Mairi Laurik - Kaks kätt ja süda (Lumetüdruk, 2025)

 

Kuni teksti lõpulehtedeni paistis, et siin oleks vast veel enamat kirjutada, siis lõpuks lahendas ikkagi autor kõige suuremad saladused ära. Mis küll jätab pähe mõtte, et tegelikult võiks sellest maailmast veel lugeda.

Viimased aastad on üht asundust rünnatud vaenlaste poolt pööripäeva paiku. Millest selline järjekindlus ja eesmärk, ei saagi aru, igal juhul on need alati tagasi tõrjutud, aga selle eest makstav hind läheb aina kallimaks - ning seetõttu on salaja sekkunud külanaised, sest võitlejatest mehi jääb aina vähemaks. Salajaste naissõdalaste juhiks ja treenijaks on Anni, noor naine, keda omal ajal koolitas sõdalaseks ta isa, kes on nüüdseks hukkunud.

Külamehed saavad teada naiste sellisest koolitusest ning karistuseks keelatakse Annil pool aastat külaga suhelda - et noor sigimisealine vallaline naine mõtleks parem pereloomisele kui võitlemisest. Külast pagendatu uitab viimasel lahinguväljal ja selle ümbruses ning kohtab … üht surma vaakuvat vaenlast - keda Anni ei suutnud tappa, küll aga ta sõrme koos võlusõrmusega endale raiuda. Anni veab vaenlase oma koju ning tasapisi turgutab ta elule. Ja mis siis selgub, eksole.

Kuigi pooltel tegelastel on puhtalt eestipärased nimed, siis tegelikult on ikkagi puhas fantaasiailm - ja mõneti kahjugi, et autor seda niivõrd napilt avab, ainest oleks siin pikemaks jutustuseks või romaanikski. Eks see kogumiku armastuse teema lööb lõkkele vähe ootamatult, andkem ikka aega atra seada, enne kui üksteise pükse avada.

Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Mairi Laurik - Kaks pistet rebase jalga (Tuumahiid 5, 2020)

Tekst ilmus Reaktori EV 100 numbris, igal juhul on see igati temaatiline (ja alternatiivajalooline) lugu EV trikoloori veidi teistsugusest sünniloost ning Eesti ajaloo alternatiivsest kulgemisvõimalusest.

Kui Loolaid käsitles mäluasutust üsna tavapärasest vaatepunktist (nö tolmune koht, kus võib korraga pulli saada), siis Laurik läheneb mäluasutuse olemusele hoopis asjalikumalt - inimesed teevad seal ikkagi reaalset uurimistööd. Kui algselt paistab see trikolooriteema olevat üsna fantaasiakirjanduse vallast, siis see kavalalt sisselükatud alternatiivajalooline aspekt on teostatud päris kavalalt. Omal moel kogumiku vaat et ambitsioonikaim tekst. Loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).

Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.

Mairi Laurik - Zombid tekitavad laipu (Tuumahiid 4, 2018)

Laurik on jutuga osutanud Eesti Suurele Eksistentsiaalsele Probleemile: Lätis on alkohol odavam kui siin ning häda ajab härja kaevu. Kui odavat õlut on vaja, siis kõlbab selle saamiseks pea ükskõik milline meetod.

Nii on korraga hakanud Lõuna-Eestis liikuma zombid, kes/mis järavad ettejuhtuvaid inimesi ning seetõttu osutuvad üsna ebameeldivateks ilmakodanikeks. Nagu selgub, on võimalik zombit telepaatia abil veidi mõjutada („ära söö mind ära!“), nii on üks keskkoolineiu kaasatud peale kiiret väljaõpet ühte sõjaväeoperatsiooni, mille eesmärgiks on kuskil pärapõrgus võimalik zombipesa hävitada. Aga hambuni relvastatud sõdurid pole valmis selleks, mis neid ees ootab.

