Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.

Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.

Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 

Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10

reaktor

mööda netti

ulmekirjanduse baas

reaktor

Meelis Kraft - Terminal Borealis (Täheaeg 20, 2021)

 

Kui õigesti aru saan, on autoril plaan sellest astro-detektiivi juhtumistest veel kirjutada, mistõttu see tekst mõjub pigem vähe sissejuhatusena teemasse (autor mainib ka seda, et õigupoolest ei jõudnud ta muude kirjatööde kõrvalt seda teksti korralikult vormistada). Aga jah, autorile omaselt selline klassikalise ulmekirjanduse laadis lugu, kus peategelaseks on igati kihvt detektiiv kes saab viimaks ülesandeks uurida ühest kaugest nelja töötajaga laborist kadunud inimese juhtumit.

Selgub, et see kadumine avab ukse uude teadusparadigmasse, kuivõrd kadunuke osales tahtmatult eksperimedis, kuidas tume- ja hallaine omavahel reageerivad ja milline energia selle tulemusel tekiks. Või siis mitte!

Nagu öeldud, igati klassikalise ulmekirjanduse laadis tekst, kus mehed on mehed ja naistel oma kindel koht. Tarbitakse ohtralt alkoholi(tablette), paistab, et vägijookide seonduv on Kraftile omamoodi kinnisideeks (meenub, kuidas ta hiljuti ilmunud jutukogu parima loo lõpu sellega lörri keeras).

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Saared (2020)

 

Krafti võiks pidada eelkõige jutustajaks, mitte miskiks seisundite või probleemide kallal pusklejaks. Võrdlemisi keeruline on sedastada, kas neis tekstides seguneb ulme õudusega või õudus ulmega; kuid on ka paar teksti, kus õuduse osakaal oleks minimaalne (“Katkise torni linn”, “Viimne vastulöök”, “Pasir Hijau saare saladus”). Temaatiiliselt on Krafti loome õige mitut moodi - on etnohorrorit (“Cali Mobilia” (kuigi see oleks suguluses “Ühtegi üleliigset inimest”), “Hüvasti, sõbrad”), on nö paduulmet (“Katkise torni linn”, teatud mööndustega “Ühtegi üleliigset inimest”), veider laevahukulugu (“Tagasipöördumine kummitavatele randadele”), humoorikas lähitulevik (“Viimne vastulöök”) kui ka erootiline katastroofipõnevik (“Pasir Hijau saare saladus”).

Autorit võiks pidada 20. sajandi ulme traditsioonides kirjutajaks, need tekstid võinuks 20 aastat tagasi ilmununa tollast ulmet tugevasti kaunistada; praegusel ajal ei saaks neid pidada just suunamudijaks (samas see “Ühtegi üleliigset inimest”, teksti esimene osa on tõeliselt lummav). Muidugi, eks siin tegu tihti horroriga, mida ma ei suuda aga tihti žanriliselt huvitavaks pidada. Nojah, ja kui Iron Maideni või AC/DC fännamise asemel oleks juttu Dead C või Suicide’i helimaailmadest, küllap oleks see minus suuremat õhinat tekitanud (nojah, kuigi ka mul oli nooruses nõrkushetk, kus pidasin Deicide’i oluliseks).

Igatahes, tegu on omanäolise lühijutukoguga, kus autor katsetab õige mitut moodi kirjutamist ja paistab neis end õige mugavasti tundvat (kui vaid see parima teksti lõpp oleks mulle rohkem mokkamööda olnud; ent ehk autor just viiski oma nägemuse ellu). Keskmine hinne koguni 4,86!

Cali Mobilia 5/10

Katkise torniga linn 5/10

Tagasipöördumine kummitavatele randadele 5/10

Ühtegi üleliigset inimest 6/10

Viimne vastulöök 5/10

Pasir Hijau saare saladus 4/10

Hüvasti, sõbrad 4/10

reaktor

triinu raamatud

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Ühtegi üleliigset inimest (Saared, 2020)

 

Kogumiku pikim tekst on ühtlasi raamatu kõige pretensioonikam jutustus. Esmakordselt raamatut lugedes jätsin sellele pooleli, paar kuud hiljem kätte võttes otsustasin ikkagi läbi lugeda; tegu on veidra õuduslooga.

Ehk siis lugu maailmast, kus inimestele on kohustuslik teistele ruumi anda, võimaldada neile personaalset ruumi. Teise inimese lähedusse sattumine on karistatav, intiimsed kontaktid on üldse võimu poolt ülimalt reguleeritud (ja sõltuvuses surmade arvuga). Tulemuseks on koridorides monotoonselt massivad inimesed, mida vahel katkestavad hirmsad õudusjuhtumid, kus inimesed satuvad kas kogemata või pahatahtlikult üksteise personaalsesse ruumi, misjärel paanikasse sattuvad inimesed vajuvad nagu doominonupud eeskõndijate isiklikku ruumi, mille tulemuseks siis traumad või koguni surmajuhtumid.

