August Kitzberg - Koopavana (Külajutud, 1971)

 

Kirjeldus ühe soldati naasmisest kodumaale (mis autorile on muidugi Mulgimaa), peale 25 aastat teenistust. Tuleb tagasi, kodu pole, sugulasi pole, sõpru pole; tagasi lihtsalt vallavaeseks. Aga Hans Agar on uhke ega taha elada valla armuandidest, nii proovib ta omal jõul hakkama saada … kuidagi. Nii saab ta oma ainsalt sõbralt, möldrilt võimaluse tema maale liivakünkasse koopa kaevata, selle juures hakkab teda aitama üks karjapoiss. Koobas-elamu saab valmis, nii saab endine soldat natuke tuule ja vihma käest ära.

Hans Agar polnud just tüüpiline sõdur, teda võeti sõjaväkke alles 35-aastaselt, enne seda oli ta taluperemees, kes aga läks tülli mõisa asjameestega, mistõttu lükati ta talukohalt minema … ja siis sõjaväkke. Mis ta seal koges, seda ta ei rääkinud, tagasi tuli ta igatahes põdurana.

Kitzberg siis kirjeldab lühidalt sellist inimgruppi nagu erusoldatid (teksti kirjutamise ajaks polnud muidugi enam seda 25-aastast teenistust järel), kes siis kogu oma arvatava täismeheea orjad tsaaririigi sõjamasinas; heal juhul tullakse ühes tükis tagasi, halvemal juhul invaliidi või jalad ees. Mis elu enam tagasi tulles oligi - kui teised samaaealised valmistusid vanavanemateks saama, siis sina oled üks katkine ja üksi, risuks kogukonnale.

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.

Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.

Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.

Viktor Kolupajev - Me armastame Maad (Me armastame Maad, 2016)

Teaduslikust fantastikast on selle loo puhul keeruline rääkida, aga iseenesest armsalt lüüriline jutt igatsusest ja lähedusest. Maal hakkavad kohtuma inimesed, kes ei mäleta minevikku (välja arvatud siis see tüüp, kes nad kokku ajab). Aga … seal oleks justkui ühine saladus ja süütunne. Ja see süütunne, häbi matab hinge.

Selgub, et nad on käimasoleva uurimisreisi liikmed, kes on laeva hüljanud ja teleporteerunud (või midagi sellist) tagasi Maale, lähedaste juurde; armsale Maale. Kogu rühmast on jäänud laeva vaid üks naine, laev kihutab Helesinise planeedi kanti, kus võiks leiduda elu sisaldav taevakeha. Deserteerunud kosmonaudid, silmad häbi täis, tahavad naasta oma töö juurde.

Nagu öeldud (või siis ütlemata jäänud), kohati totter süžee, aga omal moel siiski armas. Maa ja lähedased, eksole. Süütunne, ja sellega hakkama saamine. Eks tekst on vähe nõukoguliku paatosega, kõik need üleilmsed vennastumised ja targad juhid. Aga samas - vedelaks löönud kosmonaudid!

“Vsevolod ja Robin üritasid seda nähtust uurida, aga neil polnud mingit plaani, mingit metoodikat. Ja nähtus oli ka liiga uskumatu. Kõige lihtsam, mida nad oletada oskasid, oli lainejuht, kitsas lainejuht kolmemõõtmelises ruumis, mida mööda inimesed liiguvad kosmosest Maale ja tagasi.Gravitatsioonivälja analüsaatorid registreerisid nõrga välgatuse, kui inimene kadus, ja samasuguse, aga vastupidise polaarsusega välgatuse, kui ta tagasi ilmus.” (lk 109-110)

ulmekirjanduse baas

Juan Rulfo – See on sellest, et oleme väga vaesed (Mehhiko novell, 1981)

Vaesus on hirmus, paneb näiteks tüdrukud hoorama. Kui neil oleks vara, siis nad ei jookseks iga vile peale jalgu hargitama. Loo jutustaja kaks vanemat õde on seepärast juba kodunt välja visatud ja kuhugi väikelinna kadunud. Hoorama, võibolla. Kolmanda õe tarbeks muretseti lehm – keegi ikka võtab sellise neiu, kel on kaasavaraks lehm.

