Tiit Tarlap: Haldjatants

 

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

BAAS

Tiit Tarlap - Rajake tähetolmus (2016)

Tegemist on arvatavasti ühe lihtsakoelisema või meelelahutuslikema romaaniga, mida Tarlap on kirjutanud. Pole mingeid veidraid teooriaid või alternatiivsusi, milles tegelased tegutseks; on vaid puhas kosmoseooper (kui ma saan nüüd õieti aru, mis see kosmoseooper õieti on). Kuigi puuduvad need nö kiiksulised küljed, on tekst selgelt tarlaplik.

Ehk siis peategelased, kes ei kannata välja ühiskonna ebaõiglust. Tegelased on sõjaväelased, kes ohvriterohke kosmosesõja järel avastavad, et sõda peeti ressursside pärast, mille abil siis rikkamad ühiskonnaliikmed oma varandust veel ja veel suurendavad - ning hukkunutest ja ellujäänutest on neil täiesti ükskõik; koguni ei hoolita sellest, mis saab invaliididest ja veteranidest. Mis on Tarlapi lahendus? Õigluse jaluleseadmine tuleb võtta enda kätte - tuleb rünnata neid megakapitaliste ja röövida neilt need sõjas võidetud ressursid, mis tumeda taustaga ärimeeste kaudu realiseerida ning saadud tulust toetada koduplaneedi errusaadetud vigastatud sõjaväelasi ning hukkunud kahuriliha vaeseid lähedasi. Peategelase eestvedamisel pannaksegi kosmosepiraadilaeva nimeks “Robin Hood”.

Muidugi, selle ristiretke käigus kohtavad loo kangelased mitmeid raskusi, aga põhimõtteliselt pole olukordi, millest nad suurema või väiksema õnne kaasabil ei pääseks. Ses suhtes üks positiivsema meelestatusega Tarlapi romaane… kui vaid tegelased poleks sellised remarquelikud sõjaveteranid.

Teksti lihtsameelsus on paiguti selline, et vahel tekib päris camplik tunne. Head on karuselt head ja halvad näruselt halvad. Ütleme nii, et autor pole karakteriloomega just süvitsiminevat vaeva näinud; et enamus naistegelasi on niisamuti sõjaväelise taustaga, siis on needki üheplaaniliselt karused. Mõneti hakkas see meenutama lausa sotsrealistlikku vaimsust.

Siiski pole tegemist kosmoseooperiga kosmoseooperi pärast, autor valutab südant, et paljud võimuinimesed on niivõrd tülgastavad ning kasutavad ühiskonda vaid enda hüvanguks; romaani viimasel lehel paljastab Tarlap ühiskondliku korra, mis oleks sobilik: “kõrgtehnoloogiline ürgühiskond” (lk 336). Kuidas selline kord püsida võiks, mina hästi ette ei kujuta. Igal juhul on raamat täidetud erinevate sotsiaalkriitiliste tiraadidega kapitalistlike vereimejate teemal. Nemad ei suuda hinnata kamraadlikkust! Kaasajale omaselt esitab Tarlap oma nägemuse ka islamiusulistest kui teistsuguste väärtushinnangutega inimestest, kuid õnneks ei lähe autor täielikult klišeedesse - oluline on ikkagi kamraadlikkus.

Kui romaani jooksul tekkis tunne, et raamatule võiks järgesid tulla (kuna niivõrd põhjalik sissejuhatus), siis teose lõppedes paistab Tarlap nullivat selle võimaluse (kuigi seda maailma saaks küll veel mitme nurga alt kasutada). Romaan on ehk mõneti Lew R. Bergi vaimus kirjutatud, küll muidugi tugeva sotsiaalkriitilise varjundiga. Huvitav oleks teada, milliseid raamatuid autor ise loeb, kust ta võtab kirjutamiseks inspiratsiooni.

““Jah, ma saan aru,” ütles Sharon. “Või õigupoolest ei saa ma mitte millestki aru. Aga niipalju küll, et au on sulle tähtsam kui armastus.”

“Juhul kui partnerile on raha tähtsam kui armastus,” kurtis Martinsen.

“No kõik ei ole niisugused,” vastas Sharon. “Näe, mina olen siin ja tulen koos sinu ja kõigi teistega kas või surma.”

“Vaat seda pean küll meeles, niikaua kuni ajud veel kolbas asuvad,” arvas Martinsen ja suudles tüdrukut põsele.

“Ja mina pean meeles, et sa seda praegu ütlesid,”sõnas Sharon. “Seda oli kohe väga vaja. Kas sa, juhmakas, ei taipa, et meeldid mulle juba ammust aega?”

“No mis sa kostad. Sina ju mulle ka, ainult et mina olin kihlatud.”

“Nüüd vist enam ei ole,” ütles Sharon.” (lk 44)

“Sõber maigutas ainult suud. Juba plaanist kuulmine ise oli rabav, aga kutse talle endale nagu pikselöök pähe.

“Kas see ei tähenda riigireetmist?” küsis ta lõpuks.

“Koduplaneedi reetmisega pole sel asjal mingit pistmist,” arvas Martinsen. “Kuidas saab aga reeta selle planeedi praktiliselt okupeerinud korruptiivset klikki, kes on meid endid omakasupüüdlike valedega ise juba ammu reetnud? Tapale saatnud ja ellujäänud saatuse hooleks jätnud. kui MEIE verega võidetud NENDE eesmärk lõpuks käes?”” (lk 53-54)

““Sa julged mind ja ennast ühele pulgale panna?!” jahmus Morsey. “Meie tegutsesime Ornaxi hüvanguks. See oli poliitiliselt möödapääsmatu.”

“Millise Ornaxi hüvanguks?” küsis Martinsen vastu. “Kelle Ornaxi? Kas surmasaanute, sandistatute ja virelejate Ornaxi? Mahakantute Ornaxi? Mulle tundub, et nende hüvanguks küll midagi ei juhtunud - vastupidiselt sinutaolistele, kes isegi Rahupäeva kutsuvad Võidupäevaks, kuna teile see tapatalgu ju soovitud tagajärje tõigi. Ja ainult teie jaoks.”” (lk 287)

Tarlapi loomekreedo võiks ehk kokku võtta sellise lõiguga:

“Need polnud kindlasti poeesia tippsaavutus, kuid siinses seltskonnas läksid nad just sinna auku, kuhu vaja. Kuna just nende - ja laulja enda - jaoks olid nad loodud. See tuli südamest ja niisugust asja ei suuda kõigile praeguse esineja tehnilistele puudujääkidele vaatamata imiteerida ükski väljakoolitatud professionaal. Sest nemad vaid imiteerivad teiste tekitatud tundeid, mida kästakse. Teevad seda muidugi hästi ja lihvitult, kuid pahatihti ilma hingeta. Siin aga astus esile tegija hing ise.” (lk 297)

Tiit Tarlap – Äraneetute pärijad (2015)

Teos on elavam kui autori viimased romanid ja sellist kataklüsmi põhjustatud laastamistööd polegi vist varem eesti romaanides kohanud. Igal juhul, teose viimane kolmandik on adrenaliinilaksust laetud ja maailmakord vangub mis hullu. Kuid see on seemneks järgnevale.

