Kuvatud on postitused sildiga Peeter Sauter. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Peeter Sauter. Kuva kõik postitused

11 märts, 2023

“Edasi novell: 33 lühijuttu“ koost Valner Valme, Rahva Raamat AS, Edasi.org (2022)

Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.

33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.

Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.

 Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.

Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.

Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.

Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.

Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.

Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.

Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.

Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.

Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.

Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…

Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.

14 september, 2021

Peeter Sauter: Surm Bulgaarias


Mille kuradi pärast on vaja mingit Subarut remontida, põhja keevitada?

Kaks ja pool Eesti keskmist netopalka selle alla panna (tegelikult läks üle nelja, aga planeeritud oli kaks ja pool).

Lugejal tekib see küsimus kohe alguses.

Vana auto müüki ja turult uus – selle raha eest saab ju täitsa korraliku.

Ega Peeter Sauter sellele selget vastust annagi.

(Peeter Sauter (PS) on nii autori kui minategelase nimi – see ei saa olla juhuslik.)

Ühest küljest võib olla, et ta tahab selle autoremondi venitada kujundiks, teisest küljest peaks see kuidagi olema tegelase jaoks põhjendatud.

PS tahab olla vaene – tal kohe on selline kiiks – seepärast oli vaja autoremonti.

PS tahab olla vaene reisile minnes, siis on reis eriti raske.

PS’l on naine, kes on hakanud närvidele käima. Naisest lahtisaamiseks tuleb koos temaga reisile minna ja seal talle närvidele käia, nii et naine ta maha jätaks.

PS on seda juba mitu korda teinud – tema ongi ohver. Ja naised lurjused, armastatud lurjused, aga ikka lurjused. Ei mõista kunstniku erakordset hinge. Kui hinge ei mõista, tuleb reisile minna!

(Kui lurjus on armastatud lurjus, siis on ohvri ohvrisus suuremgi veel.)

Nii et reisile läheb PS vaesena, ta vaatab üle planeeritud tööd – kõik oluline on tehtud, kirjatükid ära saadetud. Selgesõnaliselt välja ütlemata, aga reisilt (ilma naiseta) tulles peaks osa raha ees ootama, osa peaks kohe peale tilkuma hakkama.

Noh, lähevad siis Bulgaariasse reisile. Mees joodik ja naine joodik, nende reisileminekust saab huvitavaid detaile kirjutada – jutt jookseb ja lugejal ei hakka igav.

Närvidele käimiseks ei pea reisil eriti pingutama, ole, nagu oled. Vastik oled niikuinii ja reisistress teeb oma töö…

Seal Bulgaarias jääb PS haigeks ja sattub intensiivravisse. Kirjanik PS jaoks on see selge õnnistus – saab lehekülgede kaupa valada arutlusi surmast.

Ennastimetlevaid arutlusi.

Lugejal hakkab igav. Vähemalt sellel lugejal, kes pole kirjaniku müüdist pimestatud.

PS lesib haiglas ja naine on üksi hotellis – no kuidas sa närvidele käid. Ja nii juhtubki, et tuleb paar Bulgaariast koos tagasi ja on natuke rohkem paar kui reisile minnes.

PS on õnnetu. Nagu seotud selle naise külge.

Ta usub, et naine kah õnnetu.

Aga naist maha ei jäta, ega ta mõni selline ei ole. Tema on Ohver.

Ah ja – seal kusagil raamatu keskel on öeldud, et PS’i lapsed temaga ei suhtle. Ju see iseloomu viga ole.

Eelnev oli lugemiselamus.

Siin panin selle kirja seepärast, et olen lugenud arvustusi täis sümpaatiat – oi kui nunnu, ikkagi inimene, joodikute mõistmine ja muu taoline. Sauter kui kassipilt.

Jah.

Mina loen, et minategelane on vastik manipulaator ja mind hämmastavad sümpaatiast täidetud arvamused.

Ebameeldiv tüüp ei vii alla raamatu väärtust. Tihti on see vastupidi.

Ei.

Ma ei samasta peategelast ja autorit.