Aga ühel ööl hakkas sadama ja sadama ning hommikuks oli jõgi üle kallaste tõusnud. Ja lehma kaasa viinud. Mis tähendab, et kolmandatki tütart ootab tume tulevik. Ja eks neiu mõistab seda isegi.

Loogiline, vaesus. Isegi kliima kiusab. Kõik on vaesed, ja vaesemaks saame. Ihu ja hingega.

Ken Liu - The Literomancer (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Peale pealkirja siin loos otseselt midagi ulmelist ei ole (no ma ei usu, et see ajalooline situatsioon on just väga fantastilises võtmes esitatud), küll aga vaade huvitavasse aega ehk Taivani oludesse 1950. aastatel – ehk siis Teise maailmasõja ja äsja lõppenud Hiina kodusõja järgne aeg, kui mandril lüüa saanud rahvuslikud hiinlased on põgenenud ja kindlustunud Taivanil … kus aga selline rahvastiku juurdevool tekitab loomulikult pingeid kohalike saareelanikega (kus veel lisaks Jaapani okupatsiooni mõjud jne).

Lugu on jutustatud läbi noore ameerika tüdruku silmade, kes isa töö tõttu on tulnud Texasest Taivani elama, ning nüüd püüab hakkama saada ameeriklaste sõjaväebaasi koolis, kus teised koolikaaslased teda imelikuks peavad. Mistõttu satub ta viimaks suhtlema kohalikega, muuhulgas tutvudes ühe kohaliku meesõpetajaga, kes on enne sõdasid Ameerikas juurat õppinud ja hiljem kodumaale naastes kommunistide sõjaväeteenistusest põgenenud, sattudes nii kogemata Taivanile.

Mees ja ta kasupoeg sõbrunevad tüdrukuga, ning mees hakkab muuhulgas selgitama tüdrukule hiina hieroglüüfide varjatud tähendusi (ehk ta on siis „literomancer“) ning jutustab ameeriklasele lugusid oma elust enne Teist maailmasõda, ja kõigest sellest, mis temaga juhtus sõdade ajal kuni kaasaegse Taivani oludeni (ehk siis millised pinged on kohalike ja uusvõimu vahel ning kuidas kommunistide vastu valvel ollakse jne). Tüdruk jutustab kuuldust hiljem isale, kelle salastatud ametist ta midagi ei tea.

Ehk siis saab omamoodi sissevaate kodusõja, paguluse ja külma sõja oludesse, kuhu on nüüd hiinlaste omavahelise õiendamisse nüüd end sisse seganud külma sõja reaaliad (asi, millest ajaloolõpu loos üle libiseti) jne. Pole just üllatav, et lõpuks on tegemist üdini traagilise looga – ehk mis on siis ühe indiviidi saatuseks, kui suurriikide hiiglaslikud veskikivid omasoodu jahvatavad.

Muidugi on väga huvitav see hieroglüüfide (ajalooline) tõlgendamine, autor küll järelsõnas vabandab, et see on esitatud liialt lihtsustatud kujul – kuid sellisenagi on see põnev mentaliteedi tõlgendus.

Joe R. Lansdale - Duck Hunt (By Bizarre Hands, 2016)

Initsiatsiooniriitus Ameerika maakate moodi ehk et kui tahad mees olla, pead sa olema Jahimeeste Seltsi vääriline ja püssiga ohtralt jahisaaki kõmmutama. Nagu seda on teinud isad ja vanaisad ja vanavanaisad.

15-aastaseks saanud Fred on küll kohalike standardite järgi nohik, kes pigem loeks koomikseid, aga kui isa ta sünnipäeva hommikul jahile viib, on poiss igati hakkamas (pealegi – õiged mehed saavad naisi!). Pardijaht kui selline on siiski veidi teistsugune kui Fred muidu on kartnud. Üllatuslikult selgub poisile, et teda ootavad metsas kogu Jahimeeste Selts, kes on siis üles seadnud initsiatsiooniriituse tarvis vajaliku märklaua: posti külge on seotud keegi võõras mees, kelle külge on kleebitud või kellest välja turritavad välja pardisuled. Fred on veidi kahtleval seisukohal, sest ta pole siiski ühtki parti maha lasknud, aga peale seltsimeeste õhutust paneb ta kena paugu silmade vahele.

