John le Carre "Plekksepp, Rätsep, Sõdur, Nuhk" (2012)

Spioonikas, kus ilmselt Oldman ongi ise peategelane Smiley. Töötab brittide luureasutuses ja saab ülesandeks leida üles seal kõrgel kohal tegutsev Nõukogude "mutt". Raamatus on palju meenutusi ja ilmselt on sellel Carre sulest ka eellugu, mida mina ei tea. Sellele raamatule peaks järgnema veel kaks osa, kus Smiley jahib oma NLiidu vastandit Karlat.
   Inglise keeles oleks lugemine läinud sujuvamalt, ausõna. See eestikeelne tõlge oli kuidagi võlts või ebasobiv, poolvinnas siuke. Tegu pole muidu mingi äktsioniga, vaid selline psühholoogiline kassi-hiire mäng luureteenistuste maailmas. Briti keelekasutust täis raamat, mis eriti sujuvalt ümber ei tõlkinud. Film pidi ka päris hea olema. Oh neid spioonide mänge, ma ütlen.

John le Carre – Misjonilaul (2008)

Põneviku kohta oskab autor päris hästi üllatada – ootamatult kirjanduslikult on loodud peategelasest segavereline Salvo, kel üpriski isikupärane mõttemaailm ja mitterutiinne kirjeldusvõime (või siis vastupidi – on selline, millisena romantiline valge eurooplane kujutleks haritud poolaafriklast olevat). Pole mingi blingpõnevik vaid hoopis inimlik lugu – idealistlik mutrike võimude masinavärgis. Iirlasest pastori ja kongolanna armurõõm (orb siiski) oskab täiskasvanuna paljusid Kongo keeli ja tõlgib Inglise luurele aafriklaste värke, siis “renditakse” ta nädalavahetuseks üht Kongo konverentsi tõlkima, kus plaanitakse hoopis järjekordset kodusõda ja muud demokratiseerimist ning otsustab seejärel oma uue silmarõõmuga seda takistada. Noh, kukub välja kuidagi teisiti. Igal juhul, omamoodi päris mõnus ja armas raamat.

John le Carre – Kõige tagaotsitum mees (2010)

See võib olla mu esimene le Carre'i raamat (aga ehk mitte) ning esimestel lehekülgedel näris pettununa igavus, kuni lõpuks julgeolekutegelaste ilmumisel saab lugu hoo sisse. Jutt siis sellest, kuidas üht segaverelist tšetseeni-vene noormeest peetakse Venemaal ja Türgis ja Saksas veendunult terroristiks (aga tegelikult lihtsalt hammasrataste vahele jäänud kutiga? Issa minevik jäi vähe hämaraks igaljuhul) ja muidugi on maailmalõpp, kui angloameeriklased ei saa selliseid vangilaagrites pinnida. Nö väike inimene vs luureteenistused ja terrorism ja rahapesu. Õiged eurooplased on mitmesugused, on idealistlik advokaadineiu, on viimast korda armuv pankur, on tore saksa julgeolekumees, on halastamatu briti spioonimängur jne. (Kui järele mõelda, siis Bachmann on päris elus karakter, võibolla kui oleks selline mahlakas ameeriklane, käiks närvidele, aga selline ebateutoonlik sakslane on värskendav.) Raamat lõppeb paraja aplombiga, suured tõllas ja väiksed võllas, kohe kahju hakkab mõnest.

Le Carre on ehk kirjanduslikum kui Forsyth ja Clancy (ja kedagi ei notitagi maha!). Autori loojavabaduse järgi toimus Tšetseenias madistamine nõukogude (või vene?) armeega juba 80ndate keskpaigas, või mille pagana pärast peab Issa 23-aastane olema, võiks vabalt 8-10 aastat noorem olla. Mõneti häiriv on autori rõõm dialoogides kaldkirja kasutada.