Maria Lee: Stereomeetria

 

Kõik need maha tõmmatud read jäävad kummitama. 
Vaatan neid ja täpselt - mhmh - just nii. Korralik inimene, korralik luuletaja tõmbaks need maha, pole vaja mingit uusaususe lapsikut maailma, teeskleme, et sedasi ei ole, teeskleme, et sedasi pole vaja öelda ... aga äkki on just see väärtuslik? Just see ausus ja ehedus? Äkki ei ole vaja kirjutada hästi kaude ja korralikult, nagu Päris Luuletaja?

Oi, mulle meeldib. 

Mulle meeldib ka värk fontidega - et luuletus mahuks leheküljele, tuleb ta vahel oluliselt väiksemas kirjas trükkida. 
Ja vahel - vahel ei ole vaja.
Nii hea on sedasi tervikut näha ja tajuda. 
Iga pisiasi loeb.

Muidu - jaa, mulle ikka meeldib. Selgelt rohkem, kui riime pole, isegi teksti sees - sest Maria Leel riimid ei ela, vaid lihtsalt kukuvad kuhugi ja niimoodi ma neid ei armasta. 
Aga ega ta enamasti riimis kirjutagi. Ja see luule, need värsid elavad mu jaoks, elavad moel, mida on natuke hirmus tunnistada. 
Ma saan liiga hästi aru. Kuidas sa oled ise, ja üritad üritad üritad mitte minna ära ja katki, sest olla mina pole ju midagi erilist. Kõik on minad. Igaüks. Sina oled endale mina, minasid on maailm tulvil. Ei tohiks ju iseenda all katki minna, kui midagi erilist ei olegi?!
Ja ikka minnakse ...

Alibi

Jah me pidime kohtuma
mul oli aku tühi
ta tuli teatrist ja
tulistas ennast pähe

jooksis autole ette

ja lendas

katuselt traataeda

ainus vihje et see oli

nõnda planeeritud

ta oli natuke liiga ilus

ainus vihje mis jäi

et see polnud päris

kujutlused on meie needus

ta tuli teatrist

ja mul oli aku tühi

Loteriis varem

Sirp

Maria Lee; Äramõte

Kui ma mõtlen oma lemmikluuletuse ja lemmiluule üle, siis selgelt noored naised kirjutavad nii ja sellest, millest ma aru saan. Kusjuures see ei ole üldse aina armuhala ja meeste kummalisus, inimsuhete valu ja teistmoodi valu, ei. Maria Lee näiteks kirjutab sõjast ning vägivallast, ta kirjutab unest ja unustamisest, ta kirjutab ... nojah, suhetest. Ja iseendast, kuidas ta ei mõista end, ei tunne vahel ära, ta nimi on kummaline, ta on haige, ta on ... ja kõik selle tunnen ma ära.

Isegi kõik kujundid räägivad minuga - vastupidi olukorrale, kus ma vaatan luuletust, vaatan  kujundeid ja ei saa üldse aru, mida nende abil öelda tahetakse. 

Maria Lee kujunditest saan aru tundetasandil, mingisuguses "see on nii tuttav!"-adumises. 

On see noor naine olemine? Ma olen noor olnud, see on tõesti tuttav.

On see neuroeriline noor naine olemine? Sest see ma olen ka olnud, samuti tuttav. 

Vahepeal riimid, vahepeal mitte, vahepeal pildid - pildid on head - vahepeal varjukujud. 

Nii tuttav. 

Ja muidugi on  kohv.

Ja muidugi on sigaretid.

Kas see on teatud sorti noorte naiste keel?

Viimane luuletus on kõige parem ja toob meelde Robert Kurvitza Halli.

Loteriis varem

Egokulturism

Maria Lee - Äramõte (2007)

 

Võrreldes “Stereomeetriaga” on see pigem tõesti noore inimese luulekogu - kui seal jutustatakse eelkõige lugu ja vahel üsna sirgjooneliselt, siis esikkogus tuleb lugu kaunistada huvitavate väljendite ja kujunditega, mida on ehk ilus kogeda, aga röövivad vast väheke hoogu või löövust. Seepärast ehk siis tooksin esile ühe napima teksti, mis on … hea.

haigus

Ta tuleb jälle.

Mütoloogiline 

tõbi tõves,

haiguste keisrinna.

Ta tuleb mööda

veenjaid jõgesid.

Ta on su riigis.

Nüüd on ta su linnas.

Su ajukoor on küllalt sobiv pinnas.

Kõik talle polegi sümpaatsed.

Sina küll.

Ei tea, mis hetkel täpselt juhtub see, 

et ta imbub kuidagi su soontesse

ta võtab kuidagi su endale.