Noh, vast parem lugu kui eelmine kogemus. Selline paras americana … mis initsiatsioonina võiks ka muidugi meile arusaadav olla. Selge see, kuidagi peab saama ühiskonna poolt aktsepteeritud meheks.

Jaagup Mahkra - Rõugutaja tütar (Vinguv jalaluu, 2018)

Mahkra jätkab Matsini moodi Kreutzwaldi, ee, dekonstrueerimist ning lühidalt öeldes on see lugu Kreutzwald vs Cthulhu ehk siis Kreutzwaldi uuendatud maarahva pärimuses võib leida õige kosmilisi jälgi ja seda siis mitte Enn Kasaki või Argo Moori või Hasso Krulli ja teiste võtmes – Lovecrafti pained teatavasti lihtsalt pilastavad inimmõistust.

Et siis Kreutzwald sõidab Peterburi, arutamaks „Kalevipoja“ avaldamise võimalusi. Virumaal peatudes satub ta aga ravima üht taluperemeest, ning pärimushulluna satub ta kuulma üht tuntud lugu Rõugutajast, mis aga … paistab olevat siin hoopistükkis tõestisündinud lugu. Kui ta hakkab teistelt kohalikelt selle kohta lisa uurima, algavad tal öised painajad … ning Peterburist uuesti Virumaale naastes otsustab ta seda võimalikku koledust lahendama hakata. Mis on kahtlemata õige tegu, aga toob endaga kaasa õige mitmete jõleduste kogemise.

„See oli sama hea teooria kui iga teine. Lapseõnne andja aretab drüaade. Maarahvas, sa ei väsi mind üllatamast.“ (lk 307)

Teatavasti Mahkrat jõleduste kirjutamine ei morjenda, nii avaneb viimaks siitki inimmõistusele vääraid või võõraid kujutelmi – mis on samas omal moel naljakas eesti kultuuriloo pilastamine. Ime, et siis Koidula läbi ei libise; sellest oleks kahtlemata ainest järgmise Cthulhu ainelise loo tarbeks (no kui autor on juba varem Botticelli ja Cthulhu seosest kirjutanud, asi siis Emajõe ööbikule teistmoodi laksutamist leida).

„See oli hirmus sõit läbi öise Virumaa. Mööda tuhisesid põllud, aasad, metsatukad ja talud. Nii hilisel tunnil ülevalolijad imestasid vist, mis saksavanker see niimoodi laternavalgel mööda nende külavaheteed kihutas. Linnutee säras taevas ja kui muidu tegi see hunnitu nähtus mulle rõõmu, siis nüüd täitis see mind rahutusega, kuna Rõugutaja oli näidanud mulle ülemisi sügavikke ja asju, mis seal ootasid. Ma loodan, et inimesed sinna kunagi ei satu.“ (lk 325)

ulmekirjanduse baas

Mehis Heinsaar – Roland septembris (Looming 10, 2018)

Heinsaar lahendab sisemise rahutuse küsimust jälle omamoodi ja võluvalt. Lihulas apteekrina töötav keskealine narkar Roland nimelt tõuseb oma kahtlusetunnil õhku, ja mida suurem sisemine ebakõla, seda kõrgematesse õhukihtidesse tõuseb. See, mis esimestel hetkedel näib huvitava kogemusena, muutub kiiresti õige häirivaks – lisaks turvalisusküsimusele näpistab nälg, külm ja üksindus.

Sellele olukorrale on siiski väljapääs, mille autor lahendab üpris konventsionaalses vormis ja mis on eelneva Heinsaare loome kogemuses mõneti harjumatu.

Aga Heinsaar jätkab kenadel Eesti hingemaastikel rändamist, seekord siis Lihula ja Põltsamaa teljel. 21. sajand oma tehnikaaplustühisusega on kuskil taamal, inimesed on iseendas. Vahel lõksus, vahel rahulolevalt siseilmas loovimas. See oleks justkui luubiga avastaks tolmurullide maailmast pulbitseva elu oma imepäraste olendite ja peletistega. Elu on mujal, unistajad. Pole küll vast senini märganud, et Heinsaar oleks kirjutanud morfiinist ja teistest sellelaadsetest ainetest.