Aga on suur tõenäosus, et autor ongi selline. Ma ei ole tema varasemat ilukirjandust (piisavalt) lugenud, üheseks otsustamiseks peaks seda tegema, aga ei viitsi. Natuke siit ja sealt, aga mul on igav hakanud ja olen pooleli jätnud.

On muidugi olemas ka see võimalus, et autor on egoistlik manipulaator ja varem seda ei olnud – alkoholism muudab isiksust.

Kui peaks olema nii, et ebameeldiv peategelane ongi autor, siis sellest pole katki midagi. Ongi tavaline – head kirjanikud ei ole head inimesed.

Head kunstnikud ja muusikud ja näitlejad ka ei ole. Ja suured mõtlejad (kellelt oodata selgeid otsustusi ühiskonna kohta) ei ole nad ka mitte. Nad kõik on väga kitsa asja spetsialistid – monomaanid.

Nagu eespool öeldud, igav hakkas kusagil haiglaarutluste ajal. See ei tähenda, et eelnev oleks mind (täielikult) kaasa haaranud. Lõpuni lugesin austusest Sauteri vastu.

Austus Sauteri vastu on tekkinud tema arvustuste põhjal. Tema poolt kirjutatud arvustuste põhjal. Loen tema kirjutatut huvi ja kaasaelamisega ka siis, kui objektiks on kunstivorm, mille eluõigustki ma tunnistada ei taha. Selline (minu jaoks eluõiguseta) on sotsiaalprobleeme, lihtsa inimese elu avav dokumentaalfilmindus. Aga ega ma neid filme hästi kirjutatud arvustuste pärast veel vaatama ei lähe. Hästi kirjutatud asja lugemine on nauding iseenesest. Neid on olnud piisavalt palju usalduse tekkeks – Sauter kui kriitika kaubamärk.

See on nii hämmastav vastuolu – selge ja nauditava mõtte ja sõnaga kriitik on kunstiautorina (ilukirjandus on ju kunstiliik) käpardlik ja veniv kui ila (mu jaoks).

On kaks kohta, kus Sauter teeb metoodilise vea. Seletan analoogia abil, Sauteri poolt armastatud suurte meistrite kaudu.

Need kaks asja on omavahel seotud, läbi põimunud.

Esiteks Bukowski. Naljakas, Bukowski on üks minu lemmikuid, aga Eesti Bukowskiks hüütav Sauter mitte. Asi selles, et Bukowski on külm, aga Sauter täidetud enesehaletsusest ja -imetlusest. Bukowski ise on seletanud seda külmust lapsepõlves palju peksa saamisega, ühel hetkel oli lihtsalt ükskõik ja see ükskõiksus jäi. Nii ongi, et Bukowski loomingus on inimlik üksindus ja viletsus alasti olemas – ei ole poosi, ka mitte närususes. Sauterit lugedes tuleb mõnikord tunne, et tema kirjutab peegli ees, „küll ma olen ilus“ – õnnestub tal ilma naerma hakkamata öelda – sest ta mõtlebki nii. (Vahetame sõnad „ilus“, „inetu“ ära – sisu ei muutu, ma olen eriline ja selle erilisusega imetlusväärne.)

Teiseks Hemingway. Liiga palju sõnu, liiga palju teksti – on mitte ainult Sauteri viga, see iseloomustab suurt osa Eesti kirjanikest. Vesine. Trükki minevas tekstis peab olema vaid hädavajalik – on Hemingway põhimõte. Väidetavasti tõmbas ta maha üle poole oma esialgsete käsikirjade mahust. Mulle tundub, et Hemingway-austajal Sauteril on Hemingway loomingus samad lemmikud, mis minulgi – esimese perioodi lühijutud, lühikesed ja tapvad oma teravuses. Hemingway mahatõmbamismaania tulemuslikkuses ja mõtestatuses veendumiseks võib lugeda tema viimast, poolelijäänud romaani (see on eesti keeles olemas) – veniv ja igav ja tühi. Võiks ju arvata, on ära joonud oma mõistuse, eelistan mõtet, et sellest oleks saanud hemingwaylik kristall suurte mahatõmbamiste tulemusena – maha tõmmata selgelt ja julgelt üle poole.