Su ajust saab ta trükipress,

su südamest ta armsaim trubaduur.

Sa pole hull,

sa näed ta värve küll,

kuid tema veetluse ees oled võimetu.

Jah, ta on võigas, aga elutruu.

Su enda õnn, et ta on prostituut,

ja viibib sinuga vaid mõne kuu.

(lk 7)

Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Klassikaline luulekogu, mille lugemisele kuluv energia võrdsustub romaani lugemisega (olgem ausad, suurem osa luulekogudest on loetavad poole tunniga. Aga seda raamatut loed. Sest seda on …  külluslikult. Ja see on terav, ja see on lõikav. Valus. Teksti puhul ei saagi öelda, et see on just luule - või on see siis proosaluule? Igal juhul, autor jutustab, see on voog, mis rullub lahti, jõuab labürinti (no vahel) … ja lõplikku selgust pole. Sest kui palju on elus ikka selgust, pigem üks pidev nihkumine ja segunemine ja teisenemine (“ma ei ole see, kes ma olin eile”). Kui vahepeal näis, et on autor on sellise loome unarusse jätnud, siis äsja on Loomingus avaldatud midagi uut.

Taas

Olen nii kaua elanud teistes,

et täna hommikul üllatusin:

mu keha on inimese!

Liigutan, asetan,

võin võtta ja mitte pillata,

olla läbini argine,

pesta tasse ja veiniklaase,

sorkida kahvliga eilses eines,

panna pesu kuivama,

teha nägu.

Nii tahaks sinuga jagada

trükivärvi ja üle piirjoonte valguvat aerosooli,

kummutipealset segadust

vanade polaroidide, küünalde, pastapliiatsitega,

lõngajuppe siduda randmetele,

tsiteerida tõlkeluulet ja mida üks

ammusurnud maailmamuutja

kirjutas erakirjas varahääbunud sõbrale.

Tahaks kööki ja suurt vanade aegade järele lõhnavat köögilauda,

teha kohvi kakao ja tšilliga omaenese argiste kätega,

rääkida sellest eilsest unenäost,

milles sind polnud,

vedelda tekkide vahel ja mõelda,

päriselt mõelda,

mis on see elu,

ja välja mõelda.

Oodata kedagi, kütta ahju,

põrandaid pesta ümisedes üht viit,

mis kummitab eilsest,

kallata õhtusöök üle parmesani ja kurkumiga,

kujutleda, mis saab siis, kui

tuleb kevad ja autod sõidavad kõik

kes kuhu ja rongid

ja lennukid.

Lasta vaikusel ollagi veidi viltu

ja fotod seintel ning raamides

veidi udused mustvalged,

nii nagu jään niigi meid meenutama.

Ja sugugi mitte kurvastada,

kui päike kaob kõrgetest puudest 

ja hämarus muudab su silmad halliks,

sest nii palju lõhnu on öösiti liikvel

ja su käed ei olegi enam kahvatud, jõuetud,

peened skulptuurid,

vaid lihast, luust tugevad

kaitsvad, töised ja toekad

argised, müstilised

unenägude karabiinid.

Uinuda siinna, kus pole nii raske öelda välja või kuulda, et

usu: ma pole enam see, kes oleks algusest peale pidanud sündima

Kuule või ookeani põhja;

usu mind, ma suudan sind kaitsta,

ja kui eksid ära, siis minu ju ikka leiad,

ma teen sulle hommikul kohvi, ma tean, mitu suhkrut,

ma koorin pomelot, kui sa ärkad,

ma aitan sul kolida raamatuid ja joon sinuga päev läbi grappat,

kui süda on murdunud,

ma panen su eest kirjad posti, kui sina ei jõua, 

toon lilli, et aknalaud poleks nii õnnetult tühi,

kui õues tuiskab,

toon küüslauku, sidrunit, pipart ja viina,

kui oled haige

ja kui vaja, kui päriselt vaja, siis võitlen ka,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kuni ma polegi enam inimene,

vaid alati kõigega eksiv primitiivne tekstiredaktor.

Ainult tee mulle see kohv vana tammepuust laua taga,

räägi unenäost, milles mind polnud

ja ütle, palun,

palun ütle,

kui otsid õnnetust, mitte mind,

kui otsid minus õnnetust,

palun ütle, et oled (kui oled)

ja ütle,

kui enam ei ole

ja ütle, et armastad

kas või vähe

ja ütle aitäh

kas või hästi tasa,

ma niikuinii vist enam ei kuule,

olen jälle muutunud

olen inim-ese,

olen muutunud sõnaks

jälle.

(lk 62-64)