Aga ükski ühiskond pole ka parima tahtmise juures perfektne, nii on ka siin liiguudishimulikke isendeid, kes tahavad teada rohkem selle suletud ühiskonna toimimisest või siis soovivad intiimkontakte inimestega, keda pole nende jaoks valitud. Probleem! Õigemini tekivad sellest probleemid, ja mitte väikesed. Kuid autor keerab selle loo veel edasi krussi.

Ehk siis teksti esimene pool on väärt 7 punkti, ja teine osa 5 punkti; esimest osa oleks kirjutanud justkui üliKraft, teist osa teistest tekstidest tuttav tavaKraft. Midagi nii painajalikku kui esimene osa … seda ikka annab välja mõelda (ja muidugi kirja panna, ainult väljamõtlemisest ei piisa). Ses suhtes teise osa ja teksti lõpetamine mõjub kuidagi … lõpetamata, justkui autor ei osanud seda vastavalt teha ning senised tavalahendused tundunuks ehk liialt … tavalised. Aga sellegipoolest väga huvitav eksperiment.

Meelis Kraft - Hüvasti, sõbrad (Saared, 2020)

 

Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.

Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.

Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.

Meelis Kraft - Pasir Hijau saare saladus (Saared, 2020)

 

Põhimõtteliselt on tegu justkui mõne Hollywoodi B-C-D-E-vms kategooria erootilise põneviku stsenaariumiga. Maailmas on lahvatanud miski pandeemia, mille vastu aitab vaid poole tunni jooksul manustatavad kaheksa vaktsiinisüsti (mille tagajärjel võib patsient ka surra, aga see on ühiskonna jaoks väike kaotus). Vaktsineerimist teostavad meedikud saavad enda käsutusse sõjaväeüksuse, ning sellise meediku staatus on teda võõrustava riigi seadustest ülim (ÜRO koordineerimise järgi ei tee meedikud tööd oma kodumaal).

Loo peategelane Mayree määratakse peale väljaõpet seda tööd tegema Filipiinidel. Töö pole just meeldiv, aga kiiresti saavutab ta professionaalsuse. Peagi saab ta salapärase sõnumi, et ühel Pasir Hijau nimelisel saarel on üks väga salapärane kogukond - kohalikud lähevad enamvähem näost valgeks, kui peavad vahendama uudishimutseva naise külastust sellele saarele - aga samas ähvardab Mayree selle väikesaare sõjaväe kaasabil hävitada, kui teda sinna oma tööd tegema ei lasta (sest vaktsineerimisest keeldujad hävitatakse).

Viimaks jõuab ta selle kogukonnani: teda võtavad vastu alasti, vaimustavate kehadega noored naised … Kelle alastiolekul on üks teatud põhjus.

Ühesõnaga, üheltpoolt on kõik see vaktsineerimispinge, mis tänapäeval valitseb. Teiselt poolt aga võib arvata, et lugu on kirjutatud enne seda koroonajama (Marek Tihhonov!). Sarnaselt nutivanadekoduloole on siin ohtralt retroõhkkonda (meesideaalideks David Beckham, Keanu Reeves ja Brad Pitt - kas keegi neist üldse teeb praegu midagi? Viimati vast kümnendi eest?). Ja no muidugi see saarega seonduv, see on tõesti nagu ühe erootilise põneviku kliimaks, mis varjutab loo esimese poole pandeemiapaine. 

Noh, veider poistekaulme, tekst võinuks vabalt eelmisel sajandil ilmuda; praegu on siuke retrolaks.

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Viimne vastulöök (Saared, 2020)

 

See lugu on vast selle raamatu nö firmamärk, mida alati mainitakse: ehk siis jutt Vahemere väikesaarel asuvast vanadekodust, kus veedavad aega eestlastest tulevikupensionärid. Väike saar on jagatud kaheks, vähemas osas nooruspõlves (aga igavesti!) karvased, suuremal poolel elatanud diskopepude hord. Ühed moshivad, teised elavad klubielu nagu nooruses. Kuniks elu.

Seniks aga … vanakesed peavad ikka oma elulaadi pärast pikka viha nagu nende nooruses (arvatavalt) 1980.-1990. Aastatel, ning erinevusi püüatakse ikka lahendada rusikatega vehkides. Kuni nö hevimehed leiavad võimaluse, kuidas nutivanadekodusaar enda valdusse saada; lisaks võimule diskopepude üle on vaat et olulisemgi võimalus manustada alkoholiga õlu ja nikotiiniga sigarette.

Ühelt poolt naljakas, teiselt poolt … totter elustiililugu, aga eks niisugune nooruspõlvepingete tulevikku paigutamine on, noh, omal moel naljakas. Vähe üheülbaline, aga noh, anekdoot või selline.