„Tõmba maha, tõmba maha, sa Aasa oled täitsa lolliks läinud – kirjanik peab millestki elama kah, makstakse ju mahu pealt!“

Mahtu on võimalik mõõta erinevates ühikutes – tähemärkide (või sõnade) arv ja täistrükitavate lehekülgede arv.

Mulle tohutult meeldivad jutuksoleva Sauteri teksti lühilaused (ma ei ole selles ainuke, on olnud võimalus lugeda sellekohaseid arvamusi). Minu jaoks lähevad nad hästi kokku minategelase pideva hingeldamisega.

Iga lause (nendes lühilausetega tekstiosades) eraldi reale!

Vee asemel võiks tekstis olla õhku.

Tekst läheb mõjusamaks ja kui üle poole praegusest jutust maha tõmmata, siis raamat saab sama paks – sama honorar.

ERR

Eesti Ekspress

Karl-Martin Sinijärv soovitab


31 august, 2016

Peeter Sauter – „Me tahame kinni võtta sae servadest“ (Vikerkaar 7-8, 2016)

Sauter räägib loo Peetrist, kes on läinud naisest lahku ja on seetõttu üpris liimist lahti. Töö tegemiseks pole tuju, kuid seepeale kaasnevad rahalised probleemid. Kuid kuskilt saab ikka raha, et juua. Kuskilt leiab ikka mõne vana või uue naise, keda ära rääkida. Ja eks eksid võivad ka üllatada. Kuid tühjustunne jääb, see on mitte-elu.

Nii need päevad veerevad. Unetus ja kiuslikud mõtted. Facebook ja üksildaste loba. Jooki ja veel midagi. Unetus peaks mööduma. Alati saaks ka pudelid ära viia.

„Tundub, et ma hakkan tasapisi tagasi ellu jõudma.
Ega seal mitte-elus polnud paha. Aga elada on vahelduseks tore.“ (lk 47)

Pole lugenud Sauteri viimase aastakümne jututoodangut (eksisin, olen veerinud üht juttu ja luulekogu), kuid eks ikka on ammuste mälestuste järgi alles see alasti avameelsus, mis mõnel puhul võiks ebamugavust tekitada, kõik need pilguheidud intiimsfääri, millest iseenesest ei taha suurt teada. Natuke arusaamatuks jääb juttu alustav kohtumaja seik, mis iseenesest lisab nagu... tarbetut segadust. Aga küllap sissejuhatus või nii.

„Kusin ja mõtlesi, et kui ma olin veel üsna sitas seisus, siis olid laused peas lühemad, aga nüüd on nad hakanud kasvama ja isegi venima. Kui heas seisus pidi siis olema veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“ kirjutades. Hakkasin naerma, aga nägin kohe, et keegi kuseb mu kõrval, laseb kohe pikka soru. Tahtsin kuidagi oma naeru välja vabandada ja sõbralik olla: „No sul on ikka väga pikk.“
Mees ei teinud välja. Kas ta üldse mõistis mind. Olin vist öelnud halvasti.
„Ei, ma ei mõelnud praegu su nokut, aga...“
Sain aru, et keeran asja veel hullemaks, ja jäin vait.“ (lk 44)

03 märts, 2014

Mullast oled sa võetud

Tere!
Mina olen maal sündinud.
Ma elan maal.
Enamuse oma elust olen elanud maal.
Maainimesed räägivad lihtlausetega.
Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.
Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.
Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.
Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.
Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.
Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.
Elust maal oli seal vähe juttu.
Rohkem Kirjanike mõtlemisest.
Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.
Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.
Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?
Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.
Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.
 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.
Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.
Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.
Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.
See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.
Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 
Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.
Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.
Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.
Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.
Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.
Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.
Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 
Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.
Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.
Haltuura, kui kogumiku märksõna.
Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.
Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?
Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?
Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?
Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.
Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).
Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.
Vahe 2,3%. Kõigest.
Uskumatu!
Päriselt ka?!
Siin peab mingi viga olema…
Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.
Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.
Ju siis on ikka tõsi!
Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

