihjeid ja seoseid arvestav ning seest välja vaatavalt sügavuti lahti kirjeldatud suhtlus, tuli meelde kasvõi näiteks Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kus Hobune samamoodi märkas kaaslaste meeleolusid, üritas nendega nii oma tegudes kui väljatulemistes juba ennetavalt arvestada.

Hobuseliku delikaatsuse tingivad muidugi tulest ja veest läbi käinud sõprused – Ida ja Siiri, juba tüdrukupõlves lahutamatud sõbrannad, kes Laadoga vetel looduse ja teismeea metsikust nautisid, pidid mõlemad läbi elama pagemise oma põlistest Karjala kodudest, pendeldasid vabatahtlike töökätena sakslastega mehitatud rindejoone kannul kodu poole tagasi, elades läbi kõike, mida sõjal tsiviilisikuile pakkuda ning pidid siis ikkagi jätma lootuse ja leppima igavese äraspidi pagulusega küll kodumaal, aga kodukant on jäädavalt teisele poole ületamatut piiri kadunud; Anna ja Helvi, samuti lahutamatud sõbrannad, paar, kus ühel on ülesanne teine abikaasa surmast üle aidata ning taustal kajavad loomulikult ka sõja ning sõjale eelnenud keeruliste poliitiliste aegade läbielamised. Sõprus on kõigi tegelaste elus läbivalt äärmiselt oluline tugisammas ja selgroog, mis aitab toime tulla kõigega, mis elu on kaela heitnud, ning teinegi pole väheoluline, kui elu kulu paratamatu osa, mis veab jalga jala ette, nii läbi raskete aegade kui ka helgemate poole. Kuid oma oluline roll on ka argipäeval, olgu see siis hambad ristis rühkimine kõige kiuste või väikesed toimetused ja tegemised, mis aitavad vähehaaval tagasi ree peale.

Raskuste ja läbielamistega siin, nagu sõjast ja selle mõjudest rääkivale teosele kohane, kokku ei hoita – lisaks raskete aegade üldisele taagale on igal inimesel ka alati ka oma isiklikud raskused, mis võivad tabada sõltumata ajast ja oludest. Tegemist on nn mikroajaloolise ilukirjandusega, siin ei räägita väeosade tormamisest siia sinna, lahingutest ja rindejoone nihkumise poliitilisest tähendusest, vaid sellest, kuidas taustal mäslevad suured jõud mõjutavad oma elukäiku läbiva üksikisiku vahetut ümbrust ja võimalusi. Siiri on pidanud rinda pistma alkoholiga, Anna on pidanud üle elama kommunistist abikaasa vangilaagris viibimise ja järgneva töövõimetuse, Ida on sõjast kaasa saanud ränga hingehaava ja vastutuse, millest on võimatu mööda vaadata, Helvi peab elu lõpuni kandma armistatud ihu ühest teistlaadi võitlusest. Nii mõnigi asi on taandatav sõja mõjudele, kuid kaugeltki mitte kõik, mis elus halvasti võib minna.

Omamoodi fookustegelaseks on „Nõmmeliivatees“ umbes kaheksane tüdrukutirts Hilla, kes sageli viibib oma vanaema Anna hoole all ja kelle läbi Anna ja Ida lapsed on need kaks vastandlikku leeri sümboolselt ja lahutamatult ühendanud. Anna on nimelt ju kommunisti kaasa, Ida aga järgib Martade (ehk siis midagi saksamõjudega kodutütarde sarnast) kokandusjuhiseid ning loomulikult oleks tal põhjust vihata kõike, mis seotud tema kodukoha igaveseks ära võtnud Nõukogude Liiduga. Kuid Hilla on Hilla, mõlema memme ainus lapselaps, see, kellele nad kõigest hingest soovivad õnnelikumat ja kergemat elu! Nii on raamat omamoodi erinevate vaadete ning ammujuhtunu lepitamine olevikupõlvkonna nimel ja teekonnakirjeldus mineviku taakade ja leinaga toime tulekuks, sest ega last saa vaakumis hoida – öösiti patja nutva ja tahes-tahtmata rasket minevikku reetva memme lein, vanaisa kaotus, vanemate tülid ja joomised teevad rõõmsast tüdrukust mureliku ja tõsise lapse, kes katsub täiskasvanutelgi silma peal hoida, ent kummalisel kombel saab abi pioneerilaagrist – olgu ideoloogiatega kuidas on, aga kindel elukorraldus, sõbrad, saavutused ja tunnustused ning täiskasvanud, kellele võib alati kindel olla on üks hea retsept muretuks lapsepõlveks ning vahepealne aeg annab memmedelegi hingetõmmet enese ja möödanikuga väheke sotte selgeks arutada.