„Värske õhk võib ju haisu hajutada, kuid mida teha siis, kui su silme ees virvendab nägu, millelt osa nahka on koorunud, naha all paistmas läikivpruunikas kiht. Juba ainuüksi vaatamisest on aru saada, mil moel see su nahale kleepuks, libeda, kuid halvasti mahapestava kihina kõike kataks. Mõned neist võitluses viibinud elututest polnud enam kaugeltki uued. Mu jalge ette veeres maha löödud pea ning kui need kehast eraldunud hambad mu sääre poole küünitasid, roomas suust välja kolm rasvast vakla.“ (lk 101)

Neiu peab nüüd ise selles zombidest kubisevas metsas hakkama saama. Tundub, et miski juhib neid surnuist äratatuid.

Autor on püüdnud ühendada folkloori ja moodsat zombindust – umbes nagu hiljuti „Värava“ avaldanud Kivirüüt. Mõlema teksti puhul ei hakka minu jaoks õieti tööle see tänapäeva Eestis avalikustuv zombindus, eriti see põhjendus, mil viisil need siin tegutsema asuvad. Küllap on Kivirähki „Rehepapp“ eesti tumedama folkloori kasutamise sedavõrd solkinud või kivistanud, et kõiksugu moodsad lisandused mõjuvad üldjuhul võõrkehadena.

Omal moel võib seda juttu võtta ka üleskasvamisloona ehk kuidas läbi kõiksugu jõleduste ja jälkuste sirgub tütarlapsest neiu. Milline see täiskasvanute maailm tegelikult on. Või noh, kuhu õieti tasub hambaid sisse lüüa.

Tekst on muidugi loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Mairi Laurik – Jumala armulikkus (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Laurik loob fantasy Liivi sõja aegsest Eestimaast, kus siis Liivi ordu, Taani, Poola, Rootsi ja Vene sõjavägedele lisaks tegutsevad nende ridades mitmesugused mütoloogilised olendid (ja jumalused). Mulle jäi natuke selgusetuks, mis võim siis enne sõda Eestimaad õieti valdas, igal juhul oli see vallatud antiikmütoloogia poolt ning Võrumaa aladel pesitses Minotaurus, kelle-mille ülesandeks oli kaitsta piire idanaabri koleduste eest.

Aga jah, et Minotauruse toimimise hüvanguks tuli inimesi ohverdada, siis neid ohvreid valiti muidugi maarahva hulgast, mis tekitas meie alternatiivajaloolistel esivanematel mitmesugust rahulolematust. Ja nii andiski „Liivi sõja“ algusele ühe tõuke see, et armuvalus noormehed ei tahtnud oma armsamaid koletisele söödaks anda. Edasi siis saab ühe matsist noormehe silme läbi näha seda, milline häda ja viletsus puhkes siis, kui Eestimaa aladel hakkasid trampima mitme riigi alternatiivajaloolised sõjaväed. Ning paistis, et matsirahva vanad jumalad on lahkunud…

Sarnaselt Friedenthalile läheb Laurik õige fantastiliseks kätte, ning see mütoloogiate paljusus on igati julge samm, kuid läheb vähe segapudruks. Aga noh, plusspunktid hertsog Magnuse ja selle matsist sõjasulase seikluste eest. Ja eks Minotauruse paigutamine Võrumaale on ka omamoodi huvitav ulakus.

ulmekirjanduse baas

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Tegemist novembriromaaniga nagu Kivirähki “Rehepapp”, mõlema raamatu peatükid lähtuvad novembri kuupäevadest, mõlemad romaanid kirjeldavad tänapäeva lugejatele aegu, mida need pole kogenud, mõlemad toimuvad Eestis. Sellega sarnasused piirduvad, Laurik käsitleb tulevikku, nii nagu see juhtuda võiks - kuid muidugi pole tegemist prohvetlusega vaid ilukirjandusega.

Teos leiab aset 21. sajandi teises pooles, kus Tamsalu nimeline linn on muutunud kinniseks miljoni elanikuga teaduslinnaks, kus tervest maailmast pärit inimesed arendavad eestlastega koostöös nanotehnoloogiat ja muid tulevikutehnikaid. Uue Tamsalu puhul on omamoodi tegemist riik riigis nähtusega, üpris väiksele maa-alale on koondatud elanikkond, keda on sama palju kui ülejäänud riigis kokku. Eesti riik teenib selle toimimisest küll makse, kuid otseselt tegevusse sekkuda ei saa. Mitte et oleks vajagi - Tamsalu toimib üsna targa juhtimise all ning neile on igati oluline elimineeida teadus- ja tootmistegevusega kaasnevaid ohtusid ja tööõnnetusi.