Aga lugu algab vähe teistmoodi (sest lugu peab ometigi kuhugi arenema). Kunagi eksisteeris Urri nimeline planeet, mis mandus heaolu nõuetesse. Et sellele mandumisele mingit rohtu leida, saadeti urfüütide poolt (salaja) teele ekspeditsioon, mis pidi tähtedevahelisest ruumist otsima (madalama) intelligentsiga olendeid, kellest võiks arendada... mandunud urfüütide päästjaid. Ekspeditsiooni teostasid urfüüte hooldavad biomehhid, mis siis ühe võimaliku kasvulavana avastasid Maa (jääb selgusetuks, kas midagi veel avastati, igatahes siia maandus üks uurimisjaam), kus oli mitmesuguses arenguastmes ühiskondi – põhjaaladel kiviaeg ja soojemal pool orjanduslikud ühiskonnad.

Põhjast korjasid need biomehhid kingituste eest (mis saab hõimul vastu olla, kui vastu talve tuuakse koduhoovi värskelt tapetud mammut?) kiviaegsete lapsi, et neist... oma plaanide täideviijaid kasvatada. Täisealiseks saades viidi nad Baasist orjanduslike ühiskondade juurde, kus neid esitati kui nö taevaste jumalate asemikena (sest põhjamaalased blondiinid, erinedes nii tumedamatest lõunalastest). Nii asuti tööle näiteks Eufrati, Niiluse või Induse aladel.

Romaani peategelaseks on üks põhjast võetud noormees, kelle nimeks pandi biomehhide poolt Osir, ning kelle mõtete ja tegemiste läbi saab siis näha, kuidas need biomehhide kasvatatud nö üliinimesed püüavad luua paremat ühiskonda (hoiatuseks on neile Baasis näidatud kuuejäsemeliste urfüütide narrusi). Ainult et... et neid kohalikke ülikuid tegutsema saada nii nagu vaja, tuleb end kohalikesse intriigidesse segada. Ja nagu jumalate esindajatele ehmatusega selgub, tuleb oma ühise hea eesmärgi nimel vägagi alatuid asju teha. Lisaks on kasvandikel endil painavad mõtted – mida nad õieti teostavad, kelle ideaale nad täide viivad? Kas selline ühiskondadesse sekkumine on kõige arukam tegu? Selleks ajaks on biomehhid oma töö lõpetanud, edasi peavad väljaõpetatud noored ise tegutsema, et järgneva tuhande aastaga viia Maa niikaugele, et siinsed ühiskonnad oleks tehnoloogiliselt võimelised Urri planeedile minekuks (aga mis ja kes neid sealgi ootab?).

“Jälle oli tal tunne nagu härja sarvel istuval kärbsel, kes kujutab ette, et suudab härga juhtida. Baaslaste üelsanne oli võimatu missioon. Ainus, mida nad võisid kohalikele lõppkokkuvõttes õpetada, oli oskus üksteist paremini tappa. Aga seda paistsid nad juba nüüdki päris hästi oskavat. Mis veel siis saab, kui viia need algtsivilisatsiooni läbi lootusetuteks individualistideks rikutud metslased kõigest tuhande aastaga kõrgtsivilisatsiooni tehnoloogiani, nagu urfüüdid ja nende programmeeritud biomehhid unistasid? Nad tapaksid ilmselt kogu planeedi lagedaks, lõpuks tapaksid nad ka üksteist. Kohe, kui vaid jõud peale hakkab. Osiri haalas meeletu lootusetusetunne.” (lk 213)

Ent... siis selgub, et missioon maalaste täiustamiseks algas tegelikult väga ebasobival ajal – nimelt on Maal endal toimumas suured muudatused, põhjapoolusel on üüratu jääkilp lagunemas, mis peaks kaasa tooma vägagi hullud muutused. Aga mis ja kuidas, ei hakka enam paljastama.

“Kosmos küll! Niipea kui planeet ennast vähegi liigutas, polnud neil – tühistel inimputukatel – enam midagi vastu panna, ükskõik millised tehnoloogilised võimalused nende käsutuses ka seisid. Tõeline jumal, Maa ise, oli määratult võimsam. Ta ei olnud pahatahtlik. Ta oli lihtsalt inimlikult arusaadava mõistuseta ja ükskõikne, ta käitus nii, nagu temas endas tekkinud tingimused teda käituma panid.” (lk 319-320)

Nagu öeldud, tegu on Tarlapi ühe hoogsaima tekstiga, mis algab küll üsna tarlaplikult – kõik see ühiskonna ja inimsoo toimimise uurimine ning muidugi üsna pessimistlikud järeldused selle kohta (võib vist öelda, et Tarlapil endal puudub positiivne programm, kuidas asi võiks paremini toimuda jne). Eks autor kirjutab talle omaselt ideeromaani, karakterid kui sellised jäävad verevaeseks – rõhk on ideedel ja neid illustreerivatel tegudel (autor on lõppsõnas viidanud alternatiivajaloolaste mitmele mõttele, mis Tarlapi arvates võiks inimkonna ajalugu... terviklikumalt kirjeldada). Kuid nagu mainitud, teose viimane kolmandik läheb päris pööraseks ning Atlantis, Noa uputus ja Egiptuse jumalad saavad liha luudele (hea küll, Atlantis vast mitte; ja hea küll, ega hävinguküllane finaal pole autori teostele niisamuti võõras).

Et siis jah, kolmsada lehekülge üsna eripalgelist ajaloofantaasiat. Tarlap jaksab. Autori paatos on selline nagu see on, ent tuleb ausalt tunnistada, et teosel on löövust.

Tiit Tarlap – Haldjatants (2014)

 Võiks lühidalt ja huvitavalt sedastada, et Tarlapi tekstid on kantud tööst ja kirjutamisrõõmust – mingi vend lihtsalt vehib kirjutada, suurema lootuseta laiema lugejaskonna ette saada (maakonnalehed, ajakiri Favoriit – kui palju inimesi nende peale ikka satub). Ja Tarlap on selle töörõõmu käigus katsetanud, kirjutanud nii kosmoseulmet, õudust, krimijutte kui ka muinasjutulikke lahendusi; puhta žanri viljelemise asemel pannud tarlapit.

Hämmastaval kombel on selles kogus üks lugu kaasaegse Eestiga seotud (iroonilisel kombel on pealkirjaks “Jutusta mulle Prantsusmaast”; tegemist ehk üldse autori ühe vanima tekstiga?), polegi varem Tarlapilt lugenud vaid Eestiga seotud teksti (nojah, see “Lõhestusjoon” on ikka midagi muud), muidu tal ikka ameerikapärased nimed jne. Ühesõnaga, rahvusromantikat Tarlapi tekstides ei tähelda, oluline on inimene kui selline (ahjaa, üks tekst on ka biorobotitest), tema vabadus ja valikud. Lugude romantiline külg on üsna camplik, ikka paatos ja macho üheskoos; samas muidugi naistegelasi niiehknaa napilt. Huvitaval kombel puudub lugudest Tarlapile muidu nii iseloomulik tekstis kaldkirja kasutamine (mõnus!).