Üllatusega avastasin, et kõige tipuks on tegemist veel ka terve romaanisarja värskeima teosega, millele eelneb veel päris mitu nn Kuopio lugu, alates Anna eluga 30ndatel, käies läbi sõja, vaherahu ja veelkord sõja ning viimaks jõudes 70ndateni ja Ida ning Siiri läbi Karjala teema puudutamiseni. Muidu ei olnud lugedes tunda, et midagi puudu oleks, kuid see teadmine selgitab kindlasti, miks tekkis tunne nagu Siiri ja Ida lugu oleks kuidagi keskmes ning Anna, kes ometi tundus olevat justkui peamine tegelane, jäi õige pisut pisut üheplaanilisemaks kui oleks oodanud – aga küllap ongi asi selles, et tegemist on pika Anna loo lõppakordiga. Loomulikult haakub raamat temaatikalt ka väga hästi Rosa Liksomi „Koloneliproaga“, mis käsitleb küll Lapimaad ja saksameelsuse küsimust, aga huvitav oli veel, kui hästi seostus Hermansi „Hoitud majaga“ kõik see rindejoonele järgnev koristus ja remondibrigaadi töö ning see, kuidas NLi asukad äsja tühjaks jäänud Karjala küladesse jõudes olnud eest leitud laitmatus korras ja lõhnavat pesu täis kappidega maju, kus soe pudergi veel ahjus, midagi väga sümboolset kuid ka väga otsest on selles „Hoitud maja“ teemas ning mõnes mõttes võib mõelda, et Kähköneni mikroajalooline ja peamiselt naiste tsiviilperspektiivist nähtud sõda on justkui puuduv element hoitud maja teemas, sest kes see siis seda maja hoidis, kes jättis supi/pudru sooja ja nii edasi…

Ühesõnaga, nauditavalt räägitud lugu sõjast, sõprusest, perekonnast, traumadest, argielu paratamatusest ja päästvast jõust ning rahu tegemisest iseendas ja iseendaga. Vahelduvad erinevate jutustajate hääled – Anna, Ida, Helvi, Siiri, Hilla … ja vahele kerge mängulisusena ka sellised tegelased nagu kuu, A21, maaler … Vähehaaval poetatud vihjetest ja mõttekatketest kooruvad välja erinevad tõed ja paljastuvad valemälestused (mis meenutab seda, kuidas Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja seda kuidas tagantjärele nonde segaste aegade tegelikkusele jälile saamine on nii raske, liiatigi, kui mälugi iial täielikult usaldada ei või), sekka on koomilisi seikugi, kus külla saabunud Anna muretseb, teadmata teiste veidrate ilmete tagamaid, kas suhkurt ja koort ikka pakutakse, ning kõik see on kokku põimitud üheks kangaks, mis seob oleviku minevikuga ja ühe inimese teisega.

Helvi

Aga ega mina saa käskida Annal end kokku võtta; mis mina sellest ka tean, kui kaua inimene abikaasat leinab, kui pole enesel niisugust olukorda olnud. Ja siis vuhab minust läbi kuum hoog jalataldadest kuni pealaeni ja ma mõtlen: kui mina alistun nüüd sellele, mida aiman armastuseks, siis alistun ma ka sellele, mida Anna praegu läbi elab. Ma olen juba nii vana ka, et palju ühiseid aastaid ei ole oodata koos mitte kellegagi. Ja kes tahaks minu vanadusehädasid jagada. Keegi, keda olen alles äsja õppinud nimepidi nimetama. See mees, kes meelsasti naerab ja naerutab. Täiesti võõras inimene oma sügavustega.

