Lembit Uustulnd „Avameri 2 : kalamehe mõrsja“, Varrak (2019)

Tegemist on Avamere triloogia teise osaga. Kuidagi läks kogemata nii, et kolmanda muljed said jagatud enne teist...

Raamatu alguses on nooruke kapten Jaak suutnud küll müüginormi ületada, aga mitte päris nii suurelt nagu ta ise sooviks. Püügireisi lõpuni jäävad loetud päevad, ees ootab dokkimine ja remonditööd Angolas Luandas ning meeskonna vahetus Kanaari saartel Las Palmases, mis kõiki meremehi rõõmustab, sest see on unistuste sihtkoht, kus kohapeal kulutamiseks väljamakstava valuuta eest nädalapüksikuid ja muud defkat kraami soetada, õllest ja igasugu öisest meelelahutusest rääkimata.

Kolhoosis on aga peainsener Kalle Karask ja püügiosakonna juhataja Olev Räim – mõlemad nutikad sellid ja viimane, nagu selgub, ka suurepärane kõikvõimalike varjatud andmete välja nuhkija ja osavalt ära kasutaja –, pingsalt ametis illegaalse babiidi nimelise metalli välismaale sahkerdamise afääri tagajärgedega ja muidu Kolhoosi asjade ajamisega, sest on vaja leida viise, kuidas normide osas silma paista ning viise, kuidas kolhoosi plaanimajanduslikest ressurssidest vajalikku kraami suunata, kuidas toota kraami, mille eest kallist valuutarubla teenida jne. Endine särav ja edukas esimees Aivar Sink aga maadleb nii vaimse ebastabiilsusega kui on ka hädas südametervisega mitmel tasandil – Anu on läinud, elu mõte näib olevat samuti kadunud. Küsimus, kas temast saab veel elulooma või mitte jääb lahtiseks.

Segadused peakontoris tingivad muidugi ka pisut segadusi suhtluses kalalaevadega ja nõnda, kuigi kapten Volmeri tubli hakkamasaamine uue rolliga on pälvinud igati tunnustust, saadetakse välja raadiogramm, mis Roobaku meeskonnale üsnagi nigelat valuutatasu lubab ja nõnda avaneb Jaagul veelkord võimalus selgroogu näidata – tema poolt saadetud vastuse krõbedust rõhutatakse korduvalt. Aga see on alles algus! Kui esimeses osas maadles Jaak ootamatult kaela sadanud kaptenikraadi väärimisega seotud kõhklustega ning suutis end ja püüki lõpuks enam-vähem jonksu saada, siis teises osas saab ta alles õieti hoo sisse, rakendades veelkord endale kaela sadanud nuhtlus-peidetudvarandus tüüpi akustiku suurepäraseid võimeid erakordse saagi püüdmiseks ja sealt omakorda kasutades pihku jäänud väärtkala võimalusi täies mahus ära nii baaslaevalt püügikviitungi väljakauplemiseks kui edaspidise natuurapistise vääringuna.

Dokk Luandas, kujuneb samuti ootamatuks katsumuseks, mis aga bondiliku aplombiga eeskujulikult lahendatakse nii, et mängus on ka järjekordsed kaunid ja hakkajad daamid ning loomulikult osav laveerimine erinevate bürokraatlike, militaarsete ja sahkerdavate osapoolte vahel. Kolhoosikohtoris jääb üle ainult imestada.

Katsumuste viimaseks tipuks on pompoliidi ehk poliitilise kasvatustöö eest vastutava isiku poolkogemata saatmine kalalaevale. Jaan Rang on sealjuures veel haruldus pompoliitide seas – tema nimelt on sellisest puust mees, kes tõsimeeli ja truusüdamlikult ka usub kõigesse sellesse, mida ta räägib. Imemees Jaak, aga suudab sellestki nuhtlusest vastu ootusi parima välja pigistada…

Samal ajal areneb muidugi edasi ka „Kalamehe mõrsja“ liin, kapten Volmer muretseb aeg-ajalt tema hoolde usaldatud saadetise üle ning kuival maal üritab Major Loogan täielikus salastuses ülejäänud kolleegide eest tasapisi asjade jälile jõuda, samas kui Olev Räimel on kindel kahtlus, et mängus peab olema midagi tõsisemat kui tühipaljas babiit, mille välismaale sahkerdamine on üsnagi ebatähelepanuväärne viis välishüvesid teenida, millega tegelevad ju kõik…

Muus osas jätkuvad raugematu hooga pootsmani saare murdes lorijutud.

