Meelis Friedenthal “Punkti ümber”, Varrak (2023)

 

(Sisu sai vist ka veidi reedetud, aga eks need, kes tagakaasi, arvustusi ja muud enne lugemist ei loe, need ju niikuinii ei loe.)

Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.

Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.

Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.

Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.

Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.

Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.

( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)

Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)

Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)

Elly Griffiths „Januse kivi“ (2020)

Ruth Galloway kuulub nende krimikangelaste kilda, kes ametlikult politseiga kuidagi seotud pole ja isegi mitte detektiivibüroo pidamise või hobi korras kahtlaste surmajuhtumite väljanuhkimisega ei tegele, aga kelle kahtlased surmajuhtumid muidugi kõigest hoolimata ikka üles leiavad…

Pisut meenutab Ruth üht teist pooljuhuslikku amatöördetektiivi – teada tuntud okkalise loomuga Agatha Raisinit M. C. Beatoni sulest, sarnasuste hulka kuulub kindlasti ka mõnevõrra konarlik seisukord isiklikku laadi suhete vallas, isegi kui appitõttavatest ja huvitatud meestegelasist otseselt puudust pole; kuid Ruth on siiski pisut süstemaatilisem uurija ning erinevalt Agathast on sedapuhku tegemist mitte just saledaimas vormis kangelannaga, kes eelistab mugavaid rõivaid, kosmeetikast suuremat ei hooli ning naabriterohke külakese asemel ümbritseb Ruthi majakest lage ja inimtühi mereäärne nõmm. Kahtlasse mõrvaloosse sekkumise korral on eraldatud elupaigal muidugi ka oma miinused…

Juhtum ise läheb aga sinna vähe müstilisemate kilda – on ju Ruth ikkagi arheoloogiadoktor (ja õppejõud) – jälgi tuleb küll ajada läbi paari lähema põlvkonna, ent pealkirjas mainitud Janus on otse loomulikult toosama antiikmütoloogiast tuntud kahenäoline tegelane – muuhulgas ka uste ja väravate jumalus ning olgugi lähemate veretöödega vahetult seotud kuri käsi ikkagi täitsa luust ja lihast, siis ei jäeta kasutamata ka võimalust Briti saarte kunagist Rooma riigi alla kuulumist ära kasutada, sest üleloomulik kuri ajaga ei hävi ja vanad ajad olid teadagi märksa üleloomulikumad kui meie kaasaegne steriilsevõitu maailmapilt. Või midagi sellist. Igal juhul saab lugeja Ruthi seltsis ka päris mitmel arheoloogilisel kaevamisel ringi nuuskida. Kui Eesti oludele mõelda, siis meil päris antiikjumaluste juurde tagasi minna ei annaks, aga ega keegi keelaks fiktsionaalsetel tegelastel vanalinnas kaevates kasvõi araabia õlilambikest džinniga välja tuhnimast, rääkimata hiiepaikades heljuvatest vaimolenditest jmt.

Nõnda siis - nagu õdusamat sorti krimile omane, toimub perekonnaajalugudes tuhnimist, ohtu sattumist, isiklike suhete klaarimist ja eraelulisi avastusi ning viimase hetke oht-pääsemine kulminatsioone. (ma arvan, et ei rikkunud kellelgi nüüd lõppu ära – me ju teame, et see pole viimane Ruthi lugu).

 

Kaev on endiselt ühes tükis. Ekskavaattorid pole nii kaugele jõudnud, aga need juba paistavad. Ruth näeb, kuidas nende mehaanilised küünised aia, köögiviljalapi, kiigega puu ja kurgiraami tükkideks mäluvad. Konteineritesse valatakse läbisegi viljakas pinnas ja kivipuru. Kes teab, kui palju inimese tehtud esemeid nende seas leidub: keskaegseid, Rooma-aegseid, Victoria-aegseid? Kõik hävitatud, et teha ruumi seitsmekümne viiele luksuskorterile, igaühes magamistoaga ühendatud vannituba.

Max kükitab ja kiikab kaevu. „Kuju poolest Rooma-aegne.“

„Ma arvasin sama.“

„Rooma-aegsetest kaevudest on vist varemgi päid leitud?“ küsib Ruth.

„Mõnikord,“ vastab Mac ettevaatlikult. „Odellis Bedfordshire’i maakonnas leiti üks Rooma-aegne kolju meelega kaevu seinavooderdisse topituna. Kuid üldiselt on peakultus rohkem keltide pärusmaa. Ja pühad kaevud olid keskajal levinud. Püha Tooma kaev Windleshaw’s olevat tekkinud kohta, kus üks preester peast ilma jäi.“

Ekskavaatorite mürin muudab vestlemise keerukaks. Ruth hakkab juba ettepanekut tegema, et nad platsilt lahkuksid, kui ta läbi räbu navigeerib. Ta on Nelsoni unustanud.

„Kas ta käib sul igal pool sabas või?“ pomiseb Max.

Ka Nelson paistab vähem rõõmus olevat, kui avastab Ruthi teise mehe seltskonnas. „Pole ammu näinud,“ tervitab ta Maxi kuivalt.

Ruth ei suuda seda kauem taluda. „Tulge,“ ütleb ta, „lähme siit minema.“

Nad peatuvad justkui ühisel kokkuleppel kivist võlvkaare juures, mis veel püsti on, kuigi ülejäänud fassaad on läinud kõige kaduva teed. Tornid, võlvkäigud, sakilised müürid – kõik põrmu varisenud.

„Kas nad jätavad kaare alles?“ küsib Max.