“Pisut paremas olukorras oleks Peter vist laginal naerma hakanud. Kas nii sündisidki rahvuskangelased? Ühed vihkasid teda vastupanu pärast, millest ta polnud undki näinud, teised austasid teda selsamal põhjusel. Ja tüdrukud kinnitasid tema pearaha kuulutavatele plakatitele vargsi lilli. Tundus otse vapustav, missuguse üksmeelega pidasid täiesti erinevad ja omavahel vaenutsevad inimesed teda kellekski, kes ta kunagi polnud olnud ega ka eales saada kavatsenud.” (“Legendid elavad edasi”, lk 189-190)

Kogumiku toredaimad tekstid on vast need kolm. “Lõikuspidu” on ehk düstoopiline kild kontrolliühiskonnast ja pakub huvitava äratundmise, et kui opositsioonist välja kiskuda mõtlevamad pead, võib järele jääda juhitamatu pööbel, kes märatsushoos on üsna pidurdamatu. Muidugi, iseasi, kui pika loomeeaga on ajudeta opositsioon. “Legendid elavad edasi” on pooleldi humoorikas fantasylik lugu eksikombel kangelaseks saamisest ja mis sellega kaasa tuleb. “Vihkamise suund” on üsna klassikaline kosmoseaction, on võimsad intriigid ja traagilised kangelased, kohe tead, et... ei lähe hästi; küll aga saad siit tarlaplikke mõtteteri võimu eksisteerimise kohta.

“Ning põrkudes kokku seletamatuga, meenutas inimkond iga kord taas hirmunud last, kes on teinud teo, ent mõistab tagajärgi alles hiljem. Endiselt oskas ta kõige vähem karta oma ohtude põhiallikat – kogu tehnilise progressi kiuste muutumatut iseennast.” (“Vihkamise suund”, lk 243)

Vahepeal algatas Fantaasia miski eesti ulmeklassika sarja (selgub, et “Eesti fantaasiakirjanduse tippteoseid”), kus ilmusid Hargla ja Tänavi jutukogud; ehk võinuks käesolev Tarlapi varasemate juttude kogu niisamuti seal ilmuda? Või siis vastupidi, oleks praegu Sündmuste Horisont kahe numbri võrra rikkam. Aga see on muidugi loba. Kaanekujundus on veidralt läila, raske uskudagi, et autor midagi sellist kaanele lubas valida. Kuid eks ole kummastavad kaanekujundused Fantaasia kirjastusele kurvaks traditsiooniks (ja tõepoolest, see kirjastuse kaanepoliitika kallal virisemine on tüütu).

ulmekirjanduse baas

Tiit Tarlap – Kaduviku paladiinid (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Näide varasest eesti kosmoseulmest. Tarlap on tulihingeline idealist, kelle tegelased on üldjuhul valmis hukkuma ülla eesmärgi nimel (enne eelkõige võideldes selle eest!), nii on seekordses jutus idealistide vastaseks kaubitsejad (merkantiilid), kes hiljuti alistanud idealistide impeeriumi – kuna kaubitsejatel lihtsalt rohkem ressursse sõjapidamiseks jne. Nojah, lugu siis sellest, kuidas alistatud impeeriumi karastanud veteranid kogutakse selleks, et päästa võitjate käest nende endise impeeriumi Kroon, mis kavatsetakse kaubitsejate poolt oksjonil maha müüa – parem kasvõi auavalduste saatel maha matta kui see mõne paksu kröösuse erakogusse ehteks satuks. Kokku saab üheksa samuraid.

Kamba organiseerijal on kaval plaan, kuidas oksjonilt Kroon endale krahmata, ning asutakse seda kuratlikku plaani ellu viima. Reisil sündmuspaika aga ootamatult mõrvatakse üks asjaosalistest – ja mõrvariks peab olema keegi kaheksast samuraist! Kes on reetur nende ülihoolikalt valitud usaldusväärsete semude ja sõjaveteranide hulgas? See ei selgu ja operatsiooni ei saa (õigemini ei taheta) pooleli jätta... Saagu mis saab, riskida tuleb. Ning oksjonil saadaksegi Kroon enda valdusse, ent põgenemisel juhtub veel nii mõndagi seletamatut, mis kinnitab kahtlusi, et mingi suurem jõud hoiab neil silma peal. Nad põgenevad ja merkantiilide ristlejad järgnevad kõigist kavalustest hoolimata üha kangelaste laevale. Kuniks ühe ennastohverdava manöövriga õnnestub ellujäänutel peituda kohta, kus korraga selgub nii mõndagi operatsiooni tegelikest tagamaadest – milleks Kroon kaaperdati, kes on reetur ja millised võimalused on parema tuleviku eostamiseks.

Tarlap on mõneti paarisrakend Bergiga, mõlemad on oma kirjutistes üsna kompromissitud, ideaalsuse või siis kamraadlikkusega. Ei mingeid järeleandmisi. Tarlap on tumedam, Berg verisem.

“Nad juba sünnivad elutarkade raukadena, kes teavad, millisele leivakäärule on võid määratud ja kuidas seda kätte saada. Kogu ülejäänud elu nad selle peale kulutavadki. Nad on nagu lakkamatult õgiv näriliste kari. Kui ei ole enam unistusi – välja arvatud paksem kaugas, mis võimaldaks rohkem mõnusid –, kui ei ole püha meeletust, kui ei olda valmis unistuse eest lahingusse tormama ja kui ei osata vaimustusest nutta, siis... on see lõpp. Mitte ainult meiesuguste lõpp. See on inimrassi lõpp, mandumine matsutavaks ja mäluvaks karjaks. Kas selleks oli vaja kosmosesse jõuda? Oleksime võinud degenereeruda ka algplaneedil.” (lk 75)

ulmekirjanduse baas  

Tiit Tarlap – Aegade julm laul (2013)

Tarlap on vist selline autor, kes oma kirjutamisele väga kaasa elab, tekst on küllaldaselt (või ka barokselt) emotsionaalne, kõik need kaldkirjad ja küsimused ja hingevalangud (nt esimene kaldkirjavaba lehekülg saabub alles – või juba – 70. leheküljel; paari sellist “puhast” lehte märkasin veel), need on kui hinges õilmitsevate painete paberile / ekraanile voolamised. Autori viimased romaanid sobiksid natuke jelizarovlikus mõttes mõne sekti või liikumise lugemisvaraks, Tarlap on kui eesti kirjanduse Che Guevara oma tõeotsingu ja paranoiaga mitmele maitsele, seegi raamat läheks rahulolematutele rusikana silmaauku! Aga kes teab, kas selline kultuslikkus on ilukirjanduse puhul reaalselt enam võimalik.

“Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.
Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.” (lk 37-38)

Lugu on siis 21. sajandi lõpust, kus kapitalistlik / demokraatlik ühiskonnakord on mädapaisena lõhkenud – ühed enam ei saa ja teised ei oska. Üle maailma veereb kaos ja üüratu märatsemine, ja erinevalt möödunud mässudest seekord need ei vaikigi. Jäänud on mõned üksikud kindlustatud linnasaared, kus siis elu jätkub vanamoodi – niikaua kuni kindlustatus püsib ja kuskilt õhutranspordiga moona tuuakse. Peategelane – kahtlemata kangelane – Ivor on ühes (või kui palju neid olla võibki?) Tsitadellis ja töötab katsealusena teaduskeskuses, mida kutsutakse Uuringuteks. Nimelt on avastatud viis inimeste mäluliini uurida, liikuda nii mööda esivanemaid ajas tagasi, kogeda nende elude eredaimad hetki. Ent selleks on vaja tõeliselt erilisi inimesi, kes on selleks mälurännuks sobivad, ja Uuringutes on neid vaid neli tükki. Samal ajal põleb Tsitadelli ümbritsev rüüstatud linn ning relvastatud banded on kaitsetud elanikud maha löönud või orjastanud. Ning Tsitadelli olukord muutub üha hapumaks – varustatus väheneb päev-päevalt, ent elanikele ei räägita sellest, mis väljaspool tegelikult toimub; räägitakse vaid massirahutustest ja selle järel puhkenud epideemiatest, mille tagajärjel on Tsitadell karantiinitsooniks kuulutatud.

“Oli sellegipoolest absurdne, et niisugune mahavaikimine toimis. Vähemalt suurärimehed ja üleüldse kõik kelle töö otse nõudis maailmas toimuvaga kontaktis olemist – ning neid oli palju kõikidel elualadel – , pidid teadma, mis toimumas on. Ja midagi sellist polekski toimunud – mitte mingil juhul –, kui mitte inimesed ise poleks keeldunud tõele silma vaatama. Ajalugu oli ju ammu lõppenud. Taandunud igavesti kestvaks edulooks. Neid oli selles teadmises hoitud kogu elu ja nad lihtsalt ei olnud võimelised enam omaks võtma, et see ei pruugigi nii olla. Korratused said olla ainult ajutised.” (lk 122)

Ent Ivor on käinud raamatu algul erakordsel päästemissioonil Tsitadellivälises maailmas ja on teravalt teadlik, milline põrgu seal valitseb... ja mõtleva inimesena mõistab, milline on selle põhjus (või – kellele see tegelikult kasulik on). Ning sellest arutleb ta romaani lehekülgedel üsna ohtralt ja painajalikult ning otsib muidu varjatud tähendusi. Ühtlasi hakkab selguma, milleks neid eksperimente ja mälurännakuid tegelikult vaja on ja kuidas sellega tahetakse päästa traditsioonilist hingevaakuvat halba maailmakorda teise, uuema halva maailmakorra eest. Selle praeguse tsivilisatsiooni päästmise hinnaks on inimese veelgi tihedam kontroll kapitalismi ja demokraatia tingimustes... kui Ivor ja ta kaaslased saavad hakkama sellega, mida neilt teoreetiliselt oodatakse. Nagu ikka, paranoiat pritsib mitmest ilmakaarest ja lätakatena. Rääkimata jäi eluliselt tähtis liin – Ivor ja päästemissioonilt toodud uus lembekaaslane, kes võib osutuda... ah ei ütle kelleks. Ivoril on jõhker dilemma.

“Ja mille poolest erines kõigest eelnenust praeguseni “õitsenud” kapitalism? Kah ei olnud ahelaid. Liigu, kuhu tahad. Vali ise paik, kus ebakindlusest ja murest halliks minna. Sest ukse taga seisab alati keegi, kes su töökohta ihkab ja kui sa pole küllalt orjalik ja leplik, siis ta saabki su koha.
Teatud protsent tööpuudust on kapitalismi eksistentsiks niisama vajalik kui piitsad ja ahelad antiikaja orjadele ning mõõga jõul peale pandud sunnismaisus ja koormised keskaja talupojale. Ilma paraja tööpuuduse-protsendita kukuks kapitalism kokku nagu pehkinud küünikatus.” (lk 156)

Tarlap jätkab niisiis oma eelmise romaani kiiluvees ehk esindatud on kaks liini, mis teineteisega põimuvad – ühelt poolt alternatiivajalooline düstoopia ja teiselt poolt vaimsete eksperimentide liin, mis on selline parajalt esoteeriline sci-fi; ehk siis Ivori puhul mäluliini eksperimentidega inimkonna orjandusliku korra uurimine / kogemine (nt kuidas leninite asemel stalinid võimu üle võtavad) – ja see kord on aluseks maailmale, mida me tunneme ja millesse rakkudeni uppunud oleme. Raamatu 21. sajandi inimesed käituvad kui 20. sajandi inimesed, mis vast ongi see, et inimeste põhiolemus on ikka sama jne; või siis autor pole suuremat tähelepanu pööranud igasugu tehnilisele kribukrabule tulevikumaailma loomisel. Huvitaval kombel on toimetaja teksti sisse jätnud üpris mitmeid trükiapse.

“Ivor, kellel jagus määratult rohkem üldistusmaterjali, formeeris oma mõistmise lõpuks ainult kolme lühikesse lausesse. Tsivilisatsioon oli võitnud. INIMENE oli õppinud end tapma. Sest tsivilisatsioon oli orjandus.
Edaspidi võisid inimesed kakelda vaid omavahel – positsiooni pärast nende endi loodud monstrumis. Kuid mitte iial masinavärgi endaga. See muutus neile kõigile pühaks ülimuseks jalamaid, kui nende hulk just tänu masinavärgile nii suureks kasvas, et nad end ilma selleta enam ära toita ei suutnud. Nii aga juhtus kohe, kui masinavärk oli loodud. Iga uus põlvkond ainult kinnistas seda sõltuvust.” (lk 329-330)

ulmekirjanduse baas
postimees
kirjanduslik päevaraamat

Tiit Tarlap – Lõhestusjoon (2012)

Tegemist on vist esimese Tarlapi romaaniga, kus tegevus toimub peamiselt Eestis – tõsi küll, siinne Tarbatu on kui Hargla Tarbatu sünge varasem paralleelmaailm. Täielikult puudub autorile seni iseloomulik angloameerika värk (nojah, indiaani hõimud on muidugi Uuest Maailmast pärit, aga sellele siin suuremat tähelepanu pole). Romaan algab kui alternatiivajalugu ja keerab siis parajaks müstikaks, kokkuvõtteks on tegemist päris sünge ja lohutu tekstiga – aga miks, pole vast paslik paljastada.