Anna kägrutab ajalehe esikülje kokku, läheb pliidi juurde ja söödab paberi humisevale tulele. See on õige, sinna see kuulub, tule pildid tule lõugade vahele. Anna pöörab end minu poole ja valgus paistab temast peaaegu läbi, vanast mullilasest aknaklaasist langev valgus; ta on hõre ja habras nagu aastakümnete eest kootud puuvillane kangas, vastupidav ja palju kasutatud, leelises leotatud, tulises vees keedetud, kurikatega pekstud, palju kordi mustaks läinud ja jälle uuesti puhtaks saanud, sajad korrad tuule kätte riputatud ja sadu kordi ka läbi pesurulli sikutatud. Juba viledavõitu ja laiguliseks pleekinud, aga ikka peab vastu.

Ja mina mõtlen, et kõik muu võin oma kõrvalt kaotada, aga mitte seda sõpra. (lk 78)

Anna

Tilli juures kerkis mulle ninna päikesekuuma peenramaa kange ja roheline lõhn ja ma vaatasin oma käsi, mis kandsid üha Lassi sõrmuseid. Panin sõrmed lauale ja ütlesin neile, olge teie nüüd mulle abiks. Kuna käte kaudu oli kõik hea minu ellu tulnud, on need osanud olla ka siis, kui olen muidu olnud abitu.

Käed lubasid aidata.

Helvi aitas ka.

Sõitsin jalgrattaga kogu tee Rahnumäelt Väinöläneeme tippu, jätsin Veenuse sinna, kinnitasin ketiga männi külge, männi, mille punased varbad kiikasid välja neemetipu valgest liivast, tõstsin rattaga sõidutatud kandamid paati, seemnekartulid, moona, kummisaapad. Sõudsin üle lahe, panin asjad kärusse, viisin majja.

Nüüd on marjapõõsastel toed ja kartulimaal püsti tugevad varred. Minu patarei laseb endiselt läbi, tuli põleb rägisedes ja kohati kustub, aga siin võin jälle ellu ärgata. (lk 154-155)

(Tõlkinud Piret Saluri, värsid tõlkinud Leelo Tungal) 

James L. Sutter - Bonded Men (Shattered Shields, 2016)

 

Madinalugu impeeriumi eliitüksusest, mis järjekordse lahingu käigus tõmmatakse lõksu ning osa üksusest vangistatakse - nagu see vastase kuri plaan oligi, et see eliitüksus kas enda poole meelitada või siis jäädavalt kahjustada. Nimelt on Bonded Legion niisugune üksus, kus sõdalased võitlevad paarides ning sellisena on äärmiselt tõhusad - sest paarilised on teineteise armsamad ja seetõttu mõistavad üksteist kõige paremini. Armastus, eksole.

Aga nüüd siis paljud armastajapaarid lõhutud ning vabadel meeste ees närune valik - kas võidelda üksi (mis tähendab lahingus bersergina üheotsapiletit - armsam on niiehknaa hukkunud, milleks elada?) või siis reeta impeerium ning nii saada võimalus kallimaga taaskohtumiseks.

Tekst on algusest otsani üks otsatu madin, kus kõiksugu kehaosasid lendab sinna-tänna. Aga samas on ka näiteid karmide meeste õrnadest tunnetest jne. Eks siis plusspunktid sellise Tom of Finland laadis fantasy eest, samas lugu ise on parajalt keskpärane.

John Chu – Dancing with Death (Made to Order, 2020)

Nagu Daryl Gregory loo puhul, ütleks siingi, et tavalisel aastal oleks selle teksti valik mõnda või mitmesse aasta parimate ulmejuttude antoloogiasse igati ootuspärane. No et robot, mis on nii inimlik, et kui ta kasutusaeg hakkab viimaks lõppema, siis ta karune inimsõber (või temagi on robot?) on nõus tegema mida iganes, et selle olendi eluiga pikendada. Lisaks aitab see robot iluuisutajaid (kuivõrd ta liigubki uisutaolistel alajäsemetel): sest ta on suuteline perfektselt ja korduvalt esitama ka kõige keerulisemaid uisuvõtteid ja -tehnikaid.