01 august, 2013

Peeter Sauter – Snark (Looming #6/2013)

Sauteri loomet algusest otsani küll ei tunne, ent käesolev tekst on vast mõneti erandlik, võiks nimetada lausa ulmeliseks ja molutamiskaanonisse mittekuuluvaks. Autor jutustab siis loo sellest, kuidas kirjanik Peeter saab mõned kuud peale suremist uuesti nö Maad külastada; ja tema sooviks on näha, et kuidas tema armastatul Laural läheb. Ei lähe üldsegi hästi, vedeleb teine teadvusetult voodil ja naine tuleb haiglasse tilgutite alla toimetada. Peeter on muidu Peeter nagu ikka, ainult mõnede erinevustega – tal ei ole enam enda välimust, ta saab nähtamatuks muutuda, läbi seinte kõndida ja lennata (ühtlasi võimalusega inimkehade transportimiseks). Ja ta ei tohiks sekkuda teiste inimeste ellu, see osutub siiski mõneti probleemseks. Lendava ja nähtamatu “zombiena” on Peetril ikka inimlikud huvid – kas juua saab, kas keppida õnnestub, kuidas suits maitseb, kas mahajäänud käsikirjadest on asja. Ja kas jamades sõpru õnnestub aidata. Vastused neile ja teistele küsimustele selguvad enamvähem loo jooksul.

Aga tõepoolest, veider morbiidne lugu, justkui viltune unenägu; kui palju ikka nähakse visioone enese võimalikust surmajärgsest olekust. Sauter on ühelt poolt askeldamas paranormaalses maailmas, kuid teiselt poolt lähtub ikka kirjutajale kõige lähemast ainesest. Tekst pole just meelelahutus, vahel on paar melanhoolset naturalistlikku hetke, ega autor muudmoodi saa.


“Laura lamas liikumatult, aga kuidagi vibuna kangeks tõmbunult. Krambis? Alukaid tal jalas polnud ja jalgevahest rippus tampooni nööriots. Kes teab, kui kaua tal mingi vana tampoon juba sees on. Ega see ka hea ei ole.” (lk 754)
 ulmekirjanduse baas

17 mai, 2012

Peeter Sauter – Damoklese mõõk ja leivanuga (2011)

Kuna sel aastatuhandel pole Sauterit suurt lugenud, mõjus mõneti uudsena ta luulest lugeda... lastest; kunagine indigonoor on nüüd lapsevanem, on vast teravmeelne tähelepanek. Tatist on ehk palju mõttelendu, aga muidu ikka äng ja lähedus ning proosa on parem kui lüürika.

“rongid, millest ma olen maha jäänud
eks neid ikka on
pääskülla jõudsin alati kohale
aga sealt edasi?
kuhu edasi?
nojah
olen hüpanud mitmetele rongidele
piletita
ja ei teadnud kuhu sõidan
rongid hüüavad uhuu
ma hüüan vaikselt vastu
uhuu
istun kloogaranna trepil
ja jään maha
hea on maha jääda
jääda siis
hea et on tehtud rongid
millest saab maha jääda
hea et ma pole rongijuht
kes ei saa maha jääda
tsuh-tsuh-tsuh
ellen niit”
(lk 29-30)

“istusin köögis, purjus
vaatasin sind
üritasin vait olla
ja mitte öelda, et armastan sind
sain aru, et see oleks mõttetu
et nii ei räägita
purjuspäi
raske oli end tagasi hoida
ei tea siiani, kas tegin õigesti
nii jääbki kõik rääkimata
“mis sa mõtled?,” küsisid
“ei midagi.” valetasin, “ja sina?”
“ma ei mõtle ka midagi.”
tundus, et sa ei valetanud
sa ei mõelnudki midagi
ja see mulle meeldis”
(lk 97)

14 märts, 2012

Peeter Sauter – Pätt ja pihiisa (2001)


