Neil Gaiman - An Invocation of Incuriosity (Trigger Warning, 2015)

 

Tekst ilmunud Jack Vance’i Dying Earth sarjale pühendatud antoloogias ja nagu ikka, siis selliste tribuuttekstide (nt Martin) kaudu tundub see maailm küll huvitav (no üht Vance’i originaali ka siiski lugenud).

Lugu siis ühest Florida kirbuturu kaubitsejast, kelle eripärased pakkumised pakuvad huvi loo mina-tegelasele (nagu ikka, kerkib mina-tegelase puhul silme ette Gaiman ise). Nimelt see veidra välimusega kaubitseja (aga milline sealne kaubitseja pole kummaline?) pakub müügiks väga eriskummalisi nipsasjakesi, mis “olevat väärt rohkem kui nende eest makstakse” ning õhtusöögile kutsutud kaubitseja jutustab ühe õige fantastilise loo.

Mis siis sisaldab päikese kustumist ja sellele järgnevat maailma või universumi hukku; üht isa, kes seikleb ja äritseb eri maailmade ja aegade vahel ning tema poega, kes tahab olla enamat kui isa ori. Ja kuidas tuleb Eimidagi. Minategelane ei kergita selle peale suurt kulmugi.

Et siis jah, keeruline on kirjeldada, miks selliste metatekstide kaudu võiks tunduda see Vance’i Dying Earth intrigeeriv … aga autoritel paistab olevat miski hoiak, kuidas seda maailma täiendada - ja see näib mulle meeldivalt mänguline.

Teksti on võimalik netist lugeda.

ulmekirjanduse baas

Jack Vance - Liane the Wayfarer (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

Päris stiilselt kirjutatud lugu, mida vist ei saa vanusest hoolimata määrata kõduulmeks. Ehk see stiilsus tulenebki sellest retrolikkusest, kes teab.

Üks nurjatu seikleja saab vihje, et lähedale on ilmunud üks kaunis nõiatar. Muidugi peab ta naise üle vaatama ja temalt mõnu kogema. Kuid see kaunis nõid ei nõustu mehega vallatlema enne, kui see on tema soovi täitnud - mees peab tagasi tooma nõia pooleksrebitud kuldse vaiba kadunud poole. Miks mitte, Liane on kõva mees (kes lisaks tahab seejärel naist paika panna), see oleks vaid kolme päeva töö ning naine oleks tema kasutada.

Ainult et kui ta jõuab sinna kanti, kus peaks pesitsema vaibaröövel pesitseb, hoiatatakse teda mitu korda, et ta parem lahkuks ja ei tasu jamada. Liane ei hooli, ta on kõva mees. Kuniks elu.

Eks loo võlu on selles peategelase psühhootilises rabelemises (näiteks kuidas ta selle nõiaga käitub või teiste võlurite ees uhkeldab), selles on juba sünkmornsuse võlusid. Vance’i Dying Earth sari näib küll peale teist põgusat kokkupuudet (Martini lisandus) sellise maailmana, mille kohta võiks edasi lugeda.

George R. R. Martin - A Night at the Tarn House (The Book of Magic, 2018)

Ainus tekst antoloogias, mis on tegelikult ilmunud ühes teises temaatilises antoloogias, aga et tegu on ikkagi sellise superstaarautoriga, siis on kõlblik seda uuesti avaldada. Minu mäletamist mööda pole ma lugenud ühtki teksti Jack Vance’i “Sureva Maa” tsüklist, aga kui lähtuda Martini austusavaldusest, võiks see maailm küll loetav olla.

Niisiis, öisesse kõrtsi satub kokku kõiksugu rändajaid ja seklejaid, kel on üsna erinevaid põhjuseid just seal peatumiseks. Aga et planeet on suremas (nagu selgub, võlurite tõttu), siis valitseb kogunenutel üsna valdav minnalaskmismeeleolu ning seetõttu on võimalik muidu vaenulike jõudude vahel üsna lähedane kokkupuude. Mille tagajärjeks on siis, et sõbralikult naha üle kõrvade tõmbamisest sünnib verine arveteõiendamine, millest eluga väljub see, kel on kõige suurem elutahe selles väljasurevas maailmas.

Nagu öeldud, pole ma tuttav Vance’i loomega, ja seetõttu ei oska suurt hinnata kõigi nende kummaliste olendite omavahelisi jõuvälja, igal juhul moodustub neist üsna verine maagiakarneval. Omal moel on see justkui must komöödia, kõik need egoistlikud ja blaseerunud võis siis hoopis pühast vihast toituvad tegelased, kes kõik on nüüd ninapidi kokku surutud. Puänt on selline, et jällegi - ehk on see Vance’le iseloomulik, ehk on see Martini ninanips.


ulmekirjanduse baas

Jack Vance – Kuukoi (Aphra, 2005)

Näide kultuuride konfliktist ehk lugu sellest, kuidas jääda ellu ühiskonnas, mis on võõra jaoks äärmiselt keeruka suhtlussüsteemiga ja muidugi vaenulik võõraste vastu (sest nad ei tunne etiketti!). Sirene inimesed kannavad erinevaid maske vastavalt staatusele ja tujule ning suhtlemiseks kasutavad erinevaid nö muusikariistu – jällegi vastavalt suheldava staatusele ja sellega, mida soovivad väljendada. Ning et selgeks saada sellise suhtlemise nüansse, tuleks seal Sirene'l aastaid elada. Vähemalt.

Loo peategelasel sellist suhtlemisosavust pole, sest ta on seal planeedil vaevalt paar kuud konsuliks olnud (eelmine konsul löödi maha suhtlemisoskuste nappuse pärast) ning kohalikud suhtuvad temasse heal juhul varjatud halvakspanuga. Kuid ühel hetkel saab värske konsul teate planeedile saabuvast äärmiselt ohtlikust kurjategijast, kes siis tuleb kiiresti kinni võtta või elimineerida. See konsulil ei õnnestu, sest kurjategijal on olemas aastatetagune kogemus Sirene'l elamisega ja pealegi kohalikud ei huvitu abistamisest. Jälgede ajamisel tekitab konsul omakorda niivõrd palju halba verd, et tekib nukker küsimus, kas tal üldse õnnestub pageda kohalike vältimatu kättemaksu eest.

Et siis päris tore lugu ellujäämisest ühiskonnas, kuhu võõraid ei soovita. Sest need on vastikult kultuuritud.

ulmekirjanduse baas