Ühesõnaga, sujuv jätk esimesele osale, selgub ka, et kes või mis see kalamehe mõrsja siis õieti on, suurele saladusele liigutakse vähehaaval lähemale ning kapten Jaagu tegutsemisest on lust lugeda. (Ja väikemees, loomulikult, ei jää niisama lihtsalt lebama, kuigi … pärast sellise raamatu lugemist, kus valdav osa tegevusest selles seisnebki, tundub see nüüd juba nagu nii põgusa osana, et tea, kas tasubki mainida).

„Anatoli Jurjevitš,“ pöördus Volmer naljatamisi baasi ülema poole, „millega te nüüd koju lähete?“ Teise järgu kapteni nägu väljendas imestust. Ta jättis isegi leivakoorukese närimise pooleli, pühkis puru huultelt ja päris:

„Jaak Aleksandrovitš, millest te räägite?“

„Ma mõtlen seda eileõhtust kingituselugu.“ Karpov vaatas arusaamatuses ühe ja siis teise mehe otsa. „Millise kingituse lugu?“ päris ta.

„Suure sõpruse tagatisena kinkisite eile õhtul oma reidikaatri mulle. Kuidas te nüüd koju saate? Kas viskan teid ise ära?“ jätkas Volmer võõra lollitamist. Küsivalt vaatas Karpov endist relvavenda, ajas silmad suureks ja päris sosinal:

„Kuule, kaptenleitnant, kas ma tõesti kinkisin oma kaatri ära?“ Rjabuškin noogutas ja lisas:

„Anatoli Jurjevitš, mitte üksi kaatri. Te lubasite baasist tuua lisaks kaks automaati ja kasti granaate.“ Teise järgu kapten vajus näost ära ja jäi murelikult otsmikku käele toetades lauda põrnitsema:

„Seda ma mäletan, et me laulsime „Siin Siberis Baikali taga …“. Aga millal ma kaatri ära kinkisin, vaat see mulle küll ei meenu.“ Nukralt sügas Karpov otsmikku: „Muidugi, kaptenleitnant, kui sina ka tunnistad, küllap siis nii oli.“ Otsustavalt ajas mees end sirgu ja kuulutas paatosega: „Kui ohvitser lubas, siis ohvitser täidab – kaater on teie, Jaak Aleksandrovitš.“ (umbes 89% juures Ellus)

Lembit Uustulnd „Avameri I : kapten“. Varrak (2018)

Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu „Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi) elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned, õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.

Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi (suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine, nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega – skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed – Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …

Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone. Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi, millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see, et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba piisav manitsus kuulekusele.

Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva, kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.

Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks „Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas, loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati teist korda veel!

Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB? Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel filmilindil?

„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.

„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“

„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)

Meelis Kraft - Cali Mobilia (Saared, 2020)

 

Saaremaa aineline etnohorror ehk lugu 1987. aastal kohalikku hullumajja saadetud noormehest, kellest jäi mulje nagu ta näeks meie maailma esmakordselt ja kes oleks justkui pärit paralleel-Saaremaast, kuhu ähvardab kukkuda taevakeha, mis oleks justkui Kaali meteoriit. Hull värk.

Veidra fantaasiaga noormehe üllatuseks selgub, et siinsele (Saare)maale kukkunud taevakeha ei hukutanudki kogu maailma! Kui vaid tema maailma teada saaksid, kuhu see taevakeha nende “Saaremaal” peaks kukkuma … Aga jah, kuidas seda sõnumit edastada.

Võluvalt retrohõnguline ulmelugu, mille finaal on kui Hollywoodi filmides (tõsi küll, puudu jääb üks suurem välk ja pauk, aga see-eest kangelane …). Teksti saab ehk lugeda mitmel moel: näiteks nö tõsiselt võttes (no oligi selline paralleelmaailma lugu), vähe lõbusamas võtmes (kerge camp, eksole) või siis juureldes tegelaste vaimsete küsimuste kallal (mis läheneks küll tragöödiale; kõik on vähe irdunud harju keskmisest). Või ehk oleks ka võimalik paranormaalses võtmes (see on erinev esimesest võimalusest, kus võtad teksti kui ulmekirjandust), sest 1980. aastate lõpust ju läkski suurem ufotamine lahti, eksole.

Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.