Sattusin lugema eesti kriminaalkirjanduse nimekirja ja üllatusega avastasin sealt ühe Sauteri raamatu. Elus on üldse palju üllatusi, näib vahel. Peale läbilugemist see raamatuke just krimikirjandusena ei näi. Või kuidas kellele? No hea küll, on venelastest kurjategijad, kes vist enamvähem palgamõrvarid, aga see on ka kõik. Igor, Valeri ja peksukott Jobu. Peale tapatööd võetakse aeg maha, minnakse litsimajja ja seejärel isakese õnnistusel mõneks ajaks Riiga siinsete jamade eest pakku. Juuakse ohtralt ja käiakse kohvikutes ja loomaaias ja pekstakse vajadusel Jobu. Igoril on mõningad hingeprobleemid ja ta läheb Riia katoliku kirikusse pihile. Mis ei kuku välja just nii nagu ta eelnevalt päevade jooksul kujutles. Annab teine perverdist preestrile lõuga ja põgeneb politseisireenide saatel kirikust. Tagasi räpasesse reaalsusse (millest ei vabanegi muidu kui unedes).

Pole just selline Sauteri tekst, mis kümme aastat peale avaldamist miskisugust suuremat lugemiselamust pakuks, romantilis-naturalistlik pilguheit eestivene pätimaailma koos mõningate mõtteuidangutega jumala teemadel. Parimateks hetkedeks ehk umbjoomise stseenid. No ei oska rohkemat sessinatsest kirjutada.

17 detsember, 2011

Peeter Sauter - Beibi bluu (2008)


Väga depressiivne raamat, eriti paha tujuga mõjub kohutavalt. Hästi kirjutatud, siiski. Sauter on dialoogide geenius, neid sai tõesti nauditud. Mis sellest, et mida dialoog edasi, seda masendavamaks läks. Üldse oli kogu raamatu vältel tendents üha meeleheitlikumaks ning ängistavamaks muutuda. Häid kohti oli väga palju, mõtlesin vahepeal, kas peaks välja kirjutama, oleks kena viidata, et näed, Peeter Sautergi on kunagi nii kirjutanud, või saaks hiljem isekeskis stiili nautida. Ei viitsinud. Aga siia võiks äkki mõne terakese noppida. Mitte et seda kusagil kultuurses kohas nüüd tsiteerida sobiks...

"Nina oli tatti täis ja ma ei saanud hingata. Proovisin jõuga mitu korda läbi nina sisse ja välja hingata. Ei saanud nina lahti.

Voodi kõrval vedeles taskurätik. Võtsin tatist krimpsus taskurätiku ja puhusin sellesse veel tugevamalt läbi nina. Midagi tuli, aga kuskil sees olid kõvad tatikoorikud kogu lõõri ummistanud. Nii ei saa magada. Suu vajub lahti, hingad läbi suu ja vastik maitse tuleb suhu, nii on hommikul veel vastikum.

Proovisin näppu ninna suruda, et tatti lahti kraapida, aga ninas oli liiga kuiv, näpp ei läinud. Tegin näpu suus märjaks ja toppisin ninna. Sain küüne ühe kooriku taha, see tuli natuke lahti, aga ma ei saanud tatitükki välja, lükkasin hoopis veel sügavamale ninna.

Nuuskasin nagu jaksasin. Tatt ei tulnud välja.

Tegin näpu uuesti suus märjaks ja sudisin uuesti. Ja nuuskasin uuesti. Üks tatitükk pudeneski rätikusse. Ma ei saanud aru, kas ninast hakkas rohkem tatti tulema, vedelat tatti ka, või oli see veri.

Plõksutasin tule uuesti põlema. Oli veidi verd tatiga segamini. Rookisin nina natuke aega. Liiga ära ka ei tohi rookida, muidu tõmbab kohe uuesti kinni. Peab jätma nii poolroogituks. Kustutasin tule ära ja keerasin ennast paremale küljele." (lk 106-107)

Pole vist kõige ilusam tsitaat, aga raamatut nagu iseloomustaks küll.