Lühidalt siis lugu sellest, milline võiks olla maailm, kui hoopis indiaanihõimud oleksid asunud Vana Maailma vallutama – olles siinsetest tehniliselt üle, tuues omalt poolt hävitavad epideemiad kaasa jne. Loo käivitumise ajaks on Euroopa, India, Aafrika ja Skandinaavia ammu alistatud (vist jäi tähele panemata, mis õigupoolest toimus Hiinaga) ning alles on jäänud Põhjala enklaav (Läti, Eesti, Peipsitagune, Rootsi ja Soome), kuhu siis põlisrahvastele lisaks on tulnud põgenikke muudest alistatud maadest (ahjaa, mujal on heal juhul asutatud valgetele inimestele reservaate). Põhjala pealinn on Tarbatu, siin valitseb mingil moel demokraatlik valitsemine ning peamiseks naabriks on maiadest vallutajate suurriik (mil pealinnaks endine Pariis) – kellele Põhjala on enamvähem vasallriigiks. Punanahkadel on vintpüssid ja raudtee, Põhjala areng on umbkaudu keskajast väljumas ning relvastuses on heal juhul muskette. On enam kui kindlaid märke, et punanahkade impeeriumitele pole tegelikult sellist puhverala enam vaja. Ühesõnaga, põliselanikele ilgelt jama olukord.

(Okei, sama jutt on pea igas kirjutises, mis selle raamatu kohta netis on.)

Ja nüüd läheb romaan segasemaks (või õigemini tegelik romaan üldse algabki siit), Eesti pärapõrgust on välja peilitud nö šamaani võimetega noormees Asko, kes satub kogemata teistesse dimensioonidesse või paralleelmaailmadesse. Maiadel on vaja ta kätte saada, et treenida ta oskusränduriks – et kaasa aidata teaduse arengule (või milleks just täpsemalt, jäigi mulle lõpuni hämaraks). Ent Põhjala võimud konserveerivad Asko Tarbatu kindlusse. Asjaga asuvad tegelema progressiivsete vaadetega salaseltskond (nö valgustajad, kes peategelase abil toimetavad Asko juurde oma spetsialistid) ja religioossete vaadetega salaseltskond (miskipärast on NJO paralleeliks jesuiidid – eks samas indiaani impeeriumite tegemistel on teisigi paralleele ajalooliste eurovõimude tegemistega).

“Religiooni kaitseks ja vanade tavade taastamiseks loode kellegi Ignaro Royola eestvedamisel salaühing – Nälgivate Jumalate Ordu. See oli üpris omapärane ühing – või õigemini on, sest ta pole kunagi olemast lakanud. Nad ei ajanud ega aja oma asju templites. Nad ei pea isegi preestrite hulka kuuluma. Nad võivad väliselt olla ja ongi ükskõik kes, ükskõik missuguses ametis, ükskõik kui kõrgel positsioonil.” (lk 325)

Puhkeb tants ja trall, mis on üpris traagiline. Peategelaseks on maia-eesti segavereline Kallo (kel on segavereline vend Vello, aga kes ei taha üleüldse tunnistada oma maarahva juuri), kes siis ühelt poolt aitab progressiivseid ja teiselt poolt püüab aidata Põhjala sõltumatusele kaasa. Aga läheb pisut teisiti. (Alternatiivne baasideleping!)

Tarlap on autorina eelkõige arutleja, tema romaanide tegelased muudkui arutlevad ja vaagivad ja kahtlevad – kuigi tõepoolest, actionit siin romaanis on, ent need lõputud tegelastevahelised arutlused või sisekõnedes teoretiseerimised jäävad siiski esiplaanile. (Huvitav, mis küll toimub autori maailmas, kes niivõrd... arutlevaid romaane toodab.) Detailirohkus kipub välistama, et lugejana leiaks siit eelkõige meelelahutust, ja ausalt öeldes jääbki mulle arusaamatuks see Asko ja templi intriig, miks on see autorile esmatähtis – ent tõepoolest, see on autori enda asi, milliseks ta oma tekstimaailma loob, ühel lugejal pole siin midagi kobiseda. (Aga, uhh, need kaldkirjad, need väsitavad.) Nagu ikka, vilksatab Atlantis ja eelajaloos toimetanud tulnukad.

Niiet siis, oma viimase nelja romaaniga on Tarlap märkamatult haaranud eesti ulme juhtautori rolli? Minu jaoks küll. Tarlap pole vast autor, kes lugejamenu nimel teeks järeleandmisi; see on selge, et selline romaanide jõuline ainesekäsitlus on tähelepanuväärne.

ulmekirjanduse baas

bukahoolik

õhtuleht

postimees
ulmeseosed
reaktor
err kultuur
kirjanduslik päevaraamat

Tiit Tarlap – Roheliste lippude reservaat (2012)

Üllataval kombel mitmekihiline romaan. Esmapilgul on raamat põnevike austajaile, ning ulmeline element on siin pigem dekoratsiooniks, millega saab mastaape ja situatsioone usutavamalt välja mängida. Samas pole põnevus siin just tähtsaim – tegemist on ehk Tarlapi kõige isiklikuma või aatelisema tekstiga, kust võib välja lugeda kõiksugu kriitikat tänapäeva tarbijaühiskonna kohta (võim, meedia, tarbimine jne) ja autori võimalikke tõekspidamisi, leidub kümneid paatoslikke mõttekäike või lausa võitluskõne tõelisest inimesest ja tema hävinemisest asjadekultuse käigus (lk 217-220). Ehk siis annaks välja rebida palju aforisme või mõtteterasid, või siis sellist siirast unistust (kaldkiri Tarlapi poolt):

“Pane oma hing mässama! Aitab võltsväärtuste maailmast ja totratest missioonidest kurat teab kelle huvides! Aitab palehigis pürgimisest selle poole, mida sa õigupoolest ei tahagi! Ja aitab asjadest, asjadest, asjadest... Asjadest, mida ei saa iialgi küllalt. Asjadest, mida tundub olevat seda vähem, mida rohkem neid on. Asjadest, mille nimel sa ohverdad kogu oma olemuse ja millest vajad tegelikult ainult tühist murdosa. Aitab teesklusest, et sa oled inimene, olles ainult inimest mängiv marionett! Aitab kõiki ühendavast ja allutavast “pühast” valest!” (lk 292)

Tegevus siis umbes selline – kaugemas tulevikus (nii 26.-29. sajandi paiku (nt lk 15, 104)) tekib Maa võimudel kahtlus, et taas on välja ilmunud superdroog Roosa Pilv, millest lahti saamiseks hävitati omal ajal selle päritoluplaneedil bioloogiline elu. Jäljed viivad Reservaadi nimelisele planeedile, mis on selline loodusest rõkkav planeet, kus pea minimaalne inimasustus (kes siis enamasti mingitmoodi looduslapsed). Maalt saadetakse Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri agendid sinna Reservaadile. Kus on omakorda käimas poliitiline võitlus erastajate (humoorikas nimevalik) ja looduskonservatiivide vahel (või siis konservatiivsed anarhistid, nagu paaril korral mainitakse) – et kas sel kaunil planeedil tohiks maa-alasid erastada või mitte (seda siis tööstuslikel eesmärkidel – kuigi nüüd tekib oht, et Roosa Pilve tõttu võidakse siingi elu planeedi pinnalt pühkida). Peategelane satub intriigide keskmesse ja paranoiavaht ta peas muutub üha paksemaks, kõik on talle nii kahtlane ja mäda – mitte midagi ei klapi, kedagi ei saa usaldada, ja mis on üleüldse missiooni eesmärk! Kuni selgubki, et peategelane Doyle on hoopis suurema ja hullema vandenõu näidisohvriks või, noh, käivitavaks jõuks.