Aga õnnetusi siiski juhtub, nii on raamatu peategelanna ühe sellise õnnetuse tagajärjel saanud nanomürgistuse, mis mõjutab üsna tugevasti Keire füüsilist ja psüühilist heaolu, ning seob ta tugevasti linnaga ühte. Romaani peatükid ongi selle nüüdseks vanemapoolse Keire öised kirjad oma vanaduspõlve elukaaslasele, kus naine kirjeldab oma elukäiku seoses Tamsalu miljonilinnaga - milliseid armastusi ta koges, millised töökohad ja linnaelu küljed teda puudutasid, milline on elu nanomürgistusega naisena.

Romaani võiks nimetada emoulmeks, mis on mingil moel pisarakiskujagi (no igatahes Keire kirjadest nähtub, kuidas tema ja ta elukaaslane neid kirju nii kogesid). Keire liiguks oma eluloo kirjeldamisel justkui üha süngemate saladusteni - kuigi lõpuks ma ei saanudki aru, mis peale mõne traagilise õnnetuse või kaotuse teda veel nii rängalt mõjutas. Ühesõnaga tekst lugejale, kes eelistab pigem süüvida inimhinge traagikasse ja väikestesse rõõmudesse, mis vahel meid tabavad.

Kui viimasel aastakümnel on eesti autorite ulmeproosa eemale pürginud soomeugriliku vastlapõrnitsemise sündmustikust (“jajah, klassika on masendavalt hall ja igav”) ning au sees nö traditsiooniline action ja düstoopiad, siis Lauriku romaan on selle taustal üsna kammerlik ja tegelaskeskne (ehk siis “Orüks ja Ruik” asemel “Teenijanna lugu”). Mida ma inimesena igati mõistan, aga lugejana eelistan pigem ulme meelelahutuslikku suunda - võib ehk vabandusena öelda, et mul endal oli raamatusse süüvimiseks vähe aega ja seetõttu tegi aeglane lugemine hinnangute andmisel rahutumaks. Kui soomeugrilikku vastlapõrnitsemist sõnasõnaliselt võtta, siis väga ootaks mõne eesti autori korralikult teostatud läänemeresoomlaste ainelist fantasyt.

“Oh issand, isegi täna, aastaid hiljem olen ma tolle päeva sündmuste kirjeldamise juures steriilne ja eemaletõmbuv justkui saaks toonane valu uuesti tagasi tulla ja mind veel korra murda. Ma loodan, Andres, et mu tänane kiri emotsioonide vältimise tõttu liigigavaks ei osutu, kuid just nii ma olin - eemal ja valuvaigistite all. Amputeerimise valu suutsid arstid ravimitega väiksemaks mahendada, kuid seda, mis mu hinges kuju võtma hakkas, poleks suutnud ka pea amputeerimine paremaks muuta.” (lk 172-173)

2016: parimad uued raamatud

Lugesin ka sel aastal mõned raamatud läbi. Muidugi oli enamik ammu juba loetute ülekordamine, sest eriti meeldivad mulle nüüd (jäin rongi alla, aju sai muuhulgas ka korralikult põrutada, millest tulenevalt väsin kergesti) need teosed, mille olen juba väga söödavaks tunnistanud.
Ning üldse ei olnud loetud raamatuid just väga palju.

Aga mis seal ikka, kuigi üldülevaatust ei tee (kui ma ei mäleta raamatut, ei saanud ta ju väga hea olla?!), esikolmiku uutest loetutest ikka moodustada võin.

