31 oktoober, 2008

Walter de Camp - Fetiširaamat (2006)



"Selles suhtes sarnaneb pornofilm ülesehituselt suurel määral muusikaliga: mõlemas on tasakaaluseisund üldjuhul mehe ja naise vaheline asi. Muusikalis purskub seksuaalne iha valla keset sotsiaalset korrastatust, pannes tegelased laulu ja tantsuga oma tundeid väljendama. Nende vahenditega saavutatakse hetkeks rahulik õnneseisund. Pornofilmis tärkab mehe ja naise vahel veelgi tugevam, füüsiline seksuaalne himu. Meelerahu on täiesti kadunud. See taastatakse suguakti abil, seksuaalse vajaduse rahuldamise teel. Pärast seda, kui naine on orgasmis äganud ja suures plaanis näidanud mehe spermapurset, taastub rahuseisund - partnerid hakkavad juttu ajama ja jätkavad oma normaalset argielu. Nende argipäev või vähemalt õhtupoolik on pääsetud." (lk 46-47)
Kõik Cole Porteri muusikali lavastust vaatama, mis muud.

Raamatus muidu hea lühike ülevaade täiskasvanute filmide ja ajakirjade ajaloolisest kujunemisest.
Fetišite ülevaade mõneti igav.

----

Anne Lange - Tõlkija angažeeritusest (Sirp, 09.01.2009)

Vaevalt et tuleks kutsuda üles tõlkima noori, kes on valmis tegema ükskõik mida, et kultuuriringidesse pääseda.
artikkel

30 oktoober, 2008

Arturo Perez-Reverte - Dumas' klubi (2006)




Võimalik järeldus - tänapäeva kirjanik arvab sisimas, et tegelikult meile kõigile meeldib kirjandus. Olgu see siis kasvõi Indiana Jonesi vormingus.

Veider, miks alati kangelase naiskaaslased nii perfektse välimusega on. Et lugeja fantaasiamaailma suhkrustada? Ilukirjandus kui qwerty erootika.

ulmebaas

25 oktoober, 2008

Jaak Leer – kaks kabanossi ja maaja (2008)

“Rääkiv lillepott? Ei, ei sobi. Valguskaablitest kootud muhu kampsunid? Kah jama... Kuuekordne diskolasteaed? Näääh... Kuramus küll, no ei tule seda äriideed ikka nõnda lambist!” (lk 53) pomises Jaak Leer endamisi.
Umbes nii võiks kujutleda selle raamatu sünnilugu. Midagi kirjutama peaks, aga tegelt nagu pole midagi kirjutada.

Raamatu avalugu “Presidendi seiklused” on nagu segu Juure ja Märka kirjutatust. Arvatavasti peaks viibima purjus seltskonnas, et tekst mingit emotsiooni tekitaks. Padulajatamine, mis on igav. Arnoldi triksterdamine siin ja seal, Antslas või Rootsi kuningaga.

Teine lootsükkel “Piiskop Põdra unenäod” võiks meenutada Leeri esimeses raamatus väljaantut, aga jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Avalause on paljulubav - “Jumalateenistus oli läbi, piiskop Põder lükkas süstla veeni ning suikus unele. Tema silme ees viirastus külm talvehommik...” - aga järgneb hall tekstimass.

Kolmas osa - “Mutri ja Tunguusi seiklused” - meenutab mõneti Juha Vuorineni masstoodangut. Kaks kolmekümnendates vänta teevad seda ja teist.

Mittemidagiütlev raamat. Või lugeja pole vastaval lainel.
Fännid kindlasti kiidavad.

rada7 intervjuu

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Jaak Leeri „Kaks kabanossi ja Maaja” on ekstsentriline absurd, „Pehmete ja karvaste” irvlev paroodia. Eks jälle dekonstrueerimine, ehkki, mis sest pre sident Arnoldist või Jossif Stalinist enam demonteerida, mutrid niigi laia li. Arvan, et Kivisildniku alternatiivkirjastuse nõrgim ilmutis.

22 oktoober, 2008

Riina Kangur - Janu ja igatsus (2004)




Selle raamatu lugemisväärtus peitub 70.-80ndate nõukogude olme kirjelduses. Kodustatud soomlased, teksad ja muu riideträni, sünnitushaigla. Vaatepunkt on parteimutrikese perest, tegemist natuke teistsuguse pilguga kui harjumuspärase “seest sinimustvalge, väljast punase”-vaatenurgaga.