“Muidugi ei olnud asjad hoopiski nii mustvalged. Erahuvideta objektiivsust leidus poliitikas sama palju kui igas kärnkonnas printsessi. Emely organisatsioon – mida ta ka ei taotlenud – tegutses suure tõenäosusega juba mitte kellegi erahuvides vaid Maa Ühendvalitsuse huvides. Mis kokkuvõttes tähendas paraku vaid nende isikute või ühenduste erahuvisid, kelle peo pealt Ühendvalitsus ise sõi.” (lk 256-257)

Ja rohkem tegevustikku ei paljasta. Kui raamatu esimene pool on selline tulevikku paigutuv vanamoodne paranoiakrimka, siis teine pool (ehk peale vandenõu paljastumist) nagu asisem möll ehk põnevik oma eetiliste probleemidega. Peategelane on päris emotsionaalse siseilmaga – või siis autor elab tekstile väga kaasa. Nagu Tarlapile omane, on pea kõik nimed ameerikapärased. Naised on enamvähem kaunid ja paar korda pandavadki (kuigi sellest jutt vaid läbi lillede). Esmapilgul tunduvad kommunikatsioonivahendid olevat ikka pea meie kaasaja tasemel (no tõsi küll, on võimalik planeetidevaheline otseside jne), aga autoril ehk polnudki eesmärgiks tehnilisele vidinale suuremat tähelepanu pöörata – tähtis on sisu (kirjutusajaks märgitud üldse 2006). Tarlapile meeldib hoogsalt kaldkirja kasutada ja lisaks veel väljendeid jutumärkidesse panna, mis on ausalt öeldes üpris tüütu. Aga eks “see” oleneb lugejast. Tempo kohta ei oska nagu suurt midagi öelda, esimene pool justkui venib ja teine pool justkui mitte. Midagi on ehk ülemäära.

Ma pole küll suurem kosmosekriminullide austaja ja minu arust on Tarlapil paar teksti paremad, aga igal juhul, tore, et autoril on midagi hinge pealt öelda, pole ulme ulme pärast.

“Me marssisime roheliste lippude all – neid oli äkki uskumatult palju tekkinud – joovastunult paigast paika ja demonstreerisime värvi, millele Reservaat igavesest ajast igavesti pidi kuuluma. Võib-olla ei olnud sel demonstratsioonil erilist mõtet, aga maailmas leidub palju asju, millel pole erilist mõtet, kuid mis jäävad ikka toredaks.” (lk 292)

ulmekirjanduse baas

need read
postimees
reaktor
ulmeseosed

Tiit Tarlap – Viiking, kes armastas haisid (2001)

Seniloetud Tarlapi loomest on see debüütraamat vast nõrgim, mis on muidugi mõneti rõõmustav – autor on arenenud! Siin siis tegemist ulmeliste elementidega põnevuslugudega, mis algavad kui kriminullid ja lõppevad x-failidena, seda eriti kolme esimese loo puhul. Gladiaatorilugu on vast kõige tavapärasemalt ulmeline ja lõpuloo “Skalbikütt” finaal on omal moel ootamatu ja sobib päris hästi raamatut lõpetama. Iga jutustus on põhimõtteliselt selline, millest saanuks hea tahtmise korral romaani venitada. Peaks muidugi kogumiku lugude sisu kuidagi markeerima, aga ei jaksa, tekstid pole nii lihtsakoelised, et lipa-lopa kokku võtta.

Vahel hämmastab, et Tarlap oma loomes ameerikalikku koloratuuri nii vajalikuks peab, eks “Tuleriitade öö” ongi sedasi vaadates igati loogiline tellis ja minu lemmik (millega üldse autori avastasin) oma monumentaalsusest hoolimata pigem kõrvalekalle või erand senises loomeloos. Kaanekujundus on päris vapustav, sellist naivismi võiks raamatute kujundamistel enam kasutada.

“Miks me elame nii, mina ja mu kaaslased. Miks me riskime, kõrvalt vaadates võib-olla mõttetult. Asi on selles, et me ei saa teisiti. See ei ole surmaigatsus. See on hoopis eluiha. Aga elu suudame me tajuda veel ainult noateral kõndides. Nii nagu suitsetajat rõõmustab maailm vaid siis, kui tal on tubakat või nagu nürinenud maitsmisega inimene pigistab otse tuubist suhu sinepit, nii vajame meie elu elamiseks riski. Miski vajalik on meis ilmselt ära kulunud. Tavaline tunnetus jätab maailma otsekui värvituks. See on nagu narkomaania. Ja nii me käimegi mööda ohu noatera, et elust veidigi osa saada. Ükskord kukume paratamatult valele poole, aga sinna pole midagi parata.” (“Skalbikütt”, lk 285)

ulmekirjanduse baas

Tiit Tarlap – Tuleriitade öö (2010)

Ohoh. Kohe ei tule pähegi, kas eesti kirjanduses leidub kauboiromaani (on – spagetivestern). Esimestes peatükkides jäi küll karp lahti, et mida värki. Mis on tore. Püstolikangelane Hank Horler, kel hüüdnimeks Armageddon, saabub peale pikki aastaid ringikolamisi ja põgenemisi sünnilinna vanaisa pärandust välja nõutama. Sest noh, ainus pärija ja vanaisale südamelähedane. Ootamatul kombel selgub, et ta saab ajalehe, farmi ja ühe salapärase käsikirja. Võib öelda, et Hank tunneb ebamugavust, kuna kohe algusest peale kistakse ta ühte jamasse. Ja siis järgmisse. Ja järgmisse. Kõik on kahtlane! Kõik salatsevad! Teda tahetakse vandenõudes ära kasutada või maha koksata! Aga õigel mehel ikka revolvrid tohludes ja üleüldse hakkamist täis.

“Saa sinagi aru, et minuga on viimastel päevadel üht-teist juhtunud. Mind püüti lihtviisil võsast maha lasta, mis ei tohiks sulle saladuseks olla. Mu farmi rünnati. Ma ütlesin ära uskumatult jaburast rahamäest, kuna mulle keelduti ütlemast, mille eest seda õieti makstakse. Siis püüti mind jalamaid otsitud ettekäände abil trellide taha saata ja mul tuli kuue tunniga organiseerida vastuseks trükisõnaline pomm, mille puhul pole veel teada, kelle see tegelikult õhku laseb. Lisaks viibisin vahepeal ma ei tea kelle vaimu jõul XVII sajandis, sain sealt kaasa põletusarmi ja mõned ebainimlikud omadused, mida ma kelleltki pole palunud, ja kuuldatavasti põleb just praegu mu maja maha. Vabanda, kui midagi meelest ära läks.” (lk 312)

Plaksti moondub kõnnumaa illegaal 2 päevaga ajaleheomanik-farmer-müstikuks. Suguvõsa pärandatud käsikirja lugedes-kogedes omandab Horler äkitselt “meeltekompimisvõime”. See aitab pokkerit mängida ning tuvastada, et linnas märatsevad vaikselt omavahel vabamüürlased ja jesuiidid. Kes siis aegajalt püüavad Horlerit olematuks koksata või elus hoida. Trall käib õigemini ühe jahesexy preili ümber, kelles peaks olema koondunud oma esiemade salapäravärk. Horler püsib päris kaua ühes tükis – kuni kogeb väikest köndistamist. See äratab temas õiglast ja metsikut viha. Ja ta muutub (ettekuulutuse järgi ja piltlikult) Armageddoni nimeliseks loheks ning otsustab linna puhastada mõlemast ristisõdijate kambast. Meest sõnast, härga sarvist.