3. Mairi Lauriku "Süsteem".
Ulmeringkonnas kuuldud rahulolematuse järgi ootasin halvapoolset raamatut. Aga see oli hoopis üllatavalt okei postapokalüptilise maailma kirjeldus, milles ühe inimese ebatavaline saatus kõvasti vahtu keerutas. Üsna usutav.
Naiste positsioon ühiskonnas oli küll veidi veider, ikka oli eeldatav, et just naine laste sündides koduseks jääb?! aga enamasti oli tegu täiesti hea raamatuga. Mitte "Eesti kontekstis hea", vaid päriselt heaga.
Algernonis kirjutasin ka oma muljetest.

2. Moni Nilssoni "Tsatsiki ja Per Hammar". Ehe näide, kui vähe ma UUSI raamatuid lugesin. Oleksin seda rohkem teinud, oleks lihtsalt "päris normull"-lugemine olnud, aga mingit kohta ta küll ei saaks.
Ent uute raamatute põuas saab TEISE auhinnalise koha. Saab selle eest, kuidas usutav lugu, Tsatsiki (jätkuvalt poiss ka raamatusarja vist seitsmendas? osas) kasvab, sõbrad muutuvad järjest olulisemaks, ent ikka kõik ei õnnestu, ei lähe, nagu plaanitakse, armastus pole igavene üheski eluetapis ning jamad tulevad ka sinna kohta, mis seni turvaline tundus.
Mulle eriti meeldib Tsatsiki-lugude juures, kuidas häbi ei ole eriti olemas - autor ehitab mingi maailmapiinliku olukorra ning lahendab selle tegelaste "nojah, läks vähe veidralt jah"-tõdemuse ning unustamisega.
Meeles peetakse hoopis teisi asju.

+ lugesin selle paari päevaga läbi. Väga ei loe enam sedasi raamatuid, sest väsin kohutavalt ära ning ainult Väga Tahan Teada ja Tunda, Mis Saab, hoiab mind pikalt järjest raamatu küljes.

1. Esikoht peaks ikka mingile väga raputanud teosele kuuluma?
Tühjagi. Mind raputasid ainult taaslugemised. "Valguse isand" ja "Valge kaardivägi", Joel Sanga "Vigade parandus" ja "Viimane ükssarvik" (mingi V-aasta oli v?)
Aga kõige enam uutest raamatutest läks hinge R.J. Palacio "Ime".
Siin on Loteriis sellest enam juttu, kes meenutust vajab.

Ja tuleb ka mitteaumärkimine.
Pikkkkkkalt viimase koha saab 2016 loetutest Mann Loperi "Kellest luuakse laule".
Sellest kirjutasin ka Algernonis. Olen täiesti hämmingus, et täiesti kirjaoskajana saab nii halva raamatu üldse kirjutada!

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2016

Žürii on valinud möödunud 12 kuu parimateks debüütideks sellised teosed:

“Pimeduses kulgeb tee” Aleksander Aina

 

“Täna leitakse kõik üles” Manfred Dubov

 

“Viimased tuhat aastat” Andris Feldmanis

 

“Süsteem” Mairi Laurik

 

“Siht / Koht” Silvia Urgas

Nende hulgast selgub omakorda 23. novembril… kõige parem debüüt! Kelleks on...

Raul Sulbi – Täheaeg 15. Ajavärav (2016)

Kogumik on päris huvitav ja mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi); teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov, Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi, teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat, aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).

Tõlketekstidest suutsin vaid „Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega, siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).

Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka veritasu“

Koostajalt päris julge samm avaldada kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta (sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega, et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see, et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.

„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)

Mairi Laurik „Surf ajalainetel“

Teaduslik fantastika, eks sellised tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus). Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest teaduslikust fantastikast.

J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli kohta peale koma“

Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti, tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on allveelaeval, eks seegi värskendav.

Mann Loper „1905“

Kogumiku naisautorid loovad eesti ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss, kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised – tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine, baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega). Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore lugu.

Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“

Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine, meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek. Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile kutsuma jne.