Marina Moskvina – Kuuromaan (2014)

Mingis meeltesegadushoos võtsin selle romaani lugemiseks, kuskilt justkui kuulsin, et tegu on humoorika raamatuga ja sellised on alati silme ette oodatud. Aga vastu vaatab selline vene olmeloba, vähe teravam kui Dontsova tellisevabriku toodang (jah, kunagi olen ka neid 3-4 tükki järjest lugenud… ja rohkem pole puutunud). Eks siit võiks ka välja lugeda looritatud ühiskonnakriitikat, aga… see huumorivõtmes olmeloba matab hinge.

Et siis kunstnikest vanemate omapärane poeg teatab, et võtab naise. Ja et ikka naise saaks, peab tal (õigemini neil) olema oma elamine (noormees elab muidu vanemate ühetoalise korteri endises sahvris) – mis on tänapäeva Moskvas enam kui keeruline probleem. Aga saja tuhande dollari eest saaks endale broneerida ehitatavas korruselamus ühetoalise korteri. Niisiis hakkab suguselts raha koguma, kõik nad on sellised nõukogulikud poolintelligendid ja tänapäeva infoühiskonnalaadses olluses mitte just kõige teravamad pliiatsid. Poisi meelehärmiks ei paista vanemate kunstilised rahateenimisoperatsioonid just suuremat õnnestuvat, mistõttu tekib mitmeid vastuolusid nende põlvkondade vahel, mida aga esoteerilised vanemad suudavad suuremate konfliktideta ära taluda.

Ja nii see romaanike veereb sinkavonka oma finaali poole, täis tobenaljakaid või halemagusaid juhtumeid. Ikka vene avara hinge suurus ja nurjatus ja mis kõik veel. Ma saan aru, miks see lugejatele meeldib, aga selline olmeline loba muutub mumeelest veidi tüütavaks (võrreldes näiteks… Jelizarovi „Raamatuhoidja“ või Griškovetsi „Särk“, mis?).

lugemissoovitus

päevaraamat

sehkendaja

Kōbō Abe “Luitenaine”. Eesti raamat, Agu Sisaski tõlkes, 1968.

Esmaavaldatud on raamat  1962. aastal ja juba 1964. aastal on vändatud sellest ka samanimeline film (Suna no onna ehk Woman in the Dunes).

Minu jaoks on Abe selline kergelt muhe kirjanik, kuigi, ma saan aru, et Luitenaist on tegelikult ikka pigem painajalikus võtmes loetud (ka mustvalget filmi saadab pinev ja kurjakuulutav helitaust), mis sisu arvestades on kahtlemata muidugi kohane. Aga minu jaoks on tema tegelased piisavalt üldistatud, karikatuursed, et nende üdini inimnatuuriomast ja suurepäraselt edasiantud käitumist vaadates endamisi muheleda, et selline see inimene ju ongi.

Niki Junpei on elukutselt ametnik, kes vabal ajal harrastab entomoloogiat. Ühel saatuslikul nädalavahetusel otsustab ta siirduda otsima seninägemata variatsioone teatavat liiki kärbestest, keda usub kaardi pealt välja peidetud luidetelt leiduvat, sest ka liivast on ta endamisi palju mõelnud, seda uurinud ja tal on oma teooriad selle olemuse kohta ning usk, et just selles igimuutlikus keskkonnas võiks leiduda omapäraste kohastumustega liike.

Midagi omapärast ta neist luidetest kahtlemata leiabki, ent mitte uut putukaliiki vaid hoopis isevärki eluviisi – paistab, et liiv on hoopis kohalike külaelanike kohastumisvõime proovile pannud ja sellest on koorunud üks isevärki eksisteerimise viis labida ja kottide abil. Nobedaltloetavast ja psühholoogiliselt läbimõeldud, ent mitte elu eest inimhinge sisemisi peensusi lahkavas loos on mõnusalt kokku põimitud ohtralt küsimusi ja paralleele.