„Jah,“ vastab Ruth, „sellel olevat klassi.“

Nad seisavad hetke seal, vaadates üles kivisse raiutud sõnade poole, kuni Ruth märkab lähenemas veel üht kuju. Vaimuliku musta rüüsse riietatud mees astub aeglaselt üle laudade, mis on segipaisatud maale jalgteeks seatud. Isa Hennessey. Töödejuhataja saab krambid, mõtleb Ruth. (lk 211)

Julio Llamazares “Kollane vihm”. Pegasus (2007).

Nende kaante vahel on sellisel hulgal kõdu, vettimist, pehkimist, lagunemist, sisselangemist, märga lund, mädanemist ja üksildust, et on suisa üllatav, et see kõik lehtede vahelt välja ajama ei hakka, kollakaspruunika kleepja loiguna lauda ei kata ning pikkamisi põrandale nõrgudes (justkui kuldse mee antitees) vähehaaval kööki, korterit, maha, tänavat, linna, riiki ja tervet planeeti lammutama ei asu.

Olin valmistunud sügisnukruseks ja melanhooliaks üksildases mägikülas Hispaania Püreneedes, ent midagi päris sellist ei osanud ma küll oodata. Sellele peaaegu et segadusttekitavale korduslikkusele, intensiivsusele ja läbipõimitusele, millega küla ja selle viimased asukad aja ja unustuse lömastavale taagale alla jäävad annab omakorda köitva ning mõjusa konteksti Lembit Liivaku järelsõna, mis räägib Hispaania külade tühjenemisest ning autorit tabanud vapustusest, kui tema lapsepõlve koduküla mustuva, mudase, vettinu, fragmentaarse ja räsituna tühjaks lastud veehoidla põhjast üle aastakümnete uuesti nähtavale ilmus. Tekib tunne, justkui terve „Kollane vihm“ oleks omamoodi selle ühe kaadri meeleolude pikendatud läbielamine.

Huvitav, kas Ainielle viimasel hingel oleks olnud kergem, kui terve ülejäänud küla oleks sedamööda, kuidas inimesed lahkuvad lihtsalt õhku haihtunud või kui lahkujad oleks saanud kaasa võtta kõik, mis neile kuulus – karjuseonnidest, viljapuudest ja mahadest viimasegi pilpani? Sest hinge ei mata ju lagunevad majad ja mädanema varisevad viljad iseenesest, vaid ennekõike see, kuidas kõigi nende muutuste tähenduslikkus ning mälusoppidest välja tulvavad ja immitsevad mälestused nendega seonduvad. Loodus ja inimmõte tühja kohta ei salli – kui elavad on lahkunud, tulevad välja kõik surnud, sest kes muu passikski lagunenud, pehkinud, põlenud, tuulte ja vihmade meelevallas eluasemeid tarvitama.

Ja justkui külast veel vähe oleks annab alla ka sureliku keha. Kui mannetu ja tühine on lõpuks inimene üksi, kellele pole jäänud muud kui mineviku lahkumist vaadata, ilma, et midagi uut ja edasikestvat selle asemele tuleks. Eraldi teema on muidugi veel Koer, tema olemine, elu ja surm ning see, kui palju mees ise oma meeleheites ning suutmatuses külast ja mälestustest lahti öelda koerast erineb või ei erine. Aga see selleks.

Ühesõnaga – üdini ja põhjalikult sügisene lugemine, mispeale ehk vaatad hiljem mõnd mahajäetud maja või vana müürijuppi ivakene pikema pilguga. Küsimus ei ole kindlasti selles, et mida mees oleks pidanud või võinud teha ja kas poleks temagi lahkuda võinud, vaid hoopis selles, et katsuda korraks seda kolletava ajavihma ja kõduneva liha vahelt välja turritavate mälestuskildude traagikast üks hea sügav klõmakas võtta. Millal siis veel, kui mitte pimenevate päevade ja kolletavate lehtede aegu.

Ahjaa, meenub ka Paolo Cognetti „Kaheksas mägi“, mägiküla ja ühe eluviisi hääbumisest Itaalia kontekstis ning hiljuti loetud Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, kus talvised lumed ja tormid tegid samuti oma laastamistööd ja peategelane oli see, kes käis majadel, millesse elu jagus vaid suveajaks, silma peal hoidmas ning lagunevaid kohti kõpitsemas. Kindlasti on veel palju neid raamatuid, kus sündmused toimuvad tühjenevas külas. Eesti kontekstis võrdub mägi siinkohal julgelt metsaga.

„Köis vööl, läksin ma järgmisel hommikul vara Biescasesse. Kui ma Ainiellest lahkusin, oli veel öö. Teed olid porised ja ma suutsin nahkade raskuse all vaevu kõndida. Tahtsin need Pallársi poes tubaka ja külviseemnete vastu vahetada. Siis kavatsesin Bescósi majast läbi minna, et kokku leppida, kuidas sel kevadel karja hoitakse. Mul on meeles, et künkaid kattis lumi. Santa Orosia järv oli jääs ning Erata mäekurude poolt puhus külm lavendlihõnguline tuul. Sellest hoolimata kõndisin Berbusa poole kiirustamata. Ma polnud juba neli kuud kellegagi rääkinud, kuid võimalus seda uuesti teha ei ahvatlenud mind samuti. Olin vaikusega juba harjunud ja nüüd, nii pika aja järel, pärast mitut lumevangis veedetud kuud tundsin, et läheduses korstnatest tõusev suits ja inimesed tänavatel – sest päike oli tõusnud juba tükk aega tagasi – täidavad mu hirmu ja vastikusega. Astusin enne külla sisenemist teelt kõrvale ning eemaldudes viljapuuaedade vahele nagu kärnane koer, tuletasin igatsusega meelde neid ammuseid päevi, kui me Ainiellest salkadena lauldes alla tulime, ja tundsime rõõmu, et olime möödunud talve halastamatu raevu üle elanud.“ (lk 37)