Armin Kõomägi „Punamütsike“

Selle loo puhul võiks ääriveeri mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest (kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste). Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine), siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“ välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks. Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“

Eksootiline fantasy, kodumaine panus mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku; psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos – eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest seikluslikust SFFist.

reaktor

reaktor

Mairi Laurik – Süsteem (2016)

Lauriku loomega sai esmakordselt tutvutud „Saladusliku tsaari“ postapokalüptilise maailma ühe üsna lohutu loo kaudu, käesoleval romaanil pole sellega midagi ühist (noh, paralleel muidugi selles, et mõlemad on Eestiga seotud ja kummaski esineb muteerunud eluvorme, aga rohkem midagi). „Süsteem“ paigutub maailma, kus on möödunud umbes tuhat aastat (või 800 (lk 305)?) tuumajaamade katastroofidest. Muutunud maailmas on kohati (taas)tekkinud märkimisväärse tehnilise tasemega inimasulad (ses suhtes märkimisväärne, et justkui kaugemale jõudnud kui 2016 – kuidas niisugune oskusteave läbi katastroofijärgsete sajandite püsis, ei saagi täpselt aru), kus hoitakse inimkonda elujõulisena tänu sellele, et arvutiprogramm keerutab geenisuppi – paneb paari sobilike / vajalike geenikombinatsioonidega inimesi (elagu nad siis Egiptuses, Tiibetis, Tartus või Ameerikas). Muidugi, tegemist pole perfektse lahendusega – ikka on üksikvanemaid ja väljatõugatuid jne, kohati eksisteerib „metsikuid“ inimesi.

Raamatu trall käib siis selle ümber, et on tütarlaps Reinita, kelle geenikombinatsioon on selline, mis peaks supersigimisprogrammi peatama – mis programmi ühe kunagise looja arvates peaks tähendama seda, et edasi pole vaja tehislikult geenisuppi keerutada, olemas peaks küllaldane baas inimkonna edasiseks omasoodu paljunemiseks (kui ma nüüd ikka õieti mõistsin seda). Nojah, aga programmi haldavad inimesed pole teadagi tuttavad selle programmi ühe looja kontseptsiooniga ning peavad ebausklikult sellise geenikombinatsiooni esilekerkimist... inimkonna uueks hävinguks. Nii püütakse kanda hoolt, et see naiseks sirguv tütarlaps ei sigiks oma armastatu, Tartu linnapea poja Kauriga (mõlemad noored on ühtlasi üliintelligentsed olendid).

Järgneb siis... südantlõhestav lugu armastusest, selle kaotamisest ja leidmisest, petmisest ja valust. Reinita kogeb kohtlemist, mis on ikka... õudne. Dramaatikat jagub kolme põlvkonda, mingil moel võikski pidada seda romaani seebiooperlikuks postapokalüptikaks. Või teistmoodi öeldes – YA kirjanduseks. Õnnestunud (või camp) seebiooper on ikka vaimustav meelelahutus, samas YA paneb hoopiski... vanana tundma. Nii tekkis mul alles raamatu viimases kolmandikus kaasaelamine, kui see seebiooperlik külg oma finaali poole liikus.

Eks küsimusi tekitab, kuidas selles maailmas praeguse olukorrani on jõutud – kuidas elati üle mitmesajaaastane tuumatalv, mil viisil tehnilised teadmised pinnale jäid. Ühesõnaga, millel see maailmasüsteem õieti püsis? Kuidas end elus hoida üpris vaenulikus keskkonnas? Mismoodi reisimine ikkagi toimus (ok, seal on juttu ookeani ületamisest, aga nt Tartu ja Tiibeti vahel?). Kindlasti oli tekstis sellele mitmeid seletusi ja vihjeid, kuid mis jäid tähelepanu alt välja. Natuke arusaamatuks jäid Emake Maa peatükid, oleks piisanud pro- ja epiloogist.

Raske on romaani õiglaselt hinnata, oleks tegu tõlkega, poleks seda kätte võtnud. Ühelt poolt rõõm huvitava maailmaga romaanist, teiselt poolt see... YA temaatika. Hiljuti oli ehk sarnane tunne Mann Loperi postapokalüptilise teosega (mis ehk Lauriku romaanist lapsikum, kuid elavam). Huvitav on näha, et viimastel aastatel on ilmunud mitmeid Eestiga seotud postapokalüptilisi raamatuid, ikkagi... oma värk.