Luiteküla, kus suurest kodukohaarmastusest on jõutud esmapilgul absurdse elukorralduseni, kus pool külast elab majades, mille luide on ammugi alla neelanud, ent mis püsivad vaid nende elanike igaöise kaevetöö tulemusena, kus maja ümber ja peale kogunev liiv järjepidevalt kokku kogutakse ja ühistu poolt minema vinnatakse samas kui luide maja ümber aina kasvab ning maja aina sügavamasse auku jääb. Sellist iga hinna eest hukule määratud kodu külge klammerdumist võiks võrrelda iga hinna eest vana eluviisi ja traditsiooniliste väärtuste külge klammerdumisega ajal, mil sõjajärgne Jaapan juba täie hooga hoopis teistsuguse ühiskonnana edasi areneb. Noored ei taha arusaadavatel põhjustel külla jääda ja nõnda katsutakse puudujääki täita juhuslike võõrastega.

Külatagustel luidetel ekslemisega hiljapeale jäänud Niki Junpei juhatatakse abivalmis vanamehe poolt kohalikku kodusse öömajale. Omal vabal tahtel ronib ta köisredelist alla ühte augus asetsevasse majja ning sellega ongi ta iseenese teadmata küla poolt alla neelatud ja paika pandud. Niki võib karjuda hääle kähedaks väites, et erinevalt koerast ei saa teda, kui inimest niisama lihtsalt ketti panna. Et ta on ühiskonna liige (filmis loetleb Niki tegelane alguses luidetel uitamisest puhkepausi pidades ette aukartustäratavalt pika rodu erinevatest tõenditest ja tunnistustest, mida üks ontlik ühiskonnaliige oma eksistentsi erinevate tahkude tõestamiseks omama peab), et tal on töökoht ja identiteet, et see on kuritegu ja et teda tullakse kindlasti otsima. Küla aga vaikib. Sest nemad teavad paremini – bürokraatlik identiteet on vaid fiktsioon, see lendab laiali nagu liiv tuules kohe, kui taustsüsteem ära võtta. Ent füüsikaseadused ja bioloogia jäävad ning ega inimene siis koerastki nii palju enam ei erine, haukugu ta ise mis tahab  ...

Ka liiv ei hooli sellest, millised peened ja rafineeritud teooriad Nikil tema olemuse kohta on. Liiv lihtsalt ON ja inimesel oleks targem õppust võtta ja näib, et harimatud kohalikud on päris taiplikud õppurid.

Lõpuks võib tõdeda, et jah, kus iganes ja mis põhjustel me ka ei viibiks ja ei elaks, see, mis meid ümbritseb ja see mida me igapäevaselt teeme muudab ja kujundab inimest tema tahtest ja igasugustest inimese väljamõeldud reeglitest hoolimata. Raamatu alguses on lause „Mis lusti oleks põgenemisest, kui puuduks kartus, et sind karistatakse,“ mida ma ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada. Ehk on see omamoodi kompliment külaelanike suurepärasele, loodusjõulikult ükskõiksele ja vääramatule „kasvatustööle“ – Niki põgenemiskatsetesse suhtutakse nagu leebe vanem suhtub mudilase katsetesse keelatud asju puutuda. Mitte keegi ei karista teda otseselt, ent kui tööd ei tee, ei tule vett. Kui sa põgened, siis püütakse sind lihtsalt pea sõbraliku iseenesestmõistetavusega kinni ja pannakse tagasi, kus on sinu koht.

Film järgib raamatut üsnagi täpselt, tegemist on vana ja mustvalge (1964) teosega, mis tänapäevasele vaatajale jätab tänu tolleaegsele kaadrite staatilisusele ja heliefektidele mulje pigem telelavastusest kui kinolinastusest, kuid ei ole sellegipoolest kaotanud vaadatavust või esteetilise nauditavuse aspekti. Vahekaadrid liivast on lummavad ning eriti just Luitenaise näitlejatöö muljetavaldavalt loomutruu. Filmiti seda päris liivaluidetel Kyuushuu saare läänerannikul.