Meelis Kraft - Tagasipöördumine kummitavatele randadele (Saared, 2020)

 

Seekord on autor kirjutanud hirmsa laevahukuloo, kus meremees (või piraat) on osalenud varanduse otsingul, kuid varandust peitval saarel on kummaline ja õige koletu saladus.

Ühelt poolt meenutab see tekst veidraid rännulugusid, kus sajandeid tagasi rändurid ja meremehed kirjeldasid kohtumisi kõiksugu kükloopide ja merekoletist jms; teiselt poolt tekib kahtlus, et siin võivad kirjatüki taustal olla kõiksugu 20. sajandi vahetuse paiku ilmunud angloameerika hirmu- ja seiklushood, mida Fantaasia kirjastus on 20 aasta jooksul hoolega kirjastanud. Sest noh, kuni finaalini kulgeb tekst enamvähem fantastilise seikluse võtmes, loo lahendus läheb igati (seda on küll vähe vale öelda) ulmeliseks.

Jutukogu kolmas tekst ja jälle eelnevatest täiesti erineva laadiga (aga ikkagi - saared!), selline mitmekesisus on juba päris intrigeeriv.

Meelis Kraft - Katkise torniga linn (Saared, 2020)

 

Pool lugu on selline borgeslik metakirjandus (need kuusnurksed linnad, mis katavad meekärjena maad), teine pool juttu keerab aga düstoopilistesse ulmadesse (elu Ebaloogilises Linnas). Ühelt poolt taas niisugune 20. sajandi retroulme, teiselt poolt aga justkui autori jõuproov erinevate teemadega katsetamisel.

Ja mingil moel ehk võikski võtta seda teksti kui eksperimenteerimist - pole just kõige kirglikum pärl või puhang, samas just teksti sissejuhatav klassikalisuse jäljendamine mõjus kuidagi … klassikamaiguselt (marsivõtmes). Niisuguse loo hindamine sõltub tugevalt tujust - tekstidest väsinuna annaks 4 punkti, aga et tegu alles kogumiku teise looga, siis ootab ees ehk paremaid maailmu?

Meelis Kraft - Cali Mobilia (Saared, 2020)

 

Saaremaa aineline etnohorror ehk lugu 1987. aastal kohalikku hullumajja saadetud noormehest, kellest jäi mulje nagu ta näeks meie maailma esmakordselt ja kes oleks justkui pärit paralleel-Saaremaast, kuhu ähvardab kukkuda taevakeha, mis oleks justkui Kaali meteoriit. Hull värk.

Veidra fantaasiaga noormehe üllatuseks selgub, et siinsele (Saare)maale kukkunud taevakeha ei hukutanudki kogu maailma! Kui vaid tema maailma teada saaksid, kuhu see taevakeha nende “Saaremaal” peaks kukkuma … Aga jah, kuidas seda sõnumit edastada.

Võluvalt retrohõnguline ulmelugu, mille finaal on kui Hollywoodi filmides (tõsi küll, puudu jääb üks suurem välk ja pauk, aga see-eest kangelane …). Teksti saab ehk lugeda mitmel moel: näiteks nö tõsiselt võttes (no oligi selline paralleelmaailma lugu), vähe lõbusamas võtmes (kerge camp, eksole) või siis juureldes tegelaste vaimsete küsimuste kallal (mis läheneks küll tragöödiale; kõik on vähe irdunud harju keskmisest). Või ehk oleks ka võimalik paranormaalses võtmes (see on erinev esimesest võimalusest, kus võtad teksti kui ulmekirjandust), sest 1980. aastate lõpust ju läkski suurem ufotamine lahti, eksole.

Meelis Ivanov – Apollo 18 (Täheaeg 18, 2019)

Rõõmsalt jabur tekst sellest, miks ei saa inimesed Kuule maanduda. Sest noh … seal on zombi(d).

Lugu on siis jutustatud läbi kahe nooruspõlves lembust kogenud täheteadlase ülessoojendatud krüpteeritud suhtlemise, sest ameeriklasest meesteadlane avastab, et oma uuel, NASA eriti salastatud ametikohal avaneb talle üks õige kummaline saladus – ameeriklased on 1970. aastatel veel kaks korda Kuul käinud, kuid mingil põhjusel on need lõppenud ülepeakaela põgenemistega.

Kui hiinlasest naisteadlane oma salastatud teavet jagab, selgub, et Hiina äsja toimunud salajane mehitatud missioon on lõppenud mõlema taikonaudi vägivaldse surmaga. Mis värk on? Ameeriklane saab teada …

Raske on sellest tekstist meelelahutusest enamat leida (no vandenõuteoreetikud leiaks ehk midagi), eks oma rõõmu leiaks siit ka ulmelise horrori austajad. Kiita tuleks kindlasti sedavõrd nohiklikku armastust, mis küll leiab oma jäämäe. Sellest tekstist võiks lühifilmi vändata.