Alljärgnevad tsitaadid ei illustreeri kuidagi romaani või minu suhtumist sellesse raamatusse; on lihtsalt sellised... ootamatud.

„Tüdruk noogutas tummalt ja rohkem kui iial varem tundis Kaur end sel hetkel väljasitutud õunamoosina.“ (lk 14)

„Igasugune kõla oli ta hääle maha jätnud ning mõistuse asemel istus vaid paanika. Midagi oli väga valesti ja mitte kellegi perse ei peeretanud talle ainsatki ideed probleemi olemusest.“ (lk 135)

ulmekirjanduse baas

kirjanduslik päevaraamat

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Ilmunud on teine kogumik Ippolit-Tooni ühismaailmast ja ausalt öeldes on pilt veelgi põnevamaks muutunud, ning mina ei suuda veel täiega aduda, mis õieti võis juhtuda selles ajavahemikus, kui Kallose pool lõusta äestati (“Prussakad jäävad”) ja enne kui Õnnepäev tegutsema hakkab (“Must muna”), need kaks liini leiavad ühenduse kogumiku lõpuloos “Öönõia laps”. Samas, tegemist on meile teadatuntud inimsoo jaoks üsna süngete arengutega, ja kas üldse tahakski edaspidi end nende nägemustega masendada...

“Duumioru” õnn ja õnnetus on see, et ta on esimese kogumikuga läbi põimunud ja tegelikult tuleks lugeda kaht raamatut paralleelselt (kuigi raamatu lõpus esitatud kronoloogia pole minu arvates väga korrektne, aga sellest veidi allpool); kui ise olin jõudnud kogumiku kolm lugu läbi lugeda, pidin võtma esimese raamatu abiks, sest mitmedki võimalikud viited varasematele lugudele ei hakanud mälus tööle.

Kahe kogumiku lood jaotuvad kahel moel kaheks. On põhitekstid (nt “Stardiloendus”, “Elu ei hüüa tulles”, “Au ei olegi vaja”) ja siis üksikute detailidega seda maailma toetavad tekstid (nt “Tema meeltes voolab jää”, “Lahkumiskink”). Niisamuti jagunevad tekstid kahte ajastusse – enne ja pärast Toonit SF ning tuleviku muinasfantasy (ennekõike esimese kogumiku Metsavana lood), mis ühenduvad selgemalt alles “Öönõia lapses”. Esimese kogumiku paar fantasylugu ei haaku minu jaoks suurt selle maailmaga, on mingi muinasvene olud, mille puhul saab kinnitust, et Ippolit senini töötab (ja on muutunud kultusobjektiks), aga suurt muud kui muinasjutulikku meelelahutust need lood juurde ei anna – seda eriti peale võrdlust “Duumiorus” Maale naasnud Kallose tegutsemisi ja üsna õõvastavaid vägitükke. Kerge küsimus ka selles, et kas “Laenatud elu” osutus ühe autori umbteeks või peaks see ikkagi sobituma üldisesse narratiivi – näiteks kronoloogia järgi pidanuks eestlased selleks ajaks varjenditest väljas olema (või siis selle loo tegelastest hakkasid moodustuma eiteamillised maoljad?). Ahjaa, siis on veel tähelaev “Estonia” sooritatava planeediotsingu lood, millele mitmel puhul viidatakse (esimeses kogumikus oli “Vanemate nimel”, veel on Täheajas ilmunud “See maailm on mulle”), kas sarja võimalikul edasikirjutamisel on oodata selle liini jätkamist või selginemist?