Aga nagu öeldud, selle roboti niigi pikaks veninud kasutusaeg on viimaks jõudmas lõpp-punkti. Ja kui palju ta tahaks veel kogeda. Kuid ta on robot. Ent tal on tõeline sõber.

Tegelikult on see tekst vähe tõsisem kui siinne pisut irooniline tutvustus – loo mõtted ja võtted peaksid kenasti hinge minema, aga minu jaoks jääb see kuidagi … kaugeks. Igal juhul mõned plusspunktid iluuisutamise eest, selline kasutusala on päris … ma ei tea, leidlik?

Megan Lindholm - Community Service (The Book of Magic, 2018)

Lindholm jutustab noorusliku loo võlurineiust, kes oma narkarist (endise) sõbra tõttu satub kokku ootamatu nähtusega – eatu naine (või mis iganes olend see olla võikski), kes sööb mänguasju, mis seejärel … teda mõneks ajaks noorendavad. Narkarist noormees on kohtu poolt määratud ühiskondlikule tööle ehk peab pensionäre poodidesse ja koju sõidutama, aga nüüd on sunnitud selle söödikuga mööda erinevaid odavmüüke tiirutama, kus naine valib õigeid mänguasju, ning vaatama, mida see naine seejärel … tarbib ja mis temaga siis … juhtub.

Ainult et nagu narkar avastab peale ühe tuttava neiu odavmüügi külastamist, siis mänguasjade endine omanik kaotab seejärel osa mälestustest (selle neiu puhul siis kooliaegse sõpruse võlurineiu ja selle narkariga). Vastutahtsi asub võlurineiu tegevusse, et see mänguasja- ja mälestustesööja peatada (kes muuhulgas lubab narkariga koledaid asju teha, kui see teda enam ei aita). Kõik ei lähe just plaanitult …

Mingil moel päris mõnuga loetav (või noh, kaasaelamist tekitav; võlurineiu siseelu on päris hea) lugu, ei tekita kerget või raskemat pettumust nagu on juhtunud mitme teise selle antoloogia jutu puhul. Ja noh, tasakaal peab olema, ega siis see mälestusteõgija peatamine polegi nii üheselt võimalik.

Jüri Kolk “Ada”. Vikerkaar 12/2019.

No kes see nüüd oligi, kes kirjutas selle loo tülikast erektsioonist matustel? Juba teine kord unustan ära. Kindlasti on neid matustega lugusid veelgi ja saaks kokku panna matusejuttude kogumiku. Ahjaa, Kai Aareleiu Salaeludes oli ka üks ekstsentrilise vanadaami matustega päädinud lugu, aga too oli pisut sentimentaalsemas noodis, kuigi, teisalt … võibolla on tõesti ikkagi väljenduslaadi küsimus ka? Aga samas, siiski, naerma see mind ei ajanud. Kas too erektsiooniga lugu ajas? Ei mäleta enam, aga küllap pidin vähemalt siira kimbatuse edasiandmisele ikka tunnustavalt vaatama.

Ühesõnaga, lugu kulges, jõudsin juba mõelda, et nojah, kenasti stiilipuhtalt kirjutatud küll, aga ega see grotesk ja jant nüüd üksi kah midagi uut või rabavat ei ole, siis tulid need kivid ja siis ma päriselt, eneselegi üllatuseks turtsatasin. Siiras situatsioonikoomika on väärtus iseeneses.

Võibolla rikkusin nüüd kellegi teise turtsatamisvõimaluse ära. Lühijuttudega on mu meelest sageli pigem nii, et parem on üldse mitte teada, mida loed. Situatsioonikoomikaga on ka vast parem mitte ette teada. Kuigi, samas, Sõprade sarja vaadatakse lõputustes kordustes ja pole ka häda midagi. Aga see on jälle ka hoopis teises formaadis asi. Oleksin pidanud ehk kirjutama, et liigutav lugu sõprusest lapse ja täiskasvanu, täiskasvanu ja vana inimese vahel, sest ega see ka vale ole.