Kuvatud on postitused sildiga Livia Viitol. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Livia Viitol. Kuva kõik postitused

24 märts, 2026

Livia Viitol - Déjà-vu (Looming 3, 2026)

 

Peale Lõhmuse postmodernismi on see tekst kui teisest reaalsusest, kus ühendatakse 20. sajandi eri ajajärkudel eesti naised ja jaapani mehed - varasemal, Teise maailmasõja kontekstis jääb naise ja mehe suhe katki; hilisemal, üheksakümnendate alguse puhul tuleb jaapani mees Tartusse, kuid neiu on vahepeal läinud Londonisse lapsehoidjaks, ning viimaks ei tahagi tagasi tulla, vaid maailmalinnas end teostada. Ja omal moel need eri ajastute lood põimuvad.


Tõepoolest, mingil moel on see päris harjumatu lugemiskogemus - mitte niivõrd ajastute või teema tõttu, vaid kuidas autor nö klassikaliselt kirjutab kirjandusteksti. Viksid tegelased ja siivsad olukorrad, selline idülliline maailm oma südameprobleemidega (kuigi muidugi on ühel puhul taustal Teine maailmasõda oma koledustega). Eks see nõuab harjumist ning vaiksel moel see armunute ahastus on viimaks köitevgi.


26 november, 2020

Livia Viitol - Õpetajanna saabumine (Eesti novell, 2020)

 

Klassikaliselt teostatud novell, mis võinuks ilmuda mis tahes ajal (no muidugi novelli mõistes) ja poleks kellelgi kulme kergitama pannud. Vanem naine satub juhatama Tallinna ilmunud argentiinlannast turisti tema peatuskohta vanalinna hostelis ning nagu puändis selgub, oli sel välismaalase kohati vastumeelsel aitamisel ka oma saatuslik põhjus.


Ei saa öelda, et jutu puänt just jalust rabaks, pigem selline … pehme ja tasane ning vähe vanamoodne. Aga, nagu teada, valiti see Tuglase novelliauhinna laureaadiks, seega on siit midagi avastada!



08 veebruar, 2017

Livia Viitol - Ristimisvaagen tammepuust põranda all (Looming 1, 2017)

Viitol jutustab ühe Krimmi eestlase eluloo. Ada on nüüd vanem naine ja talle tuuakse teade, et Eestist tulevad kaks uurijat siinsete eestlaste asunduste kohta küsima. Ada asub siis meenutama enda ja sugulaste elu - milline küla oli siin enne kolmekümnendate repressioone (kohalikud tatarlased pidid rääkima nende hobustega eesti keeles, et need tööd teeks), millised repressioonid ja küüditamised seda kanti laastavad, kuidas siin sõja ajal sakslased sees olid, kuidas peale sõda osa eestlasi Eestisse rändas. Adagi läks, aga tuli mõne aja pärast tagasi, kuna ema käskis. Viimaks jäävadki siia vaid mutikesed alles, kelle lapsed ja lapselapsed eesti keelt suurt ei mõika.


Et siis selline väliseestlaste lugu, nende kadumine Nõukogude Liidu ajal - muidugi, raske on kujutleda, millistes tingimustes oleks üldse eestlus pikemalt edasi kestnud, paratamatult toimub sulandumine kohalikega. Aga jah, kõik need laiali pillutatud eestlased Krimmis, Kaukaasias, Uuralites ja Siberis, kuidagiviisi oldi ühenduses; peamine, et peale lahkumist keegi neile eestikeelset hingepalvet loeks. Ei saa öelda, et Ada elu oleks just traagiline (nojah, isa küüditamine) - kui just eestlaseks olemist ei pea olemuse selgrooks. Kuid see oleks elamiseks veidi väär viis.