“Ta oli võitnud. Aga mille? Surmale määratud linna? Kas see oli midagi, mida ta tahtis? Isegi ainus tüdruk, kellest ta kogu elu jooksul tõeliselt hoolima oli hakanud, pööras temast ära ja oli nüüd läinud. Ja teine samasugune, kellest oleks võinud hoolida, Dii esiema Dana, oli põletatud sajandite eest tuleriidal.” (lk 488)

Selgituseks tuleb öelda, et algul mainitud “kauboiromaan” pole muidugi üleüldse korrektne lahterdamine. Aga mis jääb selgusetuks, on see, kas tegemist paroodiaga kõiksugu vandenõuteooriate põnevikest või siis see ongi autori tõsimeelne fantaasialend (no muidugi ei saa nii mustvalgelt hinnata, muarust on siin mõlemat – vist). Igatahes jääb see vabamüürlaste värk sutt motiveerimatuks või poogituks. Tekst on väga ameerikalik, pea sajanditagune kõnnumaa olustik – et võiduteed alustavad jõuvankrid jms; aga hobused ja püstolid veel suure au sees. Ja üpris kiriku- ja usuvastane tekst. Horler-Armageddoni viha sarnaneb mõneti Besteri kangelase kättemaksuaktsiooniga. Tarlapi Trackhill meenutab pisut Faulkneri kolkalinna. Ehk ka õrnalt Woodrelli kantrinoiri. Hiljuti loetud salapärakirjandusest meenub hoopis teisest ooperist Raitari põnevik. Aga need seosed on muidugi meelevaldsed ja mitte päris tõesed.

Kui Tarlapi eelmine romaan oli vägagi wunderbar, siis seekord pole just päris minu teetass. Aga – ikka on rõõm lugeda eesti autori eriskummalist romaani.

“Sõjas ei ole kaotajaid ja võitjaid. Seal on ainult surnud ja kaotajad.” (lk 502)

ulmekirjanduse baas

Tiit Tarlap – Kurjuse tund. Koidiku lapsed (2005)

“Nüüd, süvenevad aovalguses silmitses ta mõtlikult oma kaaslanna järjest selgemini väljajoonistuvat, hommikujaheduses kerratõmbunud kogu ja leidis, et miski pidi maailmas kõvasti viltu olema, kui nood kaks suutsid kerge südamega surema jätta taolise ilusa ja vapra tütarlapse.” (lk 58)

“Kurjuse tund” - kahtlustäratavalt tuttav lugu, aga samas nagu teadmine, et Tarlapilt varem vaid üht romaani lugenud. Aga igal juhul, tore action möllab. Kolmsilmsed humanoidid asuvad vabadusvõitlusse planeeti ekspluateerivate inimeste vastu ja üsnagi edukalt õnnestub neil inimasustus planeedilt üldjoontes pühkida. Põgenikud niisiis rühivad elu eest ainsasse inimelude kontsentreerumispunkti, ports tsiviliste, natuke sõjaväelasi, üks firmajuht ja kaunis inspektor (no kamba ainus pandav naine, eksole). Kambaga ühineb vana karastunud sõjahunt Orlando, kelle superoskused on teadagi muljetavaldavad ning aitavad mõnda põgenikekambast mõneks ajaks ellu jääda. Orlando on illusioonitu ja vaid korraks panevad pandavaga. Lõpp on tõesti lohutu kolmsilmsete ja põgenike vaatepunktist. Ehkki on olemas järje võimalus ja sedagi loeks.

“Koidiku lapsed” - seekord siis satub armastuses kõrvetada saanud Olaf kokku tehnikateadlastega, kes salaja ajarännumasina valmistanud ning üks neist pakub mehele võimalust mina ajarännuga oma lörriläinud suhet parandama. Noh, juhtub aga nii, et Olaf kupatatakse hoopis kiviaega (nagu hiljem selgub, polnud masinal pidureid peal). Kus mehel pole kerge ellu jääda või ürginimestele vajaliku mehena näida. Olaf on selline laadafilosoof, kellele ikka meeldib võtta sõna igasugu elukaugete õpetlaste jms vastu. Saab näiteks väikse eksistentsialismi loengu (lk 227-231) ja sotsioloogilise ülevaate ürgühiskonna toimimisest (tõsi, kahjuks on takistuseks tuntav keelebarjäär). Kõlab üllatavalt, aga Olaf naastatakse olevikku ja seetõttu kerkib esile alatine ajarännu problemaatika – et mis küll saab sellega minevikku muutes jne. Ka sellele probleemile leidub lahendus. Aga milline, ei ütle.

“Vastupandamatu jõud keeras mu ümber ja ma nägin mõne vaksa kaugusel oma näo kohal metsikut lõusta. Kuid, taevane arm, sel lõustal olid nina, suu, blond habe ja raevukad hallid inimsilmad. Lisaks tundsin vahedat tera oma kõrile surutavat. Minestasin kergendusest.” (lk 202)

Võib vist öelda, et millalgi varem seda raamatut siiski lugenud, aga no mälu, nojah. Võib ka öelda, et see on lohakalt kokku seatud raamat, kõik need pidevad trükiapsud ja juhuslikud jutumärgid hakkavad viimaks pinda käima, arvatavalt pole tegu just eksperimentaalproosaga, seega oodanuks nagu vähe rahulikumat trükipilti. Baasist bibliograafiat vaadates tundub pisut ootamatu, et Tarlap viimasel kümnendil vaid paar raamatut avaldanud on, kas siis lühemate tekstide kirjutamisest loobunud või avaldamisraskused?

ulmekirjanduse baas

need read

2009 top 10

1 Rushdie – Kesköö lapsed
2 Hughart – Linnusild
3 Powers – Anubise väravad
4 Tarlap – Meie, kromanjoonlased
5 Martin – Fevre'i unelm
6 Davies - Euroopa sõjas 1939-1945
7 Kusnets – Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge
8 Benioff – Varaste linn
9 Kaus – Hetk
10 Tänav - Surmakarva

Kui esimesed 5 on endale üpris selgelt järjestunud, siis järgmiste puhul võiks nii mõndagi asendada vms. Endale valmistab head meelt see, et (välja arvatud Rushdie) on kõik raamatud nö pauguks luuavarrest, ehk siis ei osanud oodata, et võiks muljet avaldada. Ja see on enam kui tore.