“Duumiorus” on siis tähelepanu eelkõige sellel, mis see Tooni on ja millise tegeliku ohu see Maale tõi. Esmatutvus Tooni olenditega (“Elu ei kutsu tulles”) meenutab pisut Asheri romaani jäledusi, kuid areneb siiski millekski muuks – Maa ümberterraformimiseks (või kuidas seda protsessi maavõõrikute vaatepunktist nimetadagi), mida taevased ja maised eestlased ning nende mõttekaaslased takistada püüavad. Ainult et... selle käigus tuleb tegelda vennatapusõjaga ning niigi genotsiidides süüdistatavad “Stardiloenduse”-Kallos ja “Lahkumiskingi”-Jaak peavad taas vastu võtma vägagi masendavaid otsuseid; ikka selle parema tuleviku nimel. Kas need otsused olid kõige õigemad, jäägu lugejate ja sarja kirjutajate otsustada. (Keegi võiks ära seletada, millised inim(?)liigid arenesid peale Tooniga kokkupuudet.) Igal juhul, Tooni-jamad jõuavad niisamuti Kuu baasidesse – mis veel hullem, millalgi peaksid Maale tulema Tooni tõelised peremehed, kellele-millele Maad üldse ette valmistatakse; kuskil oli justkui juttu, et ettevalmistuseks läheks vähemalt tuhat aastat, mis muinaslugude toimumisajaks võiks enamvähem täitunud olla (jällegi, kas seda kirjutatakse võibolla tulevikus lahti?).

Mulle tundub, et selle maailmaga jännates on Maniakkide Tänav õige huvitavas kirjutamishoos – näiteks autori viimased romaanid on minu jaoks kahvatuma värviga. Aga siin käib selline lammutamine ja melodraama, et puhuti kipub hing kinni jääma, need fiktiivse maailma läbikatsumised lähevad üpriski rängaks ja meeleolult õige tumedaks. Autor ei mängi ega splätterda tegelastega (eks tegevuses ikka splätterdatakse), ta elab nendele kaasa ja “valutab südant”. Kallos peategelasena pole ei must ega valge, ehk isegi halliks sobimatu. Muidugi, tegemist on ühismaailmaga ja selle kogumiku autoriteks on tervelt viis inimest – ent on ainult üks Tänava-vaba lugu (see paigutub samas väga varasesse Tooni-aega). Eks jah, kiitmise motiivid võivad olla sellised ja sellised, kuid mulle tõesti tundub, et nende kahe kogumiku parimate tekstide puhul on olnud Tänav oma parimas loomehoos – mis ei tähenda seda, et tulekski jääda sama sarja edasi vorpima. Kiusliku küsimuse tekitab see, et kui tõsiselt ajab Tänav seda eestluse teemat, on see ikka loominguline värk... või piilub sealt ka miskit patriootlikku välja.

Eks võib tõdeda sedagi, et lugudest ajju tekkinud mitmed hallimad alad tekitavad uudishimu – mida paganat tegid ameeriklased Kuul (“Pagemisruum”) või kuidas seal Kuu peal nii hoogne ja tõhus tootmistöö peale hakkas (ja seda enne Tooni tabamust)? Mis toimub “Estonial” uue koduplaneedi otsingu käigus? Mis sai lastest (“Prussakad jäävad”)? Kas Tooni loojad tulevad? Mis toimub Kuu baasides väljaspool Villa Maret (eriti peale “Surema programmeeritud” sündmusi?)? Selliseid küsimusi võiks muidugi küllaga treida.

Raamatu lõpus olev lugude kronoloogia vajaks ehk kohendamist – miks peaks “Stardiloendus” eelnema “Väike täpp horisondile” (see on vaid üürike episood pikema loo taustal). “Surema programmeeritud” eelneb kohe kindlasti “Au ei ole vaja'le”. Miks “Must muna” eelneb “Proovisõidule”? Hetkeks tekitas segadust seegi, et “See maailm on mulle” on märgitud kronoloogias siin kogumikus taastrükituks, aga eks see ole apsakas.

Lõpetuseks – tore, et kogumikku on kaasatud mitu uut autorit, loodetavasti nii Andreson, Laurik kui Tael jätkavad selle maailma kirjutamist, erinevad vaatepunktid mõjuvad alati värskendavalt nii lugejatele kui kirjutajatele. Üks autor mainis, et kolmas selle sarja raamat oleks romaan Õnnepäeva ajast.

ulmekirjanduse baas
reaktor