Ei teadnudki, et Haava niivõrd psühhedeelset luulet kirjutas. Ja
noh, võrdlemisi halba ka. Huvitav on muidugi näha, kuidas autor
sõnu luuleks murrab, milline on tema (tolleaegne?) nägemus, kuidas
üks luuletus välja nägema peab, millest see koosneb ja kui palju
hingevalu võib valla päästa (võiks ninakalt sedastada, et
amatöörlikult palju). Ta vist püüdis muuhulgas olla lööv.
Näideteks lühemad luuletused, Haavale meeldis muidu pikemalt
möllata.
Siiski on elu ilus!
Siiski on elu ilus!
Ilus ja hunnitu-suur.
- Kõndinud mina ka madalusteed,
Juhtinud siiski mind jumalusväed:
Kesest ka saatuse pimeda
Loonud hing lootuse ilula;
Võitlustes – surmagi varju all
Minuga jäänud mu Elulaul.
Armastan sind – Sina, minu Elu!
Läbi kõigi taevaste kostab see ilu!
- -
Lilled kõik, valged ning taevaselged,
Purpuripunad ning päikesehelged,
Lilled kõik, maa- ja taevakaunid,
Minu elu altaril,
Rahuta ilma tajumata,
Ehtinud, õitsenud Jumala ees -
Õitsenud, leekinud tuhandes leegis!
Pühaks ohvriks elu riigis.
Armastan sind – Sina, minu Elu!
Läbi kõigi taevaste kostab see ilu!
(lk 7)
Jumalasse üles.
Leegionid taeva all!
Sööstvad tulejõed!
Mühisevad sügaval
Pilksed surmaväed.
Aga mind ei kõiduta
Ükski surm ei võim:
Jumalasse üles ma
Tõusen, vaba vaim.
(lk 16)
Kas see siis oligi elu?
Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu unenägu -
See võitlus- ja kannatus-, loobumusahel
Ja mõni heledam hetke sääl vahel -
Kas see siis oligi elu?!
(lk 25)
Kuid minul on
ilmalik süda.
Küll tahan armastada
Neid, kes mind vihkavad.
Kes minule kurja ihkavad -
Küll tahaksin neile teps andeks anda,
Ei iganes needmist vaid õnnistust saata...
- - - - - - -
Kuid minul on ilmalik süda -
Ei andestada ta suuda!
Vaid hõõguv viha sääl võtab maad!
Kõrk põlgus ise, ta tõstab pääd!
Ja kättemaksudeemonid,
Nad lennutavad tiibasid!...
Ja minu vaene, ahastav hing,
Kuis jumestub, ah, ses põrguses säras!
(lk 38)
Sügise sünfonii.Mühise! koha!Üle metsa ja mägede oha!Tõsta meelmõte mul tiivule,Läbi pilvi vii päiksele!Mühise! koha!Hunnitu sina,Sügise sünfonii!Iluvad metsad kui purpuris-kullas,Põllul uus seemend ju haljendab mullas;Vilja ja külla kõik salved meil täis. -Jumala Õnnistus Ise meil käis.Mühise! koha!Üle metsa ja mägede oha,Hunnitu sinaSügise sünfonii!(lk 79)