-

Muud head raamatud, mis ilmunud varem ja mida esmakordselt lugenud (top 20, aga ei suuda järjestada, tähestikulises järjekorras; välja jäid igasugu taaslugemised)

COBRA II. Iraagi sõda ja okupatsioon, Hyperion & Endymion, Illuminatus! Silm püramiidis, Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtimisel, Jõgi Eedenist, Kusagil lennata, Kõiksuse lühiajalugu, Linnuaabits, Maagide kool, Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik, Näoline, Pööratud kuu, Silma lugu, Skismaatriks +, Tee, Tramm Šiša Pangmale, Tundmatu sõdur, Uusaja kultuurilugu, Veel üks paradiis, Üldiselt mulle mehed meeldivad

-

Võinuks teha ka lugemiskoleduste edetabeli, aga ei suuda lõputult õel olla. Omaette ooper oleks poolelijäänud raamatud, aga neidki ei tahaks “reklaamida”.

Otsingute popimad autorid ehk Beltran, Kasemaa ja Kaus; tõlgetest Martin ja Rothfuss. Muidugi on kõiksugu kohustusliku kirjanduse austajaid, aga see selleks. Eesti korvpalli agoonia taustal toksitakse ikka “korvpalliromaani”, kusjuures pigem ikka koledate hävingute järel (mis teeb kurvaks). Vast lootusetuim juhtum on keegi senegallane, kes järjepidevalt otsib/vad naist ja peab ikka ja jälle lugema seda kirjutist. Vahel on uskumatult tüütu kirjutada kasvõi paar lauset raamatust, mis mingit muljet ei avalda; seega peaks vast lubama, et tuleval aastal peab vähem raamatuid lugeda.

Avapildi autor härra Araki.

Tiit Tarlap – Meie, kromanjoonlased (2009)

Võibolla on süüdi viimastel nädalatel loetud raamatuveidrused või vähene ulmetundmine, aga see raamat tundub olevat üks terviklikumaid / huvitavamaid / loetavamaid eesti ulme romaane, minu jaoks on see pauk luuavarrest (sest laiskusest ei viitsi jutukogumikke lugeda). See on vist esimene raamat, mille kirjanduslik versioon Atlantisest mõjub, ma ei tea, usutavavõitu. Ambitsioonikuselt ehk võrreldav Veskimeesi ulmetellistega – ainult et selgem ja loetavam kui Veskimeesi hullud konstruktsioonid.

Raamat jaguneb neljaks mahuliselt ligikaudu võrdseks osaks, mida võiks kujutada nii – seemendamine, lapsepõlv, täisiga ja raugaiga (võib ehk vaielda, kumb 2. või 3. osast on just lapsepõlv ja täisiga); või ehk siis talv-kevad-suvi-sügis (mis isegi loogilisem).

Esimene osa on nagu osa kosmoseseiklusest (ma ei tea, kui eetiline on rääkida siin raamatu sisust, loodetavasti loevad seda teksti raamatut lugenud või mitte lugeda kavatsevad inimesed), peale koduplaneet Embori hävinemist peavad kosmoses viibijad leidma endale uue elukoha, juhuslikult varem avastatud planeet on elutingimustelt pea identne senise sünniplaneediga. Juba enne uuele planeedile jõudmist algab allesjäänud miniühiskonnas intriigide võidujooks (võitjad saavad au planeedile nime panna – Atlant). “Robinson Cruseo” ja “Kärbeste jumal” tähesõdalaste vormis, juba esimesed 100 lehekülge on täis niipalju saatusekäänakuid, et paneb imestama, mis veel 300 leheküljel juhtuda võiks. Tekst nagu reality-show – osalejaid muudkui lahkub tegevusest, kes lüüakse maha või põgeneb või pagendatakse. Raamatu esimestel lehekülgedel tekkis endal mõte, et võiks välja arvutada kirjandusteose peategelaste hulga, mida ületades muutuvad tegelased tüüpideks (paks naljamees, seksikas tibi, rõugearmiga pätt, elukogenud seikleja jne jne). Õnneks see hingeline segadus lahenes ja enam selliseid patumõtteid pähe ei torganud.

Raamatu teine osa on selline georgemartinlik suurushullude võimude kokkupõrge ja intriigitsemine. Ajaliselt on liigutud üle 2000 aasta edasi (lk 113), muuhulgas antakse kohe algul huvitav tõlgendus sellest, mis esimeses osas toimus (lk 109-110), ajaloo glorifitseerimine religiooniks. Iseenesest huvitav, kuidas 2000 aasta pärast on Atlanti populatsioon nii kõvasti plahvatanud – esimese osa lõpus oli sundasunikke ehk 500 ringis, teises osas on juba 4 suurt kuningriiki ja vaat et ruumipuudus. See pühendatute värk ja troonipärijate vere segamine tekitas häguse allusiooni ühe hiljuti loetud ulmekaga (ei mäleta täpselt, ehk see). Tegevuse kõrghetkel sekkub emake Loodus või vanajumal ise ning hävitab põhjalikult Atlanti (liialt paabeli torn või mis).

Kolmas osa on paiskunud kiviaega ja need neandertaallased või kromanjoonlased peavad jahti viimastele esimese kahe osa humanoidsetele tüüpidele (kehaehituselt ehk suisa homo sapiens sapiens). Kui lugemise ajal arvasin, et tegemist on Atlantist põgenenud (lk 84-85) seltskonna järglastega noh näiteks Euraasias või nii, siis peale lugemist puges hinge tunne, et ehk viibime siiski (järjekordselt) kiviaegses Atlantis (kuigi see vulkaanipurse tundus muutvat saart pigem kreekalaadseks saartekogumiks). Ürginimene ei pea neid inimlaadseid olendeid inimesteks vaid nimetas neid Teisteks. Millegipärast rõhutatakse pea igal kümnendal leheküljel, kuid vabameelne ja loomulik oli ürginimeste seksielu, noh, põhimõtteliselt sai sellest aru juba esimestel mainimistel. On ka mõned didaktilised hetked – saame teada, kuidas tekkis telepaatia (lk 273) ja avastati ratas (lk 280), need lugejaharimised mõjuvad pisut võõrkehadena. Igas osas tabab Atlanti asutajaid mingi katastroof, ainult et aina väiksemas mõõdupuus – 1. osas hävitab asteroid planeet Embori, 2. osas see kõikehävitav vulkaanipurse; siin siis saavad nad lihtsalt kiviga üle tahi ja notitakse labaselt maha.

Neljas osa taas antiigilaadses ajas (kas oleks mõttekas tõmmata paralleele 1. ja 2. ja 3. ja 4. osade vahel?), petlik sarnasus antiiksete Vahemeremaade probleemidega. Võrreldes eelmiste osadega on siin rahulikum, keskendub eelkõige kahe isiku eetilistele probleemidele ja ka omamoodi võimuvõitlusele ja allakäigule meile teadatuntud Atlantises. Kõige vähem aktsiooni ja kõige tavakirjanduslikum. Ajaskaala jääb pisut selgusetuks – peale Atlantise lõplikku hukku hakkas uuesti kiviaeg (lk 397-398)?

Teksti esitusviisis pisut häirib mõnede väljendite suurtähtedega esitamine (aga noh, maitseasi). Hea trükišrift on valitud, mõnuga loetav, ei midagi ekstravagantset.

Mõnus lugemine.

baas
õhtuleht
ulmesari