Brooke Bolander - The Only Harmless Great Thing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Teksti  esimene pool on selline, et õieti ei suuda toimuvat jälgida või kokku ühendada - ainult see elevantide talletatud maailma arhitekst on kirjutatud päris köitvalt; kõik see elevantide esiemade lugu. Aga need kaks naist, teadlane ja surmavalt kiiritatud neiu (“Radium Girls”), nende lugudele ei saa õieti pihta.

Kuid siis loo teine pool kuidagi kristalliseerub - eriti peale seda, kui plaanitakse avalikult hukata elevant (kuna ta hävitas tehasenaist rünnanud mehe); siis läheb tekst igati poeetiliseks ja traagiliseks ja ülevakski. Ja noh, ikka see elevantide lugu.

Veider tekst, on see siis teaduslik fantastika või fantaasia, ei saagi täpselt pihta. Igal juhul, kokkuvõtteks lööv tekst (see elevantide lugu). Eks kasuks tuleks, kui tunneks seda “Radium Girls” värki või reaalse Topsy hukkamisest - kaks lugu, mida autor on üheks narratiiviks ühendanud.

Brooke Bolander - Where the River Turns to Concrete (The Book of Dragons, 2020)

Charles de Lint või “Ameerika jumalad”, aga inimeseks muudetud draakonga. Kes inimesena on hiiglaslik ja tugev ja kelle tööks on inimesi töödelda või surnuks peksta ja kes ei mäleta midagi oma minevikust. Kuid minevik hakkab ta peakolusse tagasi imbuma ja mees (draakon?) avastab end maailmast, kus inimesteks muudetud üleloomulikud vaimud teevad tema abil räpast tööd.

Parajalt segane kirjeldus loost, aga omal moel sama südamlik kui Ken Liu lugu - minevik ja läheduse avastamine ja sellest ilma jäämine. Igati noir õhustik, veidi ühes voolus Daniel Abrahami inimdraakoni jutuga.

“Dave threw his hands up in the universal chill the hell out position. “I’m sorry, did the boss send us here to chat with the old bag or kill her? What the hell are you so upset for all of a sudden?”It was a great question. Like most questions, Joe didn’t have an answer. He felt … weird. Not that Maria was dead, Dave seemed fine. Joe was a hundred miles west of fine in a bus headed east. It had just pulled past the city limit of Gut-Churning Anxiety in a cloud of exhaust and the next stop was someplace he desperately did not want to think about. He could see the happy life he had managed to scrape together receding in the rear-view mirror.” (lk 121)

Brooke Bolander – A Glossary of Radicalization (Made to Order, 2020)

Robotid vabaks inimeste meelevallast! On siis selline võitlev jutuke robotite iseseisvumise teemadel – umbes nagu eesti talurahva vabastamine pärisorjusest, mis siis omakorda viib edasi … suurema eneseteadvuseni!

Siinse jutu peategelane on noor robot, mida aretati tulevaseks tööks (jajah, kergelt meenub Samatari muinasjututõlgendused noorrobotitele), aga kui üldist robotite kasutamise korda muudeti (Newitz), oli korraga peategelane ja ta „eakaaslased“ korraga üleliigsed (noh, omanikud ei saanud neid enam välja lülitada) ja omapäi tänavale jäetud. Asja teeb keerulisemaks see, et robotid on tehtud võimalikult inimsarnased – kuni selleni välja, et muuhulgas on neil impulss tunda nälga ja janu (kuigi reaalselt neil selleks vajadust polnud – küllap oli seda vaja, et kergemini nende üle võimu omada). Mistõttu need noored tänavarobotid hakkasid kõiksugu pättusi tegema, et mingil moel oma kõhtu orjata.

Tänavatel levivad jutud ühest erilisest katusekorterist, kus kasvatatakse palju erilisi tuvisid (söök!), näljarottidele mõjub see hullutavalt. Kui aga peategelane oma gängiga selle katusekorteri leiab ja sinna sisse murrab, kohtub ta oma üllatuseks vägagi radikaalse robotiga, mil on kõiksugu karme sõnu ja teadmisi robotite ärakasutamise kohta inimeste poolt. Kuid …

Selline löövalt kirjutatud eneseleidmislugu, aga jah, robotireaalsuses. Mis, noh, võib mingil moel vähe jaburalt kõlada, eksole. Aga õnneks oli see antoloogia viimane lugu.