Christy Lefteri: Songbirds

Kas nad elavad Küprose kreekapoolses osas tõesti sedasi? Kirjutatud on nii, et usun: jaa, see on tõelisus. Ja samas tundub nii uskumatu. Et sul on kodus abitööjõuna võõramaalasest tüdruk ja ta ei tohi majapidamisest väljaski käia?! 

Või oled sa hea tööandja, nii et tohib ja tal on nädalas koguni üks vaba päev, aga on mõeldamatu, et tal naisterahvana oleks armusuhteid? Kui tuleks välja, et on, laseksid sa ta kohe lahti? 
Et politsei ei võta midagi ette, kui selline majapidamisabiline ära kaob?

Päriselt ongi kaasajal Euroopas selline asi normaalne?!

Võibolla enam mitte, aga väga hiljuti nad elasidki nii. 
Sest muidu poleks seda raamatut kirjutatud.

See raamat on armastusest. Väga mitmesugusest. Kuidas õed võivad mitte kunagi kohtunud olla ja nad EI ole õed lihtsalt seepärast, et mingi mees tegi lapsi vasakule ja paremale, vaid hoopis teistmoodi. Kuidas pereliige on pereliige, aga osad ei näe neid isegi kui inimesi. Kuidas armastamine valgustab kõike inimese ümber. Kuidas armastus haiget võib teha.
Aga ka sellest, kuidas on olla naine ja seetõttu teisejärguline. Kuidas on olla võõrtööline ja seetõttu veel teisejärgulisem. 
Kuidas on olla lõksus, kust ei pääse. Kuidas vajadus päikesele laulda võib olla tähtam kui surmamaik.

See on raamat loodusest ja loomadest ja et ei ole tegelikult mingit vahet, kuidas suhtuda loomadesse ja inimestesse. Kui sa armastad, sa armastad. Nii loomi kui inimesi. Kui sa ei suuda armastada, sa ei suudagi. 
Kedagi.
Raamat ei paku lihtsaid lahendusi. "Ja siis ta jäi lapseootele, nad abiellusid ja kui nad surnud ei ole, elavad nad praegugi." Ei midagi sellist.
Ta on aus nagu elu.

JA see on raamat sellest, kuidas inimesed lähevad katki ja ei suuda armastada. Mitte mingi ürgse kuri-olemise tõttu, vaid nad on ise nii haavatud, et enam ei oska. Kuidas nad otsivad tagasiteed. Kuidas see pole kerge,

Keel on kaunis, mõtted on kaunid, minategelased - neid on kaks, räägivad oma lugusid vaheldumisi - korraga katki ja kaunid. 
Selline raamat, mida on lihtne lugeda. Moraalid on kergestiseeditavad, inimesed on paari-kolme väärtusega määratletavad - ja samas on ta ometi aus. Selline raamat, mis hästi palju haiget teeb ja samas lootust täis on.

Sest lihtsad asjad - lihtsad tõed on tähtsad.

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?