Raamatu emotsionaalse poolega erilist suhet ei teki. Peategelane “mina, Helen” (muudmoodi ei oska autor peategelase nime kasutada) õhkab igavesti mingi Guido järele (kellega nooruses mõttetu suhe olnud), abiellub Margiga, saab lapsi ja lahkub perekonnaga välismaale. Vahel satutakse kodumaale, nähakse Guidot ja ollakse inetuma välimusega kui muidu välismaal. Abielu ise on üpris vabameelne ja vaadatakse põlgusega kitsarinnaliste inimeste poole.


Nojah, armastus on vahel veider, seega oleks ülekohtune peategelase tundeelu liialt tõsiselt võtta.

21 oktoober, 2008

Milvi Lembe - Kõht külmetab (2007)


Tahaks öelda vau kõigepealt. Esmatutvus selle autoriga, ja kohe lööb jalad alt. Raamat on naisest, kes tahab abielluda. Tegevus on pöörane ja mõneti lihtsameelne, võiks öelda et filmilik või seebiooperlik (teleinimesed võiks küll raamatule/autorile pilgu peale heita).

Niisiis, Leelo on 27.aastane ja korraga leiab, et see on küll viimane aeg abielluda. Senised meessõbrad (peale naabrimehe muidugi) kõrvale lükanud, algab meeleheitlik mehe ja armastuse otsing, ollakse valmis kohtama kasvõi valekõne tegijaga. Peategelane muudkui laseb või kutsub mehi ning valmistab neile võileibu ja vahel pirukaidki, koos kohustusliku tee ja kohviga. Nagu ikka ühele 27.aastasele naisele kombeks. Ühtlasi võib jõuda avastuseni, et nii noor naine jõuab esmakordselt suisa eneserahuldamiseni, olgugi et see on igati halb tegu. On vist tarbetu lisada, et kaitsevahendeid suhetes meessooga Leelo ei tunnista.

Raamatu lugemist alustades ning üha edenedes tekib mulje nagu tegemist oleks mõnuainete mõju all kirjutatuga. Tekst tormab peatumata edasi, vahepeal saab ilma igasuguse loogikata teada, et möödunud on korraga kaks kuud (lk 27 vs lk 37; lugedes võiks arvata, et tegemist on kõigest ülejärgmise päevaga), algne kärts meesteõngitsemine saab lisaks veel mitmesugust kriminaalpõnevust. The owls are not what they seem, öeldi Twin Peaksis. Narkots lendab sinna-tänna ja käiku lastakse relvad. Ja see kõik toimub katkematu joruna, hingetõmbepausideta (tähendab, vahel ikka saab Leelo pausi kui veedab rahustava öö mehe seltsis). Raamatule tulnuks kasuks teksti liigendamine, arvan tagasihoidlikult, ainult lk 64 ja 168 esinevad lõiguvahed lubanuks justkui raamatule järjehoidja vahele panna ja ööseks tuttu keerata.

Peategelase emotsioonid on silmapilksed. Näiteks leitakse põõsa alt laps ja kohe langetakse masendusse (lk 80). Leelo on põhimõtteliselt potentsiaalne meestepeksja, või noh, perevägivalla tekitaja, ikka ja jälle lastakse emotsionaalse reageeringuna käed käiku, verbaalsest tänitamisest rääkimata. Tegemist on mõneti nagu tänapäevase jenoveevaliku looga, esinevad nii mõnedki perekondlikud saladused ja äkitsi tekkivad hälbivad sugulussuhted, lk 133 jõutakse üldse vaeslapseliku monoloogini.
Ei pääse ka Eesti Vabariik ja tema poliitikud kriitikast (lk 159-161), võrdluses tolle esimese Eesti Wabariigiga.

Igatahes, veidramate lugemiselamuste otsingul tasub seda romaani kindlasti lugeda. Põnev ja lõbus. Miljon krooni, narkots, intsest ja pirukad. Dosimeeter säriseb.


Intervjuu proua Lembega.
Veel.
Siingi.

---



Milvi Lembe - Neliteist valget liiliat (2007)

Nii, paar kuud hiljem püüdsin elustada taastutvust Lembe looduga, aga tee mis tahad, üle paarikümne lehekülje ei suutnud sellest raamatust lugeda. Liiga palju, liialt psühhedeelne.