Kivisildnik, Aarne Anmann – Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad (2013)

Kui lugeda paari nädala sees nii “Idiooti”, “Pikk päevatee kaob öösse” kui ka “Vareste pidusööki”, siis ei pane nagu suurt kaasa elama selline tekst, mis on vist katse toota kodumaist krutskiga bulvarikirjandust – sest noh, camp pole toodetav, camp tekib isetahtsi. Probleem on eelkõige selles, et tekst on igav. Üks autor kirjutab politsei toimetatavast mõrvauurimisest, teine autor püüab peibutada lugejat eelmisest osast tuntud deliirse tegelase elust suuremate seikluste ja mõtteavaldustega. Teksti käimasaamiseks oleks ehk vaja lopsakat fantaasiat, ent on selline tavaline joru, mida muidu võib vast lugeda Kivisildniku igast teisest sõnavõtust.

Sisu siis selline, et uuritakse Tartus ilmnevaid surmajuhtumeid. Emajõest leitakse peata laip; Kuu tänaval elutsevad Jelizarovi laadis noorukid (ehk “Kuu tänava ordu”), kes ammutavad olemiseks visioone Vesimehe nimelise autori teostest, nagu näiteks “Kuu viiskümmend faasi”; on kahtlane restoran, mida veab kahtlane eurooplane; on märatsevad kunstnikehingega feministid. Ja on mõned reaalsest elust tuntud inimesed, kes teevad nii head kui halba, neist nö kurikuulsaim on Mehis Heinsaar, kes omamoodi deus ex machinana lööb platsi närukaeltest puhtaks. On seksuaalmaagiat, on unemaagiat, mida iganes veel. Eks võiks huvitav olla, aga tekst jookseb nagu vesi hane selga, ootad vaid raamatu lõppu. Ehk siis kaks autorit eksperimenteerivad, aga erilist värskust just ei tooda; protsess vast neile põnevam kui tulemus lugejale.

Ei oska suurt midagi arvata sellest “Visa hinge” seeriast. Va auklik teine.

“Mis on aga kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel rassistlik-ksenofoobilistel asjaoludel? Kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel asjaoludel on surm. Mitte tavaline surm, vaid eriti vastik, häbiväärne surm, millest isegi õudusfilmide lavastajad midagi kuulda ei taha.” (lk 83)

“Teiseks on uni niikuinii maha visatud aeg, aga nüüd saan ma oma uned sisustada kvaliteetse seksiga. Unenägude kontrollimine ja juhtimine on mul juba kaunikesti käpas, nii et Ithaka, nimetagem teda edaspidi u-Ithakaks, ei ole enam see, kellega mina teen kõike, mida ma tahan, vaid ühtlasi ka see, kes teeb minuga kõike, mida ma tahan. U-naised on inimkonna tulevik, selles pole vähimatki kahtlust.” (lk 158)

sirp

Kivisildnik, Aarne Anmann – Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd (2013)

Tekst, mis vast peaks oma hoogsusega lugejatele kõiksugu madalaid rõõme pakkuma ja muidu ärritama väikekodanlasi. Eks oleneb lugejast ja tujust ja ajahetkest. (Hetkel olid kõik nullis ja seepärast on alljärgnev sisutu postitus.)

On politseinikud Sahk ja Mürk ja (eradetektiiv?) Pajos, kes proovivad miskit veidrat sektikuritegu lahendada. Õigemini küll Sahk ja Mürk lahendavad ning Pajos püüab riigiraha eest oma elurõõmsat deliiriumi pikemaks kaubelda (milleks tuleb siis hoiatada riigivõime... väljamõeldud sektidest). Tegevus lendab Pärnumaalt Valgasse ja sealt Tartu ning Pajose seiklusrikkas maailmas vilksatavad aegajalt reaalsed inimesed (Lill, Matjus, Kahu jt), kes vast argielus nii ei käitu kui siinses tekstimaailmas. On kauboisid, on vanamutte, on eksprostituute; sitt, nikk & kräkk. Kõiksugu raamatus toimuvate ristilöömiste ja paugutamiste taustad saavad lõpuks selgemaks, aga kas nüüd täielikult (no tegemist siiski avaraamatuga). Ning Sahk ja Mürk ei sõidagi Pajosele molli (õnneks on olemas eraettevõtjad).

Tundub, et autoritel oli kirjutamisega lõbu laialt ja fantaasiat ei püütud suurt kammitsas hoida. Pajosi deliirsed osad on ehk kirjutanud Kivisildnik ning Sahki ja Mürki tegevusrikkamad peatükid Anmann – aga vast eksin. Et siis pooleldi selline splattervärk, tõsi küll, mitte nii värvikas kui mõned Maniakkide Tänavi hooletumad hetked; praegu on selline segu sotsiaalkriitikast, tapjakondoomist ja Vuorinenist; tekstimasin veel turtsub. Selgusetuks jäi, mis seksuaalmaagiat Pajos praktiseeris. Või mis see nüüd oligi. Kindlasti oleks siit raamatust kõiksugu lühitsitaate välja noppida, ent raamat oli vaid korraks käes ja polnud aega miskit välja märkida.

kivisildnik ja navitrolla – (:) soari evangeelium (2012)

Luuleraamat prohvet soarist ehk siis Kivisildniku valuraamatu II köide, mis on vast terviklikum kui I köide, iga luuletus ongi konkreetselt prohveti tegemistest ja noh, ta õpetusivadest massidele. Sügavamõtteliselt mainiks, et tekste võiks pidada üsna vihaseks ja apokalüptiliseks raiumiseks, mis tekitab mõningase küsimuse, et kui lugejana pole halli aimugi tagamaadest, siis kuidas peaks see värsiraamat panema mu hingekeeli helisema. Mis on see, mis on mis. Üldiselt on metakirjandus Kivisildniku tekstidest huvitavam kui reaalsed tekstid ise, arvatavalt peaksid need siinsed luuleteod mõjuma võimalikule lugejale kuidagi ärritavalt või irriteerivalt, aga selline autoripoolne kalkuleeritus ei hakka mul miskitmoodi tööle, kirjandus kirjanduse pärast, või midagi.

Tõeline udupostitus, mitte midagi pole öelda.

reaktor

(:) kivisildnik – liivlased ja saurused (2011)

Kivisildniku ulmeluulekogu jutustab niisiis eestlaste ajalooareenilt kadumisest. Millesse võib suhtuda nii ja naa või üldse kuidagi. Kui ühel hiljutisel Ji raamatute esitlusel jäi sellest raamatust mulje kui millestki eepiliselt vägevast romaanilaadsest tootest (hea müügitöö, eksole), siis esmakohting jätab natuke roidunud mulje. C'est la vie, eksole. Läksid liivlased, läksid saurused, lähevad ka eestlased ning sellele oleks igati mõistusevaba ja marurahvuslik vastu vaielda. Sest üldiselt on meie tulevik Euroopa jne. Eks siin ulmekogus kergelt isehakanud prohveti hõngu ole, aga noh, selline see rahvuslasest luuletaja põli on, ei saa mitte vaiki olla, sest midagi on vaja öelda, üksikult üldisele jms. Nii jõuab raamatu olulisema hetkeni alles lõpu eel, nö peatükkides “vähem tühja tööd” ja “liivlastele järgi”, eelnenud tekstid on mõnes mõttes kui autori nihelemine kuuma pudrukausiga (lilled, heinamaa